Tyrannosaurus rex – meie kõigi lemmik! (galerii)

11 minutit lugemist

Tyrannosaurus rex (edaspidi lühendatult ka T-rex) on ürgaja kõige populaarsem dinosaurus, kes „mängis“ ennast kuulsaks Steven Spielbergi filmis „Juura ajastu park“ (1993). Äärmiselt fotogeenilise ürgeluka debüüt maailma kinoekraanidel oli nii edukas, et järgnesid filmid „Juura ajastu park II: Kadunud maailm” (1997), „Juura ajastu park III“ (2001) ja Colin Trevorrowi „Juura ajastu maailm“ (2015 ).

Filmi „Juura ajastu park“ edu 1993. aastal vallandas kogu maailmas tõelise dinosaurustebuumi. Isegi laste mänguasjadekauplustesse on aja jooksul kogunenud selline valik väiksemaid ja suuremaid dinosauruseid, et vaata ja imesta. Järsult suurenes inimeste huvi ürgajal elanud roomajate ja loomade vastu, kelle hulgas sai tõeliseks staariks Tyrannosaurus rex. Ta on ka ainuke dinosaurus, kelle ladinakeelset nimetust teab pea igaüks ja oskab seda isegi välja öelda.

* * *

« 1 kohta 2 »

Juura ajastu tähistas tõelise dinosauruste ajastu algust. Dinosaurused asusid maailma vallutama siis, kui ürgkontinent Pangea hakkas lagunema. Juuraajastu esimese mõnekümne miljoni aasta jooksul mitmekesistusid dinosaurused peadpööritavaks hulgaks uuteks liikideks. Ilmusid täiesti uued rühmad, kellest mõni jäi eksisteerima järgmiseks 130 miljoniks aastaks. Nad muutusid suuremaks ja levisid üle kogu maailma, koloniseerides niisked alad, kõrbed ja kõik, mis sinna vahel jäi. Juura ajastu keskpaigaks võis enamikku dinosauruste tüüpe kohata kogu maailmas. See kujutluspilt, mida näidatakse filmides, muuseumieksponaatides ja lasteraamatutes, oligi tegelik elu: dinosaurused müttamas kõikjal, asudes toiduahela tipus.

Tyrannosaurus rexi skelett New Yorgi loodusmuuseumis (The American Museum of Natural History).

Mitte keegi selles dinosauruste kasvava mitmekesisuse loendis ei ole võrreldav sauropoodidega. Nemad ongi need äratuntavad pikakaelalised, sammasjalgsed ümarakõhulised taimetoitlastest väikeseajulised hiiglased. Mitmed kõige kuulsamad dinosaurused on sauropoodid: Brontosaurus, Brachiosaurus, Diplodocus. Neid leidub peaaegu kõigi suuremate loodusmuuseumide väljapanekutes ning nad on tõelised staarid filmis „Juura ajastu park“.
Juura ajastu dinosaurustest teame üpris palju. Seda seetõttu, et sellest ajast pärineb maailma eri paigus palju fossiile. Hilis-Juura puhul on meil kahe asjaga vedanud. Esiteks elasid erakordselt mitmekesised dinosauruste kooslused sel ajal üle kogu maailma jõgede, järvede ja merede kallastel – mis on ideaalsed paigad fossiilide sette mattumiseks ning hiljem kivistumiseks. Teiseks, need kivimid on praegu nähtaval paikades, mis on paleontoloogide jaoks mugavad: Ühendriikide, Hiina, Portugali ja Tansaania hõredalt asustatud ja kuivad piirkonnad, kus miski ei kata fossiilseid varandusi.
Hilis-Juura kõige kuulsamad dinosaurused pärinevad paksust lasundist, mis avaneb Ühendriikide lääneosas.
Türannosauruste lugu algab T-rexi leidmisega 20. sajandi alguspäevil. Henry Fairfield Obsorn oli see mees, kes sellele rühmale nime andis. Teine mees, Barnum Brown kohtas New Yorgis õppides Osborni, kes palkas ta väliassistendiks, kelle ülesanne oli vedada hiiglaslikke dinosauruste luid Monatana ja Dakota uurimata osadest Manhattani loodusmuuseumisse.
1902. aastal Ida-Montana mahajäetud tühermaal künkaid uurides komistas Barnum Brown luudekuhjale. Osa koljust ja lõualuust, mõned selgroolülid ja roided, tükikesed õla- ja käsivarrest ning suur osa vaagnast. Luud olid tohutud. Vaagna suurus viitas loomale, kes oli seistes mitme meetri kõrgune. Ning need olid selgelt lihaselise eluka luud, kes suutis suhteliselt kiiresti kahel jalal joosta – lihasööjate dinosauruste iseloomulik kehatüüp. Dinosauruste luid oli leitud varemgi, kuid ükski neist ei küündinud Browni uue eluka hiigelmõõtudele ligilähedalegi. Pisut enne 30-aastaseks saamist oli ta teinud avastuse, mis määras kogu tema ülejäänud elu…

