Tyrannosaurus rex – meie kõigi nunnu! (galerii)
Tyrannosaurus rex (edaspidi lühendatult ka T-rex) on ürgaja kõige populaarsem dinosaurus, kes „mängis“ ennast kuulsaks Steven Spielbergi filmis „Juura ajastu park“ (1993). Äärmiselt fotogeenilise ja atleetliku figuuriga ürgeluka debüüt maailma kinoekraanidel oli nii edukas, et järgnesid filmid „Juura ajastu park II: Kadunud maailm” (1997), „Juura ajastu park III“ (2001) ja Colin Trevorrowi „Juura ajastu maailm“ (2015 ).
Filmi „Juura ajastu park“ menu vallandas kogu maailmas tõelise dinosaurustebuumi. Isegi laste mänguasjadekauplustesse on aja jooksul kogunenud selline valik väiksemaid ja suuremaid dinosauruseid, et vaata ja imesta. Järsult suurenes inimeste huvi ürgajal elanud roomajate ja loomade vastu, kelle hulgas sai aga tõeliseks staariks Tyrannosaurus rex. Ta on ka ainuke dinosaurus, kelle ladinakeelset nimetust teab pea igaüks ja oskab seda isegi välja öelda.
* * *
Juura ajastu tähistas tõelise dinosauruste ajastu algust. Dinosaurused asusid maailma vallutama siis, kui ürgkontinent Pangea hakkas lagunema. Juuraajastu esimese mõnekümne miljoni aasta jooksul mitmekesistusid dinosaurused peadpööritavaks hulgaks uuteks liikideks. Ilmusid täiesti uued rühmad, kellest mõni jäi eksisteerima järgmiseks 130 miljoniks aastaks. Nad muutusid suuremaks ja levisid üle kogu maailma, koloniseerides niisked alad, kõrbed ja kõik, mis sinna vahel jäi. Juura ajastu keskpaigaks võis enamikku dinosauruste tüüpe kohata kogu maailmas. See kujutluspilt, mida näidatakse filmides, muuseumieksponaatides ja lasteraamatutes, oligi tegelik elu: dinosaurused müttamas kõikjal, asudes toiduahela tipus.
Mitte keegi selles dinosauruste kasvava mitmekesisuse loendis ei ole võrreldav sauropoodidega. Nemad ongi need äratuntavad pikakaelalised, sammasjalgsed ümarakõhulised taimetoitlastest väikeseajulised hiiglased. Mitmed kõige kuulsamad dinosaurused on sauropoodid: Brontosaurus, Brachiosaurus, Diplodocus. Neid leidub peaaegu kõigi suuremate loodusmuuseumide väljapanekutes ning nad on tõelised staarid filmis „Juura ajastu park“.
Juura ajastu dinosaurustest teame üpris palju. Seda seetõttu, et sellest ajast pärineb maailma eri paigus palju fossiile. Hilis-Juura puhul on meil kahe asjaga vedanud. Esiteks elasid erakordselt mitmekesised dinosauruste kooslused sel ajal üle kogu maailma jõgede, järvede ja merede kallastel – mis on ideaalsed paigad fossiilide sette mattumiseks ning hiljem kivistumiseks. Teiseks, need kivimid on praegu nähtaval paikades, mis on paleontoloogide jaoks mugavad: Ühendriikide, Hiina, Portugali ja Tansaania hõredalt asustatud ja kuivad piirkonnad, kus miski ei kata fossiilseid varandusi.
Dinosauruste tõeline „kullauk” asub aga hoopiski Mongoolias Bayanzagis, mille punakatest liivakivikaljudest on leitud enam kui 80 eri liiki dinosauruste luid. Bayanzagi asjaomase rikkuse avastas sada aastat tagasi ameerika seikleja Roy Chapman Andrews (1884–1960), kes oli muuseas ka filmikangelase Indiana Jonesi prototüüp. Kahe aasta jooksul kaevas tema ekspeditsioon välja saja dinosauruse luustikud…
Hilis-Juura kõige kuulsamad dinosaurused pärinevad paksust lasundist, mis avaneb Ühendriikide lääneosas.
