Sophia Loren – Itaalia filmitööstuse säravaim täht

19 minutit lugemist

Veel 1999. aastal peeti Sophia Lorenit internetis korraldatud küsitluse põhjal seksikaimaks staariks. Kuidas ta on suutnud seda saavutada? Loren ilust ja kosmeetilistest operatsioonidest.
On üks kultus – Sophia Loreni ilukultus. Staar põhjustas furoori, kui ta 1999. aastal ilmus Oscari auhindade üleandmistseremooniale Armani elegantses pikas mustas kleidis. Oli raske uskuda, et Sophia oli juba 64-aastane ja oli suutnud jääda aegumatult ilusaks, nagu läheksid aastad temast mööda, ei kortse, ei väsimust.

Tõepoolest, emake loodus pole Sophia Loreni puhul koonerdanud. Pozzuolist Napoli lähedalt pärit käsitöölise tütar oli veel tollal sama ilus ja erootiline kui nooruses. Ilu, mis kunagi ei möödu? Austria „News” korraldas 1999. aastal interneti vahendusel sajandi kõige erootilisema naise valimise. Esimese kahe nädala jooksul osales üle poole miljoni lugeja. 157 053 andis oma hääle Sophia Lorenile. Sensatsioon! Teisele kohale tuli 37 000 häälega „Rannavalve” staar Carmen Electra. Järgnesid Grace Jones ja Cindy Crawford.
Klassikalise iluideaali triumf kiiresti muutuvas maailmas? Kuidas Sophia seda saavutada suutis? Ta selgitas tollal oma ilu saladust järgmiselt: „Ma tulen endaga toime. Iga jälg minu näos on üks vahejaam minu elus. Ma armastan inimesi, armastust, loodust ja seda vahvat tunnet olla naine.”

Sophia Loren 1950. aastal.

Sophia tunnistas, et ta pöörab suurt tähelepanu lõdvestumisele, positiivsele mõtlemisele ja trennile.
Tavaliselt tõuseb Sophia üles kell viis hommikul ja läheb juba kell kaheksa õhtul magama. Kindlasti jalutab ta iga päev tunnikese. Ta ei pea dieeti pidama, sest ta ei söö hommikuti. Ta sööb õigupoolest vaid kord päevas: pastat, kana, salatit, puuvilju. Sageli loobub ta ka õhtusöögist.
Sophia oma välimusest: „On inimesi, kes on uhked oma loomulikele kortsudele. Ka mina kuulun nende hulka. Kuid võib juhtuda, et ühel päeval ütlen ma endale: ma ei talu seda enam. Siis võtan telefoni ja helistan maailma parimale ilukirurgile.”
Elu täis harmooniat ja sisemist tasakaalu. „Iga naine võib ennast ilusana tunda,” ütleb Loren. „Asi pole mitte rõivastes või make-upis. Inimese ilu on tema silmades ja selles salapärases auras, mida ta endast kiirgab.”
Sophia Loren (neiupõlvenimega Scicolone) on kinokunsti elav legend, kellel on vedanud nii karjääris kui ka isiklikus elus, sündis 20. septembril 1934 Roomas. Käsitöölisest isa Ricardo ei abiellunud kunagi Sofia klaveriõpetajast ema Romildaga, kuid lapsendas tütre.
Kuigi Sophiale meeldib mängida tagasihoidlikku ja malbet naist, siis just väline ilu oli see, mis määras Sofia Scicolone karjääri. Käsitöölise abieluväline tütar võttis juba 15-aastasena osa ilukonkursist ja missivalimistest. Kui ta oli vaevalt 17-aastane, määras tema tulevase elukäigu miss Latiumiks valimine ühes Rooma ööklubis. See juhtus 1950. aasta veebruaris.
Filmiprodutsent Carlo Ponti (1912–2007), kes oli saanud maailmakuulsaks filmiga „Rooma, avatud linn”, istus lava ääres ja saatis Sophiale oma visiitkaardi. Ponti polnud mingi iludus – täiesti tavaline ilmetu välimusega vanamehenäss, Sophiast 20 cm lühem (Sophia pikkus on 174 cm), pea 22 aastat vanem ja juba tollal algava kiilaspäisusega. Ta palus neiul tulla oma büroosse. Ponti oli avastanud loodusliku ande, sündinud filminäitleja, kellele ta andis filminimeks Sophia Loren. „Tol ööl,” meenutab Sophia, „keetsin ma talle oma lemmiktoitu peperoni al formo.” See oli Sophia meelest suurim armuavaldus. Peagi sai Sophia oma esimese rolli filmis „Quo vadis?” (1950). Sophia Loren on mänginud rohkem kui sajas filmis. USA-s vändatud filmides olid tema partneriteks sellised tähed nagu Anthony Quinn, Clark Gable, John Wayne, Richard Burton, Cary Grant, Frank Sinatra, Anthony Perkins, Charlton Heston, Paul Newman ja Gregory Peck.

