Babõn Jar – juutide massimõrv Kiievi lähistel 1941. aastal

6 minutit lugemist

Iga aasta septembri lõpus mälestatakse Ukrainas Babõn Jari massimõrva ohvreid. Babõn Jar (ka Babi Jar) on jäärak Kiievis, mis sai kurikuulsaks 1941. aastal. Kui palju inimesi kahel järgneval aastal sakslased selles jäärakus mõrvasid, pole teada, kuid arvatavasti oli neid üle saja tuhande. Igatahes lasti kahel esimesel päeval, 29. ja 30. septembril maha ligi 34 000 inimest.

Alustati hulludest, jätkati juutidega

19. septembril 1941 vallutasid saksa väed Kiievi ja üsna peatselt algasid tsiviilelanike mahalaskmised. 26. septembril toimus linna komandandi juures nõupidamine, kus pandi paika Kiievi juudi elanikkonna likvideerimise põhiüritused. Juba järgmisel päeval leidis aset esimene massihukkamine, kui maha lasti kohaliku vaimuhaigla 752 patsienti.

Sellised teated kleebiti Kiievis majaseintele.

28. septembril kleepisid saksa okupandid linna tänavatele umbes 2000 kuulutust vene, ukraina ja saksa keeles. Selles korralduses kästi kõigil juutidel koguneda kella kaheksaks hommikul surnuaia juurde. Veel anti kuulutuses teada, et kaasa tuleb võtta dokumendid, väärtesemed ja riided.
Nendest teadetest oletasid inimesed, et sakslastel on kavatsus juudid kusagile mujale elama viia. Seda kuulujuttu levitasid esijoones sakslased ise. Pealegi oli see mõte ülimalt loogiline, sest surnuaia juures asus raudteejaam.
29. septembri hommikul hakkasid suured rahvamassid liikuma surnuaia poole. Paljud inimesed jälgisid seda rongkäiku tänavate äärest. Kiievis oli palju segaabielusid ning venelastest sugulased läksid saatma oma vanemaid, abikaasasid, lapsi, sõpru, tuttavaid. Et linlased ei saaks aru, et juudid lastakse maha, oli ühele tänavale üles rivistatud sõduritest ahelik ja nn kontrollpunkt – kes sellest läbi läks, sel enam tagasiteed polnud.
Inimesed läksid vabatahtlikult, peaaegu mitte keegi ei püüdnud ennast peita. Ega pääsemisvõimalust praktiliselt ju polnudki. Kui nad poleks ise läinud, siis oleks nad kinni püütud ja kusagil teises kohas maha lastud.

Kiire ja korralik töö: kahe päevaga 33 771 hukatut

Saabunud inimestel kästi end alasti võtta, dokumendid, rõivad ja väärtesemed hunnikusse panna ning siis viidi nad mahalaskmisele. Juutide rõivad ja asjad jagati hiljem Kiievi sakslastest elanikele ning kõige parem kraam viidi Saksamaale.

Saksa erikomando sõdur tulistab last süles hoidvat ema pähe. Mille eest? Mille nimel? Saksamaa igavene häbi!

Kuni lõunani ei teatud Knevis, mis toimub Babõn Jaris. Kui aga hakkasid kostma lasud, siis oli kõik selge. Mõned püüdsid hukkamisest pääseda ja murdsid sõduritest läbi – mõnel see isegi õnnestus. Enamik inimesi kupatati siiski kuni 25 meetri sügavuse jääraku servale. Teisel pool jäärakut asusid aga kuulipildujad. Kui maapinnale oli tekkinud kuni kolm kihti laipu, siis kaeti need mullaga.
Esimesel päeval hukati Babõn Jaris 22 000 inimest, ülejäänud suleti ööseks sõjaväegaraažidesse ja hommikul hukkamistööd jätkati. Teise päeva õhtuks oli maha lastud 33 771 inimest, nagu raporteerisid sakslased oma ülemustele. Nendes numbrites pole vajadust kahelda, sest sakslased tegid tapatöö ära korralikult ja täpselt, fikseerides kõik maha lastud isikud.
Mahalaskmised kestsid üle nädala, kuni oktoobri keskpaigani. Ka hiljem, kõigil okupatsiooniaastatel oli just Babõn Jar massihukkamiste kohaks. Kõigepealt tehti ots peale juutidele, siis võeti ette mustlased, kellele järgnesid partisanid, sõjavangid, põrandaalused tegelased, madrused, ukrainlased.
1939. aasta rahvaloenduse järgi elas Kiievis 846 000 inimest, kelle hulgas oli juute üle veerandi (25,5%). 1942. aastal loeti Kiievi elanikud taas üle – linnas elas 353 139 inimest ning nende hulgas oli vaid 40 mustlast ja 20 juuti.

Vaid mõnikümmend ellujäänut

Ametlikel andmetel pääses Babõn Jari massihukkamistest eluga 29 inimest. Enamiku nende lood ja tunnistused on ajakirjanduses, raamatutes ja ka internetis ilmunud.

Babõn Jari jäärak.