Türannosauruste lugu algab T-rexi leidmisega 1902. aastal, mil kaevati välja esimene türannosauruse skelett. Henry Fairfield Obsorn oli see mees, kes sellele rühmale nime andis. Teine mees, Barnum Brown kohtas New Yorgis õppides Osborni, kes palkas ta väliassistendiks, kelle ülesanne oli vedada hiiglaslikke dinosauruste luid Monatana ja Dakota uurimata osadest Manhattani loodusmuuseumisse.
1902. aastal Ida-Montana mahajäetud tühermaal künkaid uurides komistas Barnum Brown luudekuhjale. Osa koljust ja lõualuust, mõned selgroolülid ja roided, tükikesed õla- ja käsivarrest (õigem oleks öelda esikäpast) ning suur osa vaagnast. Luud olid tohutud. Vaagna suurus viitas loomale, kes oli seistes mitme meetri kõrgune. Ning need olid selgelt lihaselise eluka luud, kes suutis suhteliselt kiiresti kahel jalal joosta – lihasööjate dinosauruste iseloomulik kehatüüp. Dinosauruste luid oli leitud varemgi, kuid ükski neist ei küündinud Browni uue eluka hiigelmõõtudele ligilähedalegi. Pisut enne 30-aastaseks saamist oli ta teinud avastuse, mis määras kogu tema ülejäänud elu…
Brown saatis oma leiu New Yorki. Luud olid nii suured, et kulus aastaid nende puhastamiseks ja nendest osalise skeleti koostamiseks. Töö sai enamjaolt tehtud 1905. aasta lõpuks, kui Osborn tutvustas maailmale uut dinosaurust. Ta avaldas ametliku teadusartikli, kirjeldades uut dinosaurust Tyrannosaurus rexְ’na, mis on kõlav kombinatsioon kreeka ja ladina keelest ja tähendab „türannsisalike kuningat“ Osborn pani luud välja Ameerika muuseumi ekspositsiooni. Ajaleht „New York Times“ ülistas seda kui „kõige hirmuäratavamat võitluslooma“, kes on eales elanud. Rahvamassid tunglesid muuseumisse ning kui nad sattusid T-rex’iga vastamisi, olid jahmunud selle hiiglaslikust suurusest ning keeletud selle vanusest, milleks tol ajal hinnati 8 miljonit aastat. Praegu teame, et see on palju vanem, umbes 66 miljonit aastat. T-rex’ist sai kuulsus ja nõndasamuti sai kuulsus Barnum Brownist, keda jäädakse mälestama kui meest, kes avastas Tyrannosaurus rex’i.
Mõni aasta pärast seda, kui T-rex vallutas New Yorgi, leidis Brown Montana kõnnumaal märksa täielikuma T-rexְ’i skeleti, imepärane kolju, peaaegu inimesepikkune ja rohkem kui 50 terava liiprinaela suuruse hambaga. Kui Browni esimene T-rex oli olnud liiga kehv, et anda kindlat hinnangut looma kogusuurusest, siis teine fossiil näitas, et T-rex oli tõepoolest kuningas: ligi 11 meetri pikkune dinosaurus, kes tõenäoliselt kaalus mitu tonni. Ei olnud mingit kahtlust: T-rex oli suurim ja hirmuäratavaim maismaa kiskja, kes iial elanud.
Järgmise mõnekümne aasta jooksul nautis T-rex edu tipus, filmide ja muuseumieksponaatide staarina kogu maailmas. Ta võitles hiigelgorilla King Kongiga ja hirmutas publikut Arthur Conan Doyle’i raamatu „Kadunud maailm“ ekraaniversioonis. Kuid tema kuulsus maskeeris mõistatust: pea kogu 20. sajandi jooksul ei olnud teadlastel õrna aimugi, kuidas sobitus T-rex dinosauruste evolutsiooni laiemasse pilti.
