Dr Gunther Hagens – surnukuuride Indiana Jones

Berliin, 2005. aasta juuni. Ostbahnhofi kõrval asuvas vana postijaama ees lookleb pikk järjekord. Hoonest väljuvad inimesed on aga kuidagi eriti tõsised. Järjekorras seisjad tõttasid uudistama kurikuulsat ja äärmiselt vastakaid arvamusi tekitanud näitust „Körperwelten“ (Kehade maailm)…

Õõvastav näitus ise ja selle võikad eksponaadid ei vaja isegi eesti lugejale erilist tutvustamist. Tegemist on mööda maailma rändava laibanäitusega, mis on küll vastik vaadata, kuid tõmbab magnetina rahvast ligi – nagu omal ajal avalikud hukkamised linnaväljakul. Näituse idee autoriks on saksa laibameister Gunther Hagens, uusima balsameerimisviisi nn plastinatsiooni leiutaja…
Mind kui psühholoogias kodus olevat inimest ei huvitanud mitte eelkõige see võigas laibanäitus (morbiidsed kalduvused mul puuduvad), vaid hoopis selisee näituse vajalikkuse õigustamine, inimeste suhtumine sellesse, aga eelkõige muidugi Gunther Hagensi kui klassikalise, arstikitlisse pugenud nekrofiili isiksus.
Väga huvitav oli lugeda näituse külalisteraamatut, mis täiesti arusaadavatel põhjustel oli metallketiga laua külge aheldatud. Polnud sugugi üllatav, et arvamusi jagus sõna otseses mõttes seinast seina. Kuid palju arvamused olid pehmelt öeldes ebaloogilised. Nii mõnigi leidis, et selline laipade säilitamise viis on hea, et siis „jääb inimesest midagi järele”. Vahva! Laseme kõik ennast pärast surma plastineerida ja mõnes ühiskondliku hoone saalis (näiteks Tallinna raekojas või teater Estonia fuajees!) kunstipärastes poosides üles panna, muudame kõik avalikud asutused hiiglaslikeks mausoleumideks, ainsaks põhjenduseks, et meist „jääks midagi järele“. Mingit kriitikat ei kannata Hagensi-suguste laibafännide väide, et selline näitus annab võimaluse inimese anatoomiaga tutvumiseks. Jama! Selleks on illustreeritud anatoomiaõpikud ja neist piisab täielikult. Muidugi ei ole anatoomiaõpik paraku nii erutav ja närvikõdi pakkuv kui plastinaat ehtsast laibast.

Plastinatsioon on konserveerimismeetod, mis peatab surnud keha lagunemise, võimaldab valmistada lõhnatu ja kauasäiliva anatoomilise preparaadi teaduslikuks ja meditsiinilise väljaõppe tarvis. Ühe inimese surnukeha plastineerimine vajab umbes 1500 töötundi. Hagens on talle kuulsust toonud plastineerimismeetodit sel määral edasi arendanud, et on muutnud võimalikuks ka väga suurte preparaatide valmistamine. Kõige suurem plastinaat on valmistatud täiskasvanud kaelkirjakust kõrgusega 5,80 meetrit. Tõsi, sellised preparaadid on väga hea kvaliteediga ja loomutruud, kuid nende serveerimine kunstiteostena on nii eetilisel, emotsionaalsel kui ka religioossel pinnal kutsunud esile ägedaid diskussioone.
Alates 1996. aastast korraldab laibameister oma näitusi, mida harrastusnekrofiilid agaralt külastavad, kuid mida terve mõistusega inimesed peavad absoluutselt ebaeetiliseks.
2006. aastal omandas Hagens endise rätikuvabriku ja asutas selles firma Plastinate GmbH, kus alates sama aasta novembrist valmistatid umbes 200 plastinaati, mida esitleti näitusel „Plastinarium“. 2008. aastal sulges ta oma laibanäituse, ehitas hoone ümber ja avas 2010. aastal „Anatoomilise kompetentsusekeskuse“.
2009. aastal tahtis laibameister oma kehadenäitusel Augsburgis näidata rahvale plastinaati „valatud“ suguühet mehe ja naise vahel. Augsburgi linn astus päev enne laibanäituse avamist jõuliselt vahele ja ähvardas Hagensit 10 000-eurose trahviga, kui ta peaks seda jõledust avalikkusele demonstreerima. Alates 6. augustist 2009 demonstreeriti armastavaid plastineeritud laipu kuldse fooliumiga kaetuna eraldi ruumis, kuhu sisenemine oli lubatud mitte noorematele kui 16-aastastele. Ka olid seal pandud välja fotod sellest laibalikust „kunstiteosest“.
Hagensi sõnul olevat „Kehade maailma” kõrgeim eesmärk tervishoiualane selgitustöö. Alates 1996. aastast on laibanäitust korraldatud rohkem 50 Euroopa linnas, Aasias ja Põhja-Ameerikas, kaks-kolm korda koguni Tallinnas. „Kehade maailma“ näitust maailma eri riikides on külastanud vähemalt 27 miljonit inimest, neist ainuüksi 6 miljonit Saksamaal.