Juuditar Dina Pronitševa oli abielus venelasega ja näitas sakslastele oma ametiühingupiletit, kus oli venepärane perenimi. Sakslased jäid teda uskuma, kuid minema ei lasknud, sest ta oleks võinud rääkida hukkamistest. Naine veetis öö garaažis ja hommikul viidi ta koos teistega mahalaskmisele. Tal õnnestus sekund enne tulistamist hüpata jäärakusse.
Samamoodi pääses ka Jelena Borodjanskaja-Knõš koos oma 3-aastase tütre Ljudmilaga. Naine suutis ära arvata tulistamise hetke, kukkus alla ja kattis oma kehaga lapse. Hiljem õnnestus neil laipade alt välja ronida, linna jõuda, kust nad sõitsid kiiresti maale, kartes uut viimist mahalaskmisele.
12-aastane Sergei Taužnjanski pääses aga hoopis imepärasel kombel. Keegi naine andis tema emale ristiketi, mille ema pani poisile kaela. Kui ema hukkus, siis ei osanud poiss midagi peale hakata, enne kui märkas teistest eemal seisvat saksa sõdurit. Sergei näitas sakslasele risti ja ütles, et ta ei ole juut, vaid ukrainlane. Sakslane palus poisil korjata tema jaoks nõukogude rahatähti, mis vedelesid maas ja pärinesid hukatutelt. Hiljem aga võttis sakslane poisi oma autosse, viis ta linna ja lasi vabaks.

Jutustab Dina Pronitševa

Dina Pronitševa (1911–1977) pidi mitmel korral tunnistusi andma Babõn Jari massimõrva kohta, esimest korda juhtus see juba 1946. aastal. Ka hiljem on teda mitmel korral tunnistajana prokuratuuris üle kuulatud. Alljärgnevalt katkend tema jutustusest, mis pärineb 1967. aastast.

Babõn Jar. Kommentaarid on liigsed.

„Meid viidi jäärakuservale ja hakati automaatidest tulistama. Eespool olnud kukkusid jäärakusse, aga kui automaadituli lähenes mulle, viskusin ise alla. Tundus, et ma lendasin terve igaviku. Kukkusin laipade otsa, mis vedelesid veremülkas. Kostis oigeid, paljud inimesed liigutasid end, olid haavatud. Sakslased ja politseinikud käisid ringi ning tulistasid ellujäänuid.
Sama saatus ootas ka mind. Kellegi sakslase jalg keeras mind näoga ülespoole, mulle astuti käe ja rinna peale, misjärel mehed eemaldusid ja lasud kostsid eemalt. Siis hakati ülevalt mulda ja liiva laipadele peale ajama. Ma ei saanud hingata, püüdsin ühe käega mulda enda pealt ära lükata ja roomasin eemale. Jäärakust ronisin välja öösel ja kohtasin Motja-nimelist 14-aastast poissi, kes jutustas, et mahalaskmisel oli isa teda oma kehaga kaitsnud. Tänu sellele oli Motja ellu jäänud ja jäärakust välja roninud.
Järgmisel päeval nägin, kuidas sakslased ajasid taga jäärakust põgenevat eakat naist ja umbes 5–6-aastast poissi. Naine lasti maha, poiss aga tapeti noaga. Kümmekond meetrit eemal talutasid seitse sakslast kaht noort tüdrukut, kes sealsamas vägistati ja seejärel tapeti.”

Tsensuuri poolt kärbitud romaan

Babõn Jari massimõrvast on vändatud nii dokumentaal- kui mängufilme, toodud lavale teatritükke, avaldatud dokumentaaljutustusi, kirjutatud luuletusi ja romaane. Kõige tuntuma romaani autoriks on Anatoli Kuznetsov (1929–1979), kes sõja ajal Kiievis elades oli Babõn Jaris toimunud sündmuste tunnistajaks. Ta pidas salaja päevikut, mis hiljem saigi romaani „Babõn Jar” aluseks.

Babõn Jar.

1965. aastal viis Kuznetsov käsikirja ajakirja Junost toimetusse, lootes, et sula tingimustes õnnestub teos avaldada täielikult. Kuid ta eksis. Tsensorite korraldusel tuli romaani tugevasti kärpida ja kõik nõukogudevaenulikud episoodid välja võtta. Nii ei jäetud näiteks sisse peatükki sellest, kuidas nõukogude väed Kiievist taganedes lasksid linna peatänava õhku.
Kuznetsov oli nördinud, et väga palju materjali välja korjati ja nõudis, et sellisel kujul romaani ei avaldataks. Kuid selleks ajaks oli NLKP kõrgem juhtkond kärbitud romaani heaks kiitnud ja see ilmus 1966. aastal. Kolm aastat hiljem põgenes kirjanik Londonisse ja juba 1970. aastal ilmus romaan kärpimata kujul välismaal. Pärast seda on romaani „Babõn Jar“ avaldatud kümneid kordi ja paljudes keeltes nii välismaal kui Venemaal. Eesti keeles seda ilmunud ei ole.

0

Your Cart