Füüreri punkri viimased päevad

13 minutit lugemist

Intervjuu Hitleri ihukaitsja ja telefonisti Rochus Mischiga (27.07.1917–5.09.2013). Intervjuu ilmus 2004. aasta augustis ajakirjas „Spiegel“, kui tollal Berliinis elanud Misch oli 87-aastane. Sulgudes on toimetaja märkused.

Rochus Misch.

Härra Misch, millal te viimast korda Hitlerit nägite?

30. aprillil 1945. See võis olla kella 11 paiku, ta tuli veel korraks oma ruumidest välja ja läks minust mööda. Ma tõusin püsti ja meie pilgud kohtusid. Ta läks seejärel edasi koridori lõpuni, tuli siis jälle tagasi, jäi korraks seisma, pööras ennast veel kord ringi ja kadus.

Mis mulje ta teile jättis?

Väga rahuliku.

Ja mis siis juhtus?

Igaüks kuulatas ja ootas lasku. Igal juhul mina ei kuulnud midagi (Ja ei saanudki kuulda, sest püstolilask ei oleks olnud kuuldav läbi mitme ruumi, mida eraldasid üksteisest paksud betoonseinad.) Siis hüüdis keegi: „Linge, Linge, ma arvan, et nüüd on kõik.“ Linge (Heinz Linge, 1913–80, Hitleri ülemteener) tõukas mind kõrvale ja jäi siis Hitleri ukse juurde seisma. Kõik oli hiirvaikne. Ainuke, kes telefoni teel lobises, olin mina.

Kas te sisenesite tuppa? (Mõeldud on Hitleri elutuba)

Ei, aga kui Linge või Günsche (Otto Günsche, 1917–2003, Hitleri isiklik adjutant) ukse lahti tegi, nägin Hitlerit diivanil istumas. Eva Braun oli tema kõrval, olles jalad diivanile tõstnud. Hitler oli ettepoole vajunud. (Armin Dieter Lehmann, kes oli tollal 16-aastane käskjalg füüreri punkris, meenutab toimunut raamatus „Hitleri punkris“ nii: Axmann ja Goebbels läksid esmalt sisse. Sisenedes nägid nad füürerit väikesel diivanil istumas. Veidi ettepooole kaldunud Eva tema kõrval. Hitler oli kõvasti ettepoole kaldus, lõug alla vajanud. Walther 7.65 püstol oli põrandal ta jalge ees, kuhu see oli ta käest kukkunud. Kummaltki meelekohalt tilkus verd ning see oli vajunud talle ka suu ümber.)

Füüreri punkri asukoht on märgitud musta värviga. Punase värviga on tähistatud nii vana kui uus riigikantselei.

Johann Rattenhuber (1897–1957), Hitleri ihukaitse ülem, on hiljem Moskvas tunnistanud, et Linge jättis talle mulje nagu oleks ta teinud Hitlerile halastuslasu.

Ma ei usu seda, see poleks olnud Linge moodi. Hitler oli eelnevalt professor Werner Haasega (1900–45, kirurg, Berliini Charité ülemarst) konsulteerinud, kuidas kõige kindlamalt enesetappu teha.

Kas Hitleri enesetapp oli teile üllatuseks?

Me olime ikka veel lootnud, et ta viiakse Berliinist välja. Aga ta ei tahtnud ja midagi polnud teha. Ja siis läks päev päeva, pool päeva poole päeva ja tund tunni järel, kuni ta lõpuks Günschele või Lingele ütles, et ta ei taha, et teda enam segataks.

Kas te tundsite pärast Hitleri surma kergendust?

Ma tundsin suurt hirmu, sest ma ei teadnud, mis edasi saab. Kartsin, et gestaapo tapab meid kõiki kui tunnistajaid.

Mida te siis tegite?

