31 aastat „Maajat”. Oli aeg, kui seks ja porno ajasid eestlase tagajalgadele

41 minutit lugemist

Mille poolest erineb erootika pornograafiast?
Erootika näitab, mis võiks olla, pornograafia näitab, mis tegelikult on.

Peter Hagen

2020. aasta juunis möödub 31 aastat, kui „Maaja“ nägi ilma- ehk täpsemalt trükivalgust.
Sellega seoses on päris põnev teha väike ülevaade 1990-ndatest aastatest, mil seks, prostitutsioon ja pornograafia jäid paljudele hammaste vahele ja neil teemadel jahuti nii et vähe ei olnud. Mis oli tollele ajale iseloomulik ja mõnele ka tänapäeval, et kiputakse ikka ja jälle panema võrdusmärki pornograafia, julmust ja vägivalda propageeriva teose vahele. Kuigi ükski idioot ei ole tänini lahti seletanud, mismoodi näeb välja vägivalda „propageeriv” teos või mismoodi näeb välja julmuse propageerimine. Aga noh, nõukogude ühiskonnast pärit debiilikud jätkasid vanast harjumusest vanade loosungitega vehkimist.
Kõige tarmukamad sulerüütlid üritasid koguni pornoajakirjades ilmunud kepijutte arvustada, mis iseenesest oli juba naeruväärne. Interneti kiire levik pani aja jooksul aga nii igat masti kristlikel kui ka ateistlikel moraaliapostlitel suud lukku. Internet on paksu pornot täis, ja kahjuks või õnneks ühegi kriitiku moraliseeriv mula ei mõjuta internetis avaldatavaid materjale või nende hulka mitte kuidagi. Praegu ei koti ka prostitutsiooniteema enam kedagi. Palju suurem probleem on see, kuidas kapitalistlikus hundiseaduste ühiskonnas ellu jääda. Harvaks on jäänud ka katsed ühitada kirstlik moraal kapitalistliku kasuahnuse ja voorusliku seksiga ainult seaduslike abikaasade vahel.
Meediat enam seks ei huvita, nüüd on kilbile tõstetud „vähemuste” õigused, samasooliste abielu, soomuutmise operatsioonid, vähihaigete kannatuste pikad kirjeldused kõigis ükskikasjades ja eutanaasia, mida nämmutatakse nädalast nädalasse, kuust kuusse ja aastast aastasse.
Esialgne ahvivaimustus kõikvõimalikest seksimessidest ja geirongkäikudest on ammugi maha jahtunud, kõik vähem või rohkem erootilised väljaanded igavikuteele läinud… Ole rahulik, seksisõber, „Maaja“ jääb!

NB! Loe ka: Tehke järele, tattninad, 30 aastat „Maajat“!

Allpool aga väike ülevaade ajast, mil seks ja porno jäi kõigile hammaste vahele. (Artlikite kirjaviis muutmata.)

Seks hõbelusika ja pudrunuiaga
Salapärane maailm täis ammendamatuid võimalusi? Või uus ajastu eesti ajakirjanduses ja seksuaalelus? Erutav närvikõdi? Mahasurutud kirgede vallandamine? Lugematud poosid ja abivahendid – hõbelusikast pudrunuiani? Mida siis pakuvad nood „armuõpetuse” ajakirjad, mis täidavad meie lehekioskeid?
EE toimetuse kehutusel otsustasin asja uurida. Kogemusteta lugejana küsisin esimesest ajalehekioskist lihtsalt kõiki eestikeelseid ja pornograafilisi väljaandeid. Esimesel katsel sain vaid ilmetu ja hallikirju välimusega „Sexeri” (nov 1992) omanikuks (tiraazh 20 000, väljaandja AS Sekser). Kui ma oma küsimust vene keeles täpsustasin, ladus ajalehetädi letile veel kaks numbrit „Maajat”, 4 ja 5/1993 (trükiarv märkimata, v.a AS Maarja) ning kaks „Sextetti”, veebruar ja märts 1993 (tir 40 000, v.a AS Sekser). Juba hindaja pilguga ulatati mulle veel „Flirt” nr 1 (tir 7000, v.a AS TSL). Järgmises kioskis määris ettevõtlik kiosköör mulle kaela veel ajakirja „Uus Pilk” (milles muu kõmu kõrval vaid paar teemakohast artiklit ja pilti).

Ainult täiskasvanuile!
Kõik algas vist mõned aastad tagasi – Eesti Naine trükkis ära mõned sekspoosid, millest tõusis tohutu lärm. Räägiti umbes nii, et lugupeetud ajakiri kisub moraali alla, rikub lapsi jms. Selle kõrval ajab lausa hirnuma nokuajakirjadest räigeima ja kõige lamedama impressumisse trükitud märge (mis ilutseb peenist limpsivat naist kujutava foto kõrval): „Sextett” ilmub kord kuus ainult täiskasvanuile! Samas on see kättesaadav igast kioskist (või siis vanemate öölaualt) ka 7aastastele jõmmidele! Kahju, et see valdkond võib neile nii kehval ja abitult räigel tasemel kätte tulla. „Sextetti” iseloomustabki üliprimitiivne käsitlus ja armetult rõve välimus. Sama teekonna on ilmselt läbi teinud ka „Maarja”, millest nüüