„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad

4 minutit lugemist

Massiteadvus vajab vaenlase kuju, kelle kaela saaks kõik patud ja hädad ja isegi viljaikalduse ajada, sest see rahuldab kaht tähtsat vajadust. Esiteks vabastab inimese süütundest, teiseks pole vaja oma pead vaevata nähtuste ja probleemide olemuse ning põhjuste väljaselgitamisega. Süüdlase ehk vaenlase avastamine on täiesti jõukohane ka debiilikule.

Juudivaenulikkuse juured ulatuvad kahe aastatuhande taha. Juba hellenistlikul ajajärgul levinud juudivaenulikkusel oli eelkõige religioosne ja sotsiaalne taust. Juutidesse suhtuti kõikjal kui võõrastesse. Aja jooksul kaotasid hajutatult eri riikides elavad juudid omavahel sidemed, ühise kõnekeele ja ühtse olmekultuuri. Kuid nad säilitasid oma usu judaismi, ja see hoidis ära rahvuse assimileerimise. Koos kristluse levikuga Rooma riigis hakkas kujunema ka spetsiifiline kristlik antisemitism. Kristlased heitsid juutidele ette seda, et nood olid süüdi Kristuse surmas. Algul juute ainult alandati ja naeruvääristati, mõnel pool ristiti vägivaldselt. Sageli aeti nad maalt välja ja konfiskeeriti nende varandus.

12. sajandil muutus vägivald õhtumaade antisemitismis keskseks. Kiriklikule andami- ja maaostu keelule järgnes juutide tõrjumine kaubandusest ja rahandusest. Põlisasukates süvendasid sellised meetmed arvamust, et kõik juudid on liigkasuvõtjad. 14. sajandi katkuepideemia ajal levisid Euroopas jutud, et juudid olevat sihilikult kaevusid saastanud, et katku levitada. Sellesse ajajärku jäävad ka esimesed juudipogrommid.

Hiljem, seoses juutide kodanikuõiguste tunnustamisega juudivaenulikkus Euroopas taandus. Kuid 19. sajandi alguses hakkas antisemitism uuesti pead tõstma. Juutide valitsev seisund panganduses, nende edu arstide ja advokaatidena tekitas paksu kadedust. Kuigi juutide ülekaal panganduses, börsil, samuti tekstiili-, tooraine- ja viljaäris kujunes aja jooksul täiesti objektiivsetel põhjustel (19. sajandi alguses hakkas see vähenema), nähti selles juutide ülemaailmset vandenõud.

19. sajandi viimasel kolmandikul tulid juudivastased välja uue teooriaga, mis kuulutas juudid rassiliselt alaväärtuslikuks. Prantslane Joseph Arthur Gobineau arendas välja õpetuse, mida Karl Eugen Dühring, Houston Stewart Chamberlain ja Paul Anton de Lagarde pseudoteaduslikult põhjendasid ning teised autorid levitasid.

Raamat „Siioni tarkade protokoll“ on ajalukku läinud kui kõige edukam laimukampaania. Selle ässitusteose 24. peatükist selgub, et 29.–31. augustil 1897. aastal Saksamaal Baselis toimunud juudi kongressi juhid olevat maha saanud salaprotokollidega, mis nägid ette juutide võimu saavutamist mittejuutide üle kogu maailmas. Väljavõte raamatust: „Häda, kadeduse ja viha abil hakkame juhtima masse ja nende endi käte abil purustame kõik, kes meie planeedil peaksid meie vastu olema.“