1910. aastal avastati Kanadas Albertas suur türannosauruste massihaud. Need sugulased – Albertosaurus, Gorgosaurus, Tarbosaurus – on ligikaudu T-rex’i suurused ja neil on väga sarnased skeletid. Sedamööda, kuidas kivimite dateerimise teadus 20. sajandil arenes, tehti samuti kindlaks, et need türannosaurused elasid T-rex’iga ligikaudu samal ajal: päris Kriidi ajastu lõpus, vahemikus 84 ja 66 miljonit aastat tagasi.
T-rex on küll kuulus tegelane – luupainajalik kummitus, kuid ta oli ka tõeline loom. Paleontoloogid teavad temast päris palju: kuidas ta välja nägi, kuidas ta liikus ja hingas ja oma maailma tunnetas, mida sõi, kuidas kasvas, ning miks oli ta võimeline kasvama nii suureks. Osaliselt seetõttu, et meil on päris palju T-rexi fossiile: üle 50 skeleti (neist 32 hästi säilinud kivistist), mõned peaaegu täielikud – rohkem kui peaaegu ükskõik milliselt teiselt dinosauruselt. Kuid peamiselt on põhjus see, et niivõrd paljud teadlased tunnevad vaistlikku tõmmet selle kuninga majesteetlikkuse poole, samamoodi nagu paljud inimesed on kiindunud filminäitlejatesse ja sportlastesse. Teadlased on uurinud T-rex’i kogu oma tööriistakastiga: uurinud röntgentomograafiga tema kolpa ja meeleorganeid (õigemini kohti, kus need asusid), kasutanud arvutianimatsioone tema kehahoiu ja liikumise mõistmiseks, modelleerinud tema toitumist inseneri-tarkvaraga, teinud luude mikroskoopilisi uuringud nägemaks, kuidas ta kasvas ja veel palju muud. Selle kõige tulemusena teame sellest Kriidi ajastu dinosaurusest rohkem kui mõnestki tänapäeval elavast loomast.
Missugune oli T-rex elava, hingava, toituva, liikuva, kasvava loomana? Lubage tutvustada dinosauruste kuninga autoriseerimata biograafiat. Alustame kõige tähtsamate andmetega.
On ütlematagi selge, et T-rex oli hiiglaslik: täiskasvanud olid nina tipust kuni saba otsani umbes 12 meetri pikkused ning kaalusid umbkaudu 7–9 tonni, tuginedes võrranditele, millega hinnatakse kehakaalu reieluu paksuse järgi. Tõenäoliselt elas ta umbes 30-aastaseks. Juura ajastu teised valitsejad – Allosaurus, Torvosaurus ja nende lähedased – ulatusid kuni kümne meetrini pikkuseni ja kaal mõne tonnini. Nad olid kindlasti koletised, kuid T-Rexile polnud neil midagi vastu panna. Pärast temperatuuri- ja meretaseme muutusi Kriidi ajastul kasvasid mõned Aafrika ja Lõuna-Ameerika karharodontosaurused isegi suuremaks kui nende Juura ajastu eellased. Giganotosaurus oli näiteks umbes sama pikk kui T-rex ja tema kaal võis küündida kuue tonnini. Kuid ta oli ikkagi veel oma tonni või paar kergem kui Rex, seega seisab Kuningas eraldi kui suurim lihatoiduline loom, kes elas maismaal dinosauruste ajastul, või ükskõik mil muul ajal meie planeedi ajaloos.
