Dr Josef Mengele – sadistlik mõrvar arstikitlis

14 minutit lugemist

Josef (või Joseph) Mengele oli saksa SSi arst, keda hüüti Surmaingliks. Ta juhtis Auschwitzi surmalaagris Frankensteini-tüüpi laborit, korraldades seal võikaid rassistlikke ja pseudoteaduslikke katseid. Hippokratese vande – mille järgi ravimine ja elude päästmine kuulub meediku kutse juurde – reeturina oli ta otseselt vastutav tuhandete süütute laste ja lugematute täiskasvanute, eriti kaksikute, surma eest. Põgenedes õigusemõistmise eest kuni surmani 1979. aastal, kehastab ta kohutavat sulamit hõimuaegade barbaarsusest ja moondunud kaasaegsest teadusest, mis iseloomustas natsismi kõige hullemaid kuritarvitusi…

Kolmest lapsest vanim Josef sündis 16. märtsil 1911 Günzburgi külas Baieris. Tema vanemad, tõsised katoliiklased Karl ja Walburga, kuulusid ülemisse keskklassi. Mengele kasvas alanduse ja reetmise keskkonnas, mis pärast Esimest maailmasõda Saksamaad mürgitas, kaotust peeti „noahoobiks selga“ milles oli väidetavalt juhtiv osa Saksamaa juudikogukonnal. 1930. aastal lõpetas Mengele gümnaasiumi ja jätkas õpinguid Ludwig-Maximilani ülikoolis Münchenis. 1931. aastal ühines Mengele, nagu paljud teised purustatud illusioonidega noored mehed, natsliku poolsõjaväelise organisatsiooniga Stahlhelm (Teraskiiver).

Mengele sadistlikel eksperimentidel polnud mingit teaduslikku väärtust.

Müncheni antropoloogilise instituudi direktor Theodor Mollison hindas Menegele diplomitööd „Rassenmorphologische Untersuchung des vorderen Unterkieferabschnittes bei vier rassischen Gruppen“ (Nelja rassigrupi alaluuosade rassimorfoloogiline uurimus) kõrgeima hindega ja ta sai filosoofia doktori kraadi. Tänapäevaste teadmiste juures võib kindlalt väita, et Mengeli rassistlik-natslik uurimistöö kuulub pigem hullumeelsuse kui teaduse valdkonda. 1936. aasta suvel sooritas Mengele arstiteaduskonna riigieksamid. Seoses Mengel kuritegudega Auschwitzi koonduslaagris tunnistati tema mõlemad doktorikraadid 1960. ja 1961. aastal kehtetuks ja otsus jõustus 23. septembril 1963.

1937. aastal sai Mengelest Frankfurdis asunud Kolmanda riigi pärilikkuse, bioloogia ja rassipuhtuse instituudi teadur – ta töötas natside lemmiku, professor Otmar vabahärra von Verschueri (1896–1969) juures. (Verschuer hävitas 1945. aastal kõik teda kompromiteerivad materjalid ja jätkas nagu õige mees kunagi oma tööd Münsteri ülikoolis.)

1938. aastal tegi Mengele avalduse NSDAP-sse astumiseks. 1. aprillil 1938 sai temast natsipartei liige (pileti nr 5578974). Samal aastal sai Mengelest mustsärklane, Schutztaffeli (SS) eliidi liige (SS-Nr. 317885). Mengele poliitiline tegevus oli rohkem kui leige. 24. oktoobrist 1938 kuni 21. jaanuarini 1939 võttis ta osa sõjaväe põhiteenistusest. Järgmisel aastal abiellus Mengele Irene Schönbeiniga, neil sündis 1944. aastal poeg Rolf.

