Kallis kadunuke ehk mis on nekrofiilia?
Kas seks pärast surma on võimalik?
See oleneb teie patoanatoomist…
Nekrofiilia puhul on sugutung suunatud laipadele ja nendega manipuleerimisele. Ühed teadlased peavad seda iseseisvaks hälbeks, teised aga vaatlevad seda fetišismi eriliigina. Sellele lähedane on vahekorda astumine kas magavate, teadvuseta, raskesti haigete või surevate naistega, aga samuti ka seksuaalse värvinguga kõrgendatud huvi laipade, kalmistute, matmisrituaalide ja kõige muu vastu, mis on seotud surma ja surnutega.
Nekrofaagia ja nekrosadismi puhul tapetakse sageli ohver spetsiaalselt selleks otstarbeks enne ära või siis saadakse seksuaalne rahuldus just tapmisprotsessi ajal. Nekrofiil näeb laibas puhta iseloomuga olendit, kes on võimetu olema südametu ega ole võimeline kedagi tagasi lükkama. Sageli valivad nekrofiilid sellise ameti, mis võimaldab neil oma lemmikobjektidele ligi pääseda. Kreeka ajaloolane Herodotus kirjutab, et juba Vana-Egiptuses anti eriti tuntud ja ilusate naiste surnukehad balsameerimisele alles kolm-neli päeva pärast surma, et balsameerijad ei saaks neid seksuaalselt kuritarvitada. Herodotus jutustab Korintose türannist Peiandriusest, kes spetsiaalselt selleks, et rahuldada oma patoloogilist kirge, lasi surmata oma naise Melissi. Kaasaegsed sellest mõistagi ei teadnud.
Vana-Indias nõuti, et peigmees võtaks mõrsjalt süütuse, kui pruut juhtus enne pulmi surema. Tüdrukut ei tohtinud enne põletada, kui nimetatud rituaal ei olnud külapreestri juuresolekul toimunud. Sõdade ajal teotasid võidukad sõdurid oma surnud või surevaid vaenlasi, et surma saabumisel esinevaid päraku kokkutõmbeid nautida. Maroko ülestõusude ajal aastatel 1919–26 ja Vene-Türgi sõja ajal teotati lahinguväljal sel viisil vastase sõdureid.
Dr H. Martin Malin kirjeldab eriti markantset nekrofiiliajuhtumit. 1980. aastatel arreteeriti üks tema patsient. Selgus, et mees pildistas puusärgis surnut teesklevaid viletsates rõivastes lapsi. Tema juurest leiti fotosid, kus oli jäädvustatud lapsi balsameerimislaudadel. Mees käis surnukuurides ning näppis laipade rindu või genitaale. Nekrofiilised kalduvused olid tal tekkinud juba nelja-aastasena. Ka masturbeerides kujutas ta end surnuna. Tema selgituses oma teguviisi kohta oli aga teatud loogika: „Ma pidin leidma seksimise viisi, millega ma võisin läbi ajada, sest ema tegi mulle selgeks, et tõeline seks on väga räpane. Ma pidin väljapääsu leidma. Ema tegelikult hävitas mu. Ma kartsin kõike naiselikku. Kui ma aga naisi surnuna ette kujutasin, siis olid nad täiesti passiivsed ega saanud mulle mingeid etteheiteid teha või minusse eelarvamusega suhtuda.” Ka selle juhtumi puhul oli kurja juur ema, kes vägivaldselt takistas poega onaneerimast. Nii ei jäänudki poisil muud üle kui leida kõvertee erootika juurde. Märksa rohkem on aga neid, kes elavad oma nekrofiilseid soove välja fantaasiates. Suguakt laibaga pole aga mitte omaette perverssus, vaid väga tugevate psüühiliste hälvete kaasnähtus, kuigi Freud väidab vastupidist.
nekrosadism – laiba mõnitamisega (rindade või suguorganite) äralõikamisega kaasnev seksuaalne erutus. Kihumõrvarid Victor Ardisson ja Jeffrey Dahmer lõid laipadel pead otsast ning hoidsid neid kodus nii kaua, kui pead lagunema hakkasid.
