Leonid I. Brežnev – keskpärasuse triumf

25 minutit lugemist

Esimesed tõsised probleemid tervisega tekkisid Leonid Brežnevil (s 16. dets 1906) ilmselt aastatel 1969–1970. 1976. aasta alguses tabas Brežnevit see, mida nimetatakse kliiniliseks surmaks.

Siiski õnnestus ta elule tagasi võita ehkki ta ei olnud kolme kuu jooksul pärast seda töövõimeline, sest mõtlemine ja kõne olid häiritud. Sestajast viibis grupp reanimatsioonispetsialiste, kelle käsutuses oli vajalik aparatuur, pidevalt Brežnevi lähikonnas. Ta oli alalise arstliku valve all ja paikades, kus ta peatus, sisustati arstikabinetid. Ja ehkki teave nõukogude liidrite tervislikust seisukorrast ei kuulunud just selle info hulka, mis ajakirjanduse veergudele pääses, võisid kõik, kes Brežnevit teleekraanilt nägid, oma silmaga tema progresseeruvas nõtruses veenduda. Ja mis eriti absurdne: kui Brežnev leiti 9. novembril 1982 elutuna voodis, kulus kiirabil tema juurde jõudmiseks 45 minutit!

Leonid Brežnev – loendamatute anekdootide peategelane.

Mõistagi hakkas tõbine olek avaldama oma mõju sellele, kuidas Brežnev riigiasju ajas. Ta pidi tihtipeale oma kohustused sinnapaika jätma või siis usaldama need oma isiklike abide hoolde, kelle arv pidevalt kasvas. Brežnevi tööpäev lühenes mõnele tunnile. Ta hakkas puhkust võtma mitte ainult suvel, vaid ka kevadel. Ajapikku osutusid ka kõige lihtsamad protokollilised kohustused talle ülejõu käivateks ja ta ei orienteerunud enam selles, mis ümberringi toimus.
Kuid väga paljud mõjukad, laostunud ja korrumpeerunud isikud tema lähikonnast olid huvitatud sellest, et Brežnev kasvõi formaalse riigipeana ikkagi aeg-ajalt avalikkuse ette ilmuks. Teda toetati sõna otseses mõttes kaenla alt ja sellega saavutati halvim. Nõukogude liidri vanadus, nõtrus ja haigused said mitte niivõrd kaastunde ja haletsuse objektiks, kuivõrd üha varjamatuma ärrituse ja pilgete allikaks. Veel 7. novembril 1982, sõjaväeparaadi ja demonstratsiooni ajal seisis Brežnev halvale ilmale vaatamata mitu tundi mausoleumi tribüünil ja, nagu rajatagused lehed kirjutasid, nägi isegi parem välja kui tavaliselt. Lõpp saabus siiski vaid kolme päeva pärast. Brežnev suri une pealt 9. novembri öösel.

POLIITILISE KARJÄÄRI ISEÄRASUSED
Brežnev ei olnud suur ega isegi mitte väljapaistev isiksus. Kui teda lühidalt iseloomustada, siis võiks öelda, et tema isiksus oli pea igakülgselt nõrk. Temas ei võinud täheldada Lenini intellektuaalset jõudu. Temas ei olnud Stalini üliinimlikku tahtejõudu ja deemonlikku võimuiha, Hruštšovi erakordset iseseisvust, reformijanu ja suurt töövõimet.

Nõukogude Liidu marssal Leonid Brežnev – kõikide ordenite ja medalite lemmik!

Tšernenko kõneles 1982. aasta novembris Brežnevi matusel tema suurest andest, teravast mõistusest ja erakordsest mehisusest, leidlikkusest, nõudlikkusest alluvate vastu, leppimatusest ükskõik missuguste bürokraatiailmingutega jpm. Kuid samamoodi oleks Tšernenko võinud kõnelda kadunu silmapaistvast kirjanduslikust andekusest (ega siis muidu oleks ta Lenini kirjanduspreemiat saanud), tema sügavast erudeeritusest teaduste vallas (ega siis muidu oleks talle K. Marxi kuldmedalit antud), või siis temast kui väljapaistvast väejuhist ja oraatorist. Isegi paljudes Lääne ajakirjanduses ilmunud artiklites kirjutati Brežnevist kui tugevast isiksusest. Kõik need hinnangud jäävad tõest väga kaugele. Brežnev ei olnud kunagi see, keda me mõistame „tugeva isiksuse“ all. Brežnev oli nõrga tahtejõu ja iseloomuga inimene.
Elu esimesele vastutavale ametikohale partei Dnepropetrovski oblastikomitees edutati Brežnev siis, kui ta oli ligikaudu 32-aastane. Tollaste mõõdupuude järgi ei saa Brežnevi karjääri just kõige kiiremaks lugeda. Brežnev ei olnud karjerist, kes ronib ülespoole pretendente küünarnukkidega kõrvale tõugates ja sõpru reetes. Ta oli rahumeelne, kolleegide ja ülemuste suhtes lojaalne, ta ei pürginud edasi ise, teda edutati. Kõige esimesel etapil edutas Brežnevit Gruševoi, sõber Dneprodzeržinski metallurgiainstituudi päevilt, kes tollal oli partei Dneprodzeržinski linnakomitee esimene sekretär. Pärast sõja lõppu oli Gruševoi jäänud armeese poliittööle. Ta suri 1982. aastal kindralpolkovniku auastmes. Tema matusel viibinud Brežnev langes ootamatult sõbra kirstu ees maha, teda tabas ahastushoog.

