Nicolae ja Elena Ceausescu – isikukultus Rumeenia moodi

25 minutit lugemist

Your comment didn’t follow our Community Standards on hate speech

1989. aasta esimesel jõulupühal seisis paksudesse talvemantlitesse riietatud vanapaar käsikäes Rumeenia linna Targoviste väikese hoovi tagaseina ääres. Mõni sekund hiljem olid mõlemad surnud – hukatud kolmemehelise laskekomando poolt. Lähikaadrilt võis näha, et mehe pea parem pool oli verine, nagu ka naisel, ning verine oli ka kuulidest puretud sein nende taga. See oli võigas pilt, kuid järgmistel päevadel ilmus see foto üle maailma kõigi ajalehtede esileheküljel, kuna abielupaar ei olnud keegi muu kui Rumeenia president Nicolae Ceauescu ja tema naine Elena. Neid süüdistati oma 24-aastase hirmuvalitsuse ajal enam kui 60 000 inimese surmas. Eluajal olid nad olnud vangutamatu jõud, mis valitses riiki raudse käega. Surnuna oli neist kadunud nende jõud, kõrkus ja jultumus. Selle asemel lamasid maas kahe üksildase vanainimese kokkuvajunud kehad…

Elena Petrescu (hüüdnimega Lenuta) sündis 6. jaanuaril 1919 (tegelikult 1916). Tema vanemad kuulusid talupoegade klassi ja elasid Oltenias – Rumeenia maapiirkonnas, mis asub pealinnast Bukarestist edela pool. Elena isa haris väikest renditud maatükki ja pidas pisikest poodi, kus müüs erinevaid kaupu, nagu leiba, küünlaid ja jahu. Kuna raha oli perekonnal napilt, jättis Elena 14-aastaselt kooli pooleli ning kolis Bukaresti, kus leidis lihttööd, kõigepealt laboratooriumis abilisena ja seejärel tekstiilitööstuses õmblejana.

Mingi aeg oli Nicolae Ceauescu päris normaalne riigipea. Ta keeldus Rumeenia vägede saatmisest Praha kevade mahasurumiseks ja 21. augustil 1968 mõistis Bukarestis toimunud massimeeleavaldusel Tšehhoslovakkia okupeerimise teravalt hukka. Tollal oli Nicolae Ceauescu oma populaarsuse tipus.