Kolme esimese sõja-aasta jooksul teenis Mengele meditsiiniohvitserina Relva-SSis, alguses Prantsusmaal ning seejärel Nõukogude Liidu okupeeritu territooriumil. Ta paistis silma ja sai 1942. aasta jaanuaris esimese klassi raudristi, kui oli vaenlase tule all olevast tankist kaht haavatud sõdurit välja tirides ise haavata saanud. Lahingutegevuseks kõlbmatuks tunnistatud Mengele paigutati aasta lõpus ümber Berliini ning edutati Hauptsturmführeriks (kapten).

20. jaanuaril 1941 toimus Berliini lähedal Wannsees kurikuulus konverents. Natslikud timukad panid panid paika Endlösungi (lõpplahendus) plaani, mis nägi ette nende inimeste hävitamist, keda peeti aarjalastest rassiliselt alamateks, nagu juudid, mustlased, slaavlased ning vaimsete ja füüsiliste puuetega inimesed. 1943. aasta mais määras Heinrich Himmler, lõpplahenduse arhitekt, Mengele meditsiiniohvitseriks Birkenausse, Auschwitzi surmalaagri uude osasse.

Mengele koonduslaagrisse tööle asumise üle on palju spekuleeritud. Oletatakse, et ta võttis selle koha vastu vabatahtlikult, et pääseda taas rindele saatmise eest. Võimalik, et teda mõjutas ka von Verschuer, et saada hävituslaagrisse oma inimene, kelle kaudu muretseda värsket uurimismaterjali. Kõige tõenäolisem on aga see, et haigestunud laagriarsti Benno Adolphi asemele polnud parasjagu kedagi teist võtta.

Mengele eriliseks huviobjektiks olid kaksikud.

Kõik see, millega Mengele Auschwitzis hakkama sai, rajaneb eelkõige ellujäänud tunnistajate ütlustel, sest kõik kompromiteerivad paberid võttis Mengele laagrist lahkumisel kaasa. SS-lased aga hävitasid laagri- ja eksperimentidega seotud aktid ning haiguslood. Tõsi, katsealuste ütlused on mõneti lünklikud, kuid seda üksikasjalikumad on Mengele alluvuses töötanud vangidest arstide ja hooldajate tunnistused, kuna nad töötasid temaga koos pikemat aega. Mengele ise pole hiljem oma töid-tegemisi koonduslaagris kirja pannud ega seda aega isegi mitte meenutanud.

Korrektselt riides, nägusa ja naeratava Mengele roll vangide saatuse otsustamisel tõi talle hüüdnime Surmaingel. Ta vaatas külmalt üle saabuvad vangid, kes jalgu lohistades veoautodelt tulid, ning kinnastatud käes oleva ratsapiitsa põgus viibe näitas, kas nad peavad minema vasakule või paremale. Vasak pool – mis oli hea tervisega 18- kuni 35-aastastele – tähendas ellujäämist, kuid orjatööd. Parem pool – kuhu läksid vanad, haiged ja nõrgad ning väikelastega emad (kes, nagu Mengele külmalt märkis, „ei tööta hästi, kui nad teavad, et nende lapsed on surnud” – tähendas gaasikambrit, kuhu tema Auschwitzis töötamise ajal saadeti 400 000 inimest. Vange kahele poole jagades vilistas Mengele vahel operetiviise. Mõnikord libises aga näiliselt viisakas mask eest ning sadist peksis raevuhoos lähima vangi surnuks, tulistas neid pähe või käskis nad elusalt või surnult visata auku, kus põles bensiin. Kui üks ema hakkas vastu käsule, mis lahutas ta 13-aastasest tütrest, tõmbas Mengele relva välja, laskis nad mõlemad maha ning saatis seejärel kõik nendega ühes autos olnud vangid gaasikambrisse.

Kord toodi Leedust laagrisse 80–90 last. Mengele pani püsti umbes 1,20–1,40 meetri kõrguse puitraami. Kes läks sellest raamist läbi seda puudutamata, oli mõistetud gaasikambrisse saatmisele.

Mengele polnud mingi oportunist, ta oli sügavalt veendunud juutide hävitamise vajalikkuses. Teda iseloomustas meelolu pidev kõikumine ja eriline valmisolek massimõrvades ja ilgetes katsetes osalemisel.