Brežnevile meeldis hullupööra suudelda. Fotol paneb ta tatti Saksa DV juhi Erich Honeckeriga (1912–1994).

Sõja-aastatel ei olnud Brežnevil tugevat protektsiooni ja ta ei jõudnud kuigivõrd edasi. Sõja alguses anti talle polkovniku auaste, sõja lõppedes oli ta kindralmajor, seega vaid ühe astme võrra kõrgemale nihkunud. Teda ei hellitatud ka autasudega. Punasel väljakul aset leidnud võiduparaadil, kus kindralmajor Brežnev marssis koos rindejuhatajaga oma rinde koondkolonni eesotsas, oli tema mundrikuuel tunduvalt vähem autasusid, kui teistel kindralitel.
Hruštšovi soovitusel edutati Brežnev partei Dnepropetrovski oblastikomitee esimese sekretäri, 1950. aastal aga Moldaavia K(b)P Kesk komitee esimese sekretäri ametikohale. 1952. aasta sügisel toimunud partei XIX kongressil valiti Brežnev kui Moldaavia kommunistide juht NLKP Keskkomitee liikmeks. Lühikest aega oli ta koguni NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaat ja Sekretariaadi, mille koosseisu oli Stalini ettepanekul tunduvalt suurendatud liige. Stalin nägi Brežnevit esimest korda NLKP XIX kongressil. Vana ja haige diktaator märkas tugevat ja hästiriietatud 46-aastast Brežnevit. Stalinile teatati, et see on Moldaavia parteijuht. Stalin poetas: „Kui kena moldaavlane“. – 4. novembril 1952 tõusis Brežnev esimest korda mausoleumi tribüünile.
1954. aastal saatis Hruštšov Brežnevi Kasahstani uudismaade hõlvamist juhtima. Brežnev naasis Moskvasse alles 1956. aastal ja pärast NLKP XX kongressi sai temast uuesti NLKP Keskkomitee Presiidiumi liikmekandidaat ja Keskkomitee sekretär.
Brežnev pidi kureerima rasketööstust, hiljem kaitse- ja aerokosmosetööstust, kuid Hruštšov lahendas kõik peamised küsimused ise ja Brežnevile jäi lepliku ning truu abilise roll. Pärast NLKP Keskkomitee 1957. aasta juunipleenumit sai Brežnevist Keskkomitee Presiidiumi liige. Hruštšov hindas tema lojaalsust, kuid ei pidanud teda kuigi tugevaks töötajaks.
Pärast K. Vorošilovi pensionileminekut sai Brežnevist tema mantlipärija NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe ametikohal. Juba aastatel 1956–1957 õnnestus Brežnevil Moskvasse tuua mõned inimesed, kellega ta oli Moldaavias ja Ukrainas koos töötanud. Esimeste hulgas oli Trapeznikov ja Tšernenko, kes asusid tööle Brežnevi isiklikus sekretariaadis. Just Tšernenkost sai Ülemnõukogu Presiidiumis Brežnevi kantseleiülem Pärast seda, kui Frol Kozlov 1963. aastal Hruštšovi soosingu minetas ja teda tabas insult, kõhkles Hruštšov uut favoriiti valides kaua. Lõpuks langes tema valik Brežnevile kes valitigi NLKP Keskkomitee teiseks sekretäriks. Brežnev ei olnud Hruštšovi tagandamise organiseerija ehkki, nagu arvata võib, oli ta ettevalmistatavast aktsioonist teadlik. Tagandajate keskel valitsesid mitmes küsimuses lahkhelid ja et neid mitte süvendada, mis võis kogu ettevõtmise nurjata, nõustusid nad Brežnevi valimisega uueks peasekretäriks, arvates, et see on ajutine lahendus.