Arvestades tema päritolu, on pisut üllatav, et ta tundis huvi nii kuiva ja ebapraktilise valdkonna nagu poliitika vastu. Ometigi hakkas ta juba üsna noorelt osalema Kommunistliku Noorsooühingu kokkutulekutel. Kuid tema tõeline huvi poliitika vastu tärkas alles siis, kui ta kohtus ja abiellus 1939. aastal Nicolae Ceauescuga (s 26. jaan. 1918), ja eelkõige seetõttu, et tema abikaasa oli Kommunistliku Noorsooühingu esimees.
Juba lapsest saadik oli Nicolae Ceauescu tundnud huvi riigiasjade vastu. Kommunistliku noorteliikumise liikmena oli ta kahel korral vangistatud, esimest korda aastal 1933 streigi õhutamise ja poliitilise sisuga lendlehtede jagamise eest ning teist korda 1940. aastal kommunistliku propaganda tegemise ja „poliitilise organiseerimistöö” eest. Targu Jiu vanglas viibimise ajal kohtus ja sõbrunes ta Gheorghe Gheorghiu-Dejlga, kellest sai hiljem, 1952. aastal, Rumeenia riigipea. Ceauescu oli Gheorghiu-Dej’ soosik ja kui kommunistid 1947. aastal võimule pääsesid, sai Ceauescust otsekohe põllumajandusministeeriumi esimees ning valiti järgnevalt relvajõudude ministeeriumi aseesimeheks.
Elena töötas samal ajal Rumeenia riigiametis madalapalgalise sekretärina, kuid vallandati peagi asjatundmatuse pärast. Hariduse puudumine jälitas Elenat terve elu ning oli kahtlemata ka edasiviivaks jõuks tema harukordsel positsioonil Rumeenia juhtiva poliitiku abikaasana. Elena, kellel polnud isegi põhiharidust, näis üritavat veenda inimesi, et ta on tugev ja arukas naine. Selle eesmärgiga õnnestus tal kuidagimoodi „omandada” doktorikraad keemias. Kuigi kõik teadsid, et tema doktorikraad on pettus, ei vaidlustanud seda keegi. See hullumeelsus jätkus, kui Elena valiti Rumeenia peamise keemiainstituudi juhatajaks. Elena otsis ka välismaalt tunnustust oma teadusalastele saavutustele, võttes peaaegu igas riigis, mida ta külastas, vastu aukraade teadustöö eest. Mircea Codreanu, Rumeenia diplomaat Washingtonis, on öelnud: „Rumal, harimatu ja lihtsakoeline naine, nagu ta oli, arvas ta tõsimeeli, et tiitlid tema nime taga muudavad ta imagot.”
Kuid veelgi jaburam oli see, et Elena sundis mitmeid tuntud Rumeenia teadlasi oma uurimistööst loobuma ja lasi need avaldada erinevates ajakirjades enda nime all. Elena Ceauescu ei otsinud aga üksnes akadeemilist tunnustust, vaid ihaldas ka poliitilist võimu. Just tema soov pääseda valitsusse määras Rumeenia rahva saatuse peaaegu kahekümne viieks aastaks.
Kui Gheorghiu-Dej 1965. aastal suri, sai Nicolae Ceauescust kõigepealt kommunistliku partei esimene sekretär, seejärel peasekretär ning 1967. aastal valiti ta lõpuks Riiginõukogu esimeheks ja tõusis seega riigipeaks. See oli amet, mida ta oli terve elu ihaldanud, ning võimujanuline Elena oli sellest sama suures vaimustuses.
Elena tõus kommunistlikus parteis oli peaaegu sama muljetavaldav kui tema mehe oma. 1968. aastal, üks aasta pärast seda, kui Nicolae oli saanud Rumeenia Kommunistliku Partei (RKP) peasekretäriks ja Riiginõukogu esimeheks, liitus Elena Ceauescu RKP Bukaresti munitsipaalkomiteega. Sellele järgnes kiire tõus parteis; 1972. aastal valiti ta keskkomitee liikmeks ja aastaks 1973 oli temast saanud poliitbüroo liige. Oleks naiivne arvata, et ta oli valmis oma poliitilist mõjuvõimu järk-järgult suurendama; Elena ihaldas pööraselt võimu ja abikaasa abiga haaras kinni igast võimalusest, mis talle teele sattus.
Pealegi oli Ceauescu juhtivale positsioonile tõustes äärmiselt populaarne, leides kohe rahva poolehoidu oma iseseisvate poliitiliste vaadete tõttu, mis ei tunnustanud Nõukogude Liidu ülemvõimu Rumeenias. 1960. aastatel astus Rumeenia Ceauescu eestvedamisel Varssavi pakti sõjalisest liidust välja ning 1968. aastal distantseerus Ceauescu NSV Liidust veelgi, mõistes teravalt hukka sissetungi Tšehhoslovakkiasse. Kuid Ceauescu valitsusaeg ei kujutanud endast õnneaega. Samal ajal, kui ta toetas iseseisvat välispoliitikat, seisis ta siseriiklikes küsimustes vastu liberaalsemate seaduste kehtestamisele ning järgis partei stalinlikku pärandit, mis soosis ranget tsentraliseeritud võimu.

4-klassilise haridusega Elena Ceausescu oli keemiadoktor, kellel jätkus jultumust isegi loenguid pidada. Kui aga keegi hakkas saalis küsimusi esitama, lahkus ta kõnepuldist, öeldes, et neile vastab tema kaastöötaja. Nii libistas ta ennast osavalt välja asjatundlike küsimuste rõngast, mis oleks ta raskesse olukorda pannud.

Tegutsema asus Ceauescu salapolitsei Securitate, võttes inimestelt ära sõnavabaduse ja tsenseerides rangelt kõik massiteabevahendid ja postisaadetised. Nagu näitab järgnev lõik Julian Hale’ raamatust ,,Ceauescus Romania” (,,Ceauescude Rumeenia”), andsid nad endast selles osas parima:
„Riigi julgeolekuteenistus on palju võimsam ja ohtlikum, tehes koostööd sõjaväeluurega ning täites kontrollivat funktsiooni kõigis riikliku tegevuse valdkondades. Rumeenia Sotsialistliku Vabariigi põhiseaduse paragrahv number 28 sätestab: „RSV kodanikele on tagatud sõna-, trüki-, kogunemis-, koosoleku- ja esinemisvabadust Järgnev paragrahv number 29 selgitab olukorda: „Sõna-, trüki-, kogunemis-, koosoleku- ja esinemisvabadust ei tohi kasutada eesmärkidel, mis on vastuolus sotsialistliku süsteemi ja tööliskonna huvidega”
Securitate ülesanne oli loomulikult teostada paragrahvi nr 28 arvelt paragrahvi nr 29 ning Ceauescu valitsemisajal sunniti hinnanguliselt üle miljoni inimese oma kaasmaalaste järel nuhkimisele. Minevikus tehtud vead või sobimatud teod võidi iga hetk välja tuua ja üksikisiku vastu ära kasutada. Securitate teadis kõigist kõike; telefone kuulati pealt, ruumidesse paigutati pealtkuulamisseadmed, isiklikud kirjad avati ja loeti läbi ning väga sageli töötasid hotellipersonal, poemüüjad, bussijuhid ja alamametnikud positsioonist sõltumata julgeolekuteenistuse heaks. Inimestele igapäevaelus osutatav surve teha ja öelda õigeid asju oli tohutu.
Kuid milline oli Elena Ceauescu roll selle politseiriigi igapäevases juhtimises? Vana kõnekäänd ütleb, et „iga mõjuvõimsa mehe taga seisab veelgi mõjuvõimsam naine”, ning see aabitsatõde ei kehtinud kuskil nii hästi kui Ceauescude puhul.
1966. aastal kehtestas Nicolae Ceauescu oma võimuka naise täielikul nõusolekul rea seadusi, mis keelustasid abordi. Järgmisena keelustas ta raseduse vältimise ja tegi kõigile alla 40-aastastele abielus naistele kohustustuseks sünnitada vähemalt neli last (hiljem suurendati numbrit viieni). Ceauescu muutis ka lahutuse saamise peaaegu võimatuks ning tõstis makse mitte ainult lastetutel abielupaaridel, vaid ka neil, kellel oli kolm või vähem last. See oli algusest lõpuni kohutav poliitika. Perekondadel, kes suutsid vaevu ülal pidada ühte või kahte last, oli nüüd veelgi rohkem suid toita. Eriti raske oli aga naistel. Naistest, kes olid jäetud ilma võimalusest pääseda õnnetust abielust ning kellele oli peale sunnitud üks rasedus teise järel (või nurgaarsti juures abordi sooritamine), kujunesid peagi ei midagi rohkemat kui ülistatud sünnitusmasinad.