Ma tahtsin Schädlele (Franz Schädle, 1906–45, füüreri saatekomando juht) teatada, kuid pöördusin poolelt teelt tagasi, sest olin suures segaduses. Kui ma kõigest minuti pärast tagasi pöördusin, lamas Hitler juba põrandal, Linge ja veel mõned mehed keerasid teda teki sisse. Hiljem kandsid nad laiba minust mööda.

Kas te laiba põletamist nägite?

Ei, üks kaastöötaja ütles: „Nii, nüüd põletatakse šeffi, mine kähku üles.“ – „Ei,“ vastasin mina. „Ma ei lähe üles, mine sina.“ Kuid ka tema ei tahtnud minna.

Kuidas te Hitleri teenistusse sattusite?

Astusin 1937. aastal SS-i üksusesse Verfügunstruppe, millest hiljem sai Waffen-SS (Relva-SS).

Kas te olite natsionaalsotsialist?

Seda ma küll ei olnud, olin sõdur nagu miljonid teisedki. Aga ma olin orb, ja mulle tehti selgeks, et minust võiks tulevikus ametnik saada. Ma mõtlesin, et miks mitte riigiteenistusse minna. Nii sattusin SS-i üksusesse SS-Leibstandarte Adolf Hitler.

Kuid te ei olnud veel pääsenud Hitleri lähikonda?

Ei, esmalt olin rindel, kuid 1940. aastal hakkas füüreri adju- tantuur otsima meest saatekomandosse.

Füüreri punker, vasakul avariiväljapääs, paremal vana riigikantselei (väikesed ümmargused aknad suurte akende kohal).

Ja kuidas nad teie otsa sattusid?

Minu kompaniiülem pakkus mind välja.

Te pidite siiski ju millegagi silma paistma.

Ma olin just enne seda raskesti haavata saanud ja olin ravipuhkusel. Siis tegi kompaniiülem mulle ettepaneku veeta puhkus meie pataljonikomandöri venna talus. Oli kuidas oli, kuid kord kutsus komandör mind enda juurde ja ütles, me peaksime peale passima, et mingeid pahandusi ei tuleks, sest asi on füüreri lähikonda pääsemises.

Kuhu te siis edasi läksite?

Vanas riigikantseleis asuvasse füüreri korterisse. Me olime ihukaitsjad, kui aga midagi teha polnud, siis aitasime ajalehti ja teateid laiali kanda või selliseid külalisi nagu Göring Hitleri juurde toimetada. Kõrged külalised tahtsid alati meie käest teada saada, kuidas füürer ennast tunneb, kas tema juures on veel kedagi ja muud taolist.

Kas teil on meeles esimene kohtumine Hitleriga?

12 päeva pärast kutsus peaadjutant Wilhelm Brückner (1884–1954) mind enda juurde ja päris, kust ma tulen, kus haavata sain jne. Ja siis tõmbas ta ukse lahti ja lävel seisiski Hitler ise. Füürer tuli koos kirjaga. Me olime ju samas ka tema käskjalad. Mul hakkas kord kuum, siis külm. Hitler küsis Brücknerilt, kust ma pärit olen. Brückner vastas, et Sileesiast. Hitler leidis, et noor mees võib kohe midagi tema heaks teha. Viigu ma kiri tema õele Viini.

Kas teid kui ihukaitsjat õpetati ka selleks välja?

Ei, öeldi vaid, et me ei tohi olla jämedad nende inimeste vastu, kes Hitleri jutule tahtsid pääseda. Vanemad kamraadid ütlesid, et šeff näeb seda ja võib väga pahaseks saada.

Paljud inimesed, kes on Hitlerit kohanud, räägivad tema hüpnootilisest mõjust, mis temast kiirgas. Kas tundsite sama?

Ei, üldsegi mitte. Ta oli täiesti tavaline inimene.

Mis ajast alates hakkasite tema telefonikõnesid vahendama?

See kuulus algusest peale minu tööülesannete hulka. Meie telefoninumbrit füüreri punkris mäletan veel praegugi: 12 00 50.