Carlo Ponti ja Sophia Loren.

Romantikat asendas mõistus. „Carlo ei ole mind kunagi kingituste ja tähelepanuga üle külvanud. Mul pole kunagi olnud sõrmuseid, mida ma oleksin saanud sõbrannadele näidata. Tema armuavaldust ootan ma tänini. Me läksime kokku ilma suuresõnaliste armuavaldusteta. Me pole kunagi teineteisele igavest armastust vandunud. Me lihtsalt võtsime kätest kinni ja juhtus nii, et jäädavalt. Ta on minu elu mees,” meenutas Sophia hiljem. Ikka ja jälle levitati kuuldusi mõlema abikaasa kõrvalehüpetest. Kuid ebavõrdne paar jäi kokku, nii abielupaarina kui legendina.
Sophia Loren tegi fenomenaalset karjääri: puusi hööritavast itaalia sekspommist karakternäitlejaks. Tõsi, tema karjääri algusaastatel pakkus talle kõva konkurentsi ilus, kuid mitte nii temperamentne ja kirglik Gina Lollobrigida. Mõlemad naised tegid teineteise aadressil üsnagi sapiseid märkusi. Lollo vahutas: „Oma suure suuga võiks ta veenvalt ainult haikala mängida.” Või samas vaimus: „Parem hakata koristajaks, kui selle Sophia Loreniga filmi teha.” Kuid õelutsemine ei aidanud midagi. Sophia Lorenist sai aja jooksul maailmakuulsusega staar, Gina Lollobrigida vajus aga tasapisi unustusehõlma.
Kuna nende tutvus algul oli Ponti veel abielus ega saanud Itaalias lahutada, olid nad sunnitud kodumaalt lahkuma. Paar võttis Prantsuse kodakondsuse, laskis ennast Mehhikos lahutada ning abiellus uuesti Pariisis. Sophiale kui ehtsale itaallannale oli kõige tähtsam perekond. „Perekond oli suurimaks toetuseks minu elus ja karjääris,” tunnistab staar. Kuid just temal, naiselikkuse sümbolil oli lapsesaamisega suuri probleeme. Vittorio de Sica filmi „…ja sellegipoolest nad elavad” (1960) võtete ajal pidi ta minema läbi jääkülma mägioja. Pärast seda kaotas ta oma esimese lapse, hiljem veel kaks.

Sophia Loren 1984. aastal.

1968. aastal oli Sophia taas rase ning usaldas ennast Genfis elava maailmakuulsa naistearsti Hubert de Watteville hoolde. Sophia üüris Genfi hotellis Intercontinental neljatoalise luksusnumbri, mille juurde kuulus separaatne lift, oma köök ja kaks salajast telefoniliini. Sophia pidas raudselt vastu ning tõi 1968. aastal kevadel keisrilõikega ilmale oma esimese lapse. Poisile panid isa järgi nimeks Carlo. Hiljem sündis Genfis veel teinegi poeg, Edoardo. Carlost sai dirigent, Eduardost aga isa eeskujul filmiprodutsent.
Ikka ja jälle andis abielupaar klatšipressile kõneainet. Maailma avalikkust erutas ka nende dramaatiline maksuafäär 1980. aastal. Sophia Loren mõisteti tulude varjamise eest süüdi ja saadeti 17 päevaks Napoli lähedal asuvasse Caserta vanglasse. Pärast seda muutus ta oma kaasmaalaste hulgas ebatavaliselt populaarseks. Naine, kes mängib maksuametile ninanipsu – see juba läheb itaallastele peale!
Praegu on Sophia Loren kustuv täht. Mida on tal veel soovida? Mitte midagi, mida saab osta, sest raha on tal küllalt. Sophia korteriprobleeme ei tunne. Tal on maja Šveitsis Genfi järve ääres, rantšo Californias ja korterid Roomas ja New Yorgis.

