Imperaator Vladimir Väike – Dresdeni lihtnuhist Venemaa paranoiliseks despoodiks

Praeguseks on töö Vene impeeriumi ainuvalitsejana võtnud Vladimir Putinilt kõik: eraelu, armastuse, abielu, määranud ta pärisosaks vaid üksilduse. „Olla Venemaa president – selles on kogu mu elu!” märgib ta ise.

Kui Vladimir Putinil on palutud jutustada midagi oma tundmatust isiklikust elust, on ta seda ikka imeks pannud. „Tegelikult on see ju väga lihtne elu – kõik nagu peo peal. Lõpetasin kooli, läksin ülikooli, lõpetasin selle, ja KGB-sse. Lõpetasin KGB – jälle ülikool… Siis Anatoli Sobtšaki (1937–2000) juurde, tema juurest Moskvasse – valitsuse administratsiooni, seejärel presidendi administratsiooni. Sealt Föderaalsesse julgeolekuteenistusse… Siis määrati peaministriks, millest edasi on kõik niigi teada…”

„Oma elust nad vaikisid…”

Vladimir sündis Peterburis 7. oktoobril 1952, kõige tavalisemas moskaalide perekonnas. Vanaisa oli kokk. Peres räägiti, et Esimese maailmasõja ajal kutsuti ta tööle Moskva-lähedasse Gorkisse, kus elasid Lenin ja Uljanovite pere. Kui Lenin suri, viidi vanaisa üle ühte Stalini suvilatest. Mingil moel jäi ta repressioonide aegu ellu – üksikasjadest vanemad väikesele Volodjale ei rääkinud, vaikides neist vahetult enesegi elus.Volodja tuli ilmale, kui ema oli juba 41-aastane… Kaks tema vanemat venda sündisid teineteise järel, ent ellu ei jäänud kumbki. Üks suri mõnekuusena, teine veidi hiljem difteeriasse Leningradi blokaadis. Nõnda saigi Volodjast pere ainus laps.
Ema oli väga pehmeloomuline, andja, headus ise. Kõik ainult poja heaks! Töötas kojanaisena, öiti võttis saiapoes kaupa vastu, pesi laboratooriumis katseklaase – et Volodjal vaid hästi läheks. Pärast sõda isa demobiliseeriti, ta läks tööle Jegorovi-nimelisse vaguniehitustehasesse, sai toa kommunaalkorterisse kesklinnas. Hoov nagu kaev, viies korrus. Liftita, jube trepikoda, pime trepp. Vladimir meenutas: „Sel trepil – üks kord ja alatiseks sain aru, mis tähendab mõiste „nurkaajamine”. Trepikoda kubises rottidest, keda sõpradega pidevalt keppidega nuhtlesime. Kord seisin silmitsi suure rotiga, keda jälitasin, kuni tal polnud enam kuskile põgeneda.

Siis pöördus ta ümber ja ründas – see oli ootamatu ja väga hirmus, sest nüüd jahtis rott juba mind, hüppas astmeid vahele jättes. Aga ikkagi olin temast kiirem – sulgesin ukse otse ta nina ees…”
Kommunaalkorteri rohkete elanike seas oli kaks pensionäri. Anja-memm oli väga jumalakartlik, käis pidevalt kirikus, ja kui Putinitel sündis Volodja, ristis ta lapsukese koos emaga (parteilasest tsehhijuhatajast isa teadmata). Hiljem, aastal 1993, sõitis Vladimir Vladimirovitš Iisraeli ametliku delegatsiooni liikmena. Ema andis talle kaasa tema ristimisel õnnistatud risti, et seda Kristuse haual pühitsetaks. Putin täitis ema palve, pani risti kaela ja kannab seda kaelast võtmata tänini.

