Rainer Werner Fassbinder – meeleline intrigant

Ajaleht „New York Times” andis Fassbinderile kord sellise hinnangu: „Fassbinder on Euroopa andekaim režissöör”, sest lombitagused kriitikud nägid ainult tema melodramaatilisi ja erutavaid filme. Kuid nad ei osanud aimatagi, mida Fassbinder endast inimesena kujutas. Seevastu Münchenis oli Fassbinder tuntud kui homoseksuaalne kõrtsikakleja ja intrigant. Selline suhtumine kandus üle ka Fassbinderi filmidele. Kriitikud sõimasid teda diletandiks. Kuid mitte ühelgi teisel režissööril peale Fassbinderi ei õnnestunud pärast sõda viia oma tööd, eelkõige aga iseennast, kultuurihuviliste tähelepanu keskpunkti. Ta juhtis oma näitlejaid nii, nagu taltsutaja juhib oma tiigreid ja lõvisid – enamasti ainult žestidega, ja kui see vajalikuks osutus, ka piitsaga.
Kogu tema looming nägi ilmavalgust tammepuust kirjutuslaua taga. Seal mõtles ta lugusid välja, kirjutas filmistsenaariume ja sõlmis lepinguid. Selle kirjutuslaua taga sõi ta oma lemmiktoitu Königsbergi klopsi, pani kärakat ning pruukis kokaiini ja teisi uimasteid. Oma töökohalt lahkus ta ainult selleks, et minna külmiku juurde, tualetti või filmi vändata. Ja kuigi teda ümbritsesid alailma inimesed, kes teda armastasid, tundis ta ennast siiski üksiku, turvalisust vajava lapsena.
Rainer Werner Fassbinder sündis 31. mail 1946 Bad Wörrishofenis. Tema isa oli lüürilise hingelaadiga arst, kelle lemmikluuletajaks oli Rainer Maria Rilke. Raineri ema oli tõlk, haritud naine. „Troonipärija”, kahvatu ja kõhna näoga Rainer, oli oodatud laps. Kuid õige pea perekond purunes. Isa asus elama Kölni, ema kolis koos kuueaastase pojaga Münchenisse. Vanaema võttis tülika lapse oma hoole alla. Üsna pea selgus, et seda väänkaela pole võimalik kasvatada. Suurejooneliselt anti Rainerile täielik tegevusvabadus. Poiss kolas ringi suurlinna tagahoovides ja valgustamata tänavatel, mida ta hiljem oma filmides (näiteks „Nelja aastaaja kaupmees”) nii masendavalt kujutada oskas. Oma haridusteed alustas Rainer Rudolf Steineri koolis. Kuid gümnaasiumidest, muuhulgas Augsburgi omast, lahkus ta üsna kiiresti. Nii jäi ta ilma gümnaasiumi lõputunnistusest. Selles, et ta homo oli, jõudis ta selgusele varakult. Oma esimesi homoseksuaalseid kontakte elas ta välja keldrites ja garaažides. Tema ema oli teist korda abiellunud ja ta tohtis ema korterisse tulla vaid siis, kui kasuisa Wolf Ederit kodus polnud. Ühel päeval esitles ta emale oma armukesena ühte kreeklast. Ema ei šokeerinud see, et Rainer oli homo, vaid see, et ta tassis tema juurde mingisuguse välismaalase. Oma isale esitles Rainer aga ühte maalriõpipoissi oma intiimpartnerina. Ka isale ei pakkunud nurisemiseks põhjust armsama sugu, vaid hoopis tema harimatus.
15-aastaselt lahkus Rainer Münchenist ja läks Kölni. Tema isa oli seal omandanud mõned lagunemisohus üürimajad, kus elasid valdavalt võõrtöölised. Rainer töötas üüride sissenõudjana ja hooras läbi Kölni homolokaalide. Tema saatjaks oli Udo Kier, hüüdnimega Dodo. Too hurmav noormees armastas end naiseks minkida. Juba tollal kandis Fassbinder võidunud nahktagi ja kulunud teksaseid. Pükstesse toppis ta paari sokke, et oma mehetunnuseid esile tõsta. Olles peagi tüdinud Kölnis hooramisest, läks ta tagasi Münchenisse, kuhu jäi pidama oma maise teekonna lõpuni.
