1929. aasta Eestis. KrS: § 479. Süüdistamine „päderastias”

1929. aasta Eesti KrS: § 479. Süüdlast päderastias karistatakse: 1) neljateistkümne kuni kuueteistkümne aastase alaealise kallal, ta nõusolekuta või olgugi ta nõusolekul, kuid ta süütuse kurjasti tarvitamisega; 2) isiku kallal, kes teadvalt ei võinud aru saada ta kallal tehtava teo iseloomust ja tähendusest või juhtida oma tegevust, olgugi vaimutegevuse haigusliku rikke, meelemõistuseta oleku või kehaveast või haigusest oleneva mõistusliku arenematuse tagajärjel; 3) isiku kallal, kellel ei olnud võimalust hakata vastu süüdlasele ja kes ei olnud nõus päderastliku teoga, karistatakse: vangimajaga mitte üle kuue aasta. Kui päderastlik tegu saadeti korda: 1) alla neljateistkümne aastase lapse kallal; 2) süüdlase võimu või hoole all oleva isiku kallal; 3) isiku kallal, keda selleks sunniti vägivallaga isiku kallal või tapmise, üliraske või raske kehavigastuse ähvardusega, mis sihitud ähvardatava enese või ta perekonnaliikme vastu, kui sarnane ähvardus võis äratada kahjusaajas kartust selle teostamise võimaluse kohta; 4) isiku kallal, kes selleks oli viidud meelemõistuseta olekusse vägivalla tarvitaja enese poolt või ta osavõtul, siis karistatakse süüdlast: sunnitööga mitte üle kaheksa aasta. Katse on karistatav.
(Kirjaviis muutmata)

Nõukogude Eestis oli pederastia karistatav Eesti NSV Kriminaalkoodeksi § 118 alusel, mis nägi ette pederastia eest karistamist vabadusekaotusega kuni kahe aastani. Sama paragrahvi punktis 2 oli öeldud: Pederastia eest vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut seisundit või teadvalt alla kaheksateistkümne aasta vanuse isikuga – karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni kuue aastani ühes väljasaatmisega kuni kolme aastani või ilma selleta.
Tsaariajal oli Vene karistusseadustikus § 995, mis sätestas:
„Loomuvastaste meestevaheliste suhete eest karistatakse kõikidest tiitlitest ilmajätmise ja Siberisse asumiselesaatmisega. Kui tegemist on kristlasega, lisandub sellele kiriklik karistus, mille määravad vastavad kirikuvõimud.”

* * *

Pederastia oli kriminaalkorras karistatav ka Saksamaal (§ 175 StGB.  Strafgesetzbuch – karistusseadustik). Kurikuulus karistusseadustiku paragrahv 175 kehtis 1. jaanuarist 1872 kuni 11. juunini 1994. Igasugused seksuaalsed toimingud meeste vahel olid kriminaalkorras karistatavad. Selle paragrahvi järgi mõisteti Saksamaal kuni 1969. aastani süüdi umbes 140 000 meest. 1. septembril 1935 muutsid natsionaalsotsialistid selle paragrahvi rangemaks (§ 175b) ja karistuse maksimaalset määra pikendati kuuelt kuult viiele aastale. Hiljem lisandus veel § 175a, mis nägi raskendatavatel asjaoludel ette kümne aasta pikkust vanglakaristust. Huvitav on see, et lesbitsemine polnud Saksamaal (ega ka mujal) kriminaalkorras karistatav. 1969. aastal viidi paragrahvi sisse väike muudatus: homoseksuaalne vahekord oli lubatud alates 21-eluaastast. 1973. aastal § 175 reformiti paragrahvi taas ja karistatav oli ainult homoseksuaalne vahekord noorema kui 18-aastase isikuga. Alles pärast kahe Saksa riigi taasühinemist tühistati § 175 vana Saksa Liitvabariigi territooriumil lõplikult. Kui Saksamaal murti palju aastaid piike peamiselt kriminaalvastutuse ümber – mõista kohut või mitte?, siis Prantsusmaal polnud see probleem aktuaalne: Napoleoni koodeks tühistas kriminaalvastutuse homoseksuaalsete tegude eest juba 1810. aastal! Šveits dekriminaliseeris homoseksuaalsuse 1942. aastal.
Üksnes aastail 1937–1939 arreteerisid Saksamaal politsei ja gestaapo homoseksuaalsetes suhetes süüdistatuna 95 000 meest, kellest 25 000 mõisteti süüdi. Paragrahv 175 alusel süüdimõistetute koguarv oli aastail 1933–1944 erinevail andmeil 50 000 kuni 63 000 meest (kuid mitte ühtegi naist), neist 4000 alaealist.

Kontsentratsioonilaagrites, kus homoseksuaalid pidid rõivastel kandma roosa kolmnurga kujulist eraldusmärki, hukkus 5000 kuni 15 000 meest. Vanglates ja laagrites oli kohtlemine eriti julm, nende peal tehti kahjulikke meditsiinilisi eksperimente, sageli vägistasid neid sadistid-vangivalvurid jne. Homoseksuaalide sotsiaalne ebaühtlus ja teiste vangide põlgus nende vastu muutsid nad eriti kaitsetuiks. Piinadest vabanemiseks nõustusid mõned isegi kastreerimisega. Esines ka ühiseid enesetappusid.
Geid pole seda traagilist kogemust unustanud. Esimene mälestusmärk represseeritud homodele rajati Amsterdamis. 1995. aastal järgis seda eeskuju Frankfurt, 2001 aga Berliin.
Kuidas ja mis asjaoludel sai aga just Berliinist geide pealinn Saksamaal? Suur teene selles oli 1880-ndatel aastatel tegutsenud politseikomissar Leopold von Meerscheidt-Hüllessemil, kes rajas Berliini „homoseksuaalide linnaosa“, kuhu kogunesid kõik tuntud religioossed lillad ja „tavahomod”. Kuigi komissar ise polnud homo, leidis ta, et kõikvõimalike kuritarvituste, radikaliseerumise ja kriminaalse infiltreerumise vältimiseks on selline lahendus parim. „Kummalise rahva“ kogukond reageeris tema tegevusele vägagi positiivselt ja Meerscheidt-Hüllessemi kutsuti reeglipäraselt transvestiidiballidele ja -revüüdele Berliinis. Komissari ettevõtmisi kiitis heaks ka tema ülemus, kellel, tõsi küll, oli nõrkus noorte kadettide vastu ja arusaadavatel põhjustel oli ta huvitatud sellest, et pealinna elu oleks võimalikult dünaamiline ja vabameelne.

MAAJA

NB! Loe ka:
Keelatud piltide kütid
Kas osaleda seksirevolutsioonis või jääda kappi?
Samasooliste abielude salakarid
Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks…
Kaur Kender pääses hukkamisest
Homoseksuaalne subkultuur Saksamaal
Leningradi homoseksuaalne maailm 1970.–1980. aastatel