„Füürer käsi, me järgneme sulle!“

16 minutit lugemist

 20. aprillil 2017 möödus 127 aastat Adolf Hitleri sünnist. Meeldib see sakslastele või mitte, kuid Adolf Hitler on kõige kuulsam sakslane. Paraku mitte positiivses mõttes. Selles artiklis ei hakka me Hitleri elulugu, karjääri ja Teist maailmasõda üksipulgi ümber jutustama, seda on juba küllalt tehtud. Püüame telegrammistiilis vastata küsimustele, miks asjad läksid nii nagu nad läksid.

Kui hull oli Hitler?

Kui juttu tuleb Hitlerist, siis see küsimus huvitab kindlasti paljusid. Tõsi, Hitler ei olnud hull meditsiinilises mõttes, ka oli ta juristide kriteeriumide järgi vastutusvõimeline. Kuid siiski oli ta n-ö poolhull ehk paranoidne psühhopaat, fanaatik, kes keeldus tunnistamast reaalsust, kui see oli talle ebameeldiv.

Kõige õnnelikumad saksa neiud – kohtumine füüreriga! (1939).

Hitleri-suguseid „kirglikke võitlejaid” on leidunud läbi aegade. Kõik, mis iseloomustab paranoidset psühhopaati, iseloomustab ka Hitlerit. Paranoiku põhiliseks tunnusmärgiks on kalduvus kujundada nn. üliväärtuslikke ideid, mille mõjuvõimu alla nad hiljem ise satuvad: need ideed vallutavad paranoiku psüühika ning avaldavad domineerivat mõju tema käitumisele. Kõige väärtuslikumaks ideeks on paranoikul tavaliselt mõte tema enda isiku erilisest missioonist. Ta ei andesta ükskõiksust enda suhtes. Kes temaga nõus pole, kes ei mõtle samamoodi, see on paremal juhul lihtsalt rumal inimene, halvemal aga tema vihavaenlane. Paranoikut ei köida ei teadus, ei kunst ega poliitika, kui tema ise ei võta sellest kõige vahetumalt osa, kui tema ise selles valdkonnas ei tegutse. Ning vastupidi, nii kitsas ja vähetähtis kui üks või teine probleem iseenesest ka pole, piisab, kui sellega tegeleb paranoik ja probleem omandab kaalukuse ning üleüldise tähenduse. Paranoikud kaitsevad põikpäiselt oma mõtteavaldusi, tihtilugu on nad ühe või teise idee eestvõitlejad, ent sellest hoolimata on nad kõige vähem ideelised võitlejad: neile on tähtis ja kütkestav vaid asjaolu, ei see on nende idee, nende mõte, edasine huvitab neid vähe. Nad kannatavad kriitikameele puudumise all, kuid see laieneb nende otsustele väga ebaühtlaselt. Kõige kohta, mis ei puutu tema isikusse, võib paranoik teha õige otsuse, kuid ta ei suuda õigesti otsustada omaenese isiku ja oma suhete üle teiste inimestega. Paranoiku mõtlemine pole mitte ainult subjektiivne, vaid ka terava afektiivse, varjundiga: õige on üksnes see, mida tahab paranoik ja mis talle meeldib. Kitsarinnalise inimesena ei paista paranoik silma ideede rohkusega: tavaliselt, haaranud kinni mõnest meeldima hakanud mõttest, ei suuda ta sellest enam vabaneda ning aina nämmutab seda kõikvõimalikul viisil.

* * *

Hitlerist on kirjutatud tuhandeid artikleid ja sadu raamatuid. Kõiki huvitab, miks temasugune harimatu jefreitor pääses Saksamaa ainuvalitsejaks, kuidas ja mis asjaoludel õnnestus tal sõna otseses mõttes kogu Saksamaa ümber sõrme keerata. Kõiki neid raamatuid Hitlerist pole mõtet lugeda, sest nad ei anna kõige olulisemale küsimusele selget vastust. Tõsi, on üks ja ainult üks raamat, mis annab Hitlerist tõetruu pildi ja laseb aimata (eks see sõltu eelkõige lugeja enda intelligentsusest), mis Hitler oli just niisugune nagu ta oli ja mis mõtted millalgi tema peakeses liikuma hakkasid.

