Kolmanda Reich’i pealinn tulerõngas (galerii)

15 minutit lugemist

Kui Berliin oli Euroopa süda

Esimene maailmasõda oli lõppenud, sakslased olid üle elanud oma riigi ajaloo hirmsaima inflatsiooni. Majandus hakkas toibuma. Igaüks elas, nagu oskas. Kes prassis, kes rügas hommikust õhtuni tööd teha, kes kerjas. Hoolimata majanduse elavnemisest, polnud kusagil kuristik vaesuses elavate inimeste ja uusrikastest laristajate vahel nii suur kui Berliinis. Thomas Manni poeg Klaus kirjutas: „Miljonid alatoidetud, korrumpeerunud, kuid lõbujanulised mehed ja naised tolknesid ringi džässideliiriumis. Börs kõikus, ministrid vahetusid, Riigipäev pidas sõnasõda. Uue revüüteatri tüdrukud väntsutasid pitsides tagaotsa. Tantsiti fokstrotti, tangot, vanaaegset valssi. Löödud, demoraliseerunud rahvas otsis unustust tantsus.”

Aasta 1929 oli hiljem kuldseteks kahekümnendateks nimetatud ajastu kõrgpunktiks. 1920. aastal anti välja seadus Berliini uue struktuuri kohta. Seega kujunes Suur-Berliin kaheksast linnast ja 27 maavaldusest ning 59 rajoonist, võttes enda alla 884 km². Nii muutus Berliin pindalalt suuremaks kui London või Pariis ja oli 4,3 miljoni elanikuga suuruselt kolmas linn maailmas (pindalalt viies). Berliin muutus Saksa riigi tähtsaimaks äri-, pangandus- ja börsikeskuseks. Kuid samas oli pealinnas ka kõige rohkem käsitöölisi. Linnaelanikest moodustasid töölised 46 protsenti (üle ühe miljoni inimese), 600 000 olid ametnikud või teenistujad, 336 000 olid eraettevõtjad. 132 000 inimest töötas kodus (teenijad jne.). Seoses majanduskriisiga langesid maahinnad tugevasti. Ettenägelik linnavalitsus kasutas olukorda ära ja ostis 1929. aastal 80 miljoni marga eest 3705 hektarit maad ehitusreserviks, sest viimastel aastatel ehitatud korteritest ei piisanud kiiresti areneva linna jaoks. Berliin oli Euroopa kultuuri metropol. Mitte üheski teise linnas ei elanud nii palju Nobeli preemia laureaate. Haberlandstrasse 5 elas Albert Einstein, kes mõned aastad tagasi oli saanud oma relatiivsusteooriaga maailmakuulsaks. Vähenõudlik õpetlane, kes kunagi ei kandnud sokke, ilmus pidulikele vastuvõttudele smokingis ja nöörsaabastes. Autogrammikütid lausa ründasid teda ja Einstein sai rohkem posti kui mõni kohtutäitur.

« 1 kohta 2 »

Spree ääres kees elu. See oli kirjanike, teatriinimeste ja ajakirjanike Ateena. Baari „Eden” alalisteks külastajateks olid Heinrich Mann ja Erich Maria Remarque. Sealsamas baaris kohtusid austria kirjanik ja teatrikriitik Alfred Polgar ja ungari näitekirjanik Ferenc Molnar („Mäng lossis”) prominentsete näitlejatega. Bertolt Brecht külastas sageli restorani Aschinger, kus saiakesed olid tasuta. Ameerika kirjanik Thomas Wolfe nimetas Kurfürstendammi „Euroopa suurimaks kohvikuks”.

Ainuüksi kolme lokaali ümbruses võis kohata kümneid kuulsusi. Seal veetsid aega kirjanik Hans Fallada, kunstnik George Grosz, ajakirjanik Kurt Tucholsky, näitleja Hans Albert ja kirjastaja Ernst Rowohlt. Muide, Rowohlti trükikojas Passaueri tänaval trükkis hilisem SDV Ministrite Nõukogu esimees Willi Stoph omaniku loal lendlehti. Samal 1929. aastal panid töölised Friedrichstrasse 17/18 nurgale mälestustahvli, millel oli tekst: „Siin elas aastatel 1837–38 Karl Marx, teadusliku sotsialismi rajaja.”