Mitteformaalne liider
Algas koolielu, mis Volodjat esialgu ei tõmmanud. Terane, organiseerimatu poisike põhjustas õpetajatele üksjagu peavalu. Isegi pioneeriks võeti ta alles kuuendas klassis. Põhjendus oli lihtne: huligaan, alaealine pätt… Muretseti tema pärast koduski. Ükskord talvel sõitis poiss koos sõpradega maale, vanemate teadmata – sõitsid elektrirongiga kuhugi… Süütasid soojenduseks lõkke, aga süüa polnud midagi, lõpuks külmusid peaaegu ära. Tuli hädapäkatsitel koju tagasi pöörduda. Seal said mõistagi korralikult rihma ja enam Putin-pätt reisimõtteid ei heietanud.

Seitsmendas klassis oli Volodja korraga nagu ümber vahetatud. Poiste seas oli (nagu tänapäeval väljendutakse) mitteformaalne liider. Natalja Gevorkjani raamatus „Esimeselt isikult” jutustas Vladimir Vladimirovitš oma lapsepõlvest: „Mina ei plaaninud saada käsutajaks, tähtsam oli saavutada sõltumatus. Kui võrrelda täiskasvanueluga, oli mu toona mängitud roll kattuv kohtu-, mitte täidesaatva võimuga. Kui ilmnes, et hooviseadustest on vähe, hakkasin tegelema spordiga. Ent ei piisanud sellestki – vaja oli ka hästi õppida. Tuli mõistus pähe võtta…”
Olulist osa mängis ka džuudotreener, keda Putin meenutab erilise soojusega. „Tema mängis mu elus otsustavat rolli. Kahtlane, kuis oleks kujunenud edasine, poleks ma spordiga tegelema hakanud. Sõna otseses mõttes tiris treener mu välja hoovist, kus olukord oli… no ütleme – mitte nii väga…”

Mina hakkan luurajaks…
Soov teenida luures sugenes Vladimiril veel enne kooli lõppu. Oli küll mõtteid saada lenduriks, meremeheks, aga need olid pigem lapselikud fantaasiad. Et mõista, kuis saada luurajaks, käis Volodja 9. klassis KGB vastuvõtutoas. „Mu juurde tuli mingi onkel, ja imelik küll – kuulas ära mu jutu, et tahan nende juures töötada. Teeb rõõmu, ütles ta, viidates vaid: on mõned agad. Mu küsimusele, milles need seisnevad, vastas: me ei värba liialt algatusvõimelisi…” Edasi, et nende ridadesse satutakse vaid pärast armeeteenistust või tsiviilkõrgkooli lõpetamist. Ilmselt ei võtnud ta mind tõsiselt, aga mu küsimuse peale, nimelt millise kõrgkooli, vastas siiski: juriidilise! Sestpeale hakkasin valmistuma Leningradi Ülikooli juurafakulteeti astumiseks, ja enam ei oleks suutnud mind miski peatada…”

„Ütlesin talle tõtt…”

Ülikool on armumiste, romaanide aeg. Putin kinnitab, et temal polnud midagi tõsist, välja arvatud üks lugu. Esimene armastus, kavatseti isegi abielluda. Andsid avaldused, ostsid sõrmused, kleidi ja ülikonna, ent miski muutus nende suhetes… Vladimir tegi otsuse. „Tean, et tundusin ehtsa lurjusena, aga mõistsin, et parem siiski praegu kui hiljem piinelda nii minul kui temal. Kannatasin, ent ei kahetse seda tänini… Kui sünnivad õiged otsused, olgu kui valusad tahes, veendud aastatega nende siiruses. Kõik sai tehtud õigesti!”
See juhtus neli aastat enne abielu Ljudmilaga.

Noor spetsialist
Pikka aega ootas Vladimir, et ta meenuks inimesele, kelle vastuvõtutoas ta KGBs kunagi käis. Kes võinuks arvata, et toonane koolipoiss ilmutab sellist indu! Vladimir mõistis hästi – „algatusvõimelisi ei võeta”, sestap ei andnud enesest enam elumärki.

Alles neljandal kursusel pani üks inimene ette kohtuda. Ennast ta ei tutvustanud, aga Vladimir sai kuidagi kohe kõigest aru. „Jutt on teie edaspidistest määramistest, neist tahan ma teiega rääkida. Praegu ei tahaks öelda, kuhu…” Lepiti kokku kohtuda fakulteedi vestibüülis. Putin ootas ja närveeris – 10 minutit, 20… Kui taipas, et see oli kellegi totter nali ja valmistus minekule, ilmus see inimene kohale. „Kuidas sa vaataksid sellele, kui sulle pakutaks minna organitesse tööle?”
Vladimir jättis ütlemata, et unistas sellest juba koolis – mälus sõnad „algatusvõimelisi me ei võta!” Piirdus üldiste fraasidega, et tuleb mõelda, ettepanek on huvitav, kuigi endamisi oli juba otsustanud. Mis see KGB päriselt on, sellest polnud tal vähimatki aimu. Kujutluses romantilised jutustused luurajate tööst – nõukogude inimese patriootlik kasvatus oli oma töö teinud…
Volodja uuest tööst teadsid vähesed: mõnele rääkis, et töötab miilitsas, teistele ajas niisama udu: „Ma olen spetsialist inimsuhete alal…” Ilmselt tahtis hoobelda, seltskonnas millestki rääkida, ent instruktsiooni kohaselt oli see keelatud. Ajapikku langes eesriie, mis ta vanadest sõpradest eemale viis.

Seltsimees Platov

Kuni Vladimir töötas vastuluure allüksustes, osutati talle tähelepanu välisluures. Algasid vestlused – esimene, teine… Otsiti noori, teatud objektiivsetele näitajatele vastavaid. Putin tahtis luuresse – nood ju organites „valgekraed”. Loomulikult nõustus ta ettepanekuga ja oligi aasta pärast Moskvas, Andropovi-nimelises Krasnoznamennoje instituudis (praegu Välisluure instituut). Kehtivate reeglite põhjal ei kasutatud seal tegelikke perekonnanimesid – Putin nimetati Platoviks, jättes nimest alles ainult esitähe.
Õppimine seal oli omamoodi katsepolügon. Õpiti inimestega kontakti saamist, neist vajalike väljavalimist, õigete küsimuste esitamist – olemaks psühholoog. Õpingute lõpul said kõik iseloomustuse – see otsustaski tudengi saatuse. Vladimir Vladimirovits määrati KGB esindusse Saksa DVs. Tema varjunimeks oli Koiliblikas.
Kremli praegusest kõvast mehest antakse meedias kohati vägagi irriteeriv pilt. Putini kujunemises oli vaieldamatult ülisuur roll Nõukogude julgeolekul ehk KGB-l. Teda tundvate agentide sõnul ei olnud ta aga mingi superspioon, vaid pigem lõbuhimuline kantseleirott.
2015. aastal valminud saksa telekanali ZDF dokumentaalfilmis „Inimene Putin!“ ütleb Nikita Hruštšovi lapselaps Nina Hruštšova, et Putin on uue Venemaa James Bond. Putini KGB-kamraad Sergei Bezrukov nii ei arva. Moskvas oli Putinil tagasihoidlik ülesanne jälitada tänavatel välisdiplomaate ja ka pärast tema saatmist 1985. aastal Ida-Saksamaale Dresdenisse ei olnud tema elu oluliselt põnevam.
KGB agendina Saksa DV-s olles unistas Putin spioonikarjäärist Bonnis TASS-i ajakirjaniku kattevarjus. Kuid tema unistus luhtus, sest nõukogude salateenistuse jaoks ei olnud ta liigse alkoholi- ja naistelembuse tõttu küllalt usaldusväärne kandidaat. Nii pidi ta jääma Dresdenisse kontoriametnikuks ja tema ülesandeks jäi uute agentide värbamine. Putini sihikul olid eelkõige tudengid, kelle usalduse võitmiseks aitas ta lahendada nende olmeprobleeme.

Putin oli valmis rahva pihta tulistama
1989. aasta sügisel algas Saksa DV-s revolutsioon. Rahvas ründas Stasi keskusi, sealhulgas ka Dresdenis, kus nautis kerget elu KGB ohvitser Putin.
5. detsembril 1989 piiras rahvas Stasi hoone Dresdenis ümber ja liikus paar tänavat edasi asuva (Angelikastrasse 4) KGB kolmekorruselise residentsi juurde.