nekrofaagia – kannibalism surnuga (tavaliselt ei ole kadunu hukkunud sarimõrvari käe läbi). Kõige markantsem nekrofaagia juhtum on teada USA lõunaosariikidest. Üks naine avas korduvalt perekonnahaua ja sõi oma surnud mehe, poja ja venna genitaale…
müsofiilia erutus määrdunud esemetest, rõivastest või aluspesust. Nekrofiilid aga joovad surnukehast võetud vedelikke, eriti uriini. Võib juhtuda, et müsofiil tahab ennast nühkida vastu laiba lahtisi haavu või selle ekskrementides püherdada.
pseudonekrofiilia puhul mängib üks partnertitest surnut. Juhtub, et muljet surnust tugevadatakse sellega, et „surnu” heidab jääplokile või puuderdab oma keha, andmaks sellele kahvatut jumet. Kurikuulus markii de Sade kirjeldab oma raamatus „Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool” värvikalt pseudonekrofiilia juhtumit. (Vt Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 7. osa.)
Ka uuemast ajast on teada mõned pseudonekrofiilia markantsed juhtumid. USA-s Oregonis helistas keegi mees aeg-ajalt bordelli ja nõudis, et prostituut ootaks teda liikumatult. Liigutada tohtis ta ennast alles pärast suguakti lõppemist ja kunde lahkumist. Kunde ise aga oli kohaliku matuseteenuste büroo omanik. Californias laskis üks mees ennast aeg-ajalt naljaviluks sõpradel mängult mumifitseerida ja maha matta (mitte päriselt). Ühes Texase hooldekodus astus üks patsient vahekorda koomas või halvatuses olevate haigetega. Ta õigustas oma teguviisi sellega, et oli näinud, kuidas öösiti valves olev personal sama perverssust harrastas. Võib-olla saksa psühhiaater ja kohtuarst Krafft-Ebing (1840–1902) ei eksigi, kui ta nimetas nekrofiilia erinevaid vorme lahkajate, surnumatjate ja teiste laipadega tegelejate kutsehaiguseks.
Nii paljukest siis terminitest. Peab tunnistama, et „lihtrahva“ hulgas on levinud väärarusaam, nagu oleks nekrofiili puhul eranditult tegemist inimesega, kes harrastab laipadega vahekorda astumist. Nii see ei ole. Isegi kõige maniakaalsem pervert ei hakka hauast laipa välja kaevama, et siis talumatut haisu välja kannatades temaga ühtida. Ka nekrosadistlik sarimõrvar astub ohvriga vahekorda kas tapmise ajal või vahetult pärast tapmist, kui mitte kunagi nädal või paar kuud hiljem. Üheks erandiks oli ehk kihumõrvar Ted Bundy.
Kõige parema ettekujutuse nekrofiilist annab üks mängufilm (pealkirja kahjuks ei mäleta). Ühes lõbumajas hakkas käima keegi kolmekümnendates mees. Tal esitas lõbunaisele tingimuse, et too oleks vahekorra ajal täiesti liikumatu. Hiljem palus ta naisel olla mõnda aega külma veega täidetud vannis, et seksimisel oleks tema keha külm nagu surnul. Lõbunaine täitis ka selle kummalise palve. Sellega lugu veel ei lõppenud, mees tahtis naisele süstida ainet, mis muudab ta ajutiselt täiesti liikumatuks zombiks. Lõbunaine nõustus ka sellega. Filmi lõpus kutsus mees lõbunaise külla oma „töö juurde“ – surnukuuri. Lõbunaine vaatas sõnatult lahkamislaudu ja küsis siis: „Kui teile meeldib, et partner oleks seksimisel nagu surnu, miks te siis siin surnutega ei seksi?“
Nekrofiili vastus oli muidugi pahvikslööv, kuid selles oli oma loogika: „Ma ei seksi nendega sellepärast, et ma ei saa neilt nõusolekut küsida.“ Siis palus ta lõbunaiselt luba, et ta võiks talle taas süsti teha, mis oleks naise viinud letargilisse seisundisse. Nüüd sai naisel kõrini, tal hakkas hirm ja ta põgenes joostes surnukuurist, jättes õnnetu nekrofiili talle kurvalt järele vaatama. Muide, see lugu ei olevat pelgalt režissööri fantaasia, kui erinevaid allikaid uskuda, siis põhines see film reaalsel sündmusel…
2023. aasta suvel oli mul endal huvitav kogemus. Sattusin jutusoonele umbes 35-aastase mehega, kes töötas surnute transportimisega krematooriumi ja ilmselt ka nende „kaunistamisega“ surnukuuris. Tõenäoliselt vaatas vahel ka läbi väikese akna, kuidas laip krematooriumi ahjus põleb, sest ta oskas kõiki neid protseduure üksipulgi kirjeldada.
