Häbi, mida ei pese maha ka tuhande aastaga

13 minutit lugemist

Massiteadvus vajab vaenlase kuju, kelle kaela saaks kõik patud ja hädad ajada, sest see rahuldab kaht tähtsat vajadust. Esiteks vabastab inimesed süütundest, teiseks pole vaja oma pead vaevata nähtuste ja probleemide olemuse ning põhjuste väljaselgitamisega. Süüdlase ehk vaenlase avastamine on täiesti jõukohane ka debiilikule. Vaenlasele tasakaaluks on vaja kedagi jumaldada. Saksamaal sai selleks Adolf Hitler, kelle eestvedamisel saksa rahvas hakkas võitlema vaenlaste – juutide vastu. Seega polnud Saksamaal riiklikuks ideoloogiaks muudetud antisemitism midagi muud kui vaenlase kuju loomise üks vorme. Tõsi, antisemitism natslikul Saksamaal võttis küll ekstreemsed vormid, kuid juudivaenulikkuse juured ulatuvad kahe aastatuhande taha.

Juba hellenistlikul ajajärgul levinud juudivaenulikkusel oli religioosne ja sotsiaalne taust. Juutidesse suhtuti kõikjal kui võõrastesse. Aja jooksul kaotasid hajutatult eri riikides elavad juudid omavahel sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Kuid nad säilitasid oma usu judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerimise. Koos kristluse levikuga Rooma riigis hakkas kujunema ka spetsiifiline kristlik antisemitism. Kristlased heitsid juutidele ette seda, et nood olid süüdi Kristuse surmas. Algul juute ainult alandati ja naeruvääristati, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti nende varandus.

“Sakslased, kaitske ennast! Ärge ostke juutidelt!” Kui kerge oli õhutada viha ja vihkamist.

12. sajandil muutus vägivald õhtumaade antisemitismis keskseks. Kiriklikule andami- ja maaostu keelule järgnes juutide tõrjumine kaubandusest ja rahandusest. Põlisasukates süvendasid sellised meetmed arvamust, et kõik juudid on liigkasuvõtjad. 14. sajandi katkuepideemia ajal levisid Euroopas jutud, et juudid olevat sihilikult kaevusid saastanud, et katku levitada. Sellesse ajajärku jäävad ka esimesed juudipogrommid.

Hiljem seoses juutide kodanikuõiguste tunnustamisega juudivaenulikkus Euroopas taandus. Kuid 19. sajandi alguses hakkas antisemitism uuesti pead tõstma. Juutide valitsev seisund panganduses, nende edu arstide ja advokaatidena tekitas paksu kadedust. Kuigi juutide ülekaal panganduses, börsil, samuti tekstiili-, tooraine- ja viljaäris kujunes aja jooksul täiesti objektiivsetel põhjustel (19. sajandi alguses hakkas see vähenema), nähti selles juutide ülemaailmset vandenõud.

19. sajandi viimasel kolmandikul tulid juudivastased välja uue teooriaga, mis kuulutas juudid rassiliselt alaväärtuslikuks. Prantslane Joseph Arthur Gobineau arendas välja õpetuse, mida Karl Eugen Dühring, Houston Stewart Chamberlain ja Paul Anton de Lagarde pseudoteaduslikult põhjendasid ning teised autorid levitasid.

Pärast Esimest maailmasõda muutusid juudid Saksamaal vaenlaseks. Saksa antisemiitidele ei läinud korda, mis keelt juudid räägivad või mis usku nad olid. Juut oli paha sellepärast, et ta oli juut. Neis nähti parasiite, nende kaela aeti majanduslikud raskused. Sellist meeleolu kasutasid osavasti ära natsionaalsotsialistid oma eesmärkide saavutamiseks. Natside juudivaenulikkus ületas ulatuselt ja mõjult kõik seni tuntud antisemitismi vorme.

Juute sunniti kandma alandavat eraldusmärki.

1939. aastal elas umbes 20 Euroopa riigis 9 miljonit juuti, kellele oli määratud sõja puhkedes sattuda natsliku Saksamaa hirmuvalitsuse alla. 1945. aastaks oli natside plaanipärase programmiga hävitatud peaaegu 6 miljonit juuti. Koos nendega hukkusid ka miljonid teistest rahvustest inimesed, eelkõige venelased, poolakad ja mustlased. Natslik ideoloogia kuulutas nimetatud rahvustest inimesed rassiliselt alaväärtuslikuks ning sellepärast tuli nad „välja lülitada”, äärmisel juhul võisid nad sakslastest härrasrahvast orjadena teenida.