Tol õhtul oli seal valves silmatorkamatu välimusega lüheldane, kõhetu ja peaaegu aktsendita saksa keelt rääkiv ohvitser. See oli Vladimir Putin, kes oli olukorra tõsidusest teadlik. 1999. aastal meenutas ta, et oli tollal pöördunud telefonitsi abisaamiseks sõjaväelaste poole, kuid talle vastati, et nad ei saa midagi ette võtta enne, kui on Moskvast vastava korralduse saanud. „Kuid Moskva vaikis,“ meenutas Putin.
Selle õhtu sündmuste kohta on teada kaks versiooni. Kui us­kuda Putini öeldut, siis olevat ta esinenud tõlgina ja tal olevat õnnestunud ilusa jutuga veenda demonstrante KGB villa ründamisest loobuma. Ehk siis: hea sõna võitis võõra väe.
Ent Putini tollane võitluskaaslane, Ida-Berliinis resideerunud KGB ohvitser Sergei Bezrukov ja üks demonstrantidest Siegfried Dannath mäletavad seda pisut teisiti. Nende tunnistuste kohaselt olevat Putin ründajaid vägagi karmilt ähvardanud, et hoone kaitsjad on relvastatud ja kuna tegu on Nõukogude Liidu valdusega, siis on neil õigus avada tuli iga sissetungija pihta. Pärast sellist avaldust olevat mässajad lahkunud.
Putin on hiljem rääkinud, et see oli tõsine oht, sest hoones olid tähtsad saladokumendid, mis mitte mingil juhul ei tohtinud rahva kätte sattuda.
See oli üks nendest seikadest, mis on Putinit mõjutanud ja vorminud. Tookord sai talle selgeks, kui oluline on ohtlikes kriisiolukordades kompromissitu tegutsemine. See vahejuhtum näitas talle, mis juhtub, kui riik on nõrk. Riik, keda ta teenis, oli ta hätta jätnud. Putin: „Ma mõistsin, et Nõukogude Liit oli haige. See oli surmaga lõppev halvatus.“

Pekipolstriga joodik ja peoloom
Putini perekonna jaoks tähendas elu Dresdenis elukvaliteedi paranemist. Putin nautis sealseid hüvesid täiel rinnal. Tegelikult oli tal üsna igav ja ta istus sageli kõrtsides. Sporti ta seal ei teinud, istuv töö ja saksa õlu, mida ta armastas, lisasid talle nii mõnegi üleliigse kilo. Tema toonased elukombed olid praegustest väga erinevad, mistõttu võib öelda, et Dresdenis oli Putin ülekaaluline, paraja pekipolstriga kõhul ja puusadel, laisk ja rahulolematu.

Sellel ajal oli aga tema jaoks oluline tähtsus: Putinil kujunes välja eriline lähedus Saksamaaga. Tema tütred Maria ja Jekaterina käisid Stasi-lasteaias, rääkisid omavahel koduski saksa keeles ja laulsid jõululaule. Putin ja ta naine õppisid samuti saksa keelt. Putin lihvis oma hääldust. Ta tahtis meeldida, püüdis sulanduda, olla omaks võetud.
Dresdeni-aastatel olevat Putin alkoholiga liialdanud, oma naist petnud ja peksnud. Ajakirjanikud leidsid üles Putini kunagise naabri, kes kinnitas, et kord olevat Putin Dresdeni KGB-keskuse võtme isegi ära kaotanud. Sai selle kätte naabrinaiselt, kes oli kimbu leidnud ja otsis puu külge kinnitatud sedeliga selle omanikku.
Mõnikord rääkivat Putin alamsaksakeelseid nalju. Ta jälgivat veel praegugi regulaarselt hommikuti pool tundi ARD ja ZDF-i uudiseid („Morgenmagazin“). See olevat tema jaoks olulisim Saksamaa infoallikas.
See lähedus Saksamaaga mängis olulist rolli, kui ta pärast Berliini müüri lammutamist oma kodulinna Peterburi tagasi pöördus ja temast sai oma kunagise ülikooliõppejõu, läänele orienteeritud linnapea Anatoli Sobtšaki meeskonna liige.