Seda juhtub harva, kuid mu lokaator hakkas kohe tööle: midagi siin ei klapi. Jutuhoogu sattununa tunnistas mees mulle, et unistas surnukuuris töötamisest juba siis, kui ta oli 15-aastane.
Stopp! Selles eas nooruk tahab saada tuletõrjujaks, astronaudiks, piloodiks – ükskõik kelleks, ainult mitte laipadega askeldajaks. Aga noh, ei pea olema kohtuekspert, et teada: kõik seksuaalsed hälbed saava alguse puberteedieas, vahel isegi veelgi varem. Raamatute „Tung tappa“ (2 osa) kirjutamise ajal tuli mul läbi töötada umbes 450 sarimõrva juhtumit. Mõne juhtumi kohta olid andmed üsna napid, kuid seda enam pakkusid huvi hästi dateeritud juhtumid, kus oli ka üksikasjalik ülevaade maniaki lapsepõlvest ja noorusaastatest (näiteks Edmund Kemper, poistetapjad Joseph Joubert, Jürgen Bartsch, Sergei Golovkin ja Adolf Seefeldt, Friedrich Haarmann; Ted Bundy – nagu eespool mainitud seksis korduvalt ka laipadega; eestlane Andreas Hanni jne).
Paljud meist mäletavad kindlasti vanavanemate pool maataludes kasutusel olnud koorelahutusmasinat. Ühte anumasse voolas tsentrifugaaljõu mõjul lõss ja teise koor. Ka nende raamatute kirjutamise ajal tekkis „kõrvalproduktina“ lõss – nekrofiilia, mille raamatutes eraldi käsitlemise jaoks ei olnud lihtsalt ruumi. Kõige markantsem mürgitaja-sarimõrvar oli kahtlemata Rumeenias tegutsenud Vera Renczi, kes mürgitas 15 aasta jooksul oma kaks abikaasat, poja ja 32 armukest. Vahistatud Renczi, kes juba varajases nooruses oli silma paistnud promiskuiteedi ja mässumeele poolest, rääkis uurijatele, et ta oli tapnud mehed armukadedusest ja hirmust, et ta võidaks maha jätta. Oma poja oli ta mürgitanud pärast seda, kui see oli keldris massihaua avastanud ja tahtis politseisse minna. Nii mõnelegi armukesele oli ta korraldanud romantilise viimase õhtusöögi. Ka tavatses ta õhtuti istuda kirstude vahel ja tunda rõõmu teda ihaldanud meeste vaikivast seltskonnast. Ega midagi, vahva tegelane!
Üks patoanatoom teisele: „Kurat, kus eile toodi meile vinge naine! Oli sellel alles kliitor – nagu kurk!”
„Kas nii suur?”
„Ei, nii hapu!”
