Harold ja Maude – surmaihalus kui elujaatus

5 minutit lugemist

Filmitutvustus pole just „Maaja“ pärusmaa, kuid seekord teeme erandi. Juttu tuleb ühest kõige omapärasemast linateosest „Harold ja Maude“ (1971).

Loo autor Colin Higgins kirjutas selle algul California ülikoolis stsenaristi magistri lõputööna. Hea asi läks ringlusesse ja jõudis Paramounti stuudiosse, kus nõustuti teost ekraniseerima. Higgins oli veel režissööritooli istumiseks liiga roheline, kuid andis oma õnnistuse Hal Ashbyle (1929–1988), kelle kõrvalt ka ise filmikunsti õppima asus. Filmi põhjal anti hiljem välja raamat, mis omakorda kohandati näidendiks, kusjuures algul oli Higgins lugu just lavalaudadel ette kujutanud.

Ühel tundmatu inimese matusel tutvub Harold ekstsentrilise 79-aastase Maud’ga, kes armastab samuti matuseid.

Tegemist on sügavalt ebahariliku romantilise musta komöödiaga. Selle žanri eesmärgid on teadagi tuju tõstmine ja romantilise armastuse võimalikkuse kinnitamine ning saab omal pahupidisel moel mõlemaga hakkama, kuigi võimalust tegelastega samastuda seejuures justkui polekski, kui siis ehk vähestele valituile.
Harold on umbes 20-aastane rikaste vanemate üdini rikutud laps, kes elab koos emaga ühes California luksuslikus villas ja kelle kireks on surm – enesetappude lavastamine ja võhivõõraste inimeste matustel käimine. Harold (näitleja Bud Cort, s 1948) on kohutava iseloomuga, kuigi kena poiss, kuni ta just ei naerata – irve on tal hirmuäratav, meenutab mõrvarnukku Chuckiet. Harold on lapsiku süütuse ja julma pahelisuse nekrofiilne segu.
Haroldil on emaga äärmiselt pinnapealne, jahe ja peamiselt ainult seltskondlikul etiketil rajanev suhe. Ainult üks kord kogeb Harold midagi lähedusetaolist tunnet, kui ta salaja saab tunnistajaks, kui kaks politseinikku teatavad tema emale, et Harold on kooli keemialaboris toimunud plahvatuses surma saanud. Ema vajub seda kuuldes kokku. Hiljem üritab Harold ikka ja jälle šokeerivalt realistlike lavastatud enesetappude kaudu tuima ja osavõtmatu ema tähelepanu köita. Harold satub sel viisil surmast vaimustusse ja see tõukab teda üha uusi ja uusi enesetappe lavastama. Filmi alguses sõidab ta surnuautoks ümberehitatud Cadillaciga. Hiljem kingib ema talle „maitsetu Cadillaci“ aseaineks E-tüüpi sportauto Jaguari, mille Harold samuti katafalkautoks ümber ehitab.
Haroldit vaimustavad surnuaiad ja matused. Ühel sellisel matusel tutvub ta ekstsentrilise 79-aastase Maud’ga, kes armastab samuti matuseid. Kui Harold püüab surmaga täita mingit eksistentsiaalset tühjust, mis heaoluühiskonna ülemisel redelipulgal kasvanud poissi vaevab, siis Maude’ile on surm vaid loomulik osa elust, mis terviku osana omaks tuleb võtta. Maud on pöörane anarhistlik kleptomaan, kes õpetab poisile elu põhiväärtusi. Teda mängib oma ea kohta (tollal 75-aastane) rabavalt vitaalselt Ruth Gordon (1896–1985).

Ema poolt kaela saadetud pruudikanditaatidest lahtisaamiseks lavastab Harold enesetappe.