VAHEL VAJATAKSE NÕRKU JUHTE
Stalin hävitas 1930-ndate aastate teisel poolel enamiku partei leninlikust kaardiväest. Nende asemele edutas Stalin nooremaid, aga ka kuulekamaid inimesi. Paljud „stalinliku põlvkonna“ juhid osutusid professionaalses mõttes headeks administraatoriteks, kuid peaaegu kõik tundsid Stalini ees suurt hirmu. Stalinlik parteiaktiiv ei väsinud mitte niivõrd töötegemisest,  kuivõrd pidevast hirmust oma elu pärast. Seepärast toetasidki need inimesed Hruštšovi, kes astus otsustavalt üles terrori ja repressioonide jätkumise vastu. Kuid ka Hruštšov ei olnud mees, kes oleks juba väljakujunenud partei- ja riigitegelaste eliiti rahuldanud. Ja asi polnud niivõrd selles, et Hruštšov juhtidelt pingelist tööd nõudis. Hruštšov ei kannatanud bürokraatiat ja võitles sellega, aga ta ei läinud terrorini – Hruštšov viis lakkamatult läbi kõikvõimalikke reforme, vahetas juhtivat kaadrit ja kärpis tippadministraatorite privileege…

Brežnev ja Saksa-Liitvabariigi kantsler Willy Brandt 1971. aasta septembris lõbusõidul Krimmi rannavetes.

Partei ja riigi juhtkond väsis pidevatest ümberkorraldustest, mitte niivõrd hirmust selle ees, et pea maha võetakse, kuivõrd kartusest kaotada ametikoht, lõpututest ümberpaigutustest ja ähmastest perspektiividest.
Pärast Hruštšovi tagandamist ei soovinud partei ja riigi kõrgem juhtkond, et etteotsa tõuseks liialt jõuline liider. Need inimesed eelistasid rahulikumat elu ja tööd. Niisiis – nimelt pehmus, auahnuse ning võimukire selgelt väljendatud puudumine olid Brežnevi tõusu aluseks.
Brežnev leidis parteiaktiivide koosolekutel palju soojemat vastuvõttu kui Hruštšov, kelle saabumist käsitleti range revidendi visiidina. Brežnevi külaskäigud kujunesid tema ja kohaliku riigi- ning parteibürokraatia omalaadseteks ühtsuse demonstratsioonideks. Sellele bürokraatiale tuginedes eemaldas Brežnev Poliitbüroost järk-järgult poliitiliste ambitsioonidega inimesed.
Ajapikku hakkasid kujunema mitmesugused müüdid, eriti aga Brežnevi sõjaaegse tegevuse ümber. Suure Isamaasõja otsustavates heitlustes Brežnev ei osalenud. 18. armee lahingutee olulisemaid episoode oli Novorossiiskist lõuna pool paiknenud platsdarmi hõivamine 1943. aastal ja selle enda käes hoidmine 225 päeva jooksul.

Leonid Brežnev USA visiidil (juuni 1973). Paremal USA president Richard Nixon.

Platsdarmi hakati kutsuma „väikeseks maaks“. Armee staap ja selle poliitosakond asusid „suurel maal“, suhteliselt ohutus paigas. Brežnev viibis „väikesel maal“ vaid kaks korda. Esmalt käis ta seal partei Keskkomitee brigaadiga, teise käigu ajal andis sõduritele ja ohvitseridele kätte parteipiletid ning autasud. Kuid 1970-ndate aastate teisel poolel hakati seda iseenesest mehisust nõudvat, kuid suure sõja mastaabis üsna vähetähtsat episoodi ülemäära suureks puhuma, sellest kõneldi ja kirjutati rohkem kui lahingutest, mis tõepoolest sõja käigu määrasid.
Pidulikud tseremooniad, Novorossiiskile kangelaslinna nimetuse andmine, hiiglasliku memoriaali avamine, 18. armee lahingukuulsuse muuseumide rajamine ületasid igasugused mõistlikkuse piirid ja andsid ainet pilkamiseks. Maa-ala Moskva lähedal, kus seisid Brežnevi enda suur suvila, tema poja, tütre ja lapselapse suvilad, ristis kohalik rahvas „Väikeseks maaks“.

EDEVUS
Pilkeid kutsus esile ka Brežnevi eriline kiindumus auavaldustesse ja autasudesse. Sõja lõppedes oli kindralmajor Brežnevil rinnas 4 ordenit ja 2 medalit. Pärast seda, kui Brežnev riigitüüri juurde asus, hakkas autasusid sadama nagu küllusesarvest. Elu lõpul oli tal ordeneid ja medaleid tunduvalt rohkem kui Stalinil ja Hruštšovil kokku. Talle anti 4 Nõukogude Liidu kangelase kuldtähte ja koguni Võidu orden, millega statuudi järgi autasustatakse ainult silmapaistvaid väejuhte edukate operatsioonide eest rinnete või rinnete grupi mastaabis. 1976. aastal anti Brežnevile Nõukogude Liidu marssali auaste. Järjekordsele kohtumisele 18. armee veteranidega saabus Brežnev tolmumantel seljas ja kamandas ruumi sisenedes: „Tähelepanu! Marssal tuleb!“ Ta võttis mantli maha ja astus veteranide ette nõelasilmast tulnud marssalivormis. Osutades marssalipagunite tähtedele, ütles Brežnev: „Välja teenisin!“
Ehkki Brežnevil puudus kõnemehe anne, esines ta peaaegu iga nädal kõnede või ettekannetega, mida näidati televisioonis üle kogu maa, samuti aga ka filmikroonika eriväljaannetes. Seejuures luges ta lihtsalt maha teiste ettevalmistatud tekste. Kuid isegi mahalugemine valmistas Brežnevile suuri raskusi. Ta tegi sõnade väljaütlemisel rohkesti vigu. Erilist raskust valmistasid pikad liitsõnad ja seepärast oli kõnede koostajatele antud vali korraldus pikki sõnu mitte kasutada.