2002. aastal sai Hagens sellega hakkama, et korraldas Londonis avaliku lahkamise, hoolimata Briti valitsuse ägedast protestist. Hagens on aga laipadest ja lahkamisest nii suures vaimustuses, et ta oleks nõus ükskõik keda ja ükskõik kus lahkama või siis laibast plastinaati tegema. Avalikule lahkamisele pakuti 650 piletit ja mitte ükski ei jäänud ostmata. Pole vähimatki kahtlust, et kui Hagens viiks avaliku lahkamise läbi Saku suurhallis, ootaks teda ees samasugune edu. Vaatemängulist lahkamist filmiti ja hiljem näidati seda televisioonis. Londonis osaks saanud edust innustust saanud lahkamishull Hagens üritas hiljem avalikke lahkamisi korraldada ka Saksamaal, kuid oli sunnitud need avalikkuse ägedate ja väga emotsionaalsete protestide tõttu ära jätma. See oli laibameistrile ränk löök.
Hagens oli sattunud tõelisele kullasoonele: ta teadis väga hästi, et sellise laibanäitusega rahuldab ta tegelikult inimese kõige vastikumat tungi – vuajeristlikku tungi – vastupandamatut soovi näha midagi eriti jõledat ja võigast.
Mis tõi keskajal avalikele hukkamistele kokku tohutud rahvahulgad? Vaevalt, et verine pea maharaiumine kellelegi nii väga meeldis, muidugi polnud asi meeldimises, kuid see oli ülimalt erutav, närvikõdi, kõhedust ja samas seksuaalset erutust tekitav vaatepilt. Miks Tsaari-Venemaal käisid vanamutid mööda võõraid kortereid, et näha neile võõraid surnuid? Miks lookles omal ajal Lenini mausoleumi ees lõputu järjekord? Kas soovist Leninile austust avaldada? Oh ei, austusvaldusest oli asi kaugel. Uudishimulikud inimesed tahtsid muumiat näha, veenduda oma silmaga selles, kui heas seisukorras balsameeritud Lenin on ja kas ikka tõesti üks suure revolutsioonijuhi kõrv on asendatud vahast kõrvaga ja kas see ka välja paistab…
Kuid veel kord tollest näitusest Berliinis. Ühele seinale oli üles pandud sadu väljalõikeid ajalehtedest ja ajakirjadest, kus arutati sellise näituse eetilisuse üle. Loomulikult ei jõudnud ma kõigisse neisse süveneda, kuid mu tähelepanu äratas hoopiski üks huvitav detail. Mitte ühelgi fotol ei olnud laibameister Hagens ilma musta kaabuta. See üllatas. Kaabu oli tal peas intervjuude ajal, surnukuuris balsameerimisel, igal pool ja alati. Kas mustal kaabul oli tema jaoks mingi sümbol või oli tegemist tõelise fetišiga? Või tahtis ta sel viisil oma kiilaspäisust varjata või kujutas ta ennast oma mõtetes surnukuuride Indiana Jonesina? Vastuse sellele küsimusele annab Rembrandt van Rijni 1632. aastal maalitud maal „Doktor Tulpi anatoomialoeng“. Ilmselt tekkis von Hagensil mingil hetkel vastupandamatu soov samastada ennast tolle dr Tulpiga ja aja jooksul muutus see kinnisideeks – ilma musta kaabuta pole ta avalikkuse ette enam ilmunud.