Argipäev talvises Bukarestis.

Elena Ceauescu, vaatamata oma „akadeemilisele” haridusele ja musternaise rollile, ei liigutanud aga sõrmegi naiste olukorra parandamiseks. Nagu Juhan Hale on kirjutanud, „olevat Ceauescu mingil määral puritaan, kuid selles võib teda olla mõjutanud tema naine Elena, kes on rahvusliku kõlbluse andunud reformija. Mõne arvamuse kohaselt oli tema vastutav lahutust ja aborti piirava määruse eest.”
Elena kihutas oma meest igal võimalikul viisil tagant. See käib ka Nicolae järgmise kohutava sammu kohta, mis algatas riigi põllumajandus- ja tööstustoodangu tohututes kogustes eksportimise.
1970. aastate alguses võttis Nicolae Ceauescu lääne krediidiasutustest suuri välislaene, et toetada oma plaani muuta riik põllumajanduslikust maast urbanistlikuks ühiskonnaks. See tähendas ka maapiirkondade elanikest tühjendamist, külade lammutamist ja elanike ümberasustamist linnadesse, kus nad said töötada tehastes ja suurendada Rumeenia tööstuse tootlikkust. Ent 1970. aastatel ja 1980. aastate alguses oli Ceauescu võetud välisvõlg kasvanud sedavõrd suureks (umbes 10 miljardi dollarini), et raha tagasi maksmiseks otsustas ta eksportida kõike, mida vähegi võimalik. Kuigi Rumeenia ei ole loodusvarade poolest rikas, paistis ta nüüd silma kohalike nafta-, gaasi- ja söevarude poolest ning tootis arvestatava koguse nisu, maisi, puuvilju, köögivilju, liha ja soola. Samal ajal, kui riik eksportis kõiki neid saadusi, kasvas Rumeenias ootamatult krooniline toidupuudus, rääkimata sellest, et puudus oli ka arstiabist, valgustuseks ja kütmiseks vajalikust energiast, bensiinist ja muust hädavajalikust.
Riik näis olevat tõugatud pimedasse keskaega. Toidu ostmisest kujunes ülesanne, mis nõudis suurt kannatlikkust ja visadust, ning üsna sageli pöördusid inimesed, kes olid tundide kaupa pätsi leiva või mõne muna pärast järjekorras seisnud, tühjade kätega koju tagasi.
Ent rahvaarvu kiire kasv ja toidupuudus ei olnud ainukesed õnnetused, millega kaua kannatanud rumeenlased pidid silmitsi seisma. Horisondilt hakkas paistma juba uus katastroof.
Kõikjal üle riigi hakkas tekkima lastekodusid, kuna sündivuse kasvades ja toidu kättesaadavuse vähenedes ei suutnud perekonnad enam oma järglasi ülal pidada. Kohutava olukorra halvenemisel oli veel üks põhjus – raha.

Elena, Nicolae Ceausescu ja tütar Zoia († 2006) riiklikul visiidil Indias 1978. aastal.