KITSAMAS RINGIS
Kõikvõimalikel suurtel tseremooniatel tundis Brežnev end ebakindlana. Kuid kitsamas ringis, erakohtumistel ja puhkusel olles võis Brežnev olla hoopis teine inimene, iseseisvam, leidlik ja naljahimuline. Tõsi, peenem huumor jäi talle arusaamatuks.
Saksamaa Liitvabariigi endine kantsler W. Brandt, kellega Brežnev korduvalt kohtus, kirjutab oma memuaarides:

Brežnev ja Nixon Vnukovo lennuväljal 22. mail 1972. Keskel kauaaegne Kremli ninameeste tõlk Viktor Suhhodrev (1932–2014, oli tõlgiks ka Hruštštovi kuulsa Ameerika-reisi ajal).

„Erinevalt Kossõginist, minu otsesest partnerist 1970. aasta läbirääkimistel, kes pidas end üldiselt rahulikult ja jahedalt ülal, võis Brežnev olla impulsiivne ja koguni raevu sattuda. Tujukus, vene hing, pisarad, mis võisid kergesti vallanduda. Oli ilmselge, et Brežnev tahtis hea välja näha. Tema figuur ei vastanud ettekujutusele, mida võis saada ametlike fotode järgi. Tegu polnud mingilgi määral mõjukana näiva isiksusega, kuid täidlusele vaatamata jättis ta särava, elava, energiliste žestidega elurõõmsa inimese mulje. Tema miimika ja žestid viitasid lõunamaisele päritolule, eriti siis, kui ta end vestluste käigus sundimatult tundis. Ta pärines Ukraina tööstuspiirkonnast, kus olid segunenud mitmesugused rahvuslikud mõjud. Ilmselt avaldas Teine maailmasõda Brežnevi kui isiksuse kujunemisele, suuremat mõju kui ei miski muu. Ta rääkis suure ja mõnevõrra naiivsegi õhinaga sellest, kuidas Hitleril õnnestus Stalinit tüssata…“
Kui H. Kissinger USA riigisekretärina 1973. aastal Moskvasse saabus, et Brežnevi USA-visiidi asjus läbirääkimisi pidada, toimusid peaaegu kõik viiepäevaste läbirääkimiste ajal peetud kõnelused Zavidovo jahimajandis aset leidnud jalutuskäikude, jahiretkede, lõuna- ja õhtusöökide ajal. Brežnev demonstreeris külalisele oma autojuhtimise oskust.
Kissinger kirjutab oma memuaarides:
„Kord viis Brežnev mind musta Cadillaci juurde, mille ta oli aasta tagasi Nixonilt kingiks saanud. Brežnev istus rooli taha ja me kihutasime mööda kitsaid ning käänulisi maateid. Jäi üle vaid palvetada, et järgmisel ristteel ilmuks välja mõni politseinik ja teeks sellele riskantsele mängule lõpu. Kuid see ei olnud tõenäoline, sest isegi siis, kui selles maakohas oleks tõepoolest leidunud mõni liikluspolitseinik, siis vaevalt oleks ta söandanud partei peasekretäri autot peatada. Kihutamine lõppes randumissillal. Brežnev viis mu veealuste tiibadega kaatrile, kuid õnneks ei asunud ta ise selle rooli…“
Kuid nõukogude inimestele jäi elurõõmus ning sundimatu Brežnev tundmatuks. Kujundi nooremast Brežnevist, keda pealegi kuigi sageli televisioonis ei näidatud, tõrjus rahva teadvusest välja kujund raskesti haigest, väheliikuvast, kõnehäiretega inimesest.

HEASOOVLIKKUS JA SENTIMENTAALSUS
Keerukad olukorrad ning konfliktid ei poliitikas ega isiklikes suhetes polnud Brežnevile meeltmööda. Kui aga asjalood siiski konfliktini arenesid, püüdis Brežnev ekstreemseid lahendusi vältida. Juhtkonnas endas tekkinud konfliktsituatsioonid lõppesid harva kellegi pensionilesaatmisega. Suurem osa ebasoosingusse sattunud juhte jäi „nomenklatuuri“ edasi, nad pidid vaid kahe-kolme astme võrra allapoole laskuma.