Olgu märgitud, et 1931. aastal ilmus Berliinis 120 päevalehte ja üle tuhande ajakirja! Hitleri võimuletulekul 1933. aastal oli Berliinis 183 evangeelset ja 45 katoliku kirikut, 192 üldhaiglat, 19 vaimuhaiglat ning 38 sünnitushaiglat; 10 kõrgkooli, 126 kõrgemat õppeasutust ja keskkooli, 625 rahvakooli, 109 raamatukogu, 35 teatrit ning 363 kino.

Linna au ja hiilgus ei olnud siiski ilma plekkideta. Nii nagu New York Ameerikas, muutus ka Berliin kuritegevuse pealinnaks Euroopas. Kuritegelikud banded töötasid mitmesuguste spordiseltside nime all ning sarnanesid oma meetodite poolest maffiaga. Üks selline bande tegutses „Sõudeklubi” nime all Wannsee järve ääres. Vahipostid andsid igakord häiret, kui mõni politseipaat lähenes. Lõpuks võtsid seadusekaitsjad kavaluse appi. Nad maskeerisid end veesportlasteks, aerutasid kaheksalistes paatides klubi juurde ja vahistasid kümneid kurjategijaid.

Korralikud linnakodanikud otsisid närvikõdi nn. punaste laternate linnaosas, mis oli kuulsam kui Londoni Soho või Pariisi Place Pigalle. 1929. aastal tegutses seal üle 500 ööklubi, üle 300 revüüteatri ja kabaree. Linnas oli üle 5000 registreeritud lõbutüdruku. Alles hiljuti levima hakanud raadio kaudu kandus kõikjale USA-st imporditud džäss.

Pärast natside võimuletulekut põgenes enamik intelligentsist välismaale või mõrvati. 1. septembril 1939. aastal algas Teine maailmasõda, mille lõppedes oli suur osa Berliinist purustatud ja kaheks jaotatud.

* * *

Ööl vastu 8. juunit 1940 toimus esimene õhurünnak Berliinile. Prantsuse mereväe kaugluurelennuk Farman 223.4 heitis kaks tonni pomme linnale ja maandus pärast 13,5 tundi kestnud lendu Pariisi Orly lennuväljale.

22. juunil üritasid inglased taas linna pommitada, kuid tugev tõkketuli sundis Briti lennukeid heitma oma surmatoova laadungi Babelsbergile (Potsdami linnaosa).

Pühapäeval, ööl vastu 26. augustit 1940 hakkasid Berliinis sireenid huilgama. 81 (teistel andmetel 50) Inglise pommituslennukit (Hamden ja Wellington) lähenesid põhja poolt ning heitsid alla esimesed pommid, mis tabasid Berliini Teise maailmasõja ajal. Selle õhurünnaku tagajärjel sai 11 inimest vigastada. Pommitamine 29. augustil nõudis Reichi pealinna Kreuzbergi linnaosas ka esimesed inimelud. Kuni 5. septembrini korraldasid inglased Berliinile seitse õhurünnakut.

Esialgu olid pommitabamused berliinlastele sensatsiooniks ning nädalalõputi sõitsid tuhanded inimesed elektrirongiga varemeid ja pommilehtreid uudistama. Inglased hoolitsesid selle eest, et pealinlased ei peaks ennast väljasõitudega vaevama, vaid võiksid varemeid imetleda otse Berliini südalinnas.

11. septembril 1940 õnnestus Inglise pommitajatel jõuda Berliini kesklinna kohale. Esimesed pommid langesid Brandenburgi värava ja Riigipäevahoone ette. Põlema süttis ka USA saatkonna hoone, kannatada said Inseneride Maja ja Kunstide Akadeemia. Mitu otsetabamust sai St. Hedwigi haigla. Pärast õhuhäire lõppu keldritest väljunud berliinlastele avanes masendav vaatepilt: põlevad hooned, rusud, dekoratsioonidena püsti jäänud fassaadid. Kuid see oli alles algus.

21. septembril 1940 valmis Suurbritannia kuningliku lennuväe direktiiv sügis-talviseks õhusõjaks. Rünnakuobjektide nimekirjas oli Berliin viiendal kohal. Ööl vastu 24. septembrit ründasid linna 111 Briti pommituslennukit. 22 inimest sai surma, 83 haavata ja 781 jäi peavarjuta. Samal kuul sooritasid inglased veel kuus õhurünnakut.

