Mitmekülgne sarimõrvar Albert Howard Fish

Albert Howard Fish on üks kõige vihatumaid mõrtsukaid USA ajaloos. Tema erialaks oli laste pilastamine, piinamine ja kastreerimine. Ohvreid oli tal kümneid, osa neist sõi ta ära.

Fish sündis 19. mail 1870 Washingtonis. Tema suguvõsas oli olnud vaimuhaigeid. Mehe enda sõnul sai tema koletu tapakirg alguse sellest, kui ta pidi nägema poiste armutut peksmist orbudekodus, kus ta üles kasvas.

Albert Fish on võib-olla kõigi aegade vanim sarimõrvar – mees tabati alles siis, kui ta oli juba üle 60 aasta vana. Kõik varasemad aastad oli maniakk pühendunud oma sadomasohhistlike kirgede rahuldamisele. Oletatakse, et aastatel 1928–1934 tappis ta vähemalt 15 last ja sõi vähemalt nelja lapse liha. Ta piinas umbes 100 alaealist ja ahistas neid seksuaalselt, võtmata neilt elu.
Fishi kirg valu tunda oli nii tugev, et ta pistis oma kehasse, peamiselt suguelundite piirkonda, 29 nõela. Ta toppis lahja kütusega immutatud vatitupse endale pärakusse ja pani põlema. Lisaks inimlihale sõi ta ka ekskremente ning jõi inimese uriini ja verd. Inimliha hakanud talle maitsma Hiinas näljahäda ajal.
Fish oli maalikunstnik ja mõnikord katsid tema tööriideid kahtlased punased plekid, ehkki ta sööstis oma ohvritele kallale alasti.
Too elajalik mõrtsukas ei olnud mitte erakust poissmees nagu paljud teised sarimõrvarid. 1898. aastal abiellus ta endast 9 aastat noorema naisega. Neil oli kuus last, enne kui naine teise mehega jalga laskis. Arvatakse, et just siis Fishi käitumine muutuski. Ta hakkas hääli kuulma ja nägemusi nägema ning sattus vaimustusse kurjusest, valust ja ohverdamisest. Sellal ütles ta kellelegi, et kõikjal üle USA tüdrukuid ja poisse kuritarvitades täidab ta „jumalikku missiooni”.
Fish ei püsinud kunagi paigal. Töötades kunstniku ja viimistlejana, pääses ta pidevalt ligi sellistele kohtadele nagu keldrid ja pööningud, mis sobisid hästi laste ahistamiseks. Enamik ohvreid oli pärit vaestest neegriperekondadest – oma sõnul valis Fish nad sellepärast, et need „ei tõstnud nii suurt kisa”, kui lapsed kadusid või naasid koju vägistatuna.
Karmimatelgi politseinikel läks süda pahaks, kui Fish kirjeldas, kuidas ta valmistas toiduks ühe väikese poisi kannikad: „Ma panin kummagi kannika peale peekoniriba ja pistsin need ahju. Kui liha oli umbes veerand tundi küpsenud, valasin peale pindi vett ja lisasin sibulaid. Iga natukese aja tagant patsutasin liha puulusikaga, et ta oleks pehme ja mahlakas. Kahe tunni pärast oli liha mõnusalt pruun. Ma pole kunagi söönud kalkunit, mis oleks maitsnud pooltki nii hea kui see armas väike pepu. Umbes nelja päevaga sõin ma kõik ära.”
Mõrtsukas läks viimaks kohtu alla 10-aastase Grace Buddi tapmise eest 1928. aastal. Fish oli tüdruku lastepeole meelitanud. Politsei sai tapjale jälile pärast seda, kui see kirjutas tüdruku vanematele: „Ma viisin ta Westchesteri maakonda Worthingtoni ühte tühja majja ja kägistasin surnuks. Ma lõikasin ta tükkideks ja sõin osa lihast ära. Ma ei nussinud teda. Ta suri süütuna.”
Hüüdnime Kuumaniakk sai Fish selle pärast, et tal oli kalduvus rünnata oma ohvreid täiskuu ajal. Mees mõisteti süüdi 1934. aasta märtsis ja hukati elektritoolil Sing Singi vanglas 16. jaanuaril 1936. Ta ütles, et elektritoolil surra on ülipõnev, ja isegi aitas hukkajatel kinnitada rihmu, mis teda paigal hoidsid. Kuna maniaki kehasse pistetud nõelad põhjustasid lühise, ei tapnud esimene elektrilöök Fishi. Tunnistajad rääkisid hiljem, kuidas sinise suitsu joad hõljusid kurjategija pea kohal, enne kui teine, surmav elektriimpulss läbi tema keha sööstis.

Tunnuspildil: Albert Fishi valmistatakse ette hukkamiseks elektritoolil.