1945. aastaks oli Saksamaale orjatööle toodud üle 5 miljoni eurooplase. Tuhanded inimesed surid talumatute elamistingimuste, alatoitluse ja üle jõu käiva töö tagajärjel. Kuid mitte ühelegi teisele rahvale ei saanud osaks nii kohutav saatus kui juutidele. Hitleri võimuletulekul 1933. aastal oli tema propaganda nurgakiviks demagoogilised väited juutide süü kohta Saksamaa raskes majanduslikus olukorras. Natsijuhid nimetasid juute inimelajateks ja parasiitideks. Saksamaal algas seniolematu juutide jälitamine. Kogu juudivastane kampaania kulges mitmes etapis. Muide, enne Hitleri võimuletulekut olid 4800 Berliini advokaadist 3600 juudid. Nii et vaenu juutide vastu õhutada polnud kuigi raske.

1935. aasta septembris väljaantud „Nürnbergi seadused” jätsid Saksamaal elavad juudid ilma kodakondsusest ning keelasid sakslastega abiellumise. Samuti oli juutidel keelatud haakristilipu heiskamine. (15. septembril 1935 väljaantud lipuseadusega muudeti natside haakristilipp Saksa riigilipuks).

1937. aastaks oli Saksa valitsus kümnetel tuhandetel juutidest arstidel, advokaatidel, ametnikel ja ajakirjanikel võtnud õiguse oma erialal töötada. Samal aastal sundvõõrandas valitsus juutide ärid, andis neile välja eriload ning heitis juudi lapsed koolidest välja. Diskrimineerivate seaduste kehtestamine jätkus ka 1939. aastal. Sel viisil loodeti kiirendada juutide väljarännet, et Saksamaa saaks natside žargooni kasutades juudivabaks (judenfrei). Kui 1933. aastal elas Saksamaal umbes pool miljonit juuti, siis 1939. aasta jaanuaris oli neid jäänud 234 000. 1. oktoobril 1941, kui algas juutide deporteerimine koonduslaagritesse, elas Reichis 165 582 ja kolm aastat hiljem kõigest 14 475 juuti.

Juutide maalt lahkumine muudeti tulusaks äriks: kes jättis oma vara Reichile või kelle ostsid valuuta eest vabaks välismaal elavad sugulased, võis kiiresti ja takistamatult Saksamaalt lahkuda.

1939. aastal sõja puhkedes saadeti juudid, kes ei olnud jõudnud põgeneda, Buchenwaldi, Dachau ja Mauthauseni koonduslaagrisse. „Kõik, mis puudutas juudiküsimust, näis lahendatud olevat, välja arvatud juudid ise,” kirjutas üks kirjanik. Kuid ka selle küsimuse lahendamiseks oli plaan olemas, tõsi, mitte Saksamaal, vaid mujal Euroopas, eelkõige aga Ida-Euroopas, kus Hitler kuulutas juudid ja bolševikud sakslaste surmavaenlasteks.

Kurikuulus villa Wannsee ääres.

1940. jaanuaril 1942 toimus Berliini lähedal Wannsee järve ääres asuvas villas nõupidamine, mis on ajaloo annaalides tuntud Wannsee konverentsi nime all. Konverentsi juhatas Riikliku Julgeoleku Peaameti juht Reinhard Heydrich. Arutati juutide hävitamise programmi, kuigi juutide mõrvamine käis sel ajal juba täie hooga. Ainuüksi Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumil olid erikomandod jõudnud tappa 370 000 juuti. Sakslastel olid täpsed andmed kõigis Euroopa riikides elavate juutide kohta. Selle konverentsi protokollijaks oli kurikuulus Adolf Eichmann. Muidugi ei kirjutatud protokolli midagi otse välja, kuid mõisted nagu „loomulik vähendamine” (natürliche Verminderung), „loomulik valik” (natürliche Auslese), „läbi kammima” (durchkämmen) või „erikohtlemine” (Sonderbehandlung) ei jätnud kahtlust, mida nende all tegelikult mõeldi. Natside suurim mure oli juutide kättesaamine veel okupeerimata territooriumidelt.

