Theodore Bundy – mõrvariks sündinud
Theodore Robert Bundy on USA uuema ajaloo kuulsaim ja kõige sadistlikum naistetapja. Kriminalistika ajalukku on ta läinud „Sukamõrvarina”, kuna kägistas kõik oma ohvrid surnuks nailonsukaga. Tegemist oli igas mõttes klassikalise juhtumiga: tüüpiline oli nii mõrvari lapsepõlv kui ka tapmisviisid.
Bundy ema Louise Cowell (1924–2012) tõi oma poja Tedi ilmale 24. novembril 1946 USA Vermonti osariigis Burlingtonis asuvas vallaliste emade kodus. Tema sõnul oli poja isa sõjaveteran Jack Worthington, keda Bundy kunagi ei kohanud. Järgmised neli aastat elasid Bundy ja tema ema oma rangete metodistidest vanavanemate Samuel ja Eleanor Cowelli juures Philadelphias. Selleks, et vältida tolleaegse pere vallaslapse häbimärgistamist, teesklesid Samuel ja Eleanor Cowell, et nad on oma pojapoja bioloogilised vanemad, ja nii kasvas Bundy esialgu üles usus, et tema ema on tema õde. Alles aastaid hiljem sai ta oma sünnitunnistusest teada oma oletatava õe tegeliku identiteedi; tema isa oli dokumendis märgitud „teadmata“. Samuel Cowelli peeti ägedaks rassistiks, kes peksis naisi ja piinas loomi; tagantjärele aga ülistas teda tema pojapoeg. Hiljem spekuleeriti, et Bundy vanaisa võis tegelikult olla tema bioloogiline isa. Kolmeaastane Bundy sai esimest korda hakkama sadistliku tembuga, kui ta pani mitu lihunikunuga oma magava 15-aastase tädi voodisse ja irvitas, kui too ehmunult ärkas.
1950. aastal kolis Louise Cowell koos pojaga sugulaste juurde Seattle’ist 60 km kaugusel asuvasse Tacomasse, Washingtoni osariiki. Varsti pärast seda kohtus ta John Bundyga, kellega abiellus 1951. aasta mais ja kes adopteeris Tedi. Paaril oli neli ühist last: Linda (s. 1952), Glenn (s. 1954), Sandra (s. 1956) ja Richard (s. 1961), kellega Tedil polnud hiljem kuigi head läbisaamist. Tedi suhted kasuisaga muutusid aja jooksul üha pingelisemaks ja lõpuks keeldus ta Johni oma isaks kutsumast.
Bundy käis Woodrow Wilsoni keskkoolis Tacomas ja oli hea õpilane, kuid ka üksildane, kes paistis silma oma ettearvamatu temperamendi poolest ega tundnud mingit huvi tüdrukute vastu. Oma suureks pettumuseks ei võetud teda oma kooli korvpalli- ega pesapallimeeskonda. Selle asemel hakkas ta suusatama, varastades selleks vajalikku varustust ja võltsides suusapasse.
Ka kõrgkoolis, kus ta õppis õigusteadust ja psühholoogiat, jätkus kõik niisama edukalt – lõpueksamid sooritas Ted cum laude. Kuid kahest asjast ei käinud Tedi jõud üle. Esiteks jäi rahuldamata tema ülitundlik armastusevajadus: ta ei suutnud emale andestada, et too armastas ka oma nooremaid lapsi, liiatigi, kui nood oma suuremat poolvenda ei sallinud. Ja teiseks: hoolimata kenast välimusest ei suutnud Ted kuidagi jõuda esimese suudluseni.
„Tüdrukud teda ei huvitanud. Isegi kolledžis ei suutnud ta oma ujedusest võitu saada,” meenutas pärast Tedi arreteerimist üks tema ema sõbrannadest. Kord olevat Ted talle tunnistanud, et tunneb ennast tütarlaste seltskonnas äärmiselt ebakindlalt.
Ted oli 18, kui ta üritas esimest korda tütarlapsega vahekorda astuda. Too 14-aastane plika aga naeris ta välja, nimetades teda hädavareseks. Ted ei suutnud oma sisimas naissoole andestada talle osaks saanud alandust.
Ega rahvasuu asjata ütle, et naise keel on inimkonna kõige suurem vaenlane. Nii mõnestki mehest poleks võib-olla patoloogilist naistevihkajat saanud, kui nende esimesel seksuaalpartneril oleks piisavalt taktitunnet olnud. On üsna tavaline, et seksuaalvahekord esimese (või uue) partneriga suure erutuse tõttu ebaõnnestub. Läks vaja veel ühtainust tilka Tedi kannatustekarikasse — ema „reedetud armastus” ja poolvendade ja -õdede halvustav suhtumine – ja temas vallandus sadistlik tapahimu.