Füürer puhkehetkel.

See raamat on August Kubizeki „Adolf Hitler, mu noorpõlvesõber“ (Tiina Aro ja Tänapäev, 2009). Kubizek oli Hitleri sõber aastatel 1904–1908 ja elas temaga ühes toas, alguses Linzis, hiljem Viinis. Muide, raamatut teraselt lugedes ei jää kahtlust, et Kubizek oleks meeleldi astunud Hitleriga ka lähematesse suhetesse, kuid aseksuaalne Hitleri ei andnud millegagi märku, et ta sellist suhet sooviks. Hästi kasvatatud ja tagasihoidlik Kubizek ei hakanud ka ennast peale suruma. Hilisemad jutud Hitleri homoseksuaalsuse kohta on muidugi täielik jama, sest Hitler oli üpriski aseksuaalne. Küll koorub aga raamatust üsnagi selgelt välja, et Hitler oli äärmiselt tujukas ja püsimatu inimene, kelle huvid ja hobid vaheldusid kaleidoskoobilise kiirusega ja kes ei talunud enda suhtes mingit kriitikat (täpselt nagu Stalingi!). Muide, Kubizekil oli veel üks väärt omadus – ta oskas tulevase füüreri sõnatulva täiesti vaikselt kuulata.

Hitleri kohta on palju kirjeldusi. Ta oli ülimalt hüsteeriline inimene: kord heitis ta meelt ja karjus, et lõpetab oma elu enesetapuga, kord vaikis süngelt, kord laskis kuuldavale praalivaid monolooge (jutud sellest, et Hitler olevat kord raevuhoos vaipa närinud ei vasta tõele). Mida suurema võimu ta omandas, seda pidurdamatum ta oli. Inimesed, kes Hitleriga 1920. aastatel kokku puutusid, kinnitasid nagu ühest suust, et ta ei sallinud vastuväiteid ega osanud neid ümber lükata. Ta oli võimeline ilukõnesid pidama ainult mõttekaaslaste hulgas. Igale inimesele, kes jälgis Hitlerit enne tema võimuletulekut, torkasid silma tema tühisus ja piiratus. Paljud ajaloolased aga omistavad Hitlerile suuruse, mida tal ei olnud.

„Mein Kampf“

Raamatu „Mein Kampf“ kirjutas Hitler (õigemini tsiteeris Rudolf Hessile) Landsbergi vanglas, kus ta istus 1923. aasta novembrist kuni 1924. aasta detsembrini. Raamat raamatuks, kuid kuidas nii mahuka raamatu kirjutamine ikkagi nii sujuvalt läks? Huvitav on, et see seik on paljudel ajaloolastel kahe silma vahele jäänud. Kõik need mõtted, ideed, millest Hitler „Mein Kampfis“ pajatab, ei sündinud mitte Landsbergi vanglas, kõik need mõtted ja mõttekesed oli Hitler juba enne nn Müncheni putši sadu ja sadu kordi unetutel öödel välja mõelnud, lihvinud, täpsustanud. Landsbergi vanglas jäi ainult üle see kõik kirja panna. Ja hiljem? Hiljem raius Hitler oma kõnedes kogu aeg ühte ja sama küll „juutide-bolševike vandenõust“, „eluruumist“, „rahva kehast“ ja muust taolisest. Hilisematel aastatel ei tulnud ta välja mitte ühegi uue ideega. „Mein Kampfis“ kirjutas Hitler: „Viin oli ja on minu jaoks kõige raskem ja põhilisem elukool… Tol ajal kujunes välja minu maailmapilt ja maailmavaade, graniitalus minu tolleaja tegudele. Sellele, mis siis õppisin, pidin ma õige vähe juurde lisama, ja mul ei ole tulnud midagi muuta.“

Füüreri elu suurim armastus – lambakoer Blondi.