Nicolae Ceauescu hakkas pakkuma rahalisi hüvitisi neile, kes andsid oma lapsed riiklikesse kasvatusasutustesse, lootuses, et täisikka jõudnud lastest moodustub Rumeenia tööliste armee. Lastekodud ei olnud aga loomulikult luksuslikud; need ei vastanud isegi eluks vajalikele põhitingimustele. Lastekodudes, mis olid projekteeritud nagu tehased ning kus töötas vaid asutuse toimimiseks vajalik minimaalne arv kasvatajaid, koheldi lapsi halvemini kui loomi. Nad ei saanud psühholoogilist tuge, armastust, haridust, arstiabi, füüsilist tegevust ja mis kõige hullem – neile anti ka vähe süüa, kui üldse. Selle tulemusena kujunes ellujäänud lastel tõsine vaimne või füüsiline puue. Kuid veelgi hirmsam on hiljem avastatud tõsiasi, et enamik lapsi oli ka nakatunud HI-viirusega. Arstid, kes ei olnud juba aastaid saanud end arstiteaduses toimuvate uuendustega kurssi viia, arvasid ekslikult, et vereülekanne aitab lastel terveneda. Kuid õnnetuseks läks hoopis vastupidi. Lisaks arstide asjatundmatusele keelasid Ceauescu ja tema „teadlasest” abikaasa vereanalüüside tegemise, uskudes, et AIDS ei ole midagi muud kui „dekadentliku lääne” haigus.
Võiks arvata, et Elena Ceauescut kui naist kohutas otse tema silme ees toimunu. Ei saa ju olla, et mõni inimene, rääkimata naissoo esindajast ning naisest, kes on ise ema, võiks soovida sellist elu mõnele väikelapsele või pidada seda poliitiliselt vajalikuks? Ometi pakkus nälgivale riigile ja paisuvatele lastekodudele teravat kontrasti Ceauescude hooletult priiskav elustiil.
28. märtsil 1974 nimetas Suur Rahvusassamblee Nicolae Ceauescu Vabariigi eluaegseks presidendiks. See oli spetsiaalselt tema jaoks loodud ametikoht, mida ta asus peaaegu kohe kuritarvitama. Mitmed Ceauescu perekonnaliikmed, sealhulgas tema poeg ja kaks tema vendadest, tõusid üleöö valitsuse ja sõjaväe juhtivatele kohtadele. Ent kõige suuremat kasu lõikas siiski Elena, kelle 60-nda sünnipäeva puhul 1979. aastal pühendas päevaleht „Scinteia“ kaks päeva tema ülistamisele, külvates ta üle selliste tiitlitega nagu „Rumeeniat kuulsusrikka tuleviku poole juhtiva partei esivõitleja”, „isamaa ema”, „partei tõrvik” ning „pühendumuse ja revolutsioonilise kire suur eeskuju”. Kui aeg ei oleks olnud nii kohutav, oleks võinud selle üle naerda. 1980. aastaks oli Elenast saanud aga peaministri esimene asetäitja – Rumeenia teine kõige mõjuvõimsam isik tema abikaasa järel.
Proua Ceauescu asus nüüd plaanipäraselt enda kui Rumeenia esimese leedi mainet kujundama. Anti korraldus, et alati, kui Nicolae ja Elena nimed trükis ilmusid, pidid nad seisma ühel real, nii et Elena nimele omistataks sama suurt tähtsust kui tema abikaasa omale. Kuid sellele manipulatsioonile lisandus veel järgminegi korraldus, mis ei lubanud samas artiklis nimetada ühtegi teist nime, nii et diktaatorite nimed tõuseks veelgi võimsamalt esile.

Ceausescudele kuulunud villa Bukarestis Primaverii bulvaril.