Sõdurid uudistavad füüreri ruumi (tõenäoliselt on tegemist Hitleri elutoas asuva diivaniga, millel istudes füürer ja tema vastne abikaasa Eva enesetapu sooritasid.

Kas te kuulasite telefonikõnesid pealt?

Jah, me pidime kaugekõnesid reguleerima: kui hääl oli liiga kõrge, siis tegime seda pisut madala- maks ja muud taolist. Nagu raadioski.

Kas te suudate meenutada, et Hitler oleks telefoni teel holocaustist rääkinud?

Ei. Minu teenistusaja jooksul Hitleri kõige kitsamas ringkonnas sellest ei räägitud. Ma kuulsin sellest esimest korda alles pärast sõjavangist tagasijõudmist.

Te olite kohal, kui Hitler 1945. aasta veebruaris füüreri punkrisse kolis?

Alguses (Hitler saabus erirongiga lõplikult Berliini 16. jaanuaril 1945) läks ta pärast õhuhäire lõppu tagasi üles oma korterisse. Pealegi oli seal all nagu betoonsargas. See polnud ju mingi elamiseks mõeldud punker, seal olid ainult kambrikesed. Hiljem jäi ta siiski punkrisse.

22. aprillil 1945 tõi Joseph Goebbels ja tema naine oma lapsed nn eespunkrisse. Millal oli teile selge, et lapsed mõrvatakse?

Õigupoolest alles siis, kui proua Goebbels hakkas neid surmaks ette valmistama.

Kas keegi üritas proua Goebbelsit takistada?

Mulle meenub, et jõin koos Hanna Reitschiga (kuulus katselendur, 1912–79) ja Goebbelsi teenriga veini. Siis möödus meist proua Goebbels oma lastega ja proua Reitsch ütles: „Mu jumal, proua Goebbels, ma oleksin nõus kasvõi 20 korda lendama, et lapsi siit välja tuua. Nad ei tohi siia jääda.“ Siis tulid veel kaks naist eespunkrist ja üritasid proua Goebbelsit pehmeks rääkida. Aga ta vastas vaid: „Ei, proua Reitsch, lapsed jäävad siia.“

Sellest pommilehtrist leiti Hitleri ja Eva poolpõlenud surnukehad.

Mis edasi sai?

Hiljem tulid lapsed jälle alla, valgetes öösärkides, kammitud juustega. (See oli 1. mail umbes kella 18 paiku.) Ma töötasin ja helistasin edasi. Siis läks proua Goebbels lastega hiirvaikselt minema. Mingil hetkel möödus minust dr. Naumann (Werner Naumann, 1909–82, oli propagandaministeeriumi riigisekretär) ja ütles: „Dr Stumpfegger (Ludwig Stumpfegger, 1910–45, oli Hitleri viimane ihuarst) annab lastele midagi juua, mingisugust kommivett.“ Dr Naumann ütles ka seda, et kui oleks olnud tegemist tema lastega – ning osutas sealjuures Joseph Goebbelsi toa suunas –, siis ei oleks lapsed enam siin.

Kas pärast laste mõrvamist nägite veel proua Goebbelsit?

Jah, Magda tuli pärast seda Goebbelsi tuppa, uks oli lahti, ta istus ja hakkas kaarte panema.

Kas ta näitas välja mingisuguseidki emotsioone?

Ta oli pisarates. Siis tuli Goebbels tema juurde. Kuid ta ei silitanud tema pead või midagi muud seesugust. Ta lihtsalt vaatas pealt, kuidas naine pasjanssi ladus. See kesti umbes tund-poolteist, täpselt enam ei mäleta. (Siinkohal veab Mischi mälu ilmselt alt. Armin Lehmanni mäletamist mööda mängis Magda enne laste mürgitamistSS-lasest hambaarsti Helmuth Kuntziga kaarte.)

Kas te usute, et Magda Goebbels tappis lapsed ise?

Naumann ütles mulle, et seda tegi dr Stumpfegger.