Muide, see kehtib kõigi poliitikute kohta – nad ei õpi midagi juurde, vaid kleepuvad mingi idee külge, mida nad lõpmatuseni nämmutavad. Ka endine Inglise peaminister Margaret Thatcher, kes oskas muide väga heas inglise keeles ilmekalt kõnesid pidada, kordas järjepidevalt ühtesid ja samu seisukohti, mis tal olid juba ülikooli ajal. Ka tema nagu Hitlerigi puhul ei saanud mingist arengust rääkida. „Mein Kampfi“ on õpetlik lugeda (loomulikult saksa keeles) kasvõi üle kümne rea. See pole poliitiline platvorm, see on mõttetute tsitaatide ja äärmuslike seisukohtade kogumik. Kogu raamat on Hitleri kõnede maneeris. „Mein Kampfi“ lugedes kerkib silme ette dokfilmides nähtud sülge pritsiv Hitler, kes raiub efektseid pause pidades natsionalistlikke loosungeid. Kui „Mein Kampf“ 1925. aastal esmakordselt ilmus, pidasid paljud seda grafomaanist maniaki sonimiseks. Oma kuulsuse haripunktis armastas Hitler hoobelda sellega, et ta on täitnud kõik välispoliitilised lubadused, mis ta sakslastele andis oma karjääri koidikul 1920. aastatel. Jääb ainult üle imestada kui järjekindlalt tal õnnestus ellu viia esimest osa „Mein Kampfis“ sõnastatud programmist. Hitler ise oli lausa hüpnotiseeritud rassiteooriast ja eluruumi vallutamise ideest.

20. sajandi suurim mõjutaja

Hitler oli oma poliitiku karjääri alguses kõnemehena armetu ja näis koomilisena, kuid ta oli väga õppimisvõimeline ja tabas kiiresti, mida rahvas kuulda tahab.

 3. oktoobril 1919 astus Hitler esmakordselt üles Hofbräuhauskeller’is ja kuulajaid oli kõigest sada. Samal kuul esines ta uuesti samas õllesaalis. Seekord tuli kokku 180 inimest. Nädala pärast oli Hitleri auditoorium kasvanud 200 inimeseni. 1920. aasta veebruaris tuli sama õllelokaali suurimasse saali miitingule 2000 inimest. Kõigest mõni kuu hiljem esines Hitler suures Krone tsirkuses, mis oli puupüsti rahvast täis. Ei eksi need, kes väidavad, et Hitler rääkis ennast võimsaks. Tema sõnamulina orki läksid ka need, kes hakkasid Hitleri parteid rahaliselt toetama ja ta lõpuks võimule upitasid. Mitte keegi ei osanud ette näha revolutsiooni paremalt, et 30. jaanuaril 1933 kantsleriks nimetatud Hitler koondab lühikese aja jooksul enda kätte kogu võimu ja likvideerib igasuguse opositsiooni. 1934. aasta augustis ühendati kantsleri ja presidendi amet ning Hitlerist sai füürer, Saksa rahva ühtsuse sümbol ja kõikvõimas ainuvalitseja. Kui poleks olnud Esimest maailmasõda ja Saksamaa jaoks alandavat Versaille’ rahulepingut ning tagatipuks 1929. aasta majanduskriisi, poleks Hitler eales võimule tulnud. Kuid oli ka neid, kes hoiatasid Hitleri võimuletuleku eest. Need olid saksa kommunistid. Ja mitte ainult nemad. Kindral Ernst Ludendorff, kes oli 1920. aastate alguses Hitleri liitlane, saatis nädal pärast viimase nimetamist kantsleriks president Hindenburgile kirja, milles muu hulgas oli prohvetlik fraas: „See neetud mees (Hitler – autori märkus) viib meie riigi kuristikku.“ (Führen tähendab saksa keeles nii juhtima kui ka viima.)