5. oktoobril sai Briti kuninglik lennuvägi uue juhatuse. Õhujõudude marssalil Peire’il oli õhusõja kohta oma kontseptsioon. Juba 7. oktoobri õhtul kell 22.15 anti Reichi pealinnas järjekordne õhuhäire. Seekordne rünnak kestis tervelt neli tundi. Alles kell kolm hommikul võisid kurnatud inimesed varjenditest lahkuda. Ametlik teade oli napp: 38 hukkunut, 71 haavatut, et 1398 inimest olid oma kodu kaotanud, ei mainitud üldsegi.

15. oktoobril kella 23 paiku ründasid inglased taas. Tunni aja pärast olid pommitajad läinud ja berliinlased kindlad, et ülejäänud osa ööst möödub rahulikult. Kuid kell 1.20 äratasid sireenid vaevu uinuda jõudnud inimesed uuesti. Inglased hakkasid sellist ründeviisi nimetama topeltrünnakuks. Seda korrati juba 21. oktoobril, kuid eriliste tulemusteta. 1940. aasta viimane pommitamine oli 20. detsembril: õhuhäire algas kell 22.16 ja lõppes kella ühe paiku. Kell 4.43 huilgasid taas sireenid. Berliini õhutõrje oli muutunud aga märgatavalt efektiivsemaks ning ohvrite arv oli üllatavalt väike – 3 surnut ja 17 haavatut.

Pärast 20. detsembri pommitamist saabus pikem paus. Selleks ajaks olid inglased sooritanud Berliinile 36 õhurünnakut, mille ajal heideti linnale 400 tonni pomme ja 25 700 süüte- pommi. Hukkus 222 berliinlast, 428 sai haavata ning 9273 jäi peavarjuta. Suurimaid kaotusi põhjustasid fugasspommid (77,5 protsenti kõigist hukkunutest). Pommitabamused hävitasid või vigastasid 730 elumaja, 22 administratiivhoonet, 47 tööstus- ettevõtet ja 22 liiklussõlme. Kõige pikem õhurünnak Berliinile 1940. aastal kestis 5 tundi ja 10 minutit!

1941. aasta 13. märtsil algasid jälle öised õudused. Ööl vastu 18. aprilli ründasid Berliini esmakordselt Inglise uued neljamootorilised pommitajad. Juuni alguseni sooritati Berliinile 11 rünnakut.

8. augustil, 21 minutit pärast südaööd, jõudsid Berliini kohale ka Eestist Saaremaalt startinud 13 Nõukogude Il-4 tüüpi pommitajat. Nad heitsid oma pommid alla 7000 meetri kõrguselt ning pöördusid otsekohe tagasi, sest rünnakul oli rohkem propagandistlik eesmärk – koos pommidega langesid linnale ka tuhanded lendlehed. Need valmistasid dr. Goebbelsile suuremat peavalu kui pommid, sest natside kinnitust mööda oli kogu Nõukogude lennuvägi juba pihuks ja põrmuks tehtud…

Ööl vastu 8. novembrit 1941 ründasid 400 Inglise pommituslennukit erinevaid sihtmärke Saksamaal. Neist 169 pommitasid Berliini ning heitsid linnale 143 tonni fugasspomme ning 12 000 süütepommi.

Saksa õhutõrje ja nn. ööhävitajad tulistasid 21 lennukit alla. Tol ööl kaotasid inglased ühtekokku 37 pommituslennukit. See oli liig! Inglise peaminister Churchill käskis pommirünnakud peatada. Peaaegu 14 kuud ei huilanud Berliinis enam õhuhäiresireenid. 1941. aasta lõpuks olid inglased korraldanud Berliinile 18 õhurünnakut, mille tagajärjel hukkus 226 inimest, 612 sai haavata ning 10 297 jäi peavarjuta.

16 kuud kestnud pommitamise tagajärjel oli purustatud või vigastatud 1169 elumaja, 24 administratiivhoonet, 29 tööstusettevõtet ning 32 liiklussõlme. Surma oli saanud 448 inimest, üle 1000 haavata ning 20 000 jäänud peavarjuta.

2. märtsil 1943 kasutati uut taktikat: efektiivsuse suurendami- seks heideti fugasspomme koos süütepommidega. Tol ööl langesid linnale ka esimesed 1800-kilogrammised pommid, millest igaüks võis purustada suure elumaja. Üldse sooritati 1943. aastal Reichi pealinnale 67 rünnakut (56 korral olid ründajateks inglased).