Ted Bundyle oli ilmselt viimaseks tilgaks kannatuste karikasse rahalise toetuse lakkamine, mille tõttu ta oli sunnitud oma juuraõpingud katkestama. Mõned eksperdid on avaldanud arvamust, et õpingute jätkumise korral oleks Bundy võib-olla ülikooli lõpetanud ja mõne nägusa neiuga tutvunud. Võimalik, et temast oleks saanud eriti agressiivne prokurör. Agressiivsuse maandamiseks oleks ta näiteks kasutanud prostituutide sadomasohhistlikke teenuseid.
Peab tunnistama, et need kõik on sügavalt ekslikud oletused. Bundy hilisem elukäik näitas, et mingil hetkel oleks temast kindlasti saanud kihumõrvar, sest ta oli juba liiga kaua aega sidunud oma seksuaalseid vajadusi vägivalla ja hävitamisega.
Mõni aeg pärast Tedi ebaõnnestunud armuseiklust avastati Seattle’is kohutava kuriteo verised jäljed. 2. oktoobril 1974 leiti metsast teadmata kadunuks jäänud 20-aastase üliõpilase Lynda Ann Hilli laip. Tapmiskoha läheduses satuti veel kahe üliõpilase surnukehale. Varsti pärast seda jäid kadunuks kaks teismelist. Üks tunnistaja oli juhtunud tüdrukute autossemeelitajat nägema. Ta meenutas: „Tüdrukud istusid ühe hea väljanägemisega vennikese beeži värvi Volkswagenisse.”
2. oktoobril 1974 jäi Salt Lake Citys kadunuks 17-aastane ettekandja. 16. oktoobril leiti 17-aastase Melissa Smithi laip. Ohver oli alasti ja vägistatud. 8. novembril langesid maniaki ohvriks 17-aastane Debbie Kent ja niisama vana Laura A. Mõlema laibad leiti maanteekraavist.
Mõrvad hakkasid sagenema. Pärast 11-ndat mõrva sai politsei maniaki jälile. Spetsiifilise „käekirjaga” laibad näitasid, et mõrvar oli teel naaberosariiki Coloradosse. Seal püüti ta kinni, kuid tal õnnestus põgeneda. Ka pärast teistkordset tabamist läks maniakil korda oma teed minna. Tema sihtpunktiks näis olevat Florida. Üks mõrv järgnes teisele.
16. augustil 1975 möödus Salt Lake Citys patrullsõitu tegev politseiseersant beežist Volkswagenist, kus ta märkas magavat meest, kelle pea oli toetatud roolile. Seersant andis oma autole tagasikäigu, kuid tundmatu ärkas, andis gaasi ning üritas minema sõita. Tagaajamine kestis kõigest mõni minut, siis sundis politseinik Volkswageni peatuma. Ta tõmbas püstoli välja ning nõudis tundmatult dokumente. Selgus, et tegemist on juuratudengi Theodore Bundyga. Mees ütles, et oli käinud kinos „Leegitsevat põrgut” vaatamas ja tahtis autos lihtsalt pisut puhata.
Politseiniku tähelepanu äratasid pagasiruumist leitud nailonsukk, käerauad ja sõrgkang ja sukkmüts. Need esemed tekitasid politseinikus kahtlust ning ta otsustas mehe politseijaoskonda toimetada. Kahtlused süvenesid veelgi, kui selgus, et filmi „Leegitsev põrgu” linna kinodes üldse ei näidata. Samal päeval toimus vastandamine tunnistaja Carol D-ga, kes tundis Ted Bundys ära talle kallaletunginud mehe. Carol meenutas: „See juhtus 27. novembril 1974. Bundy kõnetas mind, esitles ennast politseitöötajana ning palus, et ma temaga parkimisplatsile läheksin. Olevat juhtunud avarii ja võimalik, et kannatada saanud auto kuulub mulle. Parkimisplatsil palus ta mul oma autosse istuda. Tegin seda, kuna ei osanud midagi kahtlustada. Ta jättis mulle hea mulje. Autos tungis ta mulle ootamatult kallale ja pani mu käed raudu. Ma karjusin appi, aga keegi ei kuulnud. Ühes kurvis vähendas ta kiirust, mul õnnestus auto uks avada ja välja hüpata. Minu kõrval peatus teine auto, mille juht tuli mulle appi. Volkswagen aga sõitis minema.” Tunnistaja sõnades ei olnud põhjust kahelda, sest Bundy autost leiti Caroli juuksekarvu.