Mengele võitles koonduslaagris levivate nakkushaiguste vastu eriti sadistlikul viisil. 1943. aasta hilissügisel saatis ta 60 tuberkuloosihaiget pikema jututa gaasikambrisse. Pärast seda ei julgenud enam ükski vang arstidele oma tervise üle kurta.

Sõjavangid kui katsejänesed.

Kui 1943. aasta lõpus puhkes naistelaagris tüüfuseepideemia, laskis Mengele 600 inimest – terve blokitäie – gaasitada ja seejärel bloki desinfitseerida. Selle blokki paigutati naised ühest teisest blokist, et siis tühjaks jäänud blokki desinfitseerida. 1944. aasta varakevadel kasutas Mengele sügelistest jagusaamiseks happevanne, mis küll olid desinfitseeriva toimega kuid eluohtlikud. 1944. aasta juulis juhatas Mengele Theresienstadti „perelaagri“ likvideerimist. Plekilise tüüfuse epideemia vastu võitlemise ettekäändel tapeti 4000 inimest. Inimeste selekteerimisel saatis Mengele surma kümneid tuhandeid inimesi. Aastatel 1943-1944 saatis see arstikitlis maniakk gaasikambritesse umbes 51 000 naist. Ka tema sadistlike katsete ohvriks langenud inimeste arv ulatub tuhandetesse, sest igal selekteerimisel valis ta eksperimentide tarvis välja 400–800 vangi.

Mõned väljavalitud – kääbused, geneetiliste hälvetega inimesed ja eelkõige kaksikud (kes said tuntuks Mengele lastena) – viidi 10. blokki, nn loomaaeda, kus Mengele viis ellu oma kõige haigemaid pseudoteaduslikke fantaasiaid. Näiteks pidi üks kaksik sageli teist kinni hoidma, kui ta viis läbi võikaid katseid, mille hulka kuulusid vereanalüüsid ja -ülekanded, röntgenipildid, kastreerimine ja lahkamine. Teistele süstiti silma värvainet, mis põhjustas sageli pimedaks jäämise, või siirdati neile organeid, tavaliselt ilma tuimestuseta. Ühel juhul süstis ta 14-aastaste mustlasest kaksikute südamesse kloroformi ja lahkas neid pärast piinliku täpsusega. Kui kaksikud surid, hoidis Mengele valitud kehaosi trofeedena oma kabineti seinal.

Mengele ilgete katsete ohvriks langenud kaksikute arv poole täpselt teada, kuid oletatakse, et neid oli vähemalt 900. Üks vangide hooldaja tunnistas, et puitbarakis I oli kõige suurem kaksikutepaari number 350 ja 1945. aasta jaanuaris, pisut enne laagri evakueerimist viibis seal veel 72 kaksikut, peamiselt 8- kuni 12-aastased lapsed, harvem oli ka täiskasvanuid. Vaid vähesed pääsesid Auschwitzist eluga.

Katse külmas vees kuni katsealuse surmani.

Mengele ei korraldanud võikaid eksperimente mitte ainult oma pseudoteaduslike uurimuste huvides, vaid võttis eeskuju ka teiste koonduslaagrite arstide eksperimentidest. Nii katsetasid Carl Clauberg ja Horst Schumann Heinrich Himmleri tungival nõudmisel inimeste steriliseerimise võimalusi. Himmlerile saadetud salajases kirjas märkisid tarmukad tohtrid, et katsed olid edukad: näiteks mehe kastreerimiseks piisas 500–600 röntgenist ja kahest minutist, naiste steriliseerimiseks piisas 250 röntgenist ja kolmest minutist.

Ka uuriti barokambrites madala õhurõhu mõju inimese organismile. Selleks „tõusti“ barokambris isegi kuni 20 000 m kõrgusele. Võib ette aimata, et sedalaadi eksperimendid lõppesid katsealuse surmaga. Ilgeid eksperimente viidi läbi mitmes koonduslaagris, kuid mitte kusagil mujal ei tehtud neid nii sadistlikult ja nii suurel hulgal kui Auschwitzis.