Ja veel: „Meie loosung on: vägivald ja kavalus.“

Tõepoolest, Baseli kongress oli reaalne sündmus, kuid hoopis teistsuguse päevakavaga. Nimelt esitas ajakirjanik ja kirjanik Theodor Herzl (õige nimega Herzl Tivadar, 1860–1904) oma plaani juudi riigi rajamiseks. 1903. aastal avaldati kurikuulsad „protokollid“ esimest korda ultranatsionalistlikus vene ajalehes – paraku ilma soovitud mõjuta, kuna neid peeti isegi tollal armetuks võltsinguks. 1905. aastal ilmusid protokollid ühe maailmalõpuromaani lisana. Autoriks vene müstik Sergei Nilus, kellel olid tsaari Nikolai II õukonnas head sidemed. Üsna varsti sai ka tsaarist „protokollide“ vaimustunud lugeja. Hakkasid liikuma kuulujutud, et „protokollide“ originaal olevat pihta pandud ühelt Pariisis elavalt rikkalt juudilt.

Tegelikkuses olid „protokollid“ Vene salapolitsei ohranka 1895. aastast pärit vaimusünnitus. Oletatakse, et suure tõenäosusega oli selle teose autoriks tollane ohranka ülem Pariisis Pjotr Ivanovitš Ratškovksi. Inspiratsiooni on Ratškovksi tõenäoliselt saanud Belgia kirjaniku Maurice Joly satiirilisest Napleon III-ndat pilkavast raamatust „Dialoog põrgus“ (1864). Osa „protokollide“ ideedest näib aga olevat pärit juudivihkaja Hermann Goedsche üllitisest „Biarritz“ (1868). Selle raamatu ühes peatükis väidetakse, et kord saja aasta jooksul kohtuvad ühel Praha juudi surnuaial 12 juudi suguharu juhti, et arutada juutide maailmavalitsemise plaane.

Polnud sugugi juhus, et „protokollid“ ilmusid päevavalgele ajal, mil tsaari-Venemaa majandus käis järjekindlalt allamäge ja Venemaa pidi 1905. aastal üle elama kibeda kaotuse Port Arturis. Vene natsionalistid otsustasid kõik Vene tsaari ja tema valitsuse ebaõnnestumised ja möödalaskmised ajada juutide kaela. Nii nagu seda tehti omal ajal jesuiitide, vabamüürlaste ja hugenottidega. Kindel fakt on aga see, et jutud juutide ülemaailmsest vandenõust on 19. sajandi folkloor.

„Siioni tarkade protokoll“ jõudis Lääne-Euroopasse ühe 1917. aasta revolutsiooni eest põgenenud vene aadliku kohvris. 1920. aastal tõlgiti see soperdis esmakordselt saksa keelde, andes seekord saksa natsionalistidele ja vastloodud NSDAP juhile Adolf Hitlerile suurepärase võimaluse ajada kaotus Esimeses maailmasõjas juutide kaela ja mätsida kinni selle mõttetu ja ohvriterikka sõja tegelikud põhjused. Õige pea järgnesid tõlked ka teistesse keeltesse. „Siioni tarkade protokoll“ on osutunud tõeliseks imeteoseks. Seda raamatut võib lõpmatuseni paljastada kui võltsingut, kõigist vettpidavatest selgitustest hoolimata leiab ta üha uusi ja uusi lugejaid. Eelkõige muidugi vanade natside, uusnatside, vene šovinistide ja lihtsalt juutide vihkajate hulgas. Ning alates Iisraeli riigi loomisest 1948. aastal on see raamat olnud populaarne ka islamimaades, hiljem ka Hiinas ja Jaapanis. „Siioni tarkade protokoll“ oli, on ja jääb ogaraks lausvaleks, kuid tuntud kõnekäänd „valel on lühikesed jalad“ selle raamatu kohta ei kehti. Sellel valel on väga pikad jalad!

Ja veel üks huvitav seik: kui inimene on võtnud nõuks mingisugust jama uskuda, siis ei aita ka raudbetoonkindlad argumendid teda ümber veenda. Või nagu kadunud Gustav Naan tabavalt ütles: „99 protsendil juhtudest suruvad emotsioonid kaine mõistuse põlvili.”

Tunnuspildil: Theodor Herzl.