Näita T-rexi pilti lasteaialastele ja nad teavad otsekohe, kes sellel on. Tal on selgelt äratuntav stiil, ainulaadne kehakuju, või teaduskeeles eriline kehaplaan. Ta pea on hiigelsuur ja massiivne, lühikese ja jämeda kaela otsas nagu kulturistil. Liig suurt peakolu tasakaalustas pikk koonusjalt ahenev kiigelauasarnase horisontaalse asendiga saba. T-rex seisis vaid oma tagajalgadel ning liikus lihaseliste reite ja säärte jõul. Ta balansseeris varvastel nagu baleriin, pöiavõlv või tald puutusid maad harva, kogu keha raskust kandsid vaid kolm varvast. Tema armetud esikäpad näisid kasutud: haledad kahe töntsi sõrmega asjapulgad, koomiliselt ebaproportsionaalsed võrreldes ülejäänud kehaga. Ja keha ise: mitte paks, nagu neil pikakaelalistel sauropoodidel, kuid ka mitte väleda Velociraptor’i kõhetu kuju. Tema päris oma kehatüüp.
T-rexi esijäsemed olid väetikesed, mistõttu arvatakse, et ta ei suutnud neid ei tapmisel ega toidu suhu panekul kasutada. Michael Habibi, Los Angelese loodusloomuuseumi sauruste instituudi teaduri ning Lõuna-California ülikooli raku- ja neurobioloogia abiprofessori arvates olid T-rexi esijäsemed nii tillukesed, kuna tema lõuad olid niigi küllalt võimsad.
Sauruste kuningal oli vaja tugevaid kaelalihaseid, et hoida püsti rasket pead ja kasutada jõulisi lõugu. Habibi uuringust nähtub, et kaela- ja esijäsemete lihased võistlesid õlapiirkonna ruumi nimel ning tundub, et kaelalihased tõrjusid teised lihased välja. Habibi arvates võisid lühikesed esijäsemed sauruste kuningale olla pikas perspektiivis isegi kasulikud, sest pikad jäsemed võinuks murduda, need oleksid olnud haigustele vastuvõtlikumad ja nende töös hoidmiseks kulunuks lisaenergiat.
Tegelik töö saagiga jäi sauruse massiivsele ja tugevale koljule. Nagu 2012. aasta ajakirjas „Biology Letters“ on mainitud, oli T-rexil tugevaim hammustusjõud, mis iial ühelgi Maal elaval loomal olnud. Hammustuse jõuks arvatakse olnud 57000 njuutonit, mida võiks võrdseks pidada keskmist kasvu elevandi maha istumise jõuga.
T-rexi võimsus peitus tema peas. Koonu tipust kõrvani umbes pooleteise meetri pikkusena oli kolju ligikaudu sama pikk kui keskmine inimene. T-rexil oli suu teravaid hambaid täis. Rohkem kui 50 nugateravat pahaendeliselt naeratavat hammast. Koonu eesotsas paiknesid pisemad haaravad hambad, aga piki üla- ja alalõua külgi kulges saehambuliste banaani suuruse ja kujuga hammaste rivi. Pea tagaosast, pudelikorgisuuruse kõrvana toimiva augu juurest kumerdusid lihased lõugade avamiseks ja sulgemiseks. Suurim lihasööjast sauruse hammas, mis eales leitud, on 30 cm pikk. 2012. aasta ajakirjas „Canadian Journal of Earth Sciences“ avaldatud uuringust selgub, et mitte kõik sauruse hambad ei olnud loodud sarnast tööd tegema. Esihambaid oli vaja haaramiseks ja sikutamiseks, külgmised hambad liha rebimiseks ja tagumised lihatükkide mälumiseks ning toidu edasi kurku lükkamiseks. Uuringus leiti olulisi aspekte: nimelt olid T-rexi hambad laiad ja töntsakad (mitte lamedad ja mõõgakujulised) ning seetõttu suutsid hästi vastu pidada rabeleva saagi poolt avaldatud jõule. Kumbki silmamuna oli greibisuurune. Nende ees asus nahaga kaetud ulatuslik urgete süsteem, mis aitas kergendada pead ning suured lihavad sarved koonu tipus. Lisaks tungisid pisikesed sarved esile kummagi silma eest ja tagant, ning veel üks rippus alla kummaltki põselt – luumügarad kaetud keratiiniga, sama ainega, mis moodustab meie sõrmeküüned. Kujutlege nüüd seda võigast nägu viimase pildina silmade ees, enne kui liginevad hambad teid maha paiskama ja luid purustama asusid. Nii mõnedki dinosaurused kohtusid oma lõpuga just sel moel.