Sophia Loreni elu pidepunktid
20 Sophia Loren Berliini filmifestivalil.
30 Film „Eile, täna, homme.” Ajakirjale „People” antud intervjuus ütleb ta: „Selles eas teatakse elust juba rohkem, sellest, mida sa soovid. Mina sooviksin endale eelkõige last.”
40 „Neljakümneselt tunnen ma ennast palju küpsemana, eelkõige sellepärast, et ma seisan lõpuks kahe jalaga maa peal.” Selleks ajaks oli tal kaks toredat poega, teeninud miljoneid ja saavutanud maailmakuulsuse.
50 „Viiekümneselt mõtlesin ma: suur jumal, aastad lendavad nii kiiresti! Mida ma saan selle vastu teha? Mulle meeldis see, et ma tundsin suuremat elurõõmu kui kahekümneselt.“
60 „Nüüd, kui ma olen juba kuuekümnendates aastates, mõtlen mõnikord, et ma olen leidnud nooruse allika. Elu on kuum ja pakub lõbu, eelkõige väikesed asjad.”
* * *
Matt Damon: „Ta on maailma kauneimaid naisi. Ta on lihtsalt uskumatu olevus.”
Whoopi Goldberg: „Minu jaoks on ta väljapaistvaim olend Jumala loodud ilusal maal.”
Elizabeth Taylor: „Ta näeb fantastiline välja. Naisena olen ma tema üle uhke.”
Giorgio Armani: „Tal on uskumatu seksapiil ja ilu nagu kahekümneaastasel.”
Tom Hanks: „Ta on alati olnud üheaegselt uskumatult ilus ja andekas.”
Ameerika ajakirja „People” esikaanel oli Sophia Loreni kohta öeldud „Forever sexy”. Austria ajakiri „News” tituleeris Loreni „sajandi naiseks”.
Carlo Ponti, filmilegend, kes finantseeris selliseid meistriteoseid nagu „La Strada” (meil tuntud pealkirja „Nad rändasid ringi”) ja monumentaaleepost „Dr. Schiwago”.

Sophia Loren puistab hinge

20. septembril [1999] muutub maailm teie jaoks… (Intervjuu toimus enne Sophia Loreni juubelit – toim.)
Miks?
Te saate 65.
Kas 65 on tõesti suur vanus? Kas ma olen vana?
Te ei näe nii vana välja.
Ah, see on sünnipäev nagu iga teinegi. Võib-olla ma lihtsalt mõtlen sel päeval oma elu üle pisut rohkem järele, kui teistel sünnipäevadel.
Ja milline on teie järelemõtlemise tulemus?
See, et inimene tunneb ennast vaid siis vanana, kui ta kahetseb asju, mida ta on oma senises elus valesti teinud. Kui ta oma vigadele mõtleb ja ütleb: mida ma küll olen elus korda saatnud!
Kas teil on midagi kahetseda?
Ei. Minu elu oli üks suur edu, kõik minu unistused on täitunud. Nii töös kui ka isiklikus elus. Loomulikult olen ma vigu teinud, kuid kõik minu vead on lõppkokkuvõttes eduks muutunud. Seepärast pole nendel vigadel tagantjärele minu jaoks enam mingit tähtsust.
Mis hoiab naisi noorena? Mida peaksid naised tegema, et välja näha nagu teie? Kas tuleks vältida pisaraid, armuvalu ja kibestumist? Milline on teie isiklik kortsudevastane retsept?
Miks peaks 65-aastane naine üritama välja näha nagu 25-ne? Kortsud näos kuuluvad asja juurde. Jäljed näos märgivad vahejaamu minu elus. Naised, kes ka veel 65-selt näevad välja nagu oleksid nad 25 – neist on elu jäljetult mööda läinud. Kohutav! Ma näen asja nii: kui ollakse õnnelik, omatakse armastusväärseid kortse.
Peegel ei ole teie vaenlane?
Ei, veel mitte. Õnneks.
Kuidas te hoiate austajaid endast eemale?
Kas neid leidub? Lihtsalt vaimustav, seda meeldib mul kuulda! Oh ei, austajatega pole mul mingeid probleeme. Ma olen üksik hunt, olen seda alati olnud. Ma olen meelsamini üksinda kui seltskonnas.

Ainus foto, mis tekitab filmidiivas piinlikkust. Sophia Lorenist on tehtud tuhandeid fotosid, kuid vaid üks neist sai kurikuulsaks: 1954. aastal tehtud ülesvõte, kus Sophia silmitseb seksisümbolist filmitähe ameeriklanna Jane Mansfieldi büsti, kuulub sellesse valdkonda. „Saan oma austajatelt tihti palveid anda autogramm just sellele fotole,” tunnistab Sophia Loren, „aga ma ei tee seda kunagi.”