Ka Mengele katsetas naiste ja meeste steriliseerimise ja kastreerimise erinevaid viise. Ta süstis hapet naiste munajuhadesse, kiiritas neid röntgenikiirtega või mõjutas hormoonidega. Selliste ja paljude teiste eksperimentide läbiviimiseks puudus Mengelel erialane ettevalmistus, samuti elementaarsed teadmised kirurgias. Eksperimendid viidi pea alati läbi tuimestuseta, ja need, kes võika operatsiooni üle elasid, saadeti hiljem gaasikambrisse. Oma margi tegi täis ka tuntud ravimifirma Bayer AG, kes saatis kontsentratsioonilaagritesse „proovimiseks“ suurtes kogustes kõikvõimalikke uusi medikamente. Kuid medikamente loodeti luua ka kohapeal. Kord laskis Mengele otsida vangide seast neid, kes olid varemalt vähemalt kord malaariasse haigestunud. Leiti ühtekokku 48 vangi, kes juhatati ükshaaval tuppa, kus nad mürgisüstiga surmati. Veel soojast kehast võeti verd lootuses sellest vaktsiini valmistada. Kahjuks või õnneks läksid kõik katsed aia taha. Natsionaalsotsialistliku teaduse kvaliteedi üle diskuteerides kipuvad mõned autorid unustama, et need katsed olid ebainimlikud ja vastuvõetamatud juba sel põhjusel, et need viidi läbi kõigist õigustest ilma jäetud kaitsetute inimeste peal. Katseid sooritasid sadistlike kalduvustega timukateks muudetud tohtrid, keda erutas võimalus eksperimenteerida elusate inimeste peal vastavalt oma vähem või rohkem haigetele fantaasiatele vaba voli andes. Tõsi, Mengele oli enne sõda teadusringkondades teada ja tuntud, teda kutsuti korduvalt isegi rahvusvahelistele kongressidele!

Natsid ei säästnud isegi lapsi.

Nõukogude väed vabastasid Auschwitzi 1945. aasta jaanuaris, kuid Mengele jõudis enne sõdurite saabumist põgeneda. Ta peatus lühikest aega Sileesias Gross-Roseni koonduslaagris. Tõenäoliselt veebruaris saabus ta 17. armee Nordböhmeni sõjaväelaatsaretti, kus kolleeg Otto-Hans Kahleri nõusolekul vahetas 2. mail 1945 oma SS-mundri Wehrmachti mundri vastu. Liitlasväed tabasid Mengele Münchenis. Mengele esitles ennast teise arstina – kelle dokumendid ta oli varastanud – ja ta vabastati augustis. Kuna novembris algas Nürnbergi protsess, puges Mengele peitu ja töötas järgmised neli aastat Baieris tallimehena. Alles 1946. aasta sügisel külastas ta oma abikaasat Irenet, kes palus talt lahutust. Mengele nimi oli vilksatanud juba mitmel sõjakurjategijate kohtuprotsessil, kuid ameeriklased ei hakanud teda otsima, pidades Mengelet surnuks, seda enam, et tema perekond väitis, et Mengele on idarindel kadunuks jäänud.

Mengele tabamist takistas ilmselt ka asjaolu, e ta ei lasknud SS-i astudes tätoveerida oma käele veregruppi. Baieris redutades ja meedia vahendusel Nürnbergi protsessi jälgides sai ta aru, et on vaid aja küsimus, millal tema jälile jõutakse.