24. augustil 1943 korraldas Royal Air Force Berliinile esimese suurrünnaku, millest võttis osa 625 lennukit; neist tulistasid sakslased alla 58. Lisaks pommidele pildusid inglased ka võltsitud toidukaarte, et tekitada kaost linna varustamisel. Nüüd andis dr. Goebbels käsu evakueerida Berliinist kõik lapsed ja naised, kes polnud seotud töökohustusega.

Ööl vastu 22. novembrit ilmus kolmanda Reichi pealinna kohale 444 Lancaster-tüüpi pommitajat, rünnakud kordusid ka kahel järgneval ööl. Kolme suurrünnaku järel loeti kokku 3738 hukkunut, 574 teadmata kadunut ja 9907 raskelt haavatut. Berliini kesklinna polnud enam võimalik ära tunda, 8701 hoonet oli täielikult purustatud, 48 574 maja osaliselt kahjustatud, 417 665 berliinlast oli jäänud peavarjuta. Öine õhusõda Berliini kohal kestis 1944. aasta märtsini. Selleks ajaks oli purustusi igas linnaosas.

6. märtsil 1944 sooritas USA lennuvägi esimese rünnaku päise päeva ajal. Kell 12.47 hakkasid sireenid huilgama ja peagi järgnes tõeline pommirahe. Kuid ka õhutõrje ei maganud: 609 pommitajast tulistati alla 72, lisaks veel 12 saatehävitajat.

24. märtsil korraldasid 726 pommitajaga järjekordse suurrünnaku inglased. Sakslased tegid 73 pommitajat sõelapõhjaks, kaotades ise 14 hävitajat. Eelmisel ööl oli Briti lennuvägi Nürnbergi pommitamisel ilma jäänud 95 lennukist. Inglise lennuväemarssal Arthur Harris käskis õhurünnakud lõpetada, olgugi et ta oli peaminister Churchillile saadetud memorandumis isiklikult tõotanud, et kui inglased kaotavadki suurrünnakutel 400–500 lennukit, siis sakslased kaotavad sõja. Marssal Harris oli veendunud, et hiljemalt 1944. aasta aprillis Saksamaa kapituleerub. Nüüd olid inglased 16 suurrünnaku tagajärjel kaotanud umbes 500 lennukit ja 3000 meest, kuid Saksamaa sõdis edasi. Olgugi et 9,5 ruutkilomeetrit Berliinist oli varemetes, sõjatoodang linnas ei vähenenud, vaid hoopis suurenes: veel 1945. aasta mai algul andis tervelt 54 protsenti Berliini ettevõtetest toodangut. Tegemist oli lääne õhusõja strateegide järjekordse valearvestusega.

Pärast Esimest maailmasõda sulgusid tööta jäänud kindralid kabinettidesse ja hakkasid välja nuputama võimaliku tulevikusõja skeem. Sõjateoreetikute laialt levinud idee järgi pidi võidu saavutamise otsustavaks teguriks kujunema tsiviilelanikkonna terroriseerimine õhurünnakutega vaenlase tagalasse. Suurbritannia õhujõudude staabiülem lennuväemarssal Trenchard esitas juba 1928. aastal kõrgemale väejuhatusele ja valitsusele memorandumi väitega, et elanikkond ei kannata massilisi õhurünnakuid välja ja sunnib oma valitsuse kapituleeruma. Kolmekümnendatel aastatel arendati kõnealust ideed edasi ja sõja ajal rakendasid seda õhusõjas mõlemad pooled, nii inglased kui sakslased. Aga nagu Teise maailmasõja käik näitas, hinnati tollase lennuväe löögijõudu tublisti üle. Mis puutub väitesse, nagu suudaks elanikkond sundida oma valitsust kapituleeruma, siis oli see ülimalt naiivne: sõdiva riigi valitsusele ei valmista rahva meelsuse kontrolli all hoidmine erilisi raskusi. Pealegi oskas Saksamaa natslik juhtkond lääneliitlaste õhurünnakuid oma vastupropagandas suurepäraselt ära kasutada.

Kõige tähelepanuväärsem oli siiski see, kuidas koos pommitamiste ägenemisega Saksamaa sõjatoodang kasvas: 1943. aasta lõpul tootis Saksamaa 1000 tanki kuus, 1944. aasta novembris, kui liitlased olid juba astunud Saksamaa pinnale, oli tankitoodang tõusnud 1800 tankini kuus. 1945. aasta algul andis Ruhr iga päev 30 000 tonni valmistoodangut. Sõja viimase nelja kuuga saavutas enneolematu taseme lennukitoodang, võeti kasutusele mitu uut tüüpi lennukit, nende hulgas maailma esimene reaktiivhävitaja Me 262. 1945. aasta jaanuarist aprillini valmistati Saksamaal 7712 lennukit – kolm korda rohkem kui 1939. aastal!