Itaalias elas 1938. aastal 57 000 juuti, kellest 23 000 rändas 1941. aastaks maalt välja. Pärast seda, kui Saksa väed okupeerisid 1943. aasta septembris Põhja-Itaalia, hakkasid sakslased, selle asemel et koondada kogu jõud liitlaste vägede vastu, juute püüdma. Kuid plaan jäi täitmata, deporteerida õnnestus 8560 juuti. Veelgi halvemini läks sakslastel Taanis. 1940. aastal elas seal 8000 juuti, kellest 1500 olid põgenikud. Kuna Taanis ei kehtinud okupatsioonirežiim, ei olnud seal jõus ka juudivaenulikud seadused. 1943. aasta augustis, kui sakslased jätsid Taani valitsuse võimust ilma, olukord muutus. Kuid veel enne, kui sakslased jõudsid alustada massilisi arreteerimisi, informeeris sakslane Georg Duckwitz taani vastupanuliikumist sakslaste plaanidest. Pretsedenditu päästmisaktsiooniga peideti 7900 inimest timukate eest ning toimetati hiljem laevaga Rootsi. Sakslastel õnnestus tappa ainult 116 Taanis elanud juuti. Võib arvata, et nii väike saak oli natsidele rängaks löögiks! Ajapikku muutus juutide hävitamise aktsioon verejanuliseks, painajalikuks hulluseks, mis pealegi ei toonud igatsetud võitu lähemale.

Populaarne plakat natslikul Saksamaal: Juudid ei ole siin soovitud.

Kuigi kurikuulus Wannsee konverents toimus alles 1942. aasta jaanuaris, alustati aktsiooni Endlösung der Judenfrage(juudiküsimuse lõpplahendus) juba 1941. aasta suvel. Poolast Nõukogude Liitu tungiva Saksa armee kannul liikus neli gestaapolastest ja SS-lastest koosnevat erikomandot. Iga komando oli jagatud allüksusteks, kelle ülesandeks oli 500 Vene juudi kokkuajamine. Siis viidi juudid linnast välja ja pandi iseendale hauda kaevama. Seejärel tapeti mehed, naised ja lapsed kuulipildujavalangu või granaatidega. Iga selline mõrvakomando oli võimeline nädalas viis aktsiooni läbi viima. Kokkuhoidlike sakslaste arvates kulutas aga see meetod liiga palju padruneid ning seepärast võeti 1942. aasta kevadel kasutusele gaasiautod, mis muutsid natside tapatöö tunduvalt odavamaks. Samal ajal laskis impeeriumi julgeoleku peavalitsuse „juudi osakonna” juhataja Adolf Eichmann sunnitöölistel ehitata suuri gaasikambreid. Enamik neist rajati Poolas asuvatesse hävituslaagritesse, kuna seal moodustas juutide osakaal elanikkonnast umbes 10 protsenti.

Algul terroriseerisid sakslased Poola juute mõrvade ja deporteerimisega. 1940. aastal aga aeti juudid linnadesse rajatud getodesse, kus suri alatoitlusesse ja haigustesse pool miljonit inimest. 1941. aastal hakati getoelanikke transportima hävituslaagritesse. Üsna varsti hakati aga juute kogu okupeeritud Euroopa aladelt surmalaagritesse vedama. Tüki leivaga ja ümberasustamise lubadusega õnnestus sakslastel meelitada tuhandeid Poola juute vabatahtlikult kaubavagunitesse, mis toimetasid nad koonduslaagrisse otse gaasikambrite ja krematooriumide juurde. Vastuhakkajaid sunniti vägivalda kasutades „reisile” asuma. Miljonitel inimestel tuli ilma söömata ja antisanitaarsetes tingimustes päevade viisi teel olla. Juhtus sedagi, et laagrisse jõudnud rongis olid pooled juba surnud ja teine osa koomas. Paljud juudid saadeti Poolasse Oswiecimi (sks. Auschwitz) linna lähedal asuvasse suurimasse natside hävituslaagrisse. Kui valvurid vaguniuksed lahti tõmbasid, avanes saabujatele sünge vaade: sajad barakid, mida ümbritses okastraataed, näisid ulatuvat silmapiirini. Arvukates valvetornides hoidsid ümbruskonnal silma peal kuulipildujatega relvastatud SS-lased. „Vabrikute” hiiglaslikest tellisekorstnatest tõusis tuleleeke ning musta suitsu. Õhus oli tunda põlenud liha ja juuste lõhna. Hirmunud inimesed hüppasid vagunitest välja. Auschwitzi laagriarst dr. Mengele selekteeris saabujad kahte gruppi. Esimesse füüsiliselt terved mehed ja naised, teise vanad, nõrgad ja haiged ning emad väikelastega. Esimesse gruppi pääsenutel tuli kokkuvajumiseni töötada, teine osa mõrvati otsekohe.

Ja milles lapsed süüdi olid?

Elamistingimused laagris olid nii kohutavad, et esimese grupi vangid pidasid vastu ainult paar nädalat. Igas barakis oli kuni 1000 juuti ja ruumipuudusel tuli paljudel magada risti-rästi üksteise peal. Juba enne koitu ajasid valvurid nad kumminuiadega üles ning sundisid väljakule rivistuma. Elavad pidid oma surnud kaaslasi endi vahel püsti hoidma, sest eeskirja järgi tuli pead üle lugeda. Hommikused mõttetud loendused oli sadistidest laagripersonali põhiline vangide alandamise ja piinamise viis.

Tuhanded inimesed surid alatoitlusesse, kuid enamikku Auschwitzi saabunuid ootas kiire surm. Inimesed saadeti gruppidena keldrikorrusele nn. duši- ja infektsiooniruumi. Seal pidid nad ennast täiesti alasti võtma. Seejärel suleti uksed ning lülitati valgus välja. Värskendava duši asemel langes ruumis olijaile kaela surmav mürkgaas tsüklon B, mis tekkis laes asuvate avauste kaudu ruumi valatud sinihappe kristallidest. Inimesed ei surnud otsekohe. Vahel kulus 20 minutit, mõnikord pool tundi, kuni kõik jäi vaikseks. Kui hiiglaslikud ventilaatorid olid mürgised aurud ruumist välja puhunud ja uksed avati, ulatusid laibamäed laeni – inimesed olid püüdnud gaasi eest üle teiste kõrgemale pääseda. Mõnikord oli ruum nii paksult inimesi täis tuubitud, et nad surid seistes. Siis vedas erikomando laibad krematooriumi. Muuseas, iga uue erikomando esmaseks ülesandeks oli hukatud eelkäijate laibad kõrvaldada. Iga nelja kuu tagant vahetati komandot ning eelmine lasti kuulipildujatest maha. Natsid ei vajanud elavaid tunnistajaid. Enne põletamist võtsid sakslased ohvritelt ära kõik väärtesemed (erikomando oli juba kõik riided ja jalatsid kokku korjanud). Laibad raseeriti, sest juukseid vajati madratsite täiteks või viitsütikuga pommide lõhkesegu jaoks. Kõige lõpuks rebis kaheksaliikmeline meeskond surnutelt välja kuldhambad ja plommid. Kaksikud ja vigased juudid lasti eraldi maha või tapeti kloroformi süstiga. Vangidest arstid aga pidid laipu uurima ja otsima märke juudi rassi mandumise kohta. Väga tähtis oli selgusele jõuda, miks sünnivad mitmikud, et saksa emad võiksid kiiremini hakata uusi Saksa kolooniaid täisväärtuslike asukatega täitma. Auschwitzis oli neli krematooriumi, igaühes 15 ahju. Nii kulus mitme tuhande inimese hävitamiseks ja põletamiseks ainult mõni tund. Kui see põrgu 1944. aastal täistuuridel töötas, mõrvati iga päev keskmiselt 6000 Ungari juuti. Ühtekokku hukkus Auschwitzis erinevatel hinnangutel 2,5 miljonit inimest! (Andmed on puudulikud juba seetõttu, et otse rongilt gaasikambrisse saadetuid ei registreeritud ega võetud arvele.)

Paljudel meie kaasaegsetel on raske mõista, miks miljonid inimesed läksid kuulekalt surma nagu kariloomad tapamajja, ilma et oleksid teinud vähimatki katset ennast päästa või vastu hakata. Kuid ka neile endile tundus selline barbaarsus võimatuna. Auschwitzis ei tahtnud paljud juudid, kes päevast päeva nägid krematooriume suitsemas, oma meeli uskuda. Pikka aega allasurutud rahva ajalugu oli neile õpetanud, et sageli on ainult siis võimalik ellu jääda, kui käskijatele kuulekalt alluda.