Seksatleet Leonid Iljitš.

Säärane heasoovlikkus kasvas aga tihtipeale üle minnalaskmiseks ja autud inimesed tõttasid seda ära kasutama. Brežnev jättis tihtipeale ametipostidele mitte ainult neid, kes olid vigu teinud, vaid ka neid, kelle käed ei olnud sugugi puhtad. Nii näiteks nõudis palju aega ja vaeva pikalt Gruusia parteiliidri kohal olnud Mžavanadze kõrvaldamine, kelle ahnusest ja korrumpeerumisest Gruusias legendid liikusid. Mžavanadze ei sattunud süüpinki, ta saadeti lihtsalt pensionile. Sisuliselt pääses karistusest ka endine NSV Liidu kalamajanduse minister Iškov, kelle ametkonnas pika aja vältel toime pandud mustade tegude eest arreteeriti kümned ministeeriumi juhtivad töötajad ja üks ministri asetäitjatest mõisteti surma. Üsna rahulikult tundis end partei Krasnodari oblastikomitee esimene sekretär Medunov, kelle vastutusele võtmise küsimuse asetleidnud kuritarvituste eest tõstatasid korduvalt mitmed instantsid, kaasa arvatud NSV Liidu Prokuratuur.
Eespool oli juttu W. Brandti tähelepanekust Brežnevi kergesti vallanduda võinud pisaratest. Niisugune tundelisus, mis poliitikutele ei ole üldiselt omane, tõi kord kasu kunstivallas. 1970-ndate aastate alguses sai valmis mängufilm „Valgevene vaksal“. See oli hea film, kuid tsensuur ei tahtnud seda ekraanile lubada. Filmi kaitsjad saavutasid, et selle läbivaatuses osalesid ka Poliitbüroo liikmed. Filmis on episood, kus polgukaaslased laulavad dessantpataljonist, milles nad kõik kunagi teenisid. B. Okudžava kirjutatud laul liigutas Brežnevit pisarateni. Film sai silmapilk eluloa ja kõnealune laul lülitati igaveseks nende kontsertide programmi, mida külastas Brežnev.

PEREKONDLIKKUS
Brežnev mõistis, et võib oma võimu tugevdada, määrates vastutavatele kohtadele mitte lihtsalt neid inimesi, kes selleks sobisid, vaid oma lähemaid sõpru ja seltsimehi, instituudikaaslasi, kolleege Dnepropetrovski ja Moldaavia päevilt, relvavendi, enda ja abikaasa sugulasi. Suhtlemisaltil Brežnevil oli alati palju sõpru ja tuttavaid. Seda seltskonda kutsuti „Dnepropetrovski maffiaks“, ehkki sellesse kuulus küllaltki palju inimesi, kes ei olnud kunagi Dnepropetrovskis töötanud. Siinkohal oleks õigem kõnelda Brežnevi meeskonnast.

Playboy Brežnev Krimmis (1. august 1973).

Võib arvata, et iga poliitikategelane koostab oma meeskonna eriti ustavatest inimestest. Kuid Brežnevi meeskond paisus liiga suureks. Selles ei olnud kuigi palju võimekaid inimesi, enamik neist olid lihtsalt nõrgad funktsionäärid, kes püsisid oma ametikohtadel ainult tänu Brežnevi toetusele. Paljude NLKP Keskkomitee liikmete elulugusid uurides võib jääda mulje, et Dnepropetrovski ja Dneprodzeržinski metallurgiainstituudid valmistasid ette mitte niivõrd metallurgiainsenere kuivõrd poliitikuid. Eri aegadel said nende instituutide diplomid NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimees N. Tihhonov, NLKP Keskkomitee peasekretäri abi G. Tsukanov, NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee esimehe esimene asetäitja armeekindral G. Tsinev, NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja I. Novikov, NLKP Keskkomtee asjadevalitseja G. Pavlov, NLKP Keskkomitee liige diplomaat N. Tolubejev jt. – 1980. aastate lõpus kõik juba „endised» mehed. Dnepropetrovskis algas N. Stšolokovi, K. Gruševoi, V. Drozdenko ja teiste NLKP Keskkomitee liikmete poliitiline biograafia. Kišinjovis töötasid koos Brežneviga tema meeskonna liikmed K. Tšernenko, S. Trapeznikov ja S. Tsvigun. L. Brežnevi isiklikust piloodist B. Bugajevist, kes oli 1964. aastal tagasihoidlikul ametikohal, sai 1970. aastal NSV Liidu tsiviillennunduse minister, hiljem NLKP Keskkomitee liige ja lennuväe peamarssal. Mida kehvemaks jäi Brežnevi tervis, seda enam tema meeskonna liikmeid juhtivatele kohtadele edutati. NLKP XXVI kongressil valiti Keskkomitee liikmeteks L. Brežnevi poeg J. Brežnev ja väimees J. Tšurbanov, kes tegi kiiret karjääri siseministeeriumi organites. Pole vaja siinkohal üles lugeda kõiki Brežnevi meeskonna liikmeid, mõned neist varisesid manalasse juba enne teda. Märgime vaid, et paljusid selle meeskonna liikmeid ei õnnestunud tal juhtivatele kohtadele sokutada. Seepärast jäigi riigi ja partei juhtimine nende inimeste kätte, kelle poliitiline biograafia ei sõltunud Brežnevist. Kuid Brežnevi meeskond eksisteeris veel pikka aega ja see ei olnud just parim osa pärandist, mille kadunud liider parteile jättis.