Maude on nii elurõõmus ja impulsiivne, sest tal on tulnud läbi elada ka väga raskeid aegu. Ühes kaadris näidatakse vilksamisi tema käele tätoveeritud numbrit – märk selle kohta, et ta oli Teise maailmasõja ajal koonduslaagris. Kuid oma elamustest koonduslaagris ta Haroldile ei räägi. Teinekord meenutab Maude jällegi oma lapsepõlve keiserlikus Viinis. Hoolimata erinevatest iseloomudest ja ligi 60 aastasest vanusevahest, tunnevad mõlemad teineteise suhtes tugevat tõmmet. Alguse saab omapärane armastuslugu, kus kohtingupaikadeks surnuaiad, lammutusplatsid ja jäätmeväljad.
Samal ajal püüab Haroldi kombekas ema leida kosjakontorite kaudu pojale väärilist pruudikandidaati. Harold oma lavastatud enesetappudega peletab aga kõik kandidaadid eemale. Kui ema otsustab onu Victor Balli abiga Haroldit Vietnami sõtta saata, suudavad Harold ja Maude seda kavalusega takistada.
Maude’ga tutvudes õpib Harold elu hindama ja eemaldub üha enam oma domineerivast emast.
Lõpuks näitab Harold emale Maude’i fotot ja teatab, et kavatseb temaga abielluda. Muidugi on ema hingepõhjani vapustatud…
Harold ja Maude tähistavad koos Maude’i 80. sünnipäeva. Kuid paraku on Maude otsustanud just sel päeval surra, sest peab sellist vanust kõige sobivamaks, et väärikalt lahkuda. Kohkunud Haroldile räägib ta, et on juba vastavad tabletid sisse võtnud. Harold toimetab Maude’i haiglasse, kuid arstid ei suuda vanadaami elu enam päästa…
Filmi viimases stseenis sööstab Haroldi katafalkauto Jaguar kuristikku. Kuid, oh ei, Harold ei ole otsustanud endale lõppu teha. Elutahe saab temast võitu, ja Maude’i kingitud banjot mängides eemaldub ta keksides kuristiku servalt…

Maud ja Harold. Armastus ei tunne aastaid, õnne jaoks ei ole retsepti!

Filmis heidetakse küünilist nalja nii surma kui ühiskondlike konventsioonide üle. Lisaks jõukale perekonnale saavad oma koosa kirik, psühhiaatrid, noored, sõjavägi ja politsei – tavapärased satiiri sihtmärgid, aga eks ole ikka lõbus näha, kuidas ennasttäis tolasid ja nürimeelseid mundrimehi kotitakse.
Teisalt puudutab film kahte olulist tabuteemat: inimese õigust ise otsustada elust lahkumise aja üle ja armastuse võimalikkusest suure vanusevahega inimeste puhul. Tegelikult on üldse vähe neid ühiskonna alustalasid, mida see film rohkem või vähem ei puudutaks.
Kogu nihilistliku morbiidsuse juures on „Harold ja Maude“ südamlik, elujaatav film, mille sõnumi võtab kokku Cat Stevensi mällusööbiv laulujoru: If you want to be free, be free.
Filmi „Harold ja Maude“ tegid kriitikud 1971. aastal maatasa. Kriitik Roger Ebert näiteks leidis, et surm võib ju naljakas olla, kuid mitte sellisel kujul nagu Haroldi ja Maude’i loos. Kuid üks teine kriitik aga leidis, et Hal Ashby film võib ju nii mõnelegi tunduda sünge ja liialdustega, kuid see film elab oma soojast huumorist ja suurest südamest. Ka publik võttis filmi leigelt vastu.
Kuid läks aega mis läks, kuid „Harold ja Maude“ muutus kõigest mõne aastaga tõeliseks kultusfilmiks (alles 1983. aastal, seega 12 aastat pärast ekraaniletulekut jõudis film kasumisse). 1997. aastal võeti film USA Rahvusliku Filmi Registrisse, kes tegeleb eriti väärtuslike filmide (nii dokumentaal- kui mängufilmide) säilitamisega. Praeguseks on sellese registrisse kantud 750 filmi (nende hulgas ka kuulus Abraham Zapruderi 8-millimeetrine 26,6 sekundit kestev filmilint Kennedy tapmisest).
Ameerika Filmiinstituut valis filmi „Harold ja Maude“ USA ajaloo armastuskomöödiate hulgas 9. kohale.

Peter Hagen

0

Your Cart