T-rex oli küll suur, kuid tema eelkäijad olid väikesed. Esimeste türannosauruste suurust võib võrrelda inimeste ja hobuste suurusega. Need saurused elasid keskjuuras 170 miljoni aasta eest. 2016. aasta ajakirjas „Proceedings of the National Academy of Sciences“ avaldatud uuringust selgub, et ehkki need saurused polnud kuigi suured, oli neil hästi arenenud aju, samuti ka hästi arenenud sensoorne taju (sealhulgas ka hea kuulmine). Kriidiajastu keskpaiga leid, türannosaurus nimega Timurlengia euotica, viitab sellele, et suurteks ja võimsateks T-rex’i suurusteks kiskjateks said nad areneda just seetõttu, et nende väikestel eellastel oli nii arenenud aju.
T-rex oli lihasööja ja toitus peamiselt taimtoidulistest saurustest, nagu näiteks edmontosaurus ja tritseeratops. Kansase ülikooli paleontoloogi David Burnhami arvates hankis ta toitu peamiselt korjuseid süües ja elusaid sauruseid jahtides. Ta oli erakordselt kiire ning sõi korraga mitmesaja kilo jagu toitu.
„T-rex haaras ilmselt kinni igast võimalusest ning sõi ka korjuseid, kuid see ei olnud mingi kindel toiduallikas,” selgitas Burnham. „T-rex’i elu polnud kerge. Kui ta oli näljane, tuli leida keegi, keda söögiks tappa.”
Tõendid selle kohta, et T-rex tõepoolest saagile jahti pidas, leiti Burnhami jutu järgi mõne aasta eest juhuslikult. Avastati hambajälgedega luud ning luustike läheduses olevad jalajäljed ning hambad. 2013. aasta ajakirjas „Proceedings of the National Academy of Sciences“ avaldasid Burnham ja tema kolleegid otsesed tõendid T-rex’i kiskjaloomsue kohta: leiti pardinokalise sauruse sabaluusse kinnitunud T-rexi hammas (mis tähendab, et pardinokne saurus pääses minema).
Burnham ütles selle kohta: „Me leidsime alles suitseva relva! See avastus tõestab, et meie unistuste koletis on olnud tõeliselt olemas.”
2010. aasta ajakirjas „PLOS ONE“ avaldatud analüüsi kohaselt polnud T-rexil midagi ka oma liigikaaslaste söömise vastu – analüüs näitas, et uuritud luudes olid sügavad lõhed, mille olid tekitanud T-rexi hambad. Siiski pole kindel, kas kannibalistlikud saurused võitlesid üksteisega või sõid lihtsalt liigikaaslaste korjuseid.
Teadlased ei tea ka, kas T-rex pidas jahti üksi või karjas. Nad avastasid 2014. Aastal Briti Kolumbias asuva Kaljumäestiku jalamilt sauruste jäljed ning seitsmest jäljest kolm kuuluvad türannosaurustele, kõige tõenäolisemalt albertosaurusele, gorgosaurusele või daspletosaurusele. Ajakirjas „PLOS ONE“ avaldatud uuringu kohaselt pidasid T-rexi sugulased jahti karjana.
T-rexi kivistisi on leitud kõikvõimalikest kihistustest, mis pärinevad ülem-kriidi ajastu Maastrichti lademest ehk 67–65 miljoni aasta tagusest ajast. Ta oti üks viimastest mittelendavatest saurustest, kes elas enne kriidi-paleogeeni väljasuremist, mille käigus saurused maa pealt kadusid.