Bundy loobus advokaadist kaitses ennast ise. Sel põhjusel lubati tal 7. juunil 1977. aastal Pitkini maakonna kohtumajas Aspenis toimunud kohtuistungil liikuda ilma käeraudade ja ahelateta ning külastada kohtuistungi vaheajal kohtumaja raamatukogu. Seal hüppas ta sobivat hetke kasutades teise korruse aknast alla ja põgenes. Ta varjas end nädal aega mägedes, enne kui ta tabati politsei kontrollpunktis varastatud autoga ja arreteeriti uuesti ning suleti Colorado vangla üksikkongi. Aja jooksul kaotas Bundy tublisti oma kaalust. Tänu sellele õnnestus tal veel kord vabadusse pääseda. Nüüd kasutas ta selleks ventilatsioonišahti.
Pärast Bundy Coloradost põgenemist koostas FJB uurimisgrupi juhatajat Robert Ressler hoiatuse, mis lisati Bundy tagaotsimisplakatile. (Ressler oli ka see, kes võttis kasutusele mõiste serial killer – seeriamõrvar, meil soome keele eeskujul „sarimõrvar”.) Ekspert rõhutas, et maniakk otsib oma ohvreid kohtadest, kuhu kogunevad noored inimesed. Näiteks rannad, suusakuurordid, diskod, ülikoolid. Samuti oli hoiatuses kirjeldatud, millist tüüpi naisi maniakk eelistab. Need olid atraktiivsed, pikkade, keskelt lahku kammitud juustega noored naised.
Seni Colorados tegutsenud mõrvar jätkas oma veriseid kuritegusid Floridas. 18. jaanuaril 1978 tungis ta naiste ühiselamusse ning vägistas ja haavas seal nelja tüdrukut. Kaks ohvrit jäid ellu, kuid ei suutnud hiljem midagi meenutada. Küll aga nägi üks 22-aastane tütarlaps mõrvarit ühiselamu koridoris. Bundy oli tüdrukut löönud ja ta pikali paisanud. Toosama tüdruk andis politseile maniaki isikukirjelduse.
15. veebruaril 1978 äratas politseinik David Lee tähelepanu ühe restorani juurde pargitud auto, kuna restoran oli juba mitu tundi tagasi suletud. Lee käsutas mehe autost välja ning käskis tal maha heita ja käed kuklale panna, ent mees pani jooksu. Politseinik tulistas õhku, mees jooksis edasi. Pärast teist lasku põgeneja kukkus. Lee surus ta vastu maad. „Mu nimi on Ted Bundy,” ütles tundmatu vaikselt.
Tänini pole selge, mitu mõrva Bundy hingel oli. Ümberlükkamatut tõestust leidsid neist 28, nelja kohta olid kaudsed süütõendid. Kuid pole võimatu, et tapetuid oli märksa rohkem. Tervelt üheksa aastat istus Theodore Bundy surmamõistetute kongis.
Samal ajal kui Bundy ootas vanglas surmanuhtluse täideviimist, mida tema advokaatide nõudmisel korduvalt edasi lükati, mõisteti ta teises kohtuasjas uuesti surma. 9. veebruaril 1980 kasutasid Bundy ja Carol Ann Boone oma ühist kohalolekut tema viimase mõrva (12-aastase Kimberly Leachi) kohtuprotsessil, et anda kohtus abieluvanne. Kuna see tehti kohtuniku juuresolekul, oli abielu kehtiv. Tedi vangistuse ajal sündis „õnnelikul noorpaaril“ 1982. aasta oktoobris tütar Rose. Iga päev kohtus ta oma austajanna Carol Ann Boone’ga (1951–2015), kes tõsimeeli uskus, et Bundy on süütu. Vahetult enne 1986. aasta juulis kavandatud hukkamiskuupäeva külastas Bundy naine teda koos tütrega, kuid lahkus maniakist jäädavalt veel samal aastal (vahetult enne järgmist hukkamistähtpäeva, mis lükati aga taas edasi) ega tulnud enam vanglasse tagasi oma armastatud meest vaatama. Neljas hukkamiskuupäev oli kavandatud 17. jaanuariks 1989 ja lükati edasi ainult seetõttu, et Bundy oli lõpuks otsustanud veel mõned mõrvad üles tunnistada. Muuhulgas ütles ta politseile, kust leida 1974. aastast alates kadunud Donna Mansoni ja Georgann Hawkinsi surnukehad. Seejärel püüdis ta hukkamist uuesti edasi lükata ettekäändel, et ta tahab teha veel täiendavaid ülestunnistusi.