Te ei jäta just eraku muljet.
Teate, milline oli minu elufilosoofia? See oli puufilosoofia – ma otsisin endale kohakese, ajasin juured maasse ja kasvatasin metsa. Ainult nii tunnen end kindlalt ja turvalisena. Minu mets on minu perekond, minu kodu.
Kus teie kodu asub?
Seal, kus on minu pojad.
Mitte seal, kus on teie mees Carlo Ponti?
Temast ma ei räägi, sest me kuulume kokku. Ma tunnen meid ühe isikuna.
Juba 43 aastat olete te abielus endast 20 aastat vanema mehega. Kuidas see teil õnnestunud on?
Kuna ma olen selle nimel võidelnud; kuna me elame koos teineteist sajaprotsendiliselt respekteerides; kuna me ei vaatle harmoonia hetki iseenesestmõistetavana, vaid elame neid läbi täiesti teadlikult.
Ja jättes teineteisele teatava vabaduse?
Vabaduse? Seda ei küsita, seda võetakse endale. Ma ei salli seda üldse, kui abieluinimesed räägivad tänapäeval vabadusest – nagu seda igaühel polekski! Vabadus pole kunagi olnud probleemiks minu ja Carlo vahel. Kuid ma pole ka seda vabadust kunagi ära kasutanud – pean seda iseenesestmõistetavaks.
Aga kuidas te ikkagi suutsite seda meest 43 aastat välja kannatada?
Kuna ma leidsin, et ta oli see õige – mees kogu eluks.
Kas te tahate meid uskuma panna, et te pole oma meest kunagi petnud?
Ei, ei – mitte kunagi!
Ja mis oli siis omal ajal Marcello Mastroianniga?
Mu jumal, mida te räägite? Ta oli mulle nagu vend.
Ja mis oli Cary Grantiga?
Temaga oli mul väike flirt, kuid see oli enne minu abiellumist.
Te lausa ruineerite miljonite meeste unistust, kes öösiti kujutavad ette, kuidas nad Loreni võrgutavad.
Lihtsalt võrratu, kui nad sellest tõesti unistavad, aga ma usun, te liialdate. Kui see aga tõesti nii on – mulle meeldib selline ettekujutus.
Kas te olete üldse võrgutatav?
Ei.
Just äsja suri pettumusest kolm miljardit meest.
Mul on kahju, kuid ma ei saa sinna midagi parata.
Kui te püsti tõusete, kas on siis asju, mille kohta te teate, et te peate need täna korda ajama? Kas teil on kohustuslikke ülesandeid?
Jaa. Varemalt helistasin iga päev oma emale – ükskõik millisest maailma nurgast. Kahjuks ei saa ma seda enam teha, sest ta on juba kaheksa aastat surnud. Aga ma tean alati täpselt, kus on minu mõlemad pojad ja nüüd helistan neile.
Näib, et teil on oma poegadega väga lähedased suhted?
Oo jaa.
Liiga lähedased? Need on ju täiskasvanud mehed, üks 26-, teine 30-aastane.
Palun ilma paanikata! Ma tean, mida ma teen. Koolis nimelt ei õpita, mida tähendab hea ema olla, aga ütleksime nii – ma olen nende vari, kes neile järgneb. Inimene, kes on alati nende jaoks olemas.
Kas nad räägivad teile kõigest?
Ma ei tea seda ja ka ei küsi alati. Ma ei tahaks neid seada olukorda, kus nad peaksid mulle näkku valetama.
Mida te olete seksikuningannana oma poegadele naistest rääkinud?
Mina? Mitte midagi. Emad ei tohiks ennast sellesse küsimusse üldse segada või kuidas?
Kogu maailmas juhtub seda iga päev miljoneid kordi.
Nii on kirjas halearmsates filmistsenaariumides. Kui ka mina selline ema oleksin, võtaksin ma oma poegadelt võimaluse koguda neil endil häid ja halbu kogemusi.
Kas oli aegu, mil te oma esilevõlvuvaid kehaosasid vihkasite, kuna nad seisid teie keha ja teie talendi vahel?
Te mõtlete minu rinnaümbermõõtu?
Jaa.
Vastupidi. Nende mõlema kehaosaga võisin ma alustada oma karjääri ja 25-aastaselt võitsin ühe oma varajasema rolli eest esimese „Oscari”. Ma teadsin alati, milleks ma olen suuteline. Lasksin täiesti teadlikult oma rinnapartii käiku, püüdes seda tükkhaaval kõrvaldada neist rollidest, kus ma pidin ainult ilus olema. Aga ilma selleta, nagu teie ütlete – „esilevõlvuvate kehaosadeta” – poleks ma kunagi nii kaugele jõudnud.
Kas naised oskavad midagi sellist, milleks mehed ei ole kunagi suutelised?
Naised on imelised. Ma olen alati naiste poolt. Ainult nemad suudavad tuua tõelisi ohvreid, naised ei ole nii suured egoistid nagu mehed. Eriti siis, kui neil on lapsed.
Te olete legend, seksijumalanna. Kas teile oleks meeldinud rohkem tavalise naise roll?
Seda kõike ma ei ole, mind häirib, kui inimesed minusse nii suhtuvad. Ma olen täiesti tavaline naine, ema, abikaasa. Kui mind asetatakse postamendi otsa, tõmmatakse mu juured maa seest välja ja siis hakkab mul hirm, et ma võin postamendi otsast alla sadada.
Millal te askeldasite viimati pliidi juures?
Eile õhtul. Keetmine lõdvestab mind kohutavalt. Ma keedan sageli ja terveid menüüsid – seda kõike õpetas mulle ema. Olen spetsialist kastmete ja fantastiliste pitsade alal. Ainult kooki ma ei oska küpsetada.
Te lasete silmadel ringi käia, teil on elavad žestid, te olete Napolist pärit – me oletame, et te loobite ka vaasidega…
…Te olete näinud liiga palju filme itaalia naistest! Ei, minu puhul on kõik hoopis teistmoodi. Veelgi halvemini. Ma ei loobi nõusid, vaid teravusi ja oma sõnadega taban palju valusamini. Enda ümber hoope jagada näitab nõrkust, sõnadega haavata näitab tugevust.
Kas te näete unes mõnda korduvat sündmust?
Varemalt jaa, kuid see on vanaduses lakanud. Ma nägin unes, et jooksin millegi eest ära, jooksin ja jooksin ega pääsenud kunagi.
Ja teie päevased unelmad?
Neid jätkub minu elu lõpuni. Tahaksin veel kord mõnes heas filmis mängida, imetoredat raamatut kirjutada ja eelkõige – lapselapsi omada. Nende üle oleks mul paganama hea meel.

