Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks…

7 minutit lugemist

Avaldame alljärgnevalt katkendi kõrgema kategooria psühhiaatri (nii armastas ta ennast tituleerida) Heiti Kadastiku 1(1926–1992) 1970. aastal avaldatud brošüürist „Vestlusi Noorukitele“ (esmatrükk 1966). Mõned tema seisukohad ja hinnangud panevad tänapäeval muigama. Kui tollal oli pederastia N. Liidus kriminaalkorras karistatav, siis tänapäeval ei tohi sellist sõna enam isegi mitte kasutada (ammugi Facebookis!). Pederast on tänapäeval gei ja neeger on afroameeriklane või -eurooplane või -prantslane afromulk või kurat teab kes veel.
Üldse on praegu kõik pea peale pööratud: põlu alla satub inimene, kes julgeb piiksatada üheainsagi kriitilise sõna samasooliste registreeritud kooselu kohta. Kui vanasti nimetati teatud „tegevusi-toimetamisi“ otsesõnu seksuaalseks hälbeks ja hälbe harrastaja üldnimetuseks oli pervert, siis tänapäeval enam perverte ei ole, on vaid seksuaalsed vähemused, kelle vääramatuid õigusi „omada erinevaid seksuaalseid eelistusi“ heteroseksuaalne enamus mõnitab ja julmalt jalge alla trambib. Ühes asjas paneb aga Kadastik kõvasti mööda. Nimelt olid N. Liidus igat masti eksperdid ja seksuoloogid (rohkem olid nad küll eksperdid marksismis ja leninismis) sügavalt veendunud, et homod on eranditult vanade pedede võrgutamiskunsti ohvrid, eales ei tulnud keegi selle peale, et homoseksuaalsed suhted võisid tekkida ka poiste ja noorukite vahel, ilma et keegi oleks neid mõjutanud, hirmutanud või kingitustega ära ostnud… Aga nüüd väljvõte kõrgema kategooria psühhiaatri üllitisest…

Leidub inimesi, kellel normaalne seksuaalne sättumus on muutunud ja kes tunnevad rahuldust mitte vastassooga suhtlemisest, vaid armastavad inimesi samast sugupoolest. Niisuguse väärastunud sättumusega inimesi nimetatakse homoseksualistideks. Homoseksualistid püüavad leida endale „armukesi“ sagedamini just noorukite seast, keda oletavad tegelevat onaneerimisega. Seejuures ei reeda välimus tavaliselt homoseksualistide sisemist räpasust, nad võivad näida vägagi elegantsetena. Partnerite püüdmisel on homoseksualistid küllaltki ettevaatlikud. Tutvusi loovad nad viisakalt ja enne oma alatute kavatsuste teostamisele asumist püüavad võita noorukite poolehoidu ja usaldust. Nad huvituvad noorukite igapäevasest tegevusest, vestlevad nendega spordist, muretsevad kino- ja spordivõistluste pääsmeid, teevad tähelepanelikult väiksemaid kingitusi, abistavad elu kitsaskohtades. Ja kui nooruki usaldus on võidetud, kutsutakse ta nagu juhuslikult külla. Ettekäändeks võib olla abistamine raskemate õppetükkide õppimisel, mõne muusikariista käsitsemisel (oo, meenutagem õpetaja Lauri ja Arno kahltast viiulilugu raamatust-filmist „Kevade”! Toimetaja märkus), filmide ilmutamine ja fotode tegemine või muud. Kui tõesti asjalik abistamine on kestnud juba öötundideni, teeb homoseksualist nagu muuseas ettepaneku, et nooruk võib tema juures ööbida. Et korteris ei ole teist magamisvõimalust, kutsub ta teid oma voodisse.

Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks – suguliseks vahekorraks meeste vahel.

Ja siis algab see, mida nimetatakse pederastiaks – suguliseks vahekorraks meeste vahel. Vähe on neid noorukeid, kes sellisesse vahekorda ei suhtuks loomuliku vastikustundega. See vastikustunne peab aga kujunema täielikuks sallimatuseks pederastide vastu, sellised poistearmastajad tuleb otsekohe paljastada. Pederastid teavad, et nende tegevus on kriminaalkuritegu, mille eest neid võidakse meil kehtiva kriminaalkoodeksi järgi karistada kuni 6-aastase vabadusekaotusega. Taibates, et neid ähvardab paljastamine, võivad nad noorukit ka hirmutada, kuid see ei tohi kedagi heidutada teatamast pederasti tegevusest oma vanematele, õpetajatele, miilitsasse või prokuratuuri. Kui te aga vaikselt pederastiga nõustute, võib see muutuda teile endale harjumuseks ja siis olete juba ise muutunud seksuaalkurjategijaks ning normaalseks abieluks kõlbmatuks.
Pederastia kõrval on teisigi seksuaalseid kõrvalekaldumisi, mille juurdumisel võib kannatada normaalne psüühikalaad.
Mägirahvaste juures, kus mehed lähevad suveks suurte lambakarjadega suvistele karjamaadele ja on kuid perekondadest eemal, on säilinud veel komme enda seksuaalseks rahuldamiseks kasutada loomi. Inimese seksuaalvahekorda loomadega nimetatakse sodoomiaks. Meil on sodoomiat esinenud vaid üksikjuhtudel ja sedagi peamiselt vaimselt vähearenenute juures. Normaalselt arenenud inimesele on selline vahekord vastuvõetamatu, see on laskumine looma tasemele, inimväärikuse mõnitamine.
Onaneerimisega võivad kaasneda ka sellised kõrvalekaldumised nagu nartsissism ja ekshibitsionism. Esimesel juhul tuntakse seksuaalset rahuldust ja mõnutunnet oma paljastatud suguosade ning alasti keha vaatlemisest kas peegli ees või ilma selleta. Teisel juhul otsitakse aga seksuaalse rahulduse saamiseks võimalusi oma paljastatud suguosade näitamiseks vastassoole. Pargiteedel ja vaiksematel tänavatel, mõnikord ka tütarlaste ühiselamute akende all võib videvikutundidel vahel kohata üksikuid mehi, kes soodsal momendil avavad oma mantlihõlmad ja demonstreerivad siis tütarlastele või naistele oma paljastatud suguelundit. Need amoraalsed teod on karistatavad huligaansusena. Nii palju tahtekindlust peaks olema igal noormehel, et taolised kalduvused endas juba eos summutada. Kui seda aga soodustada, on end hiljem raskem võõrutada, sest loomulik häbitunne nõrgeneb.

Nujah, armastus või kriminaalkuritegu?

Seda kinnitavad mitmed ekshibitsionistid, kes kriminaalvastutusele võetuna on viibinud kohtupsühhiaatrilisel ekspertiisil. Nad on avaldanud, et esimese tõuke oma suguelundi näitamiseks on nad tavaliselt saanud poisikesepõlves, kui nende urineerimist on mõni tütarlaps juhuslikult pealt näinud. Selle asemel, et tunda häbi, on see tundunud neile meeldivana ja hiljem on nad juba tahtlikult hakanud otsima võimalusi tütarlastele oma paljastatud suguosade demonstreerimiseks. Alguses on see olnud nagu rumal mäng, hiljem aga fikseerunud harjumuseks, mida täiskasvanuna, isegi abielus olles, eelistatakse normaalsele seksuaalvahekorras.
Vahemärkusena olgu öeldud, et paljudel poistel ja noormeestel on aga, vastupidi, ülitugev häbitunne. Nad ei julge omasuguste seas ka kehalise kasvatuse tundideks ümber riietuda, panevad seetõttu juba kodus selga spordiriietuse, jätavad läbihigistatud spordipüksid kõigi hügieenireeglite vastaselt kogu päevaks jalga. Ka saunas käimine on neile ebameeldiv toiming. Sellises suurenenud häbitundes ei ole otseselt mingit ohtu, see on igatahes eelistatavam kui häbitunde puudumine. Tavaliselt suurenenud häbitunne, kartus võimaluse ees, et sind nähakse alasti, täiskasvanueas normaliseerub. Et aga paljud tunnevad end supelrandades nn. meesteparadiisis ebamugavalt ja eelistavad ka seal kanda supelpükse, ei ole midagi iseäralikku. Nõndanimetatud alastikultuur ei ole kõigile vastuvõetav ja sel juhul ei ole mõtet seda endale ka peale sundida.
Noorukieas suhteliselt süütuks seksuaalseks kõrvalekaldumiseks on nn. fetišism. Paljudele teist on meeldinud endale võtta ja siis kodus hoida teile meeldivate tütarlaste lõhnastatud taskurätte, kindaid, kleidivöösid jne. Kui need esemed pole hinnalised ja teie tegu ei kvalifitseerita vargusena, on väliselt kõik korras. Te sageli ei seostagi oma kollektsiooni seksuaalprobleemidega. Kui aga märkate, et nende esemete vaatlemine tekitab teis sugutungi, õhutab teid onaneerima, tuleb järsult lõpetada vastassoole kuuluvate esemete kogumine ja selle abil seksuaalse rahulduse taotlemine.