1965. aastal väntas ta oma esimese lühifilmi „Linnahulgus”. Ta võttis tunde näitekoolis, kuid näpunäidete ja tüütute kõneharjutuste jaoks jätkus tal kannatust vaid kaheks kuuks. Kuid just seal õppis ta tundma Hanna Schygullat, oma tulevaste filmide staari. Fassbinder läks „Action-Theaterisse”, kus talle anti tema esimene väike roll. Ta pidi käskjalana paar korda üle lava kõndima. Fassbinder oli siis 22-aastane. Kõige olulisemaks sündmuseks tol perioodil oli kohtumine Kurt Raabiga, kes 1982. aastal pani oma raamatus „Rainer Werner Fassbinderi igatsus” kirja põhjaliku, ausa ja avameelse Fassbinderi eluloo.
„Juba tollal tekkis meie vahel midagi platoonilise armastuse taolist. Koos Raineriga käisime me hilisõhtuti läheduses olevates baarides ja kõrtsides, mida külastasid põhiliselt homod ja kuhu ma üksinda poleks eales läinud. Me kallistasime, suudlesime ja silitasime teineteist vahel üsna innustunult,” meenutab Raab oma raamatus.
Kuni 1977. aastani olid mõlemad lahutamatud. Raab mitte ainult ei osalenud Fassbinderi filmide loomisel (ta kirjutas stsenaariume, oli režiiassistent ja näitleja), tal oli tähtis koht ka tema eraelus. Kõige armukadedam nende kahe suhtes oli filminäitlejatar Irm Hermann. Fassbinder aga kasutas nii Raabi kui Hermanni omakasupüüdlikult ära.
Kui naine nägi kord Fassbinderit ja Raabi kallistamas, kriiskas ta nagu fuuria ja loopis oma ehteid kahte lehte laiali. Fassbinderi kommentaar oli napp: „Niku ennast ise!”
Fassbinderi esimene film „Armastus on külmem surmast” sai 1969. aastal Berliini filmifestivalil preemia. 1972. aastal saavutas ta rahvusvahelise tunnustuse filmiga „Petra von Kanti kibedad pisarad”. Kuni 1982. aastani tegi ta 40 filmi. Juba see tulemus andis tunnistust mehe andest ja töövõimest. Raineri tohutus töötahtes, tema vajaduses teha vahetpidamata filme, avaldus tegelikult soov maailma asjade ja iseenda üle järele mõeldes mitte üksi jääda. Tema, kes oleks nii meelsasti olnud proletaarlane, tungis lausa raketikiirusel läbi sakslaste hingeelu. Ta võttis ette nii saksa väikekodanlased, intellektuaalid kui ka kapitalistid-kurnajad. Alati viibis ta elumöllu keskel.
Oma filmi „Katku jumalad” võttis Rainer osalema Günther Kaufmanni, keda ta kutsus „oma baieri neegriks”. Segaverelisest, kena välimusega 23-aastasest Kaufmannist sai Raineri armuke. Ta mängis ka filmis „Rio dos Mortes” (1970), ja filmis „Whity” (1970) koguni peaosa. Tõsi, Fassbinder tegi neid filme ainult Kaufmanni pärast, selleks, et rebida teda välja tema perekonnast.
See jässakas habemega mees muutus Fassbinderi kõigi tegude ja mõtete keskpunktiks. Kui Kaufmann andus, oli Fassbinder rahul; kui ta aga suutis teda voodis õnnelikuks teha, oli Fassbinder kena kogu võttegrupi vastu. Hakkas Kaufmann pipardama, siis lendasid tuhatoosid ning Fassbinderit tabasid vaheldumisi raevupursked ja joomahood. Ta kinkis Kaufmannile ühe aasta jooksul neli „Lamborghinit”. Kaufmann sõitis nad üksteise järel sodiks või müüs lolli peaga maha. Nagu oligi arvata, lõppes nende romaan krahhiga. Pärast ühte öist tülitsemist jättis Kaufmann ta maha. Fassbinder lendas otsekohe Pariisi — nii tegi ta alati, kui ta end sandisti tundis. Pariisis kolas ta päevade kaupa geisaunades ja nautis seda, mida Kaufmann talle enam pakkuda ei tahtnud.