Pulmad, pulmad…
Kui Vladimir juba töötas esimeses allüksuses Piiteris, kutsus sõber ta teatrisse Arkadi Raikinit vaatama – tal on piletid, tulevad tüdrukud… Üks neist osutus Ljudmilaks. Tol õhtul ei jätnud Vladimir talle erilist muljet – tagasihoidlikult riides, isegi vaeselt, ilmetu, tänaval sellist ei märkagi.

Vladimir esitles end kriminaaljälituse töötajana, ja ligi kaks aastat ei teadnud Ljudmila, et tegelikult töötab ta KGBs. Tööst rääkis mees kidakeelselt. Küsimusele, kuis päev läks, tuli vastuseks ikka valvefraas: ennelõunal püüdsime, pärastlõunal lasksime vabaks. Tüdrukut üllatas uue tuttava juures vaoshoitus, sõnaahtrus, suletus, aga selles suutis ta näha isegi mingit võlu: „See polnud hetkevaimustus, et näed inimest ja armud kohe. Esmakordselt elus armusin aegamööda – harjusin, kuni armusin,” tunnistas Ljudmila ühes intervjuus.
Esialgu hämmastas noormehe ebatäpsus. „Mina ei hilinenud kohtamistele iialgi, Vladimir aga pidevalt. Poolteist tundi – see käis asja juurde, aga isegi seda teades jooksin ikka täpipealt kohale. Mõtlesin: äkki tuleb just täna õigeks ajaks, ja mind ei olegi…” Iga teine tüdruk mõelnuks kohe, kas sellise kavaleri juurde üldse rutata. Aga Ljudmila leidis Vladimirile alati vabanduse: tal on ju töö, ja kui ta seal peab olema punktuaalne, siis vabal ajal võib enesele lõõgastust lubada. Selline käitumine isegi vaimustas teda: mees ei luba midagi, ei õigusta ennast, käitub nii, nagu õigeks peab – on naise asi, kas leppida temaga nagu ta on, või ära minna. Ljudmila leppis.

„Päris kindlasti Valdimir Vladimirovitš testis mind. Alati oli tunne, et ta mind nagu jälgiks – kuidas ma otsustan, õigesti või valesti, kas teen läbi ühe või teise katsumuse.” Nad hakkasid tegelema mäesuusatamisega, Putini ettepanekul. „Õigemini – ta seadis mu lihtsalt fakti ette: läheme sõitma. Ja nii oli alati: mees otsustab, naine täidab.”
1983. aastal tegi ta ettepaneku: „No nii, sõbrake, sa tunned mu iseloomu, mis on küllalt raske, ja nüüd pead sina otsusele jõudma…” Alustas vestlust nii külmalt, et Ljudmila otsustas – see jutuajamine on viimane! Aga leidis eneses siiski jõudu, ütlemaks, et jõudiski. Mees jätkas sõjaväelise lakoonilisusega: „Siis panen ette tulla mulle naiseks. Mina armastan sind. Kui sina vastu pole, siis toimugu meie pulmad kolme kuu pärast.”
Pärast pulmi pidid nad minema kruiisile Odessa-Jalta-Odessa. Kõik sai ette valmistatud, aga otse banketil teatas mees, et pakkus nende tuusikut ühele sõbrale. Sellega, et Ljudmila oli segaduses, pole midagi öeldud! Vladimir otsustas oma „žiguljonkal” minna reisima mööda Ukrainat, koos ühe teise abielupaariga. Romantiline küll, aga… Kõige rohkem solvas Ljudmilat see, et temalt jälle ei küsitud – nagu alati!

Dolce vita
Seda itaaliakeelset sõnaühendit tõlgitakse „magusa eluna”. Ljudmila Putina osutab, et kõige õnnelikum aeg nende perekonnas oli Saksamaa periood. 1986. aastal sai mees uue suunamise, ja perekond kolis Dresdenisse. Nõnda algas nende deutsche vita.

Nagu teada, peab naine tüüpilises saksa peres järgima kolme printsiipi: Kirche, Kinder, Küche – kirik, lapsed köök, ja Ljudmila võttis omaks sellegi. Sündis juba tütar Maša, ja Katjagi oli tulekul. Ljudmila tegeles ainult lastega, kuigi valdas vabalt saksa keelt ja võinuks tööle minna. Ta püüdis tegelda ka köögiga, ent kesise eduga, ilmselt polnud asi vaid temas. „Mina tahtsin alati, et mees sööks ja konstateeriks: küll on maitsev! Alati kadestasin naisi, kel olid sellised mehed,” tunnistab Ljudmila. Tema mees sõi vaikides. Maitses või mitte, vastas vaid siis, kui naine küsis, suurimaks komplimendiks „pole paha”. Emotsioonidega oli Vladimir nii kitsi, et naine nimetas teda päris tõsiselt „külmkambriks”. Õnneks mees ei solvunud.
Usu juurde jõudis Ljudmila märgatavalt hiljem. „Aitas” õnnetus – 1983. aastal sattus ta autoavariisse. Oli kokkupõrke toimumise ajal ise roolis, tagaistmel magas väike Katja. Laps kannatada ei saanud, aga Ljudmila ise… selgroomurru, kolju-ajutrauma. Haiglast tuli kahe kuu pärast, aga täielik taastumine võttis kaua aega. Kaks aastat hiljem – uus õnnetusjuhtum: tema silme all põles maha nende suvila. Majja jäi väike Katja, kelle isa süles tulest välja tõi. Siis aduski Ljudmila, et kõiges kehtib jumala tahtmine – aastatega kogutu võib hävida vaid tunniga…
1. aprillil 2014 teatas Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov, et Putini abielu on ametlikult lahutatud. 2016. aastal abiellus Ljudmila Putina Artur Otšeretnõiga ja kannab sestpeale perekonnanime Otšeretnaja.

Ootamatu tõus Venemaa etteotsa

1990. aastatel ei edenenud Putini karjäär sugugi libedalt. Pärast seda, kui Anatoli Sobtšak (1937–2000) pidi tagasi astuma, läks Putin perega Moskvasse ja sai Kremlis tagasihoidliku ameti. Miski ei viidanud sellele, et juba neli aastat hiljem võiks ta saada Venemaa etteotsa.
Putini tõus algas pärast seda, kui tema uueks mentoriks sai Venemaa rikkaim mees Boriss Berezovski, haige president Jeltsini hall kardinal. Politoloog Stanislav Belkovski on öelnud: „Jeltsini kildkond ei otsinud poliitika raskekaallast, vaid usaldusväärset, lojaalset ja kuulekat figuuri.“ Vaja oli kedagi, kes oleks kaitsnud Jeltsini klanni, kui ta enam võimul poleks olnud. Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli tema kui endise nuhk-nuuskuri jaoks elu suurim katastroof.
Putin sai naftamagnaadist niiditõmbaja Berezovski abil 1999. aastal peaministriks. Berezovskile sobis poliitiline ei-keegi marionetiks, ta arvas naiivselt, et saab Putinit kontrollida. Kuid Putin tegi Berezovski tuules karjääri seni, kuni ta teda enam ei vajanud ja heitis siis kõrvale.
Saksa telekanali ZDF-i ja ajalehe „Welt am Sonntag“ käsutuses on 2014. aasta sügisest pärit ühe lääne salateenistuse toimik, millest nähtub, et Venemaa rangelt reglementeeritud sõjaväelisel ametiredelil õnnestus Putinil tänu Kremli poliitilisele soosingule hüpata mitmeid astmeid vahele jättes Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhiks. Selles ametis oli ta täpselt aasta. Siis sai temast paariks kuuks peaminister ja ööl vastu millenniumi juba presidendi kohusetäitja.