Kui te aga vaikselt pederastiga nõustute, võib see muutuda teile endale harjumuseks ja siis olete juba ise muutunud seksuaalkurjategijaks ning normaalseks abieluks kõlbmatuks.

Hoopis raskemaks seksuaalkõrvalekaldumiseks on seksuaalse rahulduse leidmine vastassoo riietusesemete kandmisest (transvestitism). See ei ole iseenesest veel kuritegu, kuid võib olla ajendiks, mis tõukab kuritegevusele. Esitan ühe näite. 46-aastane kolhoosi sepp anti kohtu alla sellepärast, et ta linnas käies oli varastanud ühest hoovist nööril kuivavat naistepesu. Et varguse motiiviks ei olnud mitte materiaalne huvitatus ja küsimus jäi juurdlusorganile ebaselgeks, saadeti mees kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile. Haiglasse tulles oli mehel ülikonna all seljas kaks naistekleiti. Siis ta tunnistas, et saab seksuaalset rahuldust mitte niivõrd normaalsel teel (ta oli ka abielus ja 4 lapse isa), kui just naiste riietusesemete kandmisest. Tavaliselt kandvat ta oma naise pesu, kuid vahelduseks eelistavat võõraste naiste kantud riideid. Poest ostetud uued riietusesemed teda ei rahuldanud. Varguse motiiv oli kohe selge, kuid mingil määral see tema vastutust ei vähendanud. Iga inimene peab suutma valitseda oma sugutungi, nii normaalset kui ka väärastunut.
Kõik eeltoodu on küllalt erandlik, kuid ta on esitatud teile, noored, sellel kaalutlusel, et te teaksite, missugused ohtlikud väärsuunad võib võtta teie seksuaalne areng, kui te end õigeaegselt ei pidurda. Ükski kultuurinimene ei tohi anda oma ürgsetele tunnetele ja tungidele vaba voli. Seksuaaltung ei tohi kunagi muutuda teid valitsevaks, vaid teie mõistus, enesekasvatus ja hea maitse peavad alati kontrollima teie seksuaalelu. Igapäevases elus ei või seksuaalprobleemid kunagi muutuda peamisteks, teisi eluavaldusi varjutavateks küsimusteks. Noorukieas on ju peamiseks ikka õppimine, töötamine huvitavatel erialadel, sportimine, kultuurne ajaviide, lugemine jne. Kui te olete oma aja hästi sisustanud, ei kuritarvita alkoholi, ei lasku kunagi tegevusetusse olesklemisse, ei teki teil ka põhjusi muretsemiseks seksuaalküsimuste pärast.

MAAJA

NB! Loe ka: Issanda loomaaed sai paika pandud!

0

Your Cart