Olles liikuvam kui teised saurused, kõndis T-rex ringi aladel, mis tänapäeval on Põhja-Ameerika lääneosa, tollal aga mandriline saar nimega Laramidia. „National Geographicu“ andmetel on sealt leitud rohkem kui 50 T-rexi skeletti. Mõned neist leidudest on peaaegu täielikud luustikud, vähemalt ühest luustikust leiti ka pehmeid kudesid ja valkaineid.
Tervet keha – pead, pisikesi esijäsemeid, jämedaid jalgu kuni sabaotsani välja ؘ– kattis paks soomuseline nahk. Sel moel meenutas T-rex ülekasvanud krokodilli või iguaani, sarnanedes sisalikuga. Kuid oli üks tähtis erinevus: Rexil ulatusid soomuste vahelt välja suled. Need ei olnud suured ja harunevad nagu lindude tiibadel, vaid olid lihtsad kiud, mis nägid välja ja tundusid pigem karvadena. Suurimad neist olid jäigad nagu okassea okkad. Päris kindlasti polnud T-rex võimeline lendama ega osanud seda dinosauruste varastel päevadel samuti need eellased, kellel esimesena sellised protosuled arenesid. Suled said alguse kui lihtsad kattekoest arenenud kimbud, mida sellised elukad nagu T-rex kasutasid sooja hoidmiseks, partnerite ligimeelitamiseks ja rivaalide eemalepeletamiseks. T-rexi skeleti fossiliseerunud sulgede leidmine seisab paleontoloogidel veel ees, kuid oleme kindlad, et mingid udemed pidid tal olema, sest primitiivsed türannosaurused, nagu Dilong ja Yutyrannus, olid teadaolevalt kaetud karvataoliste sulgedega, nagu ka mitmed teised teropoodid, kes on säilinud sellistes erakordsetes tingimustes, mis lubasid pehmetel osadel fossiiliks muutuda. See tähendab, et T-rexi eellastel olid suled, ning on väga tõenäoline, et Rexil olid samuti. Ja mis kõige tähelepanuväärsem: linnud on arenenud dinosaurustest.
T-rex elas umbes 68–66 miljonit aastat tagasi ning tema koduks olid Põhja-Ameerika lääneosa metsaga kaetud rannikutasandikud ja jõeorud. Seal oli tema võimu all mitmekesine, saakloomadega külluslikult asustatud ökosüsteem: sarvilise näoga Triceratops (vt pilti galeriis), pardinokaline Edmontosaurus, tankitaoline Ankylosaurus, kuplikujulise peaga Pacbycephalosaurus ja paljud teised. Tema ainsateks rivaalideks toidu pärast olid palju väiksemad dromeosaurused – Velociraptori-taolised raptordinosaurused –, mis tähendab, et võistlejaid neil peaaegu polnudki.
Kuigi eelneva 10–15 miljoni aasta jooksul oli samasuguses keskkonnas elutsenud mitmeid teisi türannosauruseid, ei olnud nemad T-rexi eellased. Rexi lähimad nõod olid Aasia liigid, nagu Tarbosaurus ja Zhucbengtyrannus. T-rex, nagu on selgunud, oli immigrant. Ta alustas oma maist teekonda Hiinast või Mongooliast, kalpsas üle Beringi maismaasilla, seikles läbi kogu Alaska ja Kanada ning suundus praeguse Ameerika südamesse. Kui noor T-rex oma uuele kodumaale saabus, leidis ta kõik viljad noppimiseks küpsena. Ta levis üle Põhja-Ameerika lääneosa, Kanadast kuni New Mexico ja Texaseni, nügis kõrvale viimase kui ühe keskmise ja suure kehasuurusega kiskjadinosauruse ning kontrollis lõpuks üksi kogu kontinenti.