Või on Gunther Hagens klassikaline nekrofiil, kes omaenda püüab omaenda surmahirmu laipadega jahmerdamisega leevendada ja oma nekrofiilset kalduvust meditsiiniliste argumentidega looritada? Ausalt öeldes tuli mul need mõtted pähe juba siis, kui Hagens hakkas oma laibanäitustega kuulsust koguma. Asi pole ainult Hagensis, vaid nekrofiilias selle mõiste kõige laiemas tähenduses.
Tõsi, teatmeteosed kirjeldavad mõistet „nekrofiilia!“ väga napilt ja ähmaselt. Eesti entsüklopeedias aga selline mõiste üldse puudub. Natuke edumeelsem on „Võõrsõnade leksikon“ (1999), kus on öeldud, et nekrofiilia on seksuaalsuundumus surnutele, haiguslik seksuaalne huvi surnute vastu. Kui aga väita, et Hagens on nekrofiil, siis oleks see võib-olla liiga karm hinnang… aga võib-olla hoopiski täpne diagnoos?
Tõepoolest, nekrofiilia oma mitmetes avaldusvormides on väga vähe lahtiräägitud teema. Tavaliselt seostatakse nekrofiiliat sarimõrvaritega, kes oma tapetud ohvritega kõiksugu jõledusi korda saadavad. Kuid jätkem kihumõrvarid praegu kõrvale. Mind huvitab antud kontekstis see, kuidas mõjub inimese psüühikale, eelkõige aga tema seksuaalsusele patoanatoomi või surnuriietaja morbiidne amet. Loomulikult on patoanatoomi töö vajalik, ega asjata öelda, et patoanatoom on surnu advokaat. Kuid seda tööd Hagensi kombel laia avalikkuse ees populariseerida on igal juhul vaieldav ja mitmeid põhjendatud küsimusi tekitav.
Iga inimene tahab oma tööst rõõmu tunda, jagada oma tööst muljeid. Kuid morbiidsest tööst rõõmu tunda on ilmselgelt pisut keerukam. Jääb üle vaid see töö endale toredaks ja ilusaks mõelda. Teatavasti ei kaitse psühhiaatrit tema amet veel vaimuhaiguse eest. Patoanatoom ise aga ei pruugi märgatagi ega sellest aru saada, kui tal on tekkinud nekrofiilsed kalduvused. Eriti kummaline oli kord lugeda ühe naispatoanatoomi antud intervjuud, kus ta rääkis enesetapu teinud 20-aastasest noormehest, kes olevat olnud tema karjääri kõige ilusam surnu. Ilus surnu? Okei, kui ikka üritaks ikka normaalseks jääda?

Ilu surnukehas? Andke andeks, väga kummaline arusaam ilust! Kui patoanatoom hakkab surmas ja surnus ilu nägema, siis on ta küll pisut ära pööranud ja ehk oleks tal aeg elukutset vahetada. Mitte ainult timukad, vaid ka paljud arstid, patoanatoomid ja surnukuuri töötajad, on pisut kahtlane rahvas. Kui Teise maailmasõja ajal tegid natsid saksa arstidele ettepaneku korraldada koonduslaagrites kõikvõimalikke eksperimente. Muidugi on tohtritele alati meeldinud eksperimenteerida, kuid võimalus teha seda elavate inimeste peal oli nii mõnelegi arstile põnev, ahvatlev ja (seksuaalselt) erutav. Nõusoleku andnud tohtrite puhul oli ilmselge, et tegemist oli kõige pesuehtsamate sadistidega, sest paljudel koonduslaagrites korraldatud katsetel polnud mingit meditsiinilist ega teaduslikku eesmärki.
Muide, nii mõnegi omaaegse timuka juures hakkasid avalduma nekrofiilsed kalduvused. Kuulsa prantsuse timuka Anatole Deibleri (1863–1939) kohta räägiti, et ta oli lausa hull giljotineerimise järele. Mõnikord olevat ta istunud terve päev, kaabu peas ning mantel toolikorjul, oodates kohtuministri kutset hukkamisele.
Mis puutub aga Gunther Hagensi tegemistesse, siis tema laibanäituse nimetus „Kehade maailm“ tuleks ümber sõnastada nii: „Laibad kunstiteosteks, surm rahvale südamelähedaseks!“ Hagensi juhtum on klassikaline näide selle kohta, kuidas arstikitlisse pugenud nekrofiilst manipuleerija suudab oma haiglasi kalduvusi teaduse ja kunsti sildi all massidele peale suruda. Siiski ei ole Hagens mitte niivõrd surnukuuride Indiana Jones (too filmitegelane otsis kõigest seiklusi), vaid surnukuuride füürer. Ka Hitler suutis kogu saksa rahva ümber sõrme keerata ja panna teda oma paranoilisi ideesid ellu viima.