Miks pommitasid lääneliitlased agaralt Saksa linnu, aga mitte suuri sõjatehaseid, ellinguid, martäänahjusid või elektrijaamu? Kaudse vastuse sellele küsimusele annavad järgmised arvud: Teises maailmasõjas langes Saksamaale 1,35 miljonit tonni pomme, neist 55,8 protsenti linnadele ja liiklussõlmedele, 9,3 protsenti keemiatööstusele, 1,8 protsenti lennukitööstusele, 30,5 protsenti sõjalistele tugipunktidele ja 2,6 protsenti muudele objektidele.

Briti sõjakabinet otsustas 14. veebruaril 1942, et tulevased õhurünnakud peavad halvama vaenlase tsiviilelanikkonna ja tööstustööliste moraali. Seda ideed ellu viies mindi ühtlasi kergema vastupanu teed: tähtis oli, et rünnataval linnal oleks nõrk õhutõrje. Just sellepärast pommitati Berliini 1942. aastal nõnda harva. Oluliseks peeti ka tihedat hoonestust, kus süütepommide mõju oleks maksimaalne. Ööl vastu 31. maid 1942 ründasid Kölni 1046 Inglise pommitajat, tulemuseks olid suured kaotused tsiviilelanikkonna hulgas, varemetes majad ning samal ajal tühised purustused sõjalistes ettevõtetes. Arvati isegi seda, et seoses Saksa linnade intensiivse pommitamisega kaob vajadus avada teine rinne. „Mugavat sõda” (comfortable war) pidi kroonima Berliini lauspommitamine.

Lääneliitlaste õhurünnakute kõrghooaeg langes 1945. aasta veebruarile ja märtsile. Veebruaris heidetud Inglise pommidest langes 54 protsenti linnadele, Ameerika omadest 84 protsenti. Seletus oli võrdlemisi lihtne. 4.–11. veebruarini 1945 toimus Jalta konverents, kus liitlased leppisid kokku oma tulevastes okupatsioonitsoonides Saksamaal. Arutelude objektiks polnud üksnes Saksamaa tulevik, seal käis tõeline maade ja rahvaste jagamine. Nimelt Jalta konverents oli stardipauk ka Moskvas redutavatele ja oma tundi ootavatele Ida-Euroopa kommunistidele, kes vastavalt Jalta sobingule loo loogilise järjena hiljem Ida-Euroopa riikides võimule tulid. Pärast Jalta konverentsi kontsentreerisid „ustavad” lääneliitlased oma õhurünnakud tulevasse Nõukogude okupatsioonitsooni jäävatele linnadele. Agaralt pommitati ka neid sõjatööstuskeskusi, mille puhul polnud kahtlust, et need langevad venelaste kätte. Näiteks hävitasid 600 „lendavat kindlust” 15. märtsil pommirünnakuga täielikult firma Auergesellschaft uraani- ja tooriumitöötlemis- tehased Oranienburgis, sest oli ilmselge, et Nõukogude väed jõuavad sinna enne ameeriklasi. Lääneliitlaste õhujõudude valitud sihtmärgid ja nende pommitamise ajastatus ei jäta vähimatki kahtlust, et selline strateegia oli suunatud eelkõige Nõukogude Liidu vastu: USA ja Inglismaa eesmärk oli purustada natslik Saksamaa, kuid enne pidi viimane jõudma Nõukogude Liidu välja kurnata.

See oli ka peapõhjus, miks lääneliitlased teise rinde avamisega nii kaua venitasid. Alles 1944. aastas suvel, kui Saksamaa sõjaline kokkuvarisemine oli üksnes aja küsimus, korraldasid lääneliitlased 6. juunil dessandi Normandiasse. Kogu sõja ajal Saksamaale langenud pommidest heideti tervelt 72 protsenti ajavahemikul 1. juulist 1944 kuni 1945. aasta mai alguseni.