Kuid niisama raskesti mõistetav kui juutide allaheitlikkus oli valvurite julmus. Juhtus sedagi, et mõni massimõrvar sai närvivapustuse, kuid enamik 3000 SS-valvurist suutis endas maha suruda igasuguse inimliku halastuse. Paljud hävituslaagrite valvurid muutusid aja jooksul tõelisteks sadistideks. Auschwitzi laagris töötanud Irma Gresse peksis vange piitsaga, jalutuskepiga, saabastega või kumminuiaga vaeseomaks või laskis naljaviluks inimesi maha. Bergen-Belseni laagrikomandant Josef Kramer ajas lapsi jalahoopidega gaasikambrisse või ässitas vangidele koeri kallale. Kui 1945. aastal Inglise väed Bergen-Belsenisse jõudsid, leidsid nad eest 40 000 kurnatud vangi.

Laagris vedeles 13 000 matmata laipa ning järgneva kuue nädala jooksul suri veel palju inimesi.

Mis mõte oli tsiviilelanike massilisel hävitamisel, kui see ei toonud võitu lähemale? Miks jätkasid natsid juutide hävitamist ka siis, kui Kolmanda Reichi sõjaline kaotus oli ilmselge? Võib oletada, et edukalt kulgevate „lõpplahenduse” aktsioonidega taheti kompenseerida sõjalist ebaedu. Ei eksi need, kes on nimetanud Saksamaa alustatud Teist maailmasõda viimaseks suureks keskaegseks sõjaks.

2. augustil 1943 kinnitas okupeeritud Poola kindralkuberner Hans Frank natslike parteitegelaste vastuvõtul Krakovis: „Me alustasime siin kolmest ja poolest miljonist juudist. Praegu on neist järel vaid üksikud. Kõik teised emigreerusid, nagu me kunagi tulevikus ütleme…” Raske uskuda, kuid Saksamaa natslik juhtkond oli veendunud, et need hästi dokumenteeritud massimõrvad õnnestub maha salata.

See 20. sajandil toimunud tsiviilelanike tööstuslikult organiseeritud hävitamine on Saksamaa kustumatu häbiplekk või nagu eespool tsiteeritud Hans Frank enne poomist ütles: „Tausend Jahre werden vergehen und sie werden diese Schuld von Deutschland nicht wegnehmen.” (Möödub tuhat aastat ja need ei lunasta Saksamaa süüd.)

* * *

Massimõrvari portree

„Jedem das Seine – igaühele oma!” õelutsesid natsid. Sedapuhku puuakse Rudolf Hössi!

SS-Hauptsturmführer Rudolf Höss oli kuni 9. novembrini 1943 Auschwitzi koonduslaagri komandant, siis viidi ta üle teisele tööle.

Höss sündis 25. novembril 1900 Baden-Badenis jumalakartlike katoliiklaste perekonnas. 1923. aastal anti ta poliitilise mõrva organiseerimises süüdistatuna koos Martin Bormanniga kohtu alla ning talle mõisteti kümneaastane vanglakaristus. 1928. aastal ta amnesteeriti ning 1934. aastal astus Höss SS-i. Juba samal aastal sai temast Dachau koonduslaagri plokifüürer. 1938. aastal viidi ta üle Sachenhauseni koonduslaagrisse ja 1. mail 1940 määrati Auschwitzi koonduslaagri komandandiks. 1941. aasta suvel laskis ta Auschwitzi ehitada ümber hävituslaagriks, kus kuni 1945. aastani, mil Punaarmee laagri vabastas, hävitati 2,5 miljonit inimest.

Höss ei olnud mingi patoloogiline sadist, vaid tavaline käsutäitja, kes muretses ainult selle pärast, et saadud ülesanded võimalikult hästi täita. Ta ei vaevanud oma pead ohvrite kannatustega ega esitanud endale eales küsimust, kas saadud korraldus on otstarbekas. Kogu tema mõttemaailm tiirles ainult pakiliste probleemide ümber: kuidas kinni pidada ajagraafikust, organiseerida vangide vedu, ühishaudade kaevamist ning gaasitamist. Höss oli üks vähestest natslikest sõjakurjategijatest, kes Nürnbergi protsessil ei eitanud ühtegi talle inkrimineeritavat kuritegu, vaid aitas kohtul koguni fakte täpsustada.