* * *

Suurt välispoliitikat (ka kodumaist) tehti Brežnevi Moskva lähedal asuvas Zavidovo jahimajandis. Paremal (istub) Jugoslaavia juht Josip Broz Tito (1892–1980), seisab (paremal) välisminister Andrei Gromõko (1909–1980).

Brežnevi kultus kadus nõukogude inimeste elust hämmastava kiirusega. Peaaegu 15 aasta jooksul tegi kogu propaganda erakordseid pingutusi Brežnevi kultuse loomiseks, „väljapaistva rahuvõitleja“, „väljapaistva leninlase“, „väljapaistva teoreetiku“ jne. renomee tagamiseks. Kuid kogu kallis propagandamasin töötas tühikäigul. Brežnevi kultus ei tunginudki nõukogude inimeste teadvusse või alateadvusesse, inimesed suhtusid sellesse ükskõiksusega, mis Brežnevi viimastel eluaastatel muutus halvasti varjatud eiramiseks.
Kuid kas siis Brežnevi aegadel olid lood tõepoolest nii halvad? Pidasid ju paljud 1970-ndaid kõige rahulikumaks kümnendiks NSV Liidu ajaloos? Jah, kuid see oli seisakuaja vaikelu, probleeme ei lahendatud, neid lükati edasi ja pilved muudkui tihenesid. Tõsi, Nõukogude Liit toibus stalinliku terrori õudustest, kuid ebaseaduslikud represseerimised jätkusid väiksemates mastaapides ka Brežnevi ajal, ühiskonnas säilis „mõõduka hirmu“ atmosfäär, jätkusid Stalini rehabiliteerimise katsed. Riigis ei võidutsenud seaduslikkus. Vähe sellest – polnud elementaarset korda. Kõikjal süvenes ebamajanduslikkus, vastutustundetus ja kõikelubatavuse atmosfäär. Ühiskonda laostav korruptsioon ja võimu kuritarvitamised muutusid üha avalikumateks ja ülbemateks. Suuremas või väiksemas ulatuses toime pandud riisumised said elunormiks. Ühiskonna- ja riigielu kõikides sfäärides – partei kõrgemast ja kohalikust juhtkonnast kuni kirjandusajakirjade toimetuste ja loomeliitude juhatusteni – kujunes grupihuvide rahuldamise, ringkäenduse, onupojapo­liitika ja maffia vaimus tegutsemise atmosfäär.
Oskamatus ja soovimatus teha oma tööd korralikult, poliitiline passiivsus ja apaatia, ükskõiksus sotsialismi kõlbeliste ja poliitiliste väärtuste suhtes, kümnete miljonite inimeste moraalne laostumine, kõiges valitsenud keskpärasus, sõna ja teo lahknevus ning globaalse vale vaikiv heakskiitmine – kõik see sandistas terve põlvkonna teadvuse, keda me nimetame (ja tihti põhjusega) „kaotatud põlvkonnaks“. Sellest vaatevinklist osutuvad brežnevismi tagajärjed niisama ränkadeks kui stalinismi pärand.
Brežnevi režiim kohutas kõiki oma irratsionaalsusega. Brežnev kõneles ohtralt rahust, kuid oli väga raske usaldada poliitilist rühmitust, kes juhtis suurriiki printsiibil: pärast meid tulgu või veeuputus. Brežnev suri kogu maailma silme all, pikalt ja piinarikkalt, tema poliitiline surm oli saabunud tunduvalt varem.