Laibameister Gunther Hagens
Gunther Hagens (sünd. Gunther Gerhard Liebchen 10. jaanuaril 1945 Alt-Skaldenis Kalischi lähedal), on saksa anatoom, kõrgkooli õppejõud ja ettevõtja. Ta ei ole küll laipade ja organite säilitusviisi leiutaja, kuid edasiarendaja.
Oma nime von Hagens võttis ta üle oma esimeselt naiselt Cornelia von Hagensilt, kellega ta abiellus 1975. aastal. Miks ta võttis naise perekonnanime? Põhjus on väga lihtne, naise nime ees oli ju eneseuhkust kõditav aadlitiitel „von“. Igasugu kõlavad tiitlid nagu „doktor” või „professor” on aga sakslase jaoks sama mis palderjan kassile.
6.–20. eluaastani elas ta Greizis (Tüüring), pärast õhtukursusi rahvaülikoolis töötas ta Greizeri haiglas ja ühes apteegis. Alates 1965. aastast õppis ta Jenas Friedrich-Schilleri ülikoolis meditsiini. 1968. aastal pärast nn Praha kevadet üritas Saksa DV-st põgeneda, kuid võeti kinni. 1970. aastal ostis Saksa LV ta kui poliitvangi vabaks.
Alates 1977. aastast hakkas Heidelbergis anatoomilisi preparaate valmistama. Seal asutas ta ka oma ettevõtte ja 1993. aastal oma plastinatsiooni instituudi.

 * * *

Mis on nekrofiilia?
Nekrofiilia puhul on sugutung suunatud laipadele ja nendega manipuleerimisele. Ühed teadlased peavad seda iseseisvaks hälbeks, teised aga vaatlevad seda fetišismi eriliigina. Sellele lähedane on vahekorda astumine kas magavate, teadvuseta, raskesti haigete või surevate naistega, aga samuti ka seksuaalse värvinguga kõrgendatud huvi laipade ja kalmistute, matmisrituaalide ja kõige muu vastu, mis on seotud surma ja surnutega. Nekrofaagia ja nekrosadismi puhul tapetakse sageli ohver spetsiaalselt selleks otstarbeks enne ära või siis saadakse seksuaalne rahuldus just tapmisprotsessi ajal.
Nekrofiil näeb laibas puhta iseloomuga olendit, kes on võimetu olema südametu ega ole võimeline kedagi tagasi lükkama. Sageli valivad nekrofiilid sellise ameti, mis võimaldab neil oma lemmikobjektidele ligi pääseda. Kreeka ajaloolane Herodotus kirjutab, et juba Vana-Egiptuses anti eriti tuntud ja ilusate naiste surnukehad balsameerimisele alles kolm-neli päeva pärast surma, et balsameerijad ei saaks neid seksuaalselt kuritarvitada. Vanas Indias nõuti, et peigmees võtaks mõrsjalt süütuse, kui pruut juhtus enne pulmi surema. Tüdrukut ei tohtinud enne põletada, kui nimetatud rituaal ei olnud külapreestri juuresolekul toimunud. Sõdade ajal teotasid võidukad sõdurid oma surnud või surevaid vaenlasi, et surma saabumisel esinevaid päraku kokkutõmbeid nautida. Maroko ülestõusude ajal aastatel 1919–26 ja Vene-Türgi sõja ajal teotati lahinguväljal sel viisil vastase sõdureid. Dr. H. Martin Malin kirjeldab eriti markantset nekrofiiliajuhtumit.
1980. aastatel arreteeriti üks tema patsient. Selgus, et mees pildistas puusärgis surnut teesklevaid viletsates rõivastes lapsi. Tema juurest leiti fotosid, kus oli jäädvustatud lapsi balsameerimislaudadel. Mees käis surnukuurides ning näppis laipade rindu või genitaale. Nekrofiilised kalduvused olid tal tekkinud juba nelja-aastasena. Ka masturbeerides kujutas ta end surnuna. Tema selgituses oma teguviisi kohta oli aga teatud loogika: „Ma pidin leidma seksimise viisi, millega ma võisin läbi ajada, sest ema tegi mulle selgeks, et tõeline seks on väga räpane. Ma pidin väljapääsu leidma. Ema, praktiliselt hävitas mu. Ma kartsin kõike naiselikku. Kui ma aga naisi surnuna ette kujutasin, siis olid nad täiesti passiivsed ega saanud mulle mingeid etteheiteid teha või minusse eelarvamusega suhtuda.” Ka selle juhtumi puhul oli kurja juur ema, kes vägivaldselt takistas poega onaneerimast. Nii ei jäänudki poisil muud üle kui leida kõvertee erootika juurde.
Jäägu igaühe enda otsustada, mida ta arvab dr Gunther Hagensi piiritust armastusest laipade vastu.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Edward Gein – filmi „Psycho” prototüüp
Natside bioloogilised katsed inimestega
Papa Denke – Münsterbergi inimsööja
Inimsööja Armin Meiwes
Tallinna inimsööja Andreas Hanni: „Ma ei kahetse ühtegi oma kuritegu”.
Ettevaatust – arst!
Teaduspõhine meditsiin – ravi kui õudusfilmis