2024. aasta mais ilmus Delfis intervjuu Valgamaalt pärit 27-aastase naisega, kes oli valinud ametiks matuste pildistamise. Mõned väljanopped intervjuust: „Mulle on matuste ja surmaga seotu alati meeldinud, lapsena tahtsin saada kohtuarstiks või surnute grimeerijaks, seega see mõte matuseid pildistada ei olnud ootamatu. Juba lapsepõlvest saadik olen kõige sellega seonduva vastu huvi tundnud. Olen alati vaadanud selleteemalisi filme, dokumentaale, sarju, lugenud raamatuid. Lemmiksarjad olid Komissar Rex, kus kõige rohkem huvi pakkuski kohtuekspertiisi arsti amet, ning teleseriaal „Kuus jalga mulla all“. [USA teleseriaal „Six Feet Under“ 2001–2005, 63 osa) Aga, kes meist siis laipu ei armastaks?! 2021. aasta oktoobris valis BBC teleseriaali „Kuus jalga mulla all“ 21. sajandi teleseriaalide hulgas 12. kohale. Toimetaja märkus.] Viimast vaatasin hiljuti just uuesti. Ilmselt paelub surma paratamatus, müsteerium ja teadmatus, mis juhtub pärast. Soovin mõista surma.“
Kallis laps, et seda kõike mõista, ei pea sa käima võõraste inimeste matustel. Muide, harv juhus, kui nekrofiil nii avameelne on…
Seda neidu ei huvitagi niivõrd surnute ja kurbade nägudega peieliste pildistamine, vaid tegevus, mis võimaldaks surnutele ligi pääseda. Aga matuste pildistamine ju seda võimaldab! Veelgi enam aga isiklik matusebüroo. Kui aga 27-aastane naine unistab oma matusebüroost, siis on tema psüühikas midagi väga tugevas nihkes.
Aga noh, kes armastab pappi, kes papi naist, kes papi tütart… kes papi eeslit. Paraku on ka normaalsuse kriteeriumid tänapäeval muutumas üha hägusemaks, üha ähmasemaks…
Elavad nekrofiile ei huvita
Nekrofiiliaga seotud kuriteod alati avalikkuse ette ei jõua. Raske oleks jääda ükskõikseks näiteks niisuguse ülestunnistuse suhtes: „Pärast armastatud tütarlapse surma läksin tema hauale,” jutustas 1997. aastal Sankt Peterburgi elanik Andrei Poludnev, „ega uskunud oma silmi – haud oli lahti kaevatud! Samas vedeles kirst, välja tiritud ja purustatud. Õigemini – kaas oli terve, aga põhja oli tehtud suur auk ja surnut polnud. Leidsin ta piirdeaia äärest võsast, hauast umbes 30 meetri kaugusel. Pea oli maha lõigatud, see lebas eemal, jalad harali tõmmatud.
Paar päeva hiljem, kui olin haua korda teinud, kostis mu kõrvu imelik heli: mulle tundus, et kusagil läheduses kaevab keegi labidaga. Põõsaste ja hauakivide vahel tasakesi lähemale hiilinud, nägin umbes 40-aastast meest, kes kellegi hauda lahti kaevas. Mind haaras pime raev. Veendumus, et olen sattunud sellele, kes rüvetas mu armastatu mälestuse, andis mulle arutu jõu – suutmata millelegi mõelda, ründasin teda, ja oleksin ta arvatavasti tapnud, kui poleks rohul libisenud ja kukkunud. Tänu sellele pääses mees põgenema.
Kujutlege aga mu hämmastust, kui mõni aeg hiljem jälle oma kallile hauale tulin ja nägin seal istumas todasama rüvetajat! Mu kahtlemata vapustatud ilmele justkui üldse mitte reageerides ütles mees vaiksel häälel: „Tahaksin teid endale külla kutsuda…” Nüüd haaras mind inimlik uudishimu. End veidi kogunud, hoiatasin teda, et mul on sõpru ja tuttavaid, kes tema olemasolust juba teavad ja igal juhul talle jälile jõuavad. Mees muigas virilalt ega vastanud midagi, mispeale suundusime… tema töökotta.
„Juba lapsepõlvest peale,” alustas ta oma jutustust, „tundsin kohutavat üksindust. Olin pelglik ja enesessetõmbunud, ei osanud sõbrustada. Esimene seksuaalne kokkupuude naistega oli mul 16-aastaselt – see ebaõnnestus täielikult. Pärast seda oli veel juhuslikke sidemeid, aga mingit rahuldust need mulle ei pakkunud.