„Füürer käsi, me järgneme sulle!“

Selline loosung oli ühel natside suurüritusel rahvast täis tribüünil. Saksa rahvast ja füürerikultust ei saa eraldi vaadelda, suur rahvas vajab suurt juhti, elavat jumalat. Tõsi, oma võimuoleku kuue esimese aasta jooksul saavutas Hitler seda, mida enne teda polnud suutnud saavutada mitte ükski valitseja Euroopas. Kuid mis hinnaga?

Füürer nõupidamisel kindraleid juhendamas.

Ettevalmistusi uueks sõjaks hakati tegema juba 1933. aastal. Riik ostis relvi krediidiga. Kui Hitler poleks 1939. aastal sõda alustanud, oleks hiljemalt aasta pärast tulnud välja kuulutada riigi pankrott. Sõda ja vallutatud maade paljaksriisumine aitasid Saksa majandusel ots-otsaga kokku tulla. Eksisid need, kes arvasid, et Hitleri diktatuur variseb juba mõne aasta pärast kokku. Seda ei juhtunud. Kuid eksis ka Hitler, kes pärast Prantsusmaa vallutamist 1940. aasta juunis üüratus võidujoobumuses arvas, et Nõukogude Liidu vallutamine on sama mis korra nina nuusata. Ja kui Nõukogude Liit on vallutatud, õnnestub ka Inglismaaga kokkuleppele jõuda. Ka seda ei juhtunud, sest füürer ei tahtnud tunnistada järgmisi lihtsaid käibetõdesid:

* Suure sõja pidamiseks on Saksamaa geograafiline asend äärmiselt ebasoodne.

* Saksamaa polnud suureks sõjaks valmis.

* Saksamaal ei ole naftaleiukohti, järelikult tekivad varem või hiljem tõsised probleemid kütusega.

* Kes alustab sõda Inglismaa vastu, tõmbab sõtta ka USA.

* Inglismaa ei lähe eales kokkuleppele Saksamaaga.

* Sõjas USA vastu jääb Saksamaa igal juhul alla.

Saksamaal ei olnud arvestatavaid liitlasi. Liitlane Itaalia oli ju naljanumber, Jaapan aga kaugel ega saanud Saksamaad liitlasena kuidagi aidata. Hitler ja tema kindralid ei tahtnud midagi teada Nõukogude Liidu ja USA majanduslikust potentsiaalist.

 Kuulsusetu lõpp

Hitleri suitsiid on täpselt see, mida psühholoogid nimetavad laiendatud enesetapuks ja inimesetundjad lihtsalt argpüksi enesetapuks. Hitler kartis enesetappu, kuid selle tegi talle kergemaks teadmine, et koos temaga läheb surma ka värskeltküpsetatud abikaasa Eva Braun. Ka see on enesetapja puhul tüüpiline, et ta tapab või laseb tappa oma lemmiklooma. Päev varem mürgitas Hitler oma saksa lambakoera Blondi ja tema kutsikad, et veenduda mürgi efektiivsuses. Hitlerile ei meeldinud, et Blondi tõmbles veel umbes 30 sekundit enne kui suri ja nii otsustas Hitler endale kuuli pähe lasta. Saksa lambakoer Blondi oli ainuke olend, keda füürer tõeliselt armastas! Kuid ärgem unustagem, et Hitler oli Saksamaa kõigi relvastatud jõudude ülemjuhataja, kellele kõik sõjaväelased olid vande andnud. Järelikult ei olnud Hitleril mingit moraalset õigust sooritada enesetapp ajal, mil temale vande andnud väed veel võitlesid. Kui Hitler oleks olnud n-ö tõeline sõdur, siis oleks ta pöördunud raadio teel Saksa vägede ja saksa rahva poole käsuga relvad maha panna ja mõttetuks muutunud vastupanu lõpetada. Ei, seda see närakas ei teinud. Hitler viivitas enesetapuga viimase hetkeni, kui Riigikantselei vallutamine oli veel ainult tundide küsimus. Jutud sellest nagu oleks Hitleril õnnestunud punkrist põgeneda ja salaja Lõuna-Ameerikasse reisida on täielik jama. Esiteks polnud punkril ühtegi salakäiku, mille kaudu füürer oleks saanud märkamatult punkrist lahkuda. Teiseks oli enam kui piisavalt tunnistajaid, kes viibisid Hitleri kuulsusetu lõpu juures.

Diktatuuri kronoloogia

(valik)

1933

Unustamatu hetk – füürer koos Hitleri-noortega.

4.01. Kölnis, pankur von Schröderile kuuluvas villas tehakse lõplik otsus aidata Hitler võimule.

30.01. President Hindenburg määrab Hitleri riigikantsleriks.

1.02. Riigipäeva laialisaatmine ja uute valimiste määramine.

5.03. Riigipäevavalimised toovad NSDAP-le suurima valimisvõidu. 17 277 180 sakslast hääletas natside poolt. Need olid viimased valimised kuni 1945. aastani.

8.03. Tööpuudus on langenud 45 000 võrra 6 002 000-le.

12.03. Uued riigilipud: haakristilipp ja keisririigi must-valge-punane.

13.03. Luuakse rahvavalgustuse ja propagandaministeerium (Reichsministerium für Volksaufklärung und Propaganda), mille juhiks riigiministri staatuses saab 36-aastane dr Joseph Goebbels. (Vt eraldi lugu „Dr Goebbelsi kümme küsimust”)

23.03. Riigipäev kinnitab „rahva ja riigi hädaolukorra likvideerimise seaduse“. Sealjuures sedastas eriklausel, et valitsuse antud seadused ei pea olema põhiseadusega kooskõlas.

28.03. Fulda katoliiklik piiskoppide konverents kuulutab lojaalsust natsirežiimile.

28.03. NSDAP kutsub üles juutide kaupluste boikoteerimisele.

29.03. Surmanuhtluse seadus, mis näeb ette ka poomist.

1.04. Organiseeritud boikott juudi äridele ja arstidele.

Näha oma silma füürerit ja „Heil” karjuda – iga sakslase unistus.

7.04. Esimene „aariaparagrahv“, mis puudutab riigiametnikke. Juudid vallandatakse riigiteenistusest, hiljem puudutab „aariaparagrahv“ ka teisi ameteid.

21.04. Robert Ley annab korralduse ametiühingute sulgemiseks.

21.04. Rudolf Hess määratakse Hitleri asetäitjaks.

26.04. Preisimaal asutatakse kurikuulus salapolitsei gestaapo.

2.05. SA ja SS võtavad oma kontrolli alla ametiühingutele kuulunud hooned, vara konfiskeeritakse, paljud ametiühingutegelased vahistatakse.

6.05. Luuakse natslik ametiühing Saksa Töörinne, mille juhiks saab Robert Ley.

10.05. Raamatute põletamine Berliinis dr Goebbelsi juhatamisel, autodafeed ka teistes ülikoolilinnades.

21.06. SPD tegevus keelustatakse, partei funktsionäärid vahistatakse.

28.05. Konfiskeeritakse Saksa kommunistliku partei varad.

29.06. Moodustatakse komisjon, kes kontrollib kõiki kontserdiprogramme.

30.06. Raadio läheb postiministeeriumi alluvusest propagandaministri alluvusse.

Füürer saabus! (1938.)

5.07. Ka kõik teised kodanlikud parteid teatavad oma tegevuse lõpetamisest.

14.07. Hitleri-tervitus („Heil Hitler“) on ametnikele kohustuslik.

14.07. Seadus pärilikult haigete järeltulijate kaitseks. Sundsteriliseerimine. Ainuüksi aastatel 1934/36 steriliseeriti 168 000 inimest.

1.08. Uus Preisi karistusseadus, kohene hukkamine giljotiini all.

15.08. Töötute arv Saksamaal on langenud 4 334 000-ni, 30. sept. 3 849 000-ni, 31. jaan 1934 3 774 000-ni ja 27. veebr. 1934 3 374 000-ni.