Alessandra Mussolini on teie nõbu, neofašist. Kas pole kuidagi piinlik?
Sugugi mitte. Ma armastan Allesandrat, jumaldan teda. Suurepärane naine, väga tark, ilus, aus. Ta tegi riigieksamid cum laude ja võitleb vapralt kõige selle eest, mida ta õigeks peab.
See kõlab nii, nagu oleksite te poliitilistes küsimustes ühel meelel?
Ma ei räägiks teiega poliitikast. Intervjuus jääb see alati liiga pinnapealseks.
Te näikse olevat nii täiuslik, kuid ometi on asju, mida te ei suuda.
Mida? Siiani olin arvamusel, et ma oskan kõike.
Näiteks te ei oska ujuda.
Ärge kartke, ma püsin päris kenasti vee peal.
Kui kaua teil kulub aega hommikuse ülestõusmise ja avalikkuse ette astumise vahel?
Ma pole ometigi Inglise kuninganna, kes avalikkuse ees üles astub! Oma näo jaoks vajan 15 kuni 20 minutit, 10 minutit juuste jaoks ja pärast seda võin ma kas või suletud silmadega toimetuste kallale asuda.
Palun, püüdke ennast kirjeldada inimesele, kes teid ei tunne.
Kui ma poleks Sophia Loren, oleksin kindlasti tema hea sõber. Sophia on väga tolerantne, väga mõistev, väga tundeline. Kui ta kohtab mõnda inimest, teab ta otsekohe, kas sellest kohtumisest arenevad suhted või mitte. Ta tunnetab seda otsekohe. Sophia on väga terane, märkab kõike, näeb kõigest läbi.
Kas teie elus on saladusi, mida ta tahaksite meiega jagada?
Ma tunnistan teile midagi üles: olid ajad, mil saksa loteriil võis võita tohutuid summasid. Mul oli sekretär, kes oli Zürichist pärit. Kord ma ütlesin talle: „Kas sa ei võiks külastada oma vanemaid ja ühteaegu täita lotopilet meie jaoks?” Kuid me loobusime siiski sellest ideest, me tundusime iseendale nii alpidena.
Teie sünnipäeval ilmub haldjas ja ütleb: „Sophia, ma täidan ühe sinu soovi.”
Miks ainult ühe? Miks mitte kolm soovi, nagu see teiste haldjate puhul kombeks on?
Siiski ainult üks soov.
Ma sooviksin, et mu lapsed oleksid õnnelikud ja et nad elaksid sellist elu, millest nad on unistanud.
Kas te valetate vahetevahel?
Mitte kunagi.