Füüreri punkri varuväljapääs.

Kuidas te hiljem punkrist välja pääsesite?

Meid oli lõpuks sinna alla nii vähe järele jäänud ja kontaktid muutusid üha ebasõbralikumaks. Ma ütlesin Goebbelsile: „Ka mina tahaksin siit minema pääseda.“ Mingil ajal tuli ta minu juurde ja ütles: „Jah, me oskasime elada ja nüüd peame oskama surra. Te võite nüüd lõpu teha.“ (1. mail kella 20.30 paiku – teistel andmetel natuke enne kella 22 – läksid Goebbels ja Magda punkrist õue, ja hammustasid katki kaaliumtsüaniidi ampullid ja üks SS-i ohvitser tulistas kummalegi kuuli kuklasse. Siis pandi laibad põlema. (Pole sugugi kindel, et kõik just nii toimus.)

Te ei pääsenud kuigi kaugele?

(Viimased punkriasukad üritasid põgeneda 1. mai õhtul kella 22 paiku, lahkudes punkrist kolmes grupis.) Mul õnnestus pääseda Kaiserhofi metroojama ja jooksin mööda rööpaid edasi. Seal kohtasin Linget ja teisi punkriasukaid. Pommid olid metrooliini lae purustanud ja venelased loopisid aukude kaudu metroosse granaate. Me kõik pääsesime edasi ja jõudsime lõpuks Stettineri raudteejaama. Seal kuulsime läbi õhutusšahti inimesi saksa keeles kõnelemas. Ja siis otsustasime maa peal minna. Seal olidki kamraadid koos, kuid nad kõik olid juba vangi võetud ja venelased suhtusidki ka meisse kui vangidesse.

Kuidas venelased teada said, et te olite olnud füüreripunkris teenistuses?

Sõjavangide laagris kohtasin Hans Bauri (1897–1993), Hitleri isiklikku pilooti. Tal oli just äsja jalg amputeeritud. ma hoolitsesin pisut tema eest. Siis selgus, et ta saadetakse Moskvasse sõjaväelaatsaretti. Ta ütles mulle: „Misch, kas te jääte minu juurde? Ma võin teid hooldajana kaasa võtta.“ Ja nii toimetati meid Moskvasse. Mitte laatsaretti, vaid Lubjankale. Seal algasid ülekuulamised. Mingil hetkel ütles Baur „Küsige ometi minu hooldajalt, tema teab paremini kui mina.“ Siis olingi omadega sees.

Mida ülekuulajad teada tahtsid?

Kõike, mis seal all toimus, mida mina tegin. Alguses kulgesid ülekuulamised normaalselt, siis piinati mind julmalt öösiti terve nädal. Venelased väitsid, et Hitleril oli teisik ega tahtnud mind kuidagi uskuda.

Kui kaua te nõukogude vangistuses olite?

Peaaegu üheksa aastat.

* * *

Riigikantselei punkri viimased 36 tundi

 1.00 Linnanõunik Wagner registreerib punkris Hitleri ja Eva Brauni abielu. Tunnistajateks on Goebbels ja Bormann

 1.30 Goebbels, tema naine Magda, Hitleri sekretärid Christain ja Junge, kindral Krebs ja Burgdorf, ooberst Below, adjutant Otto Günsche ja dieetkokk Manzialy tähistavad Hitleri abiellumist.

  2.00 Hitler dikteerib Jungele oma poliitilise ja isikliku testamendi.

  4.00 Tunnistajatena kirjutavad poliitilisele ja eratestamendile alla Goebbels, Bormann ja Krebs, eratestamendile andis veel allkirja Below.