Fotodega tuli toimida üsna samamoodi. Nicolaest ei tohtinud avaldada ühtegi fotot, ilma et tema kõrval oleks seisnud Elena, ning kõigil fotodel pidi olema punane taust, kuna see oli kommunistliku partei ametlik värv. Kui Elena ja Nicolae käisid välisvisiitidel (Hiinas, Põhja-Koreas, Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias), siis nende tagasipöördumise puhul veeti bussidega kohale ümberkaudsete linnade ja külade elanikke, kes lehvitasid lippe ja laulsid kiidulaule oma austatud riigijuhtidele. Mitte midagi ei jäetud juhuse hooleks; kahe diktaatori esiletõstmiseks rakendati kõiki abinõusid. Rahvusliku naiste konverentsi lõppedes avaldas näiteks suur grupp lapsi Elenale kiitust, esitades järgmise kiidulaulu:
„Me vaatame austuse ja lugupidamisega selle perekonna harmooniale. Peame väga tähtsaks asjaolu, et tema, endine tekstiilitööstuse tööline, noor kommunistlik võitleja, partei liige juba ebaseaduslikust perioodist saadik, nüüd sotsialistliku töö kangelane, teadlane ja RIP keskkomitee liige, on koos abikaasaga kahe kommunisti elukäigu eeskujulikuks näiteks. Presidendipaari kolm last töötavad – nagu me kõik – oma vanemate eeskuju järgides, et tuua Rumeeniasse sotsialism. Kõik see kinnitab selgelt, et töö ja isiklik eeskuju on Ceauescude perekonnas kohustuseks.“
Vaatamata tema elukäigu välisele ilustamisele, ei olnud Elena tegelikult ei armastatud ega austatud.
Aastaks 1980, pärast 27 aastat suhtelist heaolu, viidi riigis uuesti sisse leivanormid. Lisaks sellele võeti kasutusele meetmeid paljude teiste põhitoiduainete, nagu riisi, suhkru, kohvi ja teravilja tarbimise piiramiseks. See oli valus hoop Rumeenia rahvale, selge märk sellest, et Ceauescude majanduspoliitika ei toiminud. Kui aga riik oli põlvili surutud, siis Ceauescud seda ei olnud.
Erinevus Rumeenia rahva ja selle liidrite elu vahel oli karjuv. Ceauescud nautisid luksulikku elu enam kui neljakümnes palees, millest ühes – Bukaresti Primaverii bulvaril asuvas hoones – võttis terve toa enda alla Elena tohutu kleitide kollektsioon, rääkimata ehetest ja rohkem kui viiekümnest kasukast. Elena pillamise kõrval kahvatuvad Imelda Marco kingadele tehtud kulutused. Kuid Ceauescud ei armastanud mitte ainult kalleid rõivaid. Nicolaele ja Elenale kuulus kaks jahtlaeva, „Snagov I“ ja „Snagov II“, ning arvukalt mootorpaate, mida nad hoidsid Bukarestist põhja pool asuva järve ääres. Ja kuigi riik nälgis, ei tundnud paleedes elavad isikud kindlasti nälga. Korraldati pidusööke, kus Elena olevat söönud kahe eest. Ei hoitud ka kokku peeneimate veinide, parima liha, magusaimate kookide ja maitsvaima kohvi pealt. Ent kui paleeseinte vahel oli olukord selline, ei saanud see ju olla teistsugune ka väljaspool. Mircea Kivu, Bukaresti turu-uuringute instituudi uurimisdirektor, meenutab: „Ühel 1988. aasta talvepäeval seisin ma viis tundi kartulijärjekorras ja kui minu ette oli veel jäänud kümme inimest, lõppesid kartulid otsa. Mäletan, et ma nutsin. Mõnikord mulle tundub, et see ei juhtunud päriselt.”

Me õnn see õitsegu!

Riik oli sotsiaal-majandusliku kokkuvarisemise äärel. Toidu, kütte ja arstiabi puuduse käes kannatavad elanikud olid täielikult demoraliseerunud ning lõpuks, 1989. aasta 15. detsembril, kasvas rahulolematus üle avalikuks protestiks, kui Timisoaras puhkesid rahutused. Hilisõhtul korraldatud protestimarss lõpeb inimohvritega. Rahutustesse sekkuvad salapolitsei Securitate kõrval sõjaväeüksused. Rahutused olid alguse saanud ungarlasest dissidendi, pastor Laszló Tokési toetuseks korraldatud protestiavaldusest, kuna teda ähvardas Ceauescu režiimi vastaste kõnede eest sundasumisele saatmine. Kuid väikese kogunemisena alanud üritusest kujunes peagi mastaapne valitsusevastane meeleavaldus, mille politsei pidi maha suruma. Ent ootamatult ühendas Securitate oma väed politseiga ja järgmisena liitus ka sõjavägi. 17. detsembril avasid kindral Victor Stanculescu käsul sõdurid tule, tappes sadu inimesi. See oli hukutav sündmus, ja mitte ainult tapetute ja haavatute jaoks, vaid ka presidendi ja tema abikaasa jaoks, kes paljude arvates olid andnud kindral Stanculescule käsu avada tuli. 18. detsembril sõitis Nicolae Ceauescu ametlikule visiidile Iraani, jättes rahutuste mahasurumise oma alluvate ja abikaasa hoolde. Kui ta 21. detsembril tagasi saabus oli olukord veelgi rohkem eskaleerunud. Timisoara tänavatele kogunes taas 50 000 inimest. Seekord protesteerisid nad otseselt valitsuse ja eelkõige Ceauescu vastu. Kuid presidendi jättis selline asjade käik kõigutamatuks ning Elena õhutusel otsustas ta korraldada 21. detsembril Bukaresti keskväljakul, mida siis tunti Piasa Republica (Vabariigi väljaku) ja nüüd Piasa Revolusiei (Revolutsiooni väljaku) nime all, massimiitingu.
Presidendi kõnet tuli kuulama umbes 80 000 inimest ja nad ei pidanud pettuma. Peagi ilmus Ceauescu mitmete ametnike ja abikaasa saatel keskkomitee peahoone rõdule. Ent Nicolae oli saanud rääkida napilt 8 minutit, kui mõned inimesed allseisvast rahvahulgast hakkasid hüüdma vahele selliseid hüüdlauseid nagu „Maha diktaatorid!” ja ,,Timisoara! Timisoara!”
Miitingust tegi ülekande Rumeenia televisioon ning vaadates tollast videolinti, võib Ceauescu näos selgesti näha vapustust, rääkimata Elena silmnähtavast põlgusest ja vihast. Üsna kohe pärast seda ülekanne lõpetati ja asendati patriootlike lauludega, kuid kahju oli juba tehtud. Tuhanded inimesed üle maa olid näinud oma liidrite häbistamist. Sellisest lüüasaamisest ei olnud tagasiteed.
Ceauescud varjusid häbiga keskkomitee peahoonesse, kuid selle asemel, et linnast põgeneda, tegid nad esimese paljudest saatuslikest vigadest ja otsustasid oodata järgmise hommikuni. Samal ajal kogunes miitingul vahelehüüdjatest julgustust saanud suur hulk rumeenlasi tänavatele ja hakkas nõudma Ceauescu kukutamist. Isegi armee oli rahva poolel. Vaatamata sellele, et sõjaväelastele anti käsk rahutused maha suruda, liitusid nad meeleavaldajatega.