Siis, ühel päeval see kõik lõppes. T-rex oli kohal, kui 66–65 miljonit aastat tagasi langes taevast asteroid ja tegi Kriidi ajastule vägivaldse lõpu, tappes kõik mittelendavad dinosaurused. Nende kuningas lahkus kõrgpunktil, niidetuna maha oma ajastu tipul…
©Peter Hagen (autori fotod)
Huvitav teada!
Kõige täiuslikum ja kõige paremini säilinud Tyrannosaurus rexi skelett leiti 12. augustil 1990 USA-s Lõuna-Dakotas ja see asub Chicago loodusmuuseumis (Field Museum of Natural History). Nime Sue sai ta oma leidja paleontoloog Sue Hendricksoni järgi. Muide, selle eluka kolju on koopia, sest originaalkolju on nii raske, et seda ei saanud lihtsalt traatidega skeleti külge kinnitada. Kuid originaaalkolju on sealsamas vaatamiseks väljas. Mõõtude järgi võib arvata, et tegemist on olnud ühe suurima lihatoidulise saurusega, kelle kõrguseks mõõdeti puusade juures (see on kõrgeim koht, sest nad ei seisnud päris sirgelt püsti) 4 meetrit ning pikkuseks 12 meetrit. Sue kohta tehtud analüüsid, mis avaldati 2011. Aastal ajakirjas „PLOS ONE“, näitavad, et tema kaal oli rohkem kui 8 tonni (8160 kg). T-rexil olid tugevad tagajäsemed ja jõuline saba, mis tasakaalustasid rasket pead (Sue pea on 1,5 meetrit pikk) ja võimaldasid tal kiirelt liikuda. 2011. aasta uuringus, milles muuhulgas modelleerib ka T-rexi lihased ja arvutati välja massikese, hinnatakse selle hiiglase jooksukiirust 17–40 km/h. Sama arvati ka varasemates uuringutes.
Sue mõõdud:
Pikkus: 12,9 m
Puusa kõrgus: 4 m
Oletatav kaal: üle 9 tonni
Kolju: 1,5 m pikk, kaal 272 kg
Hambad: 58 hammast pikkusega 19–30cm
Vanus: u 28 aastat
9. detsembril 2022 müüdi New Yorgis Sotheby’ oksjonil anonüümsele pakkujale Tyrannosaurus rexi kolju 6,1 miljoni dollari eest. Umbes 76 miljonit aastat vana kolju hüüdnimega „Maximus“ leiti ühest eravaldusest Lõuna-Dakotas. Kolju on umbes 2 m pikk ja kaalub 90 kg. Sotheby’ eksperdid olid pettunud, lootes dinosauruste kuninga kolju eest saada kuni 20 miljonit dollarit, sest nende andmetel on tegemist ühe paremini säilinud türannosauruse koljuga, mis kunagi leitud. Muide, Tyrannosaurus rexi skeleti jäänuseid on leitud ainult Põhja-Ameerikas.
Kas meie nunnu ei olnudki kõige suurem?
1995. aastal avastati Neuquenis (Argentina, Patagoonia) väidetavalt suurim röövdinosauruse skelett. Too seni teadmata dinosaurus Gigabtosaurus carolinii oli 12,5 m pikk ja kaalus 8 t. Luude järgi otsustades oli tal pikem ja jõulisem keha kui Tyrannosaurus rex’il. Too hiidkiskja elas 110 miljonit aastat varem kui Tyrannosaurus rex.
Kurb uudis!
Teadlased on välja arvutanud, et DNA poolestusaeg on 521 aastat, mis tähendab, et vanimad kloonimisvõimelised DNA proovid ei või olla vanemad kui 2 miljonit aastat, mis välistab igasuguse võimaluse kunagi dinosaurusi uuesti paljundada, kuna viimased dinosaurused elasid umbes 65 miljonit aastat tagasi.