1948. aasta suvel otsustas Mengele põgeneda Argentinasse. 1. augustil lahkus ta Lechnerhofist, loobus notariaalselt oma pärandiosast ja ületas 15. aprillil 1949 nn rohelise piiri kaudu Itaalia piiri. Sterzingis sai ta valepassi Helmut Gregori nimele ja Genuas pöördus Šveitsi konsulaati, kus talle anti välja Punase Risti põgenikupass, mis andis talle õiguse sõita mistahes riiki. altkäemaksu eest hankis Mengele endale maaltlahkumise viisa ja 25. mail 1949 asus liinilaeva „North King“ pardale. 20. juunil saabus laev Buenos Airesesse. Võimalik, et ta kasutas ODESSA võrgustiku abi.

Argentinas sai ta välismaalase passi ja lõi suhted kohaliku saksa kolooniaga. Ka tutvus ta Adolf Eichmanniga.

Katse barokambris.

Pärast seda, kui Mengele lahutus oli 1954. aastal välja kuulutatud, tekkis tal suhe oma kadunud venna lese Marthaga. Nende kohtumine organiseeriti „noorte“ kohtumine Šveitsi talispordikeskuses Engelbergis. 1956. aasta suvel pöördus Mengele Saksa saatkonda Buenos Aireses ja laskis vormistada reispassi omaenda nimele. 11. septembril anti talle ilma igasuguste täiendavate küsimusteta Saksa reisipass, kuna keegi ei vaevunud kontrollima, kas antud isik on sõjakurjategijate nimekirjas. Seejärel sõitis Mengele lühikeseks ajaks New Yorgi kaudu Genfi (Mengelel oli vaja Marthaga abiellumiseks hankida vajalik sünnitunnistus).

Kirjanik Ernst Schnabel avaldas 1958. aasta varakevadel raamatu „Anne Frank – ühe lapse jälg“, kus mainiti ka Josef Mengelet. Katkendeid raamatust avaldas ajaleht Ulmer Nachrichten, kus juures märgiti, et keegi ei tea, kus too dr. Mengele viibib. Mõne aja pärast sai toimetus anonüümkirja, mille autor väitis, et mõned Günzburgi elanikud teavad väga hästi, kus Mengele viibib. Toimetus andis kirja Schnabelile edasi, kes omakorda toimetas selle 3. augustil 1958 Ulmi prokuratuuri, mispeale alustati perekond Mengele vastu suunatud uurimist.

25. veebruaril 1959 andis Freiburgi prokuratuur välja Josef Mengele vahistamismääruse. Haisu ninna saanud Mengele põgenes mõne päeva pärast Paraguaysse. Mõjukate sõprade abil sai Mengele 1959. aasta novembris Paraguay kodakondsuse Jose Mengele nimele. See sai võimalikuks, sest tollal oli Paraguays võimul saksa päritolu diktaator Alfredo Stroessner, kellel olid saksa kolonistidega tihedad sidemed. Pealegi keelas Paraguay põhiseadus oma kodanike väljaandmise teistele riikidele. Kuid mitte Saksa võimud ei valmistanud Mengelile muret. 11. mail 1960 võtsid Iisraeli salaluure Mossad agendid kinni Adolf Eicmanni ja toimetasid ta salaja Iisraeli. Kuna Mengelil olid dokumendid vormistatud tema õigele nimele, oli alust karta, et Mossad ühel heal päeval ka tema jälile jõuab. 1960. aasta oktoobris põgenes Mengele Brasiiliasse, kasutades vana natsist semu Wolfgang Gerhardi dokumente. Kuigi Iisraeli luure Mossad jõudis talle väga lähedale, ei antud teda kunagi kohtu alla. 7. veebruaril 1979. aastal, kui Mengele suples meres Brasiilias Bertiogas, tabas teda rabandus ja ta uppus. Õigupoolest taheti tema põrm tuhastada, kuid selleks oli vaja perekonna nõusolekut. Kuna see oleks palju aega võtnud, maeti Mengele 8. veebruaril 1979 Wolfgang Gerhardi nime all.

Josef Mengele tagaotsimikuulutus Saksamaal.

Mengele maised jäänused ekshumeeriti ja 21. juunil 1985 tulid brasiilia, saksa, ameerika ja iisraeli eksperdid järeldusele, et tegemist on tõesti tagaotsitavaga. DNA-analüüs 1992. aastal kõrvaldas viimasedki kahtlused.