Kuid on meeldivaid valesid.
Ei, valed on alati halvad.
Kas te kardate midagi?
Paljusid asju. Kardan, mis võiks homme juhtuda, kas ma teen ikka kõik õigesti. Kardan maailmas toimuva pärast. Mõtlen, kas on midagi minu lastega lahti? Ja eelkõige kardan lendamist. Ma vihkan lendamist. Värisen seni kuni lennuk on õhus. Mu süda klopib. Lendamisega pole ma suutnud kunagi ära harjuda.
Eksistentsihirmu teil pole?
Miks? Minu elu kulgeb kindlat rada pidi, mis võiks küll veel juhtuda?
Te abiellusite, kui te olite 23-aastane. Kas te soovitate noortel naistel abielluda vanemate meestega?
Minul lihtsalt klappis oma mehega, kuid sellest ei tuleks kindlat reeglit teha. Kõik sõltub sellest, milline oli lapsepõlv, noorusaeg. Ma kasvasin üles ilma isata, vajasin puuduvale isale aseainet ja õigel momendil kohtasin vanemat meest.
Teie isa jättis teie ema kahe tütrega maha.
Jaa, ning tõi peale selle meile kaela suure õnnetuse.
Te olete talle nüüd andestanud?
Ma ei vaeva oma pead sellega, kas ma peaksin talle andestama. Tõenäoliselt olen ma talle juba andestanud, sest kui see nii ei oleks, peaksin ma teda vihkama, aga seda ma ei teeks. Kuid igal juhul mõtlen ma ikka veel sellele, miks ta meie elu nii kohutavaks tegi.
Kas leidub mehi, kes on teie meelest atraktiivsed?
Tuleb ette, et ma näen mõnda meest ja ütlen „vau”. Ühe üsna väikese „vau”. Minu puhul pole teisiti kui teiste naiste juures, kes ei oota kunagi oma „vau-meest”, kuid kes loodavad teda ühel päeval kohata. Ja mis siis saab – kes seda teab.
Mida tähendab teie jaoks vanadus?
Kui valgus silmades muutub või koguni kustub. On võimalik seda valgust säilitada, olles õnnelik ja on võimalik olla kaua õnnelik, kui teatakse, kes ollakse ja mis on kellegi jaoks hea. Ei tohi käituda nii, nagu oldaks mõni teine. Ma usun, et valgus minu silmades veel särab.
Kas te ei saa enam filmirolle või te teete ennast kättesaamatuks?
Ma esinen sageli televisioonis.
See pole üks ja seesama.
Siiski. Vahetegemine filmi- ja TV-näitleja vahel kuulub minevikku. Töö on sama. Ma võiksin rohkem filmirolle saada, aga ma ei taha, sest mulle ei sobi ei stsenaariumid ega rollid. Mulle mittesobivase osasse pean ma panema oma tunded. Seda ma ei saa ja ei taha. Aga kui tuleb keegi, näiteks Robert Altman, ja pakub mulle rolli oma uues filmis „Prét a Porter”, olen ma otsekohe nõus.
Kui suur on teie varandus?
See ei lähe teile korda. Kuid ärge muretsege, ma tulen toime. Kui ei, siis võtan vastu halva stsenaariumi.
Te saate 65. Kas tunnistate, et kuskilt pistab?
Ma pihin ainult kirikus, mitte teie ees. Ei, pista mul kusagilt. Ma olen terve.
Me mõtleme välja ühe stseeni: me seisame bussipeatuses, hakkab sadama, aga bussi ei tule ega tule. Mida te teete?
Ma võtaksin kingad jalast ja paneksin punuma, et kusagil peavarju leida ja teil oleks raskusi, et minuga sammu pidada – nii nobe olen ma veel.

©MAAJA

 

0

Your Cart