Ühes Pariisi saunas kohtas ta berberit El Hedi Ben Mohammed Salemi, kes elatas end homoprostituudina. Fassbinder võttis ta endaga Münchenisse kaasa. Algas hullumeelne armastus. Fassbinder kutsus Münchenisse ka Salemi kaks kena poega. Või veel, ta ise lendas koos Salemiga Aafrikasse ja tõi poisid ühest Sahara külast ära. Oma naisest pidi Salem lahutama, sest perekond oli nüüd tema ja Fassbinder. Kuid üsna varsti muutus õrnahingeline araablane Fassbinderi jaoks üleliigseks. Tema alaealised pojad ei tohtinud enam Fassbinderi silma alla sattuda. Salem kannatas väga selle all, et armsam temast üha enam eemaldus. Kuhu ka Salem Fassbinderile ei järgnenud, polnud tollel araablase jaoks enam aega. Salem uputas oma mure alkoholi ja uimastitesse.
Salem suri Pariisis 1982. aastal, kus ta end ühes vanglakongis üles poos. Tõsi, Fassbinder pidas oma hukutatud kallimat meeles, pühendades „minu sõbrale Salemile” filmi „Querelle”. Hiljem korjas Raab üles ühe Salemi poegadest Abdeli, kellest sai Raabi „nikupartner” ja murelaps. Raab oli sunnitud poissi Fassbinderi eest peitma, sest too ei tahtnud noormeest oma seltskonnas näha, kuna Abdel meenutas talle liiga palju Salemi.
Märksa lõbusamaks kujunesid tema suhted Ingrid Caveniga, kellega ta oli abielus aastatel 1970–1972. Seda abiellumist otsustas ta purjus peaga eelkõige selleks, et ärritada oma austajaid Hanna Schygullat ja Irm Hermanni. Pulmad kulgesid kaootiliselt. Pruut Ingrid, neiupõlvenimega Schmidt, oli umbjoobes ja lällutas perekonnaseisuameti ametniku ees: „Es geht alles vorüber, es geht alles vorbei, im nächsten Dezember gibt’s wieder ein Ei.” Pulmaööl jäi ta üksinda nagu teistegi kuulsate homode naised. Fassbinder magas sel ööl oma tunnistaja Günther Kaufmanniga.
20. juuli 1974 oli ajalooline päev, sest sel päeval möödus 30 aastat Stauffenbergi sooritatud atentaadist Hitlerile. Kuid ka Fassbinderi elus kujunes see tähtsaks päevaks. 20. juulil viis saatus kokku ta lihuniku ja kelneriabilise Armin Meieriga. Oma „tapamajade James Deani” kohtas ta Müncheni homokõrtsis „Die Eiche”. See juhtus Raabi sünnipäevapeol. Järgmisel hommikul teatas Fassbinder uhkelt: „See oli meie esimene armuöö.” Fassbinder veetis selle harimatu Arminiga (kes ei osanud ei lugeda ega kirjutada) oma elu kõige ilusama perioodi. Töö Frankfurdi teatris „Theater am Turm”, mille direktoriks ta oli valitud, ei pakkunud talle enam suurt huvi. Palju tähtsam tema jaoks oli armastus oma baieri noormehe vastu. Selleks, et demonstreerida, kui õnnelik ta on, palus ta Raabil oma armatsemist Arminiga pealt vaadata.
„Tema jaoks polnud midagi ilusamat, kui lasta mul nende armastusest osa saada.”
Koos Armini ja oma tunnistaja Raabiga sõitis Fassbinder USAsse, kus homod neile vaimustatud vastuvõtu korraldasid.
„Ameerikas võtsid meid vastu nahka riietatud ja neetidest läikivad homod, kes saatsid meid igal sammul.”
Nad käisid läbi kõige tuntumad sadomasobaarid, tehes esmakordselt elus tutvust fistfucking‘iga, ning võtsid osa naha- ja dildoorgiatest. Kui Fassbinder magas, läksid Kurt Raab ja Armin Meier sauna, et seksida puertoriikolaste ja jamaikalastega. Kuigi Fassbinder võttis Raabi oma Ameerika-reisidele kaasa, jäi viimane teenri rolli. Raab pidi käsikirju puhtalt ümber kirjutama, stsenaariume visandama. Tasuks selle töö ja vaeva eest ei maininud Fassbinder sageli tema nime isegi mitte filmi algustiitrites, rääkimata töö eest maksmisest.