Rumeenia diktaatoripaari ülistav plakat.

22. detsembri hommikuks olid meelevaldajad tunginud juba keskkomitee peahoonesse, kuid pidid pettuma, sest diktaatorid olid viimaks mõistnud neid ähvardava ohu suurust ja tellinud helikopteri, mis nad hoone katuselt peale võttis. Nende pääsemine jäi aga lühikeseks. Ilma kindla sihtpunktita helikopter maandus ning nii Nicolae kui Elena arreteeriti sõjaväelaste poolt ja viidi Targoviste sõjaväebaasi (Bukarestist 80 kilomeetrit loode pool), kus nad pidid astuma sõjaväekohtu ette. Kohus koosnes kolmest tsiviilisikust, viiest kohtunikust ja assessorist, kahest prokurörist, kahest kaitseadvokaadist ja ühest filmioperaatorist.
Prokurör, kindral Dan Voinea visandatud süüdistused kõlasid järgmiselt:
„Rahvavastased kuriteod. Nad sooritasid tegusid, mis on vastuolus inimväärikuse ja ühiskondliku mõttega; nad tegutsesid despootlikul ja kuritegelikul viisil; nad hävitasid rahva, mille juhtideks end pidasid. Nende kahe türanni ohvrite nimel palun ma rahva vastu toime pandud kuritegude eest süüalustele surmanuhtlust. Süüdistusakt sisaldab järgmisi punkte: genotsiid, vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvile 356. Teiseks: relvastatud rünnak rahva ja riigivõimu vastu, vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvile 163. Hoonete ja riiklike asutuste hävitamine, riigi majanduse laostamine, vastavalt kriminaalkoodeksi paragrahvidele 165 ja 145.
Ent kui Nicolae Ceauescul paluti nimetatud süüdistustele vastata, ei palunud ta armu, vaid ütles, et ei vasta ühelegi kohtu küsimusele. „Ma vastan küsimustele vaid Suure Rahvusassamblee ees,” lausus ta. „Seda kohut ma ei tunnista. Süüdistused on väärad ja ma ei vasta mitte ühelegi siin esitatud küsimusele.”
Ka Elena Ceauescu ei kavatsenud armu paluda ning katkestas kohut rohkem kui ühel korral kohatute sarkastiliste märkustega. Kui süüdistaja juhtis Nicolae tähelepanu asjaolule, et viimaste rahutuste käigus sai surma 34 inimest, ütles Elena: „Näed sa, ja seda nimetavad nad genotsiidiks.” Suurema osa kohtuistungist sosistas Elena midagi oma abikaasale, mistõttu süüdistaja heitis talle ette alatist jutukust ka siis, kui ta ei tea, mida räägib.
„Ma olen tähele pannud,” ütles süüdistaja, „et ta ei oska isegi korralikult lugeda, kuigi väidab, et on lõpetanud ülikooli.”
Ja Elena vastas: „Selle riigi haritlased peaksid sind kuulma, sind ja sinu kolleege.” Selle vihapurske peale luges süüdistaja ette kõik Elena võltsitud teadussaavutused.
Veel süüdistati Ceauescut riigi laostamises kõigi peamiste varade eksportimise, Rumeenia külade ja pinnase hävitamise ning rahva tahtliku näljutamise läbi, samal ajal kui ta ise ja tema naine nautisid luksuslikke, importkaupadest valmistatud pidusööke. Ent Nicolae ei lasknud end ühelgi süüdistusel kõigutada. Elena seevastu pidas aga kohut lihtsalt põlastusväärseks.
Teatud mõttes oli tal õigus, sest kohtuistung polnud palju enamat kui süüdistajate võimalus näidata oma põlgust abielupaari valitsemisaastate vastu. Kaitseadvokaat Nicu Teodorescu lausutud avasõnad olid samuti tugevalt suunatud süüdistatute vastu. Teodorescu (kes pidas abielupaari „kahe peaga koletiseks”) ütles: „Isegi kui tema ja ta naine panid toime hullumeelsed teod, tahame me neid kaitsta.”  Teodorescu oli eelnevalt püüdnud Nicolaet ja Elenat veenda, et nad taotleksid enda vaimselt ebastabiilseks tunnistamist, rõhutades, et see on kindlaim võimalus ellujäämiseks. Kuid kumbki ei võtnud tema nõuannet kuulda. „Nad tundsid end sügavalt solvatuna,” ütles ta, „suutmata või tahtmata haarata ainsast päästvast õlekõrrest. Pärast seda keeldusid nad minu abist.”