Lähivõte Tyrannosaurus rexist. (The American Museum of Natural History.)

Brown saatis oma leiu New Yorki. Luud olid nii suured, et kulus aastaid nende puhastamiseks ja nendest osalise skeleti koostamiseks. Töö sai enamjaolt tehtud 1905. aasta lõpuks, kui Osborn tutvustas maailmale uut dinosaurust. Ta avaldas ametliku teadusartikli, kirjeldades uut dinosaurust Tyrannosaurus rexְina, mis on kõlav kombinatsioon kreeka ja ladina keelest ja tähendab „türannsisalike kuningat“ Osborn pani luud välja Ameerika muuseumi ekspositsiooni. Ajaleht „New York Times“ ülistas seda kui „kõige hirmuäratavamat võitluslooma“, kes on eales elanud. Rahvamassid tunglesid muuseumisse ning kui nad sattusid T-rex’iga vastamisi, olid jahmunud selle hiiglaslikust suurusest ning keeletud selle vanusest, milleks tol ajal hinnati 8 miljonit aastat. Praegu teame, et see on palju vanem, umbes 66 miljonit aastat. T. rex’ist sai kuulsus ja nõndasamuti sai kuulsus Barnum Brownist, keda jäädakse mälestama kui meest, kes avastas Tyrannosaurus rex’i.
Mõni aasta pärast seda, kui T-rex vallutas New Yorgi, leidis Brown Montana kõnnumaal märksa täielikuma T-rexְ’i skeleti, imepärane kolju, peaaegu inimesepikkune ja rohkem kui 50 terava liiprinaela suuruse hambaga. Kui Browni esimene T-rex oli olnud liiga kehv, et anda kindlat hinnangut looma kogusuurusest, siis teine fossiil näitas, et T-rex oli tõepoolest kuningas: ligi 11 meetri pikkune dinosaurus, kes tõenäoliselt kaalus mitu tonni. Ei olnud mingit kahtlust: T-rex oli suurim ja hirmuäratavaim maismaa kiskja, kes iial elanud.
Järgmise mõnekümne aasta jooksul nautis T-rex edu tipus, filmide ja muuseumieksponaatide staarina üle kogu maailma. Ta võitles hiigelgorilla King Kongiga ja hirmutas publikut Arthur Conan Doyle’i raamatu „Kadunud maailm“ ekraaniversioonis. Kuid tema kuulsus maskeeris mõistatust: pea kogu 20. sajandi jooksul ei olnud teadlastel õrna aimugi, kuidas sobitus T-rex dinosauruste evolutsiooni laiemasse pilti.
1910. aastal avastati Albertas suur türannosauruste massihaud. Need sugulased – Albertosaurus, Gorgosaurus, Tarbosaurus – on ligikaudu T-rex’i suurused ja neil on väga sarnased skeletid. Sedamööda, kuidas kivimite dateerimise teadus 20. sajandil arenes, tehti samuti kindlaks, et need türannosaurused elasid T-rex’iga ligikaudu samal ajal: päris Kriidi ajastu lõpus, vahemikus 84 ja 66 miljonit aastat tagasi.

Tyrannosaurus rex. Eestvaade. (The American Museum of Natural History.)