4.10. Toimetuste seadus. Toimetajad peavad vastama poliitilistele ja rassilistele kriteeriumidele ja kuuluma Saksa pressi riiklikku ühendusse.

19.10. Saksamaa astub Rahvasteliidust välja.

23.11. Seaduslikud piirangud soovimatute abielude ja adopteerimiste suhtes.

16.12. Kõik kunstinäitused peavad oma tegevuseks vastava loa hankima.

1934

1.01. Jõustub steriliseerimisseadus.

2.02. Kõigi monarhistlike ühenduste tegevuse keelustamine.

27.01. Evangeelse kiriku piiskopid vannuvad Hitlerile truudust.

30.01. „Riigi ülesehituse“ seadus likvideerib liidumaade parlamendid.

8.04. Ainult 2,8 miljoni töötuga on saavutatud 1930. aasta augusti tase.

Füürer ise õnnistab lippe!

14.04. Dresdenis avatakse rassi- ja tervishoiu riiklik akadeemia.

20.04. Heinrich Himmler saab gestaapo inspektoriks.

23.04. Berliini politseipresident keelab igasuguse ennustamise ja horoskoopide koostamise.

24.04. Luuakse nn rahvakohus (Volksgerichtshof). Riigireetmise eest on ette nähtud surmanuhtlus.

24.04. Korraldus sulgeda kodanlikud ajalehekirjastused. Üle 4000 väljaande lõpetab ilmumise.

 15.05. Teatriseadus allutab kõik teatrid propagandaministeeriumile.

15.05. NSDAP juures luuakse rassipoliitiline amet.

14.06. Saksamaa peatab välisvõlgade maksmise.

30.06. „Pikkade nugade öö“. Hitler laseb mõrvata SA juhi Ernst Röhmi kui oma kõige ohtlikuma rivaali.

20.07. SS vabastatakse SA alluvusest.

2.08. Sureb president Paul Hindenburg, Wehrmacht annab otsekohe Hitlerile ustavusvande. Hitler annab välja seaduse, mille järgi tuleb teda edaspidi nimetada „füüreriks ja riigikantsleriks“.

19.08. Rahvahääletus Hitleri personaaluniooni küsimuses, kas koondada tema kätte nii kantsleri kui ka presidendi amet. Valimisurnide juurde läheb 95,71% hääleõiguslikest kodanikest. 2 miljonit mittehääletajat. Natsid julgesid siiski tunnistada, et 4,3 miljonit hääletajat oli vastu. Üle 38 miljoni sakslase hääletab Hitleri poolt (89,93%), 874 000 sedelit on kehtetud.

20.08. Seadus kohustab sõdureid ja ametnikke andma vande isiklikult Hitlerile.

1935

14.02. Kodanikelt hakatakse nõudma ametlikku päritolu tõendamist.

26.02. Tööraamatu sisseseadmine.

Riigimarssal Göring koos jumaldatud füüreriga.

25.04. „Soovimatu ja kahjuliku kirjanduse“ arvelevõtmise seadus.

26.06. Karmistatakse karistusi homoseksuaalse tegevuse eest.

30.06. Töötute arv on langenud 1 877 000-ni.

17.08. Vabamüürlaste looži laialisaatmine.

15.09. Antisemiitlikud nn Nürnbergi seadused. Riigikodaniku seadus ja seadus saksa vere ja au kaitseks.

15.09. Riigilipu seadus. Haakristilipp kuulutatakse ainsaks riigilipuks.

12.10. Riigi raadiosaatjate juht Eugen Hadamovsky keelab saksa raadiotes „neegri-džässi“.

18.10. Seadus saksa rahva terve pärilikkuse kaitseks. Hakatakse nõudma abieluks sobivuse tõendeid.

1936

1.01. Gestaapo annab korralduse kõigi „esimese astme kahjurite“ politseilikuks jälgimiseks.

22.02. Keelatud on kasutada juudi arstide teenuseid.

Füürer Nürnbergis (1938).