Presidenditooli eel

Jeltsini erruminekust kuulis Ljudmila Putina 1999. aasta 31. detsembri päeval. „Helistas sõbranna: kas kuulsid? Mina vastu: mida see tähendab? Temalt saingi kõigest kuulda. Nutsin terve päeva, mõistes, et isiklik elu on seega lõppenud. Vähemalt kolmeks kuuks, presidendivalimisteni, aga maksimum – neljaks aastaks.” Nagu vette vaatas…
Kas Vladimir Vladimirovitš teadis, kuidas muutub ta elu? Toona polnud võimalik arvata, kui palju mida tuleb selle tagajärjel üle elada. Ei teadnud Putin sedagi, et abielu puruneb, et naine ei pea vastu sellisele koormusele, mis saab Venemaa esimese mahvalda pärisosaks. Ei aimanud, et ta enese isiklik elu upub kuulujuttude ja väljamõeldiste sohu. Temast kunagi vaimustunud naised vaikivad skeptiliselt, ajakirjanikud hakkavad külge pookima romaane kõikvõimalike teistega, nimekatest sportlastest spioonideni välja. Ei saa ju selline mees olla üksi! Sõbrad ja kolleegid pöörduvad ära, ei mõista tema tegemisi, saavad vaenlasteks ja hakkavad salamisi riukaid sepitsema…
Järjekordne laine negatiivi, mõistmatust ja võõrandumist tõuseb maailmas 2014. aastal, ent toona, aaastal 2000, ei teadnud sellest kõigest veel keegi. „Tuleb nautida protsessi. Me elame igal sekundil, ja seda sekundit ei saa tagasi mitte iialgi,” märgib Vladimir Vladimirovitš.
Putin olevat kord öelnud, et ta on valmis Venemaa heaks rügama nagu galeeriori. Reaalsus olevat midagi muud. Stanislav Belkovski arvates pole Putin strateeg, vaid esijoones taktik. Ta varjab oma tegelikke plaane. Ta ei tea sageli isegi, mida ta kahe nädala pärast teeb. Vahel annab ta sihilikult valesid signaale, et oma tegelikke kavatsusi varjata.
Putin naudib müüti, et ta on täiesti tavalistest tingimustest ise ennast tippu võidelnud. Temast on kirjutatud, et tema elufilosoofia kujunes Leningradi tagahoovides ja judotrennis. Kust on aga pärit Putini eriline viha ja põlgus Ukraina ja ukrainlaste vastu, pole veel päris selge… Aeg annab arutust… Aga esialgu, Putin, pea meeles: Выше хуя не прыгнешь, пусть тебя ебет медведь!

©Peter Hagen

NB! Vaata ka YouTube:
Kui oskad vene keelt, siis vaata kindlasti (4. märts 2022,  1:19 t):
Акунин – что происходит с Россией / вДудь
Эстония: самая развитая страна бывшего СССР | Стартапы, электронная демократия и лесные братья
Россия: почему люди хотят назад в СССР | Ностальгия по Союзу, дешевая колбаса и политика Путина (lisatud on inglise- ja venekeelsed subtiitrid)
Санкт-Петербург: город коммунальных квартир | Жизнь в тесноте от Петра I до Путина
Военная шиZа Дюжева, “нацисты” в ОДКБ и мальчик-танкист | Обзор пропаганды
Концерт «Zа Vойну» и биолаборатории НАТО | Обзор Пропаганды (English subs)

 

NB! Loe ka:
Russism on kõige inimvihkajalikum ideoloogia
Milliseid riike maailmas kõige rohkem vihatakse?
Parim valik anekdoote Vladimir Putinist
Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–1933
Pornostaar Sophia Rossi oli nõus maailma päästmise nimel Putiniga seksima
Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal
Jean-Bedel Bokassa – hull ahv keisritroonil
Idi Amin – mis juhtus, kui idioot sai presidendiks
Pol Pot – 20. sajandi kõige ogaram diktaator
Nicolae ja Elena Ceausescu – isikukultus Rumeenia moodi
Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika (1959)
1961. aasta rahatüng Nõukogude Liidus
Unustatud tragöödia: Tööliste meeleavalduse verine mahasurumine Novotšerkasskis 2. juunil 1962
Leonid I. Brežnev – keskpärasuse triumf
Brežnevi doktriini krahh Afganistanis (1979–1989)
Kuidas karikatuur Brežnevist tsensorid ära pahandas. Valik parimaid anekdoote Brežnevist
Tuld peasekretäri pihta! Atentaat Leonid Brežnevile 22. jaanuaril 1969