* * *
Kõlab võllanaljana, kuid Ted Bundy oli omal ajal USA populaarseim mõrvar ja seda ilmselt tänu oma šarmantsele välimusele ning hiilgavale kõneosavusele, millega tal õnnestus paljud sinisilmsed kodanikud enda poole võita.
„Ta oli alati hea poiss,” ütles Bundy ema ajakirjanikele pärast poja arreteerimist. „Koolis õppis ta teistest paremini. Meie perekonnas ei mõista keegi, kuidas saab Ted nendesse mõrvadesse olla segatud. Mitte ükski, kes teda tunneb, ei usu, et ta oleks millekski niisuguseks võimeline. Isegi psühhiaatrid arvavad, et mu poeg on absoluutselt normaalne.”
Ajakirjanduses kujutati endisest juuraüliõpilasest maniakki peaaegu armastusväärse kõrilõikajana, kes oma ohvritel kunagi kaua piinelda ei lasknud.
Tegelikult oli Bundy kõike muud kui Rudolph Valentino. Ta oli erakordselt sadistlik ja perversne. Oma viimase ohvri, 12-aastase tütarlapse, tappis ta vägistamise ajal, surudes ohvri pead mudasse. Libekeelse jutuga keelitas ta oma ohvri kõrvalisse kohta ja lõi seal varrukasse peidetud sõrgkangiga uimaseks. Seejärel vägistas ta poolteadvusetu ohvri kõige jälgimal viisil, kasutades enamasti anaalset vahekorda. Siis kägistas ta ohvri ja toimetas laiba autoga mõrvapaigast kümnete, vahel isegi sadade miilide kaugusele. Enne, kui ta jättis laiba kuhugi vedelema, tükeldas ta selle. Tihtipeale pöördus ta mõne päeva pärast laiba juurde tagasi ning rahuldas ennast mõnel kehaosal, näiteks ejakuleerudes laiba kehast eraldatud peale suhu. See mees oli tõeline elajas! Pärast surmaotsuse väljakuulutamist esitas Bundy ühe apellatsioonikaebuse teise järel, kuid edutult!
Lõpuks võimaldati Ressleril kurjategijat intervjueerida, kuid mitmesugustel põhjustel (eelkõige töistel) ei leidnud ekspert selleks aega. Mõni aasta hiljem sai Ressler Bundylt kirja, milles too palus sündmuskohtade fotosid ja dokumente intervjuudest süüdimõistetud sarimõrvaritega ning pakkus edasisel uurimisel oma kaasabi. Ressler sõitis teist korda Floridasse.
Bundy sirutas ruumi sisenevale Resslerile käe. Ekspert tahtis ennast esitleda, kui Bundy katkestas teda: „Ah, mister Ressler, ma tean, kes te olete! Ma loen juba aastaid teie raamatuid.” Kongis vedeles hulgaliselt Ressleri uurimisgrupi väljaandeid, ja nüüd tahtis Bundy teada, miks ekspert teda juba varem üles ei otsinud. Ressler juhtis Bundy tähelepanu sellele, et oli seda asjatult üritanud. Bundy avaldas kahetsust, kuid lausa põles soovist Ressleriga vestelda. „Räägin meeleldi inimestega, kellega ma kontakti saavutan ja kes mind mõistavad,” ütles Bundy sissejuhatuseks.
Ressler taipas kohe, et Bundy püüab teda omakasupüüdlikel eesmärkidel mõjutada. Bundy jätkas meelitamist, öeldes, et teda küsitlenud professorid, ajakirjanikud ja politseinikud on Ressleriga võrreldes närused amatöörid. Resslerile oli niisuguse kiidukõne peale kohe selge, et Bundy lootis teda ära kasutades surmanuhtluse täideviimist takistada. (Kogenud eksperti hämmastas, et üks tema enda ülemustest FJB-s oli tõesti valmis sarimõrvaritega tegeleva töögrupi uurimistulemusi maniaki käsutusse andma.) Ressler ei lasknud ennast mõrtsuka libekeelsest jutuvadast eksitada ja teatas, et ainukesed kuriteod, millest ta on nõus Bundyga rääkima, on kurjategija enda mõrvad. Eksperdile silma vaatamata pomises Bundy, et saab ka ilma tema abita hakkama ning saavutab oma surmanuhtluse tühistamise. Pärast mõningast kõhklust oli ta lõpuks siiski nõus oma mõrvadest rääkima, kuid ainult hüpoteetilisel tasandil.