Kuid pöördugem tagasi sõjaaegsesse Berliini. 3. veebruar 1945 oli laupäev. Sõjast väsinud berliinlased lootsid, et vähemalt pilves taevas kaitseb neid. Kuid ei – kell 10.39 kõlas häire ja linna tabas kogu sõjaaja kõige rängem õhurünnak. Berliin oli tulvil sõjapõgenikke, keldreid ega varjendeid ei jätkunud, kui 937 pommitajat 600 hävitaja saatel kell 11 linna kohale ilmusid. 50 minuti pärast oli 400 hektarit Berliinist rusuhunnik. Kuigi jänkid oletasid, et surmasaanuid on kuni 25 000, oli nende hulk tegelikult palju väiksem: hukkus 2893 inimest, 729 jäi teadmata kadunuks ja 1205 sai vigastada. Muide, selles õhurünnakus hukkus ka kurikuulus rahvakohtunik Roland Freisler. Ent õhusõda polnud berliinlaste jaoks ikka veel lõppenud.

18. märtsil pommitasid linna 1221 Ameerika lennukit, heites alla 3000 tonni pomme. Paljud tänavad polnud pärast seda enam sõidetavad, linnaliiklus oli täielikult halvatud. Aga natslik juhtkond üritas moraali ja võitlusvaimu julma terroriga endiselt üleval hoida. Ööl vastu 25. märtsi korraldasid inglased oma viimase suurema pommirünnaku Berliinile.

Märtsis-aprillis korraldati Berliinile 61 õhurünnakut. Sõja algusest kuni 25. aprillini 1945 kõlas õhuhäire Reichi pealinnas umbes 400 korral! Berliinile heideti ühtekokku 68 000 tonni pomme (USA pommitajad 22 800 tonni ja Inglise pommitajad 45 500 tonni). Kõige võimsamaks pommiks oli inglaste ligi 10 tonni kaaluv ja 7,70 m pikk „Grand-Slam“. Kukkumisel saavutas pomm helikiiruse, tungis sügavale pinnasesse või betooni enne kui plahvatas. Bremeni sadamas asuvas allveelaevade punkris „Valentin“ lõid kaks sellist pommi läbi 7 meetri paksuse betoonlae ja kahjustasid seda tugevasti. Alates 14. märtsist 1945 kasutati „Grand-Slami“ 41 korda. Suuruselt teine pomm oli 5,4 tonni kaaluv „Tallboy“, mida hüüti blockbusteriks (kvartalipurustajaks). Pommi ebatavaliselt tugev lööklaine purustas plahvatuskeskme lähedale jäänud hoonete katuseid, aknaid ja vaheseinu. Õhurünnakute ajal heideti alla 854 seda tüüpi pommi.

Viimase lauspommitamise korraldasid ameeriklased 28. märtsil 400 B-29 tüüpi pommituslennukiga ja viimase õhurünnaku ööl vastu 21. aprilli. Samal ööl alustas Nõukogude lennuvägi operatsiooni „Saluut”: 24. aprillil pommitasid sissepiiratud linna 1486, järgmisel päeval 563 Nõukogude lennukit. Need jäid ka viimasteks õhurünnakuteks Berliinile, edasise otsustasid tänavalahingud.

2. mail 1945 „tuhandeaastase” Reichi varemetes pealinn kapituleerus.

Õhusõda nõudis erinevatel andmetel 28 000–35 000 berliinlase elu. Teadmata kadunuks jäänute arvu ei tea keegi. Pärast sadu õhurünnakuid oli linna 225 000 hoonest purustatud või rängalt kahjustatud üle 70 000. Täielikult oli purustatud 612 000 korterit ja üks viiendik kõigist majadest. Varemete kogumahuks tuli umbes 70 miljonit m³, mis kuhjati erinevatesse kohtadesse mitmeks nn varemetemäeks.

Teises maailmasõjas sai õhurünnakute läbi kannatada 131 Saksa linna, kus täielikult või osaliselt purustati 654 000 maja. Hävis üle 4 miljoni korteri, peavarjuta jäi 13,7 miljonit inimest, õhurünnakute tagajärjel sai surma 305 000 tsiviilisikut, 708 000 sai haavata. Ei tea, kust ajaloolased küll oma andmed võtvad, kuid hukkunute koguarvuks on pakutud ka 600 000. 7000 Saksamaa kohale lennanud Lancaster-tüüpi pommitajast tulistati alla umbes 3500. Hukkus 80 000 pilooti ja meeskonnaliiget.

Kui president Trumani nõunik Harry Hopkins lendas 25. mail 1945 üle varemetes Berliini, kirjutas ta nähtust vapustatuna oma päevikusse: „See on teine Kartaago!”

Tunnuspilt: Unter den Lindeni ja Friedrichstrasse nurk.

©Peter Hagen