Brežnevi lõpp

10. novembri hommikul 1982 tõusis esimesena Viktoria Brežneva, tõstis mahalibisenud teki üles ja kattis mehe kinni. Midagi ebatavalist talle silma ei hakanud. Seejärel istus ta hommikust sööma. Peasekretäri läksid äratama kaks ihukaitsjat. Nad lükkasid kardinad eest, kuid Brežnev ei teinud silmi lahti ega liigutanud ennast. V. Medvedev jutustas: „Ma raputasin teda kergelt õlast: „Leonid Iljitš, on aeg tõusta.”
Ei mingit reaktsiooni. Raputasin tugevamini. Külmavärin jooksis üle keha. Ütlesin Volodja Sobatšenkovile, kes juba tuli minu poole: „Volodja! Leonid Iljitš on küps…”
Volodja jäi keset tuba nagu rabatud seisma.
„Kuidas küps?”
„Ta on vist surnud.”
Ta kahvatas, teda oleks nagu kangetuskramp tabanud.”
Kutsuti välja arstid, kuid miskipärast nad viibisid. Kuni neid ei olnud, tegid ihukaitsjad peasekretärile kunstlikku hingamist. Esimesena jõudis suvilasse Andropov… Arstid ilmusid kohale alles nelikümmend minutit hiljem. Pärast arste lasti tuppa sisse Viktoria Brežneva. „Nähes põrandal liikumatut meest, hakkas ta nutma,” kirjutas V. Medvedev. Prooviti teha reanimatsiooni. „Rahustati mind, et on lootust!” rääkis Viktoria Brežneva. „Tsazov seletas, et tehti süst pika nõelaga, vererõhk nagu tõuseks… Aga siis langes järsult. Veri valgus korraks pähe ja siis kadus jälle ära. Oligi kõik.”

Oma isikliku eeskujuga näitas Brežnev veenvalt, et 18 aastat valitsenud riigipea surm on ühiskonda edasiviiv jõud.