Üks neist olevat saanud alguse sellest, et mõrvar meelitanud ühe Colorado hotelli fuajees kellegi naisterahva endaga kaasa tulema. Ressler tundis huvi, kuidas see tal õnnestus – naine oli ju oodanud oma kavaleri. Bundy vastas kolmandas isikus: mõrvar olevat naist juba mõnda aega jälginud. Võib-olla oli ta naist fuajees kõnetanud ja hotelli turvamehena või kõrgema ametnikuna esinenud ning seejärel kavalusega naise mõnda tuppa meelitanud, ja seal oli juba kerge talle kallale tungida. Bundy kirjeldas kuriteo mõningaid üksikasju, kuid ei rääkinud sellest otseselt.
Pärast kolm-neli tundi kestnud Bundy keerutamist oli Resslerile selge, et see maniakk ei ava oma mõrvade tegelikku tausta mitte kunagi. Bundy mõtted tiirlesid ainult ühe teema ümber – kuidas ametnikke ja eksperte lollitades hukkamist edasi lükata. Ressler jättis ta keset ruumi seisma ja lahkus.
Kolm-neli päeva enne hukkamist tegi Bundy äkki avalduse, et on valmis kõigest rääkima. Ülekuulamisele saabus politseiametnikke tervest riigist. Igale ülekuulajale eraldati mitu tundi. Esimesena sai küsitlemisõiguse Robert Keppel Seattle’ist, kes oli erakordse põhjalikkusega uurinud Bundy 11 esimest mõrva. Ülekuulamisel hiilis Bundy endiselt otsestest vastustest kõrvale, nii et esimesest mõrvast kaugemale ei jõutud. Bundy avaldas seejärel arvamust, et ülekuulamine kestab kauem, kui tema oli oletanud, ja lisas, et kui kõik koos esitaksid petitsiooni, mis garanteeriks, et otsuse täideviimine lükkub veel kuue-kaheksa kuu võrra edasi, siis saaksid nad kindlasti kõikide kuritegude üksikasju arutada. Seekord ei läinud kurikavala maniaki trikk läbi. Tal oli olnud ligi 11 aastat aega, et kõigis üksikasjades tunnistusi anda. Oli ilmselge, et ta ei tee seda kunagi. Päev enne oma hukkamist andis Bundy teleintervjuu evangeelsele psühholoogile James Dobsonile.
24. jaanuari varahommikul 1989 toodi Bundy oma kongist välja ja viidi hukkamisele. Vangla väravate ees skandeeris samal ajal rahvahulk: „Põle, Bundy, põle…”
Kell 7.06 lülitati elektritoolil vool sisse. Saatuse iroonia – naistetapja hukkajaks oli naine. Pool tundi pärast maniaki hukkamist sõitis katafalkauto Bundy surnukehaga vanglast krematooriumi. Sõidukile järgnes irvitav rahvahulk. Bundy tuhk puistati vastavalt tema viimsele soovile Kaskaadi mägedesse Washingtoni osariigis.
* * *
Pärast Bundy hukkamist korraldas FJB seminari, et töötada läbi Bundy kuritegusid puudutav materjal. Quanticosse saabusid politseiametnikud kõigist USA osariikidest. Nende hinnangul tappis see lihunik kaheteistkümnes osariigis vähemalt 35–60 noort naist. Seminaril sai Robert Ressler alarmeeriva signaali. Lühikest aega enne oma hukkamist oli Bundy suutnud ühe FJB ametniku oma eesmärki teenima panna. Surmamõistetu keelitas meest, et too muretseks talle Ressleri pühendusega raamatu sarimõrvaritest. Bundy hoidis seda enda juures kongis kuni hukkamiseni. Viimases, videolindile jäädvustatud vestluses dr. James Dobseniga ta isegi tsiteeris raamatut. Mida Bundy viimane ettevõtmine näitab? Vaid seda, et ka kõige jälgim mõrtsukas armastab väga elu ning on valmis kuitahes kurikavalaid riukaid kasutama, et vaid oma elupäevi pikendada. Selle nimel on kõneosav maniakk valmis vassima ja keerutama, teesklema mälunõrkust, hullumeelsust või astuma ühest usust teise – et ainult aega võita, lootuses õigusemõistjaid ja eksperte lollitades endale eluaegne vanglakaristus välja lunida. Paljudes riikides ei peagi sarimõrvarid enam tembutamisele aega ja vaeva raiskama. Tänu surmanuhtluse kaotamisele võivad nad ENDA ELU pärast täiesti muretud olla. Eluaegne mugav vanglas vegeteerimine on neile riigi poolt kindlalt tagatud!
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Miks naised mõrvareid armastavad?