T-rex on küll kuulus tegelane – luupainajalik kummitus, kuid ta oli ka tõeline loom. Paleontoloogid teavad temast päris palju: kuidas ta välja nägi, kuidas ta liikus ja hingas ja oma maailma tunnetas, mida ta sõi, kuidas kasvas, ning miks oli ta võimeline kasvama nii suureks. Osaliselt seetõttu, et meil on päris palju T-rexi fossiile: üle 50 skeleti, mõned peaaegu täielikud – rohkem kui peaaegu ükskõik milliselt teiselt dinosauruselt. Kuid peamiselt on põhjus see, et niivõrd paljud teadlased tunnevad vaistlikku tõmmet selle kuninga majesteetlikkuse poole, samamoodi nagu paljud inimesed on kiindunud filminäitlejatesse ja sportlastesse. Teadlased on uurinud T-rex’i kogu oma tööriistakastiga: uurinud röntgentomograafiga tema kolpa ja meeleorganeid (õigemini kohti, kus need asusid), kasutanud arvutianimatsioone tema kehahoiu ja liikumise mõistmiseks, modelleerinud tema toitumist inseneri-tarkvaraga, teinud luude mikroskoopilisi uuringud nägemaks, kuidas ta kasvas ja veel palju muud. Selle kõige tulemusena teame sellest Kriidi ajastu dinosaurusest rohkem kui mõnestki tänapäeval elavast loomast.
Missugune oli T-rex elava, hingava, toituva, liikuva, kasvava loomana? Lubage tutvustada dinosauruste kuninga autoriseerimata biograafiat. Alustame kõige tähtsamate andmetega.
On ütlematagi selge, et T-rex oli hiiglaslik: täiskasvanud olid umbes 13 meetri pikkused ning kaalusid umbkaudu 7–8 tonni, tuginedes võrranditele, millega hinnatakse kehakaalu reieluu paksuse järgi. Tõenäoliselt elas ta umbes 30-aastaseks. Juura ajastu teised valitsejad – Allosaurus, Torvosaurus ja nende lähedased – ulatusid kuni kümne meetrini pikkuseni ja mõne tonnini, nad olid kindlasti koletised, kuid Rexile polnud neil midagi vastu panna. Pärast temperatuuri- ja meretaseme muutusi Kriidi ajastul kasvasid mõned Aafrika ja Lõuna-Ameerika karharodontosaurused isegi suuremaks kui nende Juura ajastu eellased. Giganotosaurus oli näiteks umbes sama pikk kui T-rex ja tema kaal võis küündida kuue tonnini. Kuid ta oli ikkagi veel oma tonni või paar kergem kui Rex, seega seisab Kuningas eraldi kui suurim lihatoiduline loom, kes elas maismaal dinosauruste ajastul, või ükskõik mil muul ajal meie planeedi ajaloos.
Näita T-rex’i pilti lasteaialastele ja nad teavad otsekohe, kes sellel on. Tal on selgelt äratuntav stiil, ainulaadne kehakuju, või teaduskeeles eriline kehaplaan. Ta pea on hiigelsuur ja massiivne, lühikese ja jämeda kaela otsas nagu kulturistil. Liig suurt peakolu tasakaalustas pikk koonusjalt ahenev kiigelauasarnase horisontaalse asendiga saba. Rex seisis vaid oma tagajalgadel ning liikus lihaseliste reite ja säärte jõul. Ta balansseeris varvastel nagu baleriin, pöiavõlv või tald puutusid maad harva, kogu keha raskust kandsid vaid kolm varvast. Tema esikäpad näisid kasutud: haledad kahe töntsi sõrmega asjapulgad, koomiliselt ebaproportsionaalsed võrreldes ülejäänud kehaga. Ja keha ise: mitte paks, nagu neil pikakaelalistel sauropoodidel, kuid ka mitte väleda Velociraptor’i kõhetu kuju. Tema päris oma kehatüüp.

Tyrannosaurus rexi kolju. (The American Museum of Natural History.)