Siiski onn mõneti üllatav, et kuigi Mengele oli juba 1945. aastal enimotsitud sõjakurjategijate nimekirjas, hakkas ta avalikkuse huviorbiiti tõusma alles 1960-ndate aastate alguses seoses Auschwitzi protsessiga.

Mengele üle mõisteti Jeruusalemmas 1985. aastal tagaselja kohut, kuid see oli tema jubedates – häbiväärselt üksnes teaduse nimel toimepandud – kuritegudes ellujäänutele vaid kasin lohutus. Paljude holokausti õuduste kontekstis tõuseb Mengele esile ühe kõige kohutavama inimesena.

* * *

ODESSA – Organisation der ehemaligen SS-Angehörigen (endiste SS-laste organisatsioon) – nime kandis salajane võrgustik, mis moodustati sõja lõpu lähenedes, et pakkuda kaitset ja abi kõrgetele natsidele ja teistele Euroopa natsidele, kes püüdsid vältida kinnipüüdmist ja jälitamist võidukate liitlaste poolt. Sellisele võrgustikule vihjas esimesena natsikütt Simon Wiesenthal ning see oli Frederick Forsythi menuromaani teemaks. ODESSA eksisteerimine korrastatud organisatsioonina on vaieldav; see hõlmas pigem erinevaid gruppe, mis töötasid pärast sõda iseseisvalt, et smugeldada kõrgeid natse liitlaste poolt okupeeritud aladelt välja neid toetavatesse Lõuna-Ameerika riikidesse, nagu Paraguaysse ja Argentinasse.

Mengele eksiilis.

Võrgustike loomise võtmeisikuks oli Otto Skorzeny (1908–1978), Austria nats, kes teenis sõja ajal Relva-SSis. Hitler määras ta juhtima eriüksuse sissetungi Itaaliasse, et 1943. aasta juulis Benito Mussolini vangistusest vabastada, sõja lõpu lähenedes hakkas ta rajama „köisredeleid“ (pääseteid), aitamaks natsidel põgeneda. Nende rahastamiseks kasutas ta varasid, mida rikkad natsid ja Saksa töösturid olid palunud tal ära peita, suurem osa sellest oli varjul Baieri mägedes. 1945. aasta mais alistus Skorzeny liitlastele, kuid kohtuprotsess tema sõjakuritegude üle kukkus läbi ja ta pääses 1947. aastal, jätkates ODESSA töö korraldamist ohutust varjupaigast Franco Hispaanias. Teise kuulsa põgenemistee rajas natside poolehoidja piiskop Alois Hudal, kes tegeles sakslaste hingehoolitsusega Itaalias, muuhulgas kandis ta hoolt paljude eest, kes viibisid sõjavangide laagrites. Neid kontakte kasutades rajas Hudal läbi Itaalia põgenemistee Lõuna-Ameerikasse, hiljem aitas ta pääseda Franz Stanglil (Treblinka surmalaagri juhtiv ohvitser) ja ka Adolf Eichmartnil (holokausti peakorraldaja). Samasuguse projekti korraldas Horvaatia frantsiskaani preestrite võrgustik, mida juhtis isa Krunoslav Draganovic.

Nende operatsioonide juures on hämmastav riigijuhtide avalik koostöö. President Juan Domingo Perõn mõistis Nürnbergi protsessi hukka ja võttis natsidest sõjakurjategijaid Argentinas hästi vastu, pakkudes neile passe ja kodakondsust. Mõnedel hinnangutel põgenes nende nn köisredelite kaudu 10 000 kahtlusalust natsi ning teisi fašiste ja sõjakurjategijaid. Veel 1979. aasta juulis lõhkasid isikud, kes nimetasid ennast ODESSA esindajateks, Prantsusmaal pommi, püüdes mõrvata natsikütte Serge ja Beate Klarsfeldi.

© Peter Hagen