Juba üsna noores eas tõmbasid mind surnuaiad. Et selles on midagi rohkemat kui tavaliselt, tajusin 20-aastaselt, seoses konkreetse juhtumiga. See oli matus. Uhke protsessioon, mille pealtnägijaks sain juhuslikult, saatis viimsele teekonnale noort tütarlast. Tema kirstu vaadates haaras mind enneolematu joobumus. Kadunult pilku pööramata marssisin matuselistega kaasa. Nii see algas…”
Seepeale näitas ta mulle hulka jooniseid, tehtud tema enese käega. Need olid tema ohvrite portreed – kui mitte meistritöö, siis vähemalt heaks jäljenduseks võinuks igaüks neid pidada.
„Teid ei peaks mitte ravima, vaid tapma,” sisistasin spontaanselt.
„Milleks tapma?” küsis ta toonil, millest ei kostnud isegi mitte solvumust. „Täpselt enesesarnaseid pole ma iialgi kohanud ega püüdnud nendega ka kontakti otsida. Mina võin kinnitada ainult üht: elavad mind ei huvita…”
Vaatamata sellele, et nekrofiiliale on pühendatud rida teaduslikke töid nii Venemaal kui mujal maailmas, võib väita, et seda seksuaalset hälvet ümbritseb endiselt salapärasuseloor. Selle tõenduseks võib pidada tõsiasja, et psühhiaatrite praktikas on nekrofiile äärmiselt harva ette tulnud. 1405 mehe hulgas, keda Venemaal oli aastatel 1977–1997 süüdistatud seksuaalkuritegudes ja keda uuriti kuulsa Serbski kliiniku statsionaaris tervelt kümne aasta jooksul, selgitati välja ainult viis nekrofiili, kellest kaks olid süüdimatud.
Kuhu kõik see hambakuld küll jäi, mis on sellest saanud nüüd?
Nõukogude ajal oli avalik saladus, et patoanatoomide (rahvasuus lahkajate) oluliseks lisasissetulekuks oli laipade suust välja tõmmatud hambakuld. Paljud lahkunute omaksed pidasid ebaeetiliseks nõuda surnukuuri töötajatelt, et nad tagastaksid kadunukese hambakulla. Ei maksa arvata, et sellist äri hambakullaga praktiseeriti ainult Saksa koonduslaagrites Teise maailmasõja ajal. 1990. aastatel oli Tallinnas juhus, kui kaks nahkmantlites meest tulid kullasepa juurde, käes kilekotitäis kuldhambaid ja hambakroone. 1000 g kaalunud hambakullast jätkus mitme massiivse kaela- ja käeketi valmistamiseks. Kaasajal võib surnukuuri töötajatele vaid kaasa tunda, enam pole tulusat sissetulekut hambakulla näol… Kohe kahju teistest.
©Peter Hagen
Tunnuspildil: Pietro Pajette maal, 1896.
NB! Loe ka:
Hull, kes kogus laipu
Harold ja Maude – surmaihalus kui elujaatus
Soodoma 120 päeva ehk kõlvatuse kool 7. osa
Meie aju elab pärast surma veel 6 minutit!
Dr Gunther Hagens – surnukuuride Indiana Jones
Tallinna inimsööja Andreas Hanni: „Ma ei kahetse ühtegi oma kuritegu”.
Nekrofiilne sarimõrvar Vera Renczi
Theodore Bundy – mõrvariks sündinud
Milwaukee meestemõrvar Jeffrey Dahmer
Papa Denke – Münsterbergi inimsööja
„Kuumaniakk” Albert H. Fish
Sarimõrvar Edward Gein – filmi „Psycho” prototüüp
Doktor Surm – Harold Shipman
Meedikute mõrvadSigmund Rascheri juhtum ehk kuidas ontlikust tohtrist saab nekrofiilne mõrvar
Josef Mengele – Auschwitzi Surmaingel