31.05. Töötute arv on langenud 1 491 000-ni.

4.03. Esimene „mandunud kunsti“ näitus Münchenis.

29.03.1936. Riigipäeva valimised. Ametlikult saab Hitleri NSDAP 99% häältest.

22.06. Lapseröövi eest väljapressimise eesmärgil on ette nähtud surmanuhtlus.

31.10. Töötute arv on langenud 1 076 000-ni.

27.11. Kunstikriitika keelustamine.

1.12. Hitlerjugend kuulutatakse ainsaks noorsooorganisatsiooniks.

1937

26.01. Saksa ametnike seadus kohustab „tingimusteta kuulekusele“.

30.04. Töötute arv on esimest korda üle hulga aja langenud alla miljoni – 961 000-ni.

30.06. Korraldus kõikide muuseumide „puhastamiseks“.

16.07. Hakatakse rajama Buchenwaldi koonduslaagrit.

1.07. Tiitleid, ordeneid ja autasusid annab välja ainult Hitler.

19.07. Tsentraalne „mandunud kunsti“ näitus Münchenis.

1938

1.01. Kõikidel juudisoost arstidel keelatakse tegeleda erapraksisega.

10.04. 99,73% (4 443 208) austerlastest ja 99,02% (44 362 667) sakslastest hääletab anschlussi poolt.

Füürer inspekteerib sõjalaeva.

26.04. Juudid peavad oma varandusest ametivõimudele teada andma.

22.06. Saksamaal seatakse sisse juutide tunnuskaardid.

25.07. Juutidel on keelatud arstidena töötada.

17.08. Juute sunnitakse kasutama eesnimesid Israel ja Sara.

5.10. Juudi välispassidesse lüüakse tempel „J“.

7.10. Kõik juudid on kohustatud Suur-Saksamaal 14 päeva jooksul oma välispassid ära andma.

28.10. 17 000 juuti saadetakse Saksa-Poola eikellegimaale.

 30.10. Viidates 1935. aastal väljaantud seadusele on edaspidi keelatud juudisoost vandeadvokaatide tegutsemine.

9.11. Kristallöö Saksamaal. tapetakse 91 juuti, tules hävib 29 juutidele kuulunud kaubamaja, 171 elumaja ja 101 sünagoogi. Purustatakse ja röövitakse 7500 kauplust. Samal ööl toimetatakse koonduslaagritesse 35 000 juuti.

10.11. Hitler annab meediale korralduse valmistuda psühholoogiliselt sõjaks.

14.11. Juudisoost üliõpilased heidetakse ülikoolidest välja, päev hiljem ka kooliõpilased.

28.11. Piiratakse juutide liikumisvabadust ja õigusi elukoha valikul.

3.12. Alustakse juutide varade ja ettevõtete sundvõõrandamist.

1939

Füürer, käsi, me järgneme sulle!

1.01. Uus tööaja seadus lubab töötada ka 10–14 tundi.

17.01. Juutidel keelatakse töötada hamba- ja loomaarstidena, samuti apteekritena.

30.01. Hitler teatab Riigipäeval peetud kõnes juudiprobleemi lahendamisest Saksamaal. 500 000 juudist, kes 1933. aastal Saksamaal elasid, oli 1939. aasta jaanuariks jäänud veel vaid 234 000. Neile lisandusid veel Austrias ja Sudeedimaal elavad 70 000 juuti. Hitler ähvardab sõja puhkemise korral juutide kui rassi hävitamist Euroopas.

21.02. Juudid on kohustatud ära andma väärismetallid, vääriskivid ja pärlid.

1.09. Välisraadiojaamade kuulamise keeld.

20.03. Berliini tuletõrje hävitab tuleriidal 4800 kunstiteost.

30.05. Ühes Luzerni hotellis toimub esimene konfiskeeritud kunstiteoste oksjon.

 Peter Hagen