  5.30 Goebbels valmistab ette lisa Hitleri eratestamendile.

16.00 Pisut enne nõupidamist laseb Hitler prof. Haasel mürgitada ja maha lasta oma lambakoera ja selle kutsikad.

22.30 Hitler saab teate Mussolini hukkamisest partisanide poolt.

23.00 Hitler saadab viimase raadiogrammi Wehrmachti ülemjuhatusele, nõudes informatsiooni olukorra kohta.

23.07 Admiral Puttkamer saadab Dönitzile raadiogrammi, milles kirjeldab lootusetut olukorda riigikantseleis.

30. aprill

  2.30 Hitler jätab vaikides hüvasti kahekümnepealise punkrielanike grupiga.

  6.00 Brigadeführer Mohnke teatab Hitlerile nelja silma all, et riigikantseleid suudetakse kaitsta veel vaid 20–24 tundi.

  8.00 SS-valve sulgeb punkri koridorid.

12.00 Keskpäevasel nõupidamisel teatab Mohnke, et nõukogude sõdurid on jõudnud Voss-strasse lähedal asuvasse tunnelisse.

13.00 Hitleri autojuht Erich Kempka saab korralduse hankida 200 liitrit bensiini.

14.00 Hitler sööb lõunat koos sekretäride ja dieetkokaga (Eva jäi oma tuppa).

15.00 Hitler jätab punkri koridoris hüvasti Goebbelsi, Bormanni, Burgdorfi, Krebsi, Heweli, Naumanni, Vossi, Rattenhuberi, Högli, Günsche, Linge ja sekretäridega.

15.30 Hitler ja Eva sooritavad enesetapu.

Eespunker.

Eespunker (Vorbunker)

V1 Riigi julgeolekuteenistuse valve

V2 Söökla

V3 Eesruum

V4 Vana gaasilüüs

V5 Elektrigeneraatorid ja õhufiltrid.

V6 Riigi julgeolekuteenistuse valvemeeskonna puhkeruum

V7 Teenistujate magamistuba

V8, V9 Magda Goebbelsi ja tema laste elu- ja magamistoad (kokku 4 tuba)

V10, V11 Tualetid ja pesemisruum

V12 Hitleri dieetkoka Constanze Manziarly köök

V13 Toiduainete ladu

V14 Puhketuba

V15, V16 Magamistoad

V17 Füüreri punkrisse viiv trepikoda

Füüreri punker.

Füüreri punker (Führerbunker)

Tegemist on rekonstruktsiooniga, sest punkri jooniseid pole leitud. Siseruumide mõõtmed rajanevad hinnangutel. Punkri välismõõtmed 28×30 m, sisemõõtmed 20×15,60 m, vundament 2,5 m, välisseinad 4 m, lae paksus 4 m.

F1 Riigi julgeolekuteenistuse valvemeeskond, gaasilüüs ja eespunkrisse viiv trepp

F2 Füüreri punkri esik

F3 Koridor, kasutatud ka oote- ja nõupidamisruumina

F4 Elektrigeneraatorid ja õhufiltrid

F5 Martin Bormanni töötuba

F6 Sidekeskus (Rochus Mischi töökoht)

F7 Joseph Goebbelsi töötuba

F8 Hitleri ihuarsti Stumpfeggeri töötuba

F9 Stumpfeggeri magamistuba

F10 Joseph Goebbelsi magamistuba

F11, F12 Üldkasutatavad tualetid ja pesemisruumid

F13 Hitleri töötuba (Hitleri ruumidesse F13–F17 pääses koridorist ainult ühe ukse kaudu)

F14 Hitleri elutuba (selles toas sooritasid Hitler ja Eva enesetapu)

F15 Hitleri magamistuba

F16 Hitleri ja Eva Brauni vannituba, tualett ja riietumisruum

F17 Eva Brauni elu- ja magamistuba

F18 Nõupidamisruum

F19 Riigi julgeolekuteenistuse valve

F20; F21 Riigi julgeoleku valve- ja füüreri saatemeeskonna puhkeruum, pääs vaatlus- ja ventilatsioonitorni. Füüreri koera Blondi ja tema kutsikate asupaik.

F22 Gaasilüüs

F 23 Varuväljapääs (37 trepiastet) riigikantselei aeda

©Peter Hagen