Ceausescu viimane kõne vilistati välja. Kuigi Elena innukalt abikaasa kõnele plaksutas, ei jäänud neil lõpuks muud üle, kui häbiga rõdult lahkuda. Vt. YouTube: Nicolae Ceausescu LAST SPEECH.

Teodorescu luges ette pika nimekirja süüdistustest, mille osas olid kaitsjad Nicolae ja Elena süüs veendunud, ning võttis jutu kokku seisukohaga, et mõlemaid süüaluseid tuleb seetõttu karistada. See ei olnud kaugeltki mitte demokraatlik kohtuistung, kus kehtib väljend „süütu, kuni süü on tõestatud”.
Viimaks lausus süüdistaja kokkuvõtteks: „Mina olen üks nendest, kes advokaadina oleks soovinud surmanuhtlust vältida, kuna see on ebainimlik. Kuid meil ei ole tegemist inimestega. Mina ei nõuaks surmanuhtlust, kuid Rumeenia rahva jaoks oleks see mõistetamatu, kui nad peaksid jätkuvalt taluma ääretut viletsust, selle asemel et lõpetada see Ceauescude surmamõistmisega.” Nicolae ja Elena saatus oli otsustatud.
Pisut hiljem viidi nad väikesesse hoovi ja lasti maha. Voinea, kes oli suitsetamiseks väljunud, oli võika sündmuse tunnistajaks: „Lahkudes ruumist, kus nende üle oli kohut mõistetud, läbisid nad kümne meetri pikkuse koridori ja väljusid siis sõjaväeosa hoovi. Uksest seinani, kus nad maha lasti, oli umbes viisteist meetrit. Kui nad hoovi viidi, jäi Ceauescu sõdureid nähes seisma. Usun, et just siis ta mõistis, et ta hukatakse. Kõigepealt viisid nad mehe seina äärde. Nad astusid kaks sammu tagasi ja ohvitser tulistas esimesena. Teised laskekomando liikmed seisid tema selja taga. Kui tulistati, hüppas ta üles, ma arvan, et refleksist… sest sihiti tema jalgu. Ta hüppas rohkem kui poole meetri kaugusele. Ja võib-olla olete televiisorist näinud, et ta suri selili, jalad keha all… Ja seejärel lasid nad naise maha.“
Armee hakkas rahva poole üle minema, ent tänavalahingud jätkusid veel 11 päeva. Deetsembri jooksul hukkus Rumeenias 1104 tsiviilisikut, 260 sõjaväelast ja 65 julgeoleku agenti.

Selle seina ääres lasti Nicolae ja Elena maha. 25. detsembril 1989 kõlanud lasud kustutasid diktaatoripaari eluküünlad ja samas kustusid nad ka rahva mälust.

See oli häbistav lõpp diktaatoripaari poliitilisele karjäärile, mis oli väldanud peaaegu veerand sajandit. Ühest küljest võib selles näha traagilist sündmust. Elena Ceauescu oli ikkagi väga tagasihoidlikest tingimustest alustades jõudnud erakordse eduni. Ta oli ka edukas poliitik, kes oli väsimatult rajanud endale teed läbi kommunistliku partei ridade, et jõuda juhtivale kohale valitsuses. Alustades harvade avalike esinemistega, liikus ta edasi, kuni temast sai Rumeenia naisnägu – tema pilti võis näha mitte üksnes telesaadetes, vaid ka ajaleheartiklites, kuulutustetahvlitel ja plakatitel. Teisest küljest vaadates oli Elena elu särast kaugel. Vaevu lugeda ja kirjutada oskava Elena teaduskraadid ei väärinud isegi paberit, millele need olid kirjutatud, ja poliitilise tõusu võlgnes ta üksnes oma abikaasa positsioonile. Rumeenlasi sunniti Elenat armastama, kuigi tegelikkuses nad põlgasid teda. Ainsad inimesed, kes armastasid seda matslikku, võimujanulist naist, olid tema abikaasa ja lapsed. Selles valguses on üsna liigutav, et Nicolae ja Elena surnukehad, mis viidi küll samale surnuaiale (Ghencea surnuaiale Bukaresti edelaosas), maeti erinevatesse kohtadesse. Hiljem toimus ümbermatmine. 25. detsembril 1989 kõlanud lasud kustutasid diktaatoripaari eluküünlad ja sama kustutasid nad ka rahva mälust. Väga vähesed inimesed viivad praegu Ceauescude hauale lilli.