Riigipea surmast ei teatatud rahvale kohe. Keskkomitee töötaja Viktor Pribõtkov meenutas: „Raadio- ja telesaadete järgi võis muidugi aru saada. Kõik kanalid andsid edasi väga kurba muusikat. Millise programmi peale ka ei lülita, viiuldajad „saevad” poognatega keeli, „surevad luiged” tantsivad pas de deuxd…” 10. novembri õhtul jäeti ära Nõukogude miilitsapäeva pidulik kontsert.
Alles 12. novembril avaldasid ajalehed ametliku teadaande. Riigis kuulutati välja neljapäevane lein. Kolm päeva jäeti Ametiühingute Maja Sammassaalis lahkunuga hüvasti. Rahvahulga seas võis näha äranutetud nägudega inimesi. Paljudele näis, et selle inimese surmaga on lõppenud terve ajastu… Kuid pisaraid oli võrreldamatult vähem kui 1953. aasta märtsis. „Ma nutsin,” tunnistas hiljem ajakirjanik Bermet Bukaševa. „Mulle tundus, et kohe heidavad Ameerika Ühendriigid meile aatomipommi, oli ju Leonid Iljitš „rahu garant”.”
Samasugustest üleelamistest rääkis ka laulja Anton Duhhovski: „Kui Brežnev suri, siis mäletan, et ma nutsin: näis, et kohe puhkeb aatomisõda.”
Pidulik matusetalitus peeti 15. novembril. Sel päeval jäeti koolides õppetöö ära. Viieks minutiks katkestasid töö kõik riigi ettevõtted. Kolm minutit salu- teerisid kadunukesele vilega vabrikud, vedurid, mere- ja jõelaevad. Brežnevile osutati kõrgeimat austust: tema keha ei tuhastatud, et matta urniga Kremli müüri, vaid maeti kirstuga teiste haudade kõrvale Punasele väljakule. Hiljem paigutati hauale büst.
Väga keerukaks tegi matuse kadunukese suur arv ordeneid ja medaleid. Iga autasu pidi kätel kandma punasel atlasspadjakesel keegi vanematest ohvitseridest. Kuid sel juhul oleks pidanud kirstu järel kõndima nende padjakestega üle saja ohvitseri. Lõpuks leiti väljapääs: iga padjakese peale kinnitati mitu autasu. Eskort piirdus neljakümne nelja ohvitseriga.
Peaaegu kõikides ajalehtedes ja ajakirjades (välja arvatud võib-olla ainult „Žurnal Moskovskoi Patriarhii”) ilmus kadunud peasekretäri mustas raamis foto. Räägiti, et ka ajakiri „Vesjolõje Kartinki” („Lõbusad Pildid”) ei avaldanud kaanel seda fotot – ajakirja pealkirja kõrval oleks see välja näinud üpris kahemõtteline…
„Lesk tegi oma mehe surnukeha kohal risti ” Leonid Brežnevi lesele pakuti autot, et ta pääseks kergemini Sammassaalist Punasele väljakule. Kuid Viktoria Brežneva keeldus kategooriliselt: „Selle viimase tee oma mehe kõrval käin ma ise ära.”
George Bush vanem meenutas, kui imeliku mulje jättis talle matusetseremoonia Moskvas – „matused ilma Jumalata”. „Brežnevi matuste ajal,” jutustas ta, „olin ma tunnistajaks erutavale juhtumile, millest vaikisid kõik uudistesaated. Ma olin külaliste tribüünil ja nägin erakordselt hästi kõike, ma nägin, kuidas murest murtud lesk astus Brežnevi kirstu juurde hüvasti jätma. Ta vaatas kadunukest, kummardus kirstu kohale ja seejärel, ma ei kahtle selles põrmugi, tegi oma mehe surnukeha kohale ristimärgi. Ma olin vapustatud.”
Õhtul pidas Viktoria Brežneva peiedel ebatavalise kõne kadunukesest. Äkki meenus talle, kuidas Leonid oli esimest korda, veel peigmehena, tulnud nende juurde koju tema vanematega tutvuma ja oli neile kohe meeldima hakanud…
Legend kirstu kukkumisest. Leonid Brežnev oli arvatavasti üks vähestest elavatest inimestest, kes oli ammu enne oma surma tuttav inimesega, kes tema matused korraldab. See mees, Georgi Kovalenko, armastas kellegagi tutvudes šokeerida vestluskaaslast lausega: „Ma olen kõiki Poliitbüroo liikmeid kirstus näinud” Ja see oli puhas tõde: Kovalenko oli üle kolmekümne aasta kõige tähtsamate leinatseremooniate alatine osaline. „Ma olin kohutavalt kurb, kui Leonid Iljitš suri,” meenutas ta. „Ta oli väga hea inimene, tal oli kõigist kahju. Ma mäletan, et kui me matsime Suslovit, astus Pelše orkestri juurde ja palus mängida vähem kurvalt, muidu võib Leonid Iljitš nutma puhkeda.”
Pidulike matusetalituste kohta ütles Kovalenko: „Kõige raskem on haua kinniajamine. Haud tuleb täita pinnasega täpselt 4 minuti ja 30 sekundiga, sest just nii kaua kõlab Nõukogude Liidu hümn.” Kuid Brežnevi matustel tabas Kovalenkot ja tema kolleege täiesti ootamatult ebameeldiv üllatus.
Jõudis kätte hetk, mil kirst pidi lastama valmiskaevatud hauda. Miljonid televaatajad jälgisid seda tseremooniat otsesaates. Neile jäi igati selline mulje, et matjad ei suutnud viimasel hetkel rasket kandamit tasakaalus hoida. Paelad kas libisesid kohalt ära või katkesid, kirst vajus käte vahelt välja ja kukkus kurjakuulutava mürtsuga haua põhja. M. Tariverdijev on meenutanud, kuidas ta vaatas koos sõpradega televiisorist matuseid. „Äkki kostis kohutav mürtsatus – prauhti! – kirst kukkus alla. Algul kõik võpatasid, aga kui nad said aru, mis oli juhtunud, puhkesid naerma. Sobimatu küll, aga vait olla ka ei suutnud.” Õhtuses uudistesaates „Vremja” seda hetke enam ei näidatud. Kuid kogu maailm jõudis neid kaadreid näha, mõned Nõukogude televaatajad koguni lindistasid need tol ajal haruldasele videomagnetofonile… Kui hiljem matustest räägiti, siis meenutati tingimata mürtsatust, mis kostis siis, kui kirst kukkus hauda. Seda mürtsatust peeti halvaks endeks Andropovi valitsemiseajale; see läks ka täide: uuel peasekretäril jäi elada üsna lühike aeg.
Nii sündisid televisiooni ajastul miljonite inimeste silme all uued legendid ja müüdid. Tegelikult ei kukkunud kirst kuhugi. Lihtsalt leinasaluudi kahuripaugud langesid ebaõnnestunult kirstu hauda laskmisega ühele ajale. G. Kovalenko ütles: „Kui me teda hauda lasksime, siis kuulsid miljonid televaatajad mingit imelikku heli. Rahvale näis, et meie, matjad, lihtsalt lasksime kirstul kukkuda, ja Moskvasse lendasid kohe tuhanded telegrammid. Tegelikult ei olnud see hoopiski nii. Ülemused nõudsid, et kirst lastaks hauda kahurite esimese kogupaugu ajal. Me harjutasime tükk aega, kuid… Sõimata said kõik, alates kõige kõrgematest kuni meieni välja.”
Mis puutub Andropovi lühikesse valitsemisaega, siis seda ennustada polnud kuigi raske. Nende ridade autor kuulis Brežnevi matuste ajal ühe lapse juttu isaga: „Miks need paelad visati hauda, nad on ju nii ilusad?” küsis laps.
„Jah, oleks pidanud välja tõmbama,” naljatas isa, „ja pakkuma neid Andropovile: „Juri Vladimirovitš, võib-olla kuluvad teile ära?”

NB! Loe ka: Nikita Hruštšovi imeline reis läbi Ameerika ja Huumor: Kuidas karikatuur Brežnevist tsensorid ära pahandas. Valik parimaid anekdoote Brežnevist

0

Your Cart