T-rex’i võimsus peitus tema peas. Koonu tipust kõrvani umbes pooleteise meetri pikkusena oli kolju ligikaudu sama pikk kui keskmine inimene. Rohkem kui 50 nugateravat pahaendeliselt naeratavat hammast. Koonu eesotsas paiknesid pisemad haaravad hambad, aga piki üla- ja alalõua külgi kulges saehambuliste banaani suuruse ja kujuga hammaste rivi. Pea tagaosast, pudelikorgisuuruse kõrvana toimiva augu juurest kumerdusid lihased lõugade avamiseks ja sulgemiseks. Kumbki silmamuna oli greibisuurune. Nende ees asus nahaga kaetud ulatuslik urgete süsteem, mis aitas kergendada pead ning suured lihavad sarved koonu tipus. Lisaks tungisid pisikesed sarved esile kummagi silma eest ja tagant, ning veel üks rippus alla kummaltki põselt – luumügarad kaetud keratiiniga, sama ainega, mis moodustab meie sõrmeküüned. Kujutlege nüüd seda võigast nägu viimase pildina silmade ees, enne kui liginevad hambad teid maha paiskama ja luid purustama asusid. Nii mõnedki dinosaurused kohtusid oma lõpuga just sel moel.
Tervet keha – pead, pisikesi esijäsemeid, jämedaid jalgu kuni sabaotsani välja ؘ– kattis paks soomuseline nahk. Sel moel meenutas T-rex ülekasvanud krokodilli või iguaani, sarnanedes sisalikuga. Kuid oli üks tähtis erinevus: Rexil ulatusid soomuste vahelt välja suled. Need ei olnud suured ja harunevad nagu lindude tiibadel, vaid olid lihtsad kiud, mis nägid välja ja tundusid pigem karvadena. Suurimad neist olid jäigad nagu okassea okkad. Päris kindlasti polnud T-rex võimeline lendama ega osanud seda dinosauruste varastel päevadel samuti need eellased, kellel esimesena sellised protosuled arenesid. Suled said suled alguse kui lihtsad kattekoest kimbud, mida sellised elukad nagu T-rex kasutasid sooja hoidmiseks, partnerite ligimeelitamiseks ja rivaalide eemalepeletamiseks. T-rex’i skeleti fossiliseerunud sulgede leidmine seisab paleontoloogidel veel ees, kuid oleme kindlad, et mingid udemed pidid tal olema, sest primitiivsed türannosaurused, nagu Dilong ja Yutyrannus, olid teadaolevalt kaetud karvataoliste sulgedega, nagu ka mitmed teised teropoodid, kes on säilinud sellistes erakordsetes tingimustes, mis lubasid pehmetel osadel fossiiliks muutuda. See tähendab, et T-rex’i eellastel olid suled, ning on väga tõenäoline, et Rexil olid samuti. Ja mis kõige tähelepanuväärsem: linnud on arenenud dinosaurustest.

Tyrannosaurus rex. (The American Museum of Natural History.)

T-rex elas umbes 68–66 miljonit aastat tagasi ning tema koduks olid Põhja-Ameerika lääneosa metsaga kaetud rannikutasandikud ja jõeorud. Seal oli tema võimu all mitmekesine, saakloomadega külluslikult asustatud ökosüsteem: sarvilise näoga Triceratops (vt pilti galeriis), pardinokaline Edmontosaurus, tankitaoline Ankylosaurus, kuplikujulise peaga Pacbycephalosaurus ja paljud teised. Tema ainsateks rivaalideks toidu pärast olid palju väiksemad dromeosaurused – Velociraptor’i-taolised raptordinosaurused –, mis tähendab, et võistlejaid neil peaaegu polnudki.
Kuigi eelneva 10–15 miljoni aasta jooksul oli samasuguses keskkonnas elutsenud mitmeid teisi türannosauruseid, ei olnud nemad T-rex’i eellased. Rexi lähimad nõod olid Aasia liigid, nagu Tarbosaurus ja Zhucbengtyrannus. T-rex, nagu on selgunud, oli immigrant. Ta alustas Hiinast või Mongooliast, kalpsas üle Beringi maismaasilla, seikles läbi kogu Alaska ja Kanada ning suundus praeguse Ameerika südamesse. Kui noor Rex oma uuele kodumaale saabus, leidis ta kõik viljad noppimiseks küpsena. Ta levis üle Põhja-Ameerika lääneosa, Kanadast kuni New Mexico ja Texaseni, nügis kõrvale viimase kui ühe keskmise ja suure kehasuurusega kiskjadinosauruse ning kontrollis lõpuks üksi kogu kontinenti.
Siis, ühel päeval see kõik lõppes. T-rex oli kohal kui 66 miljonit aastat tagasi langes taevast asteroid ja tegi Kriidi ajastule vägivaldse lõpu, tappes kõik mittelendavad dinosaurused. Nende kuningas lahkus kõrgpunktil, niidetuna maha oma võimu tipul…

Teadmiseks!
Kõige täiuslikum ja kõige paremini säilinud T-rexi skelett leiti 1990. aastal Lõuna-Dakotas ja see asub Chicago loodusmuuseumis (Field Museum of Natural History). Nime Sue sai ta oma leidja paleontoloog Sue Hendricksoni järgi. Muide selle eluka kolju on koopia, sest originaalkolju on nii raske, et seda ei saanud lihtsalt traatidega skeleti külge kinnitada. Kuid originaaalkolju on sealsamas vaatamiseks väljas.

0

Your Cart