Dracula loss
„Niisuguse ime peab Rumeenia säilitama,” kritseldas keegi vaimustatud külastaja raamatusse, mis oli pandud hoone sissepääsu juurde, et inimesed saaksid sinna oma muljeid kirja panna.
„Müts maha selle saavutuse ees!” arvas teine külastaja.
„Me võime selle üle uhked olla ja sellepärast peame ka hoone valmis ehitama!” märkis keegi 66-aastane pensionär. Ehitustööde lõpuleviimist toetab ka järgmine sissekanne: „Maailma ilusaim hoone, kuigi selle püstitamiseks imeti veri meie kehast.”

Vabariigi Maja Bukarestis.

Jutt on Vabariigi Majast, mille ehitamisega Nicolae Ceausescu tahtis oma nime ajalukku jäädvustada. Võimul on inimestele sama mõju kui palderjanil kassidele. Võimust üksinda on vähe. Iga türann tükib ajalukku nagu orikas rukkisse. Üldreeglina püüab üks tubli isevalitseja jäädvustada oma nime kas suure sõjakäigu või pilvedeni küündiva suurehituse läbi. Rahuaegne diktaator Ceausescu valis viimase variandi kasuks. Tema eestvedamisel Bukaresti kesklinna rajatud hoone on suurem kui Versailles’i loss või USA Kaitseministeerium Pentagon.
Et sajandi ehitusele ruumi teha, tuli Bukaresti vanalinnas lammutada terve kvartal: 12 kirikut, üks sünagoog, mitu kloostrit ja haiglat. Vähemalt 100 000 töölist ja sõdurit rassisid mitukümmend aastat, et püstitada püramiid „meie ajastu geeniusele”, nagu Ceausescu ennast ise tituleeris.
Marmorimurrud, kristallivabrikud ja vaibatöökojad töötasid Vabariigi Maja jaoks sageli tasuta. Kiviraidurid, skulptorid ja puunikerdajad töötasid 400 arhitekti käe all. Kriitikute etteheide, et ehitus neelas miljardeid, samal ajal kui sadadel tuhandetel inimestel polnud korterit, asjaosalisi ei heiduta.
Kunstlikul künkal kerkib 90 meetri kõrgune (koos planeeritud torniga oleks hoone kõrgus olnud 140 meetrit) neljatiivaline mammutpalee, mille pindala on 350 000 m² ja kogumaht kolm miljonit m³. Seega on Vabariigi Maja kolm korda suurem Versailles’i lossist. Hoones on üle tuhande ruumi, mille hulgas on kuni 2100 m² suurusi saale. Samal ajal kui kõikvõimsa juhi poolt valitsetud maa oli mattunud pimedusse (iga ruumi võis valgustada ainult üks 40-vatine pirn, tänavavalgustus lülitati aga üldse välja), pidi Vabariigi Maja esindussaalide kuni poolteisetonnised kristall-lühtrid (neist suurimas oli tuhat lampi) särama tuledes.
Hoonesse kuhjati arutul hulgal kokku väärispuidust mööblit ja käsitsikootud vaipu. Mõnede vaipade suurus oli mitusada ruutmeetrit. Ruumide kaunistamisel ei koonerdatud ka lehtkullaga, millest nappis ainult gobeläänide ja seinakõrguste valitsejapaari portreede kaunistamisel.
Kabinetist nr. 2, mis pidi saama Dracula töötoaks, viisid hästimaskeeritud uste taga asuvad salakäigud ihukaitsjate ruumidesse. 26 meetri sügavusel maa all asus käikude ja aatomipunkrite labürint, kuhu ohu korra) võisid varjuda 2500 väljavalitut. Aatomivarjend pidi arvestuste kohaselt pidama vastu 12-pallisele maavärinale. Tuumasõja korral oleksid punkrielanikud välismaailmast täielikult äralõigatuna pidanud vastu vähemalt kaks kuud.
Kõik need julgeolekuabinõud osutusid asjatuks. Miski ei suutnud päästa Karpaatide vampiiri Ceausescut rahva viha eest.

* * *

Kuid küsitlused näitavad, et mälestused Draculast pole sugugi nii halvad. 2010. aastal oleks 41% rumeenlastest Nicolae Ceauescu poolt hääletanud, 63% leidis, et nad elasid enne 1989. aastat paremini, 2014. aastal oleksid oma hääle Ceauescule andnud juba 46%. 27. detsembril 2018 suhtus Ceauescusse positiivselt juba 64% küsitletutest. Mis parata, rahvas vajab jumalaid ja nende puudumisel diktaatoreid, keda jumaladada.

Tunnuspildil: Rumeenia kommunistliku partei pleenum 1986. aastal. Kõnepuldis Nicolae Ceausecu.

0

Your Cart