Pärast seda käis Fassbinder tihti Ameerikas. Kui ta ükskord New Yorgis ära tunti, eitas ta, et on kuulus saksa filmitegija, öeldes: „See ei kolaks ometi siin ringi!”aastal valminud film „Ma tahan ainult, et te mind armastaksite” sai üheks tema tähtteoseks. Samal aastal valmis ka teine film: „Hiina rulett”.
Tema lemmikseksitehnikaks oli saanud fistfucking. Kurt Raab: „Sa näitasid, millise täiuse sa selles saavutanud olid, kuidas sa suutsid üheainsa kiire käeliigutusega sulgurlihase üle kavaldada ja lupsti pärakusse sisse tungida. See trikk üllatas nii mõndagi, kes pahaaimamatult koos sinuga vanni istus.”
Fassbinder kirjeldas seda kirge nii: „Ma tegin seda nagu kalake.”
Tema filmid on täis seksuaalsust, nii naistefilmid „Lola” ja „Lili Marleen” kui ka meestefilm „Querelle”. Kurt Raab, kes Fassbinderit kõige kauem ja kõige paremini tundis, meenutas: „Ta armastas mehi, kes tahtsid kiretult anduda, ilma laterdamise ja sentimentaalsuseta.” Nagu juba eespool öeldud, lõi Raab 1977. aastal Fassbinderist lahku ja hakkas ise filmides esinema. 1986. aastal nakatus Raab aidsi ja suri 29. juunil 1988.
Oma viimases filmis „Querelle” tõi Fassbinder korraga ekraanile kõik oma unistuste atleedid: Franco Nero, Brad Davise, Burkhard Driesti, Günther Kaufmanni ja Hanno Pöschli. Üheski teises filmis ei esita ta oma meheideaali sedavõrd kontsentreeritud kujul.
Seks oli tema jaoks kõrvalise tähtsusega. Peter Chatel ja Dieter Schidor meenutasid, et äärmisel juhul laskis ta endal teiste ees suhu võtta, et näidata, et ta on veel erektsiooniks suuteline, tavaliselt aga käis ta mööda sekskinosid ja mängis vuaeristi. Fassbinder mõjus väsinuna. Chatel: „Seda, et ta oli juba pikka aega olnud narkootikumide mõju all, ta muidugi ise ei märganud.” Ta muutus üha apaatsemaks. Kui ta veel seitsme- kümnendatel aastatel jõi võtete ajal hommikusöögi juurde kümmekond kokteili, siis 1980-ndatel pruukis ta veel ainult õlut. Tema organism oli haige (Chatel: „See oli ju kohutav, mis kõik tema kehast läbi käis.”) Fassbinder kurnas ennast nii füüsiliselt kui psüühiliselt äärmise piirini. Kogu oma filmitegemise karjääri jooksul ei joonud ta maha ühtegi võttepäeva ega jäänud graafikust maha. Vastupidi, ta sai oma töödega isegi varem valmis. Kaamera taga oli ta asjalik ja punktuaalne. Seevastu kulges tema eraelu äraarvamatuid radu pidi, ilma stsenaariumi või kondikavata. Elus ta ainult improviseeris. Kogu tema elu oli vaikne, hiiliv enesetapp.
„Pooleldi avatud särk üle paksu kõhu lotendamas, sigaret ühes käes, teise käe pöial püksirihma vahele surutud, rebenenud teksased saabastesse topitud, silmad raseeri- mata näos pahurad ja palavikulised.” Selline oli Fassbinderi välimus, nagu teda kirjeldas tema tähtsaim soosija Peter Märthesheimer. Kuid oma sisemuses oli Fassbinder armastust kerjav laps, üksik ja abitu hulkur.
10. juunil 1982 suri ta oma Müncheni korteris madratsil, kustunud koni suus. Ta oli üksinda. Surm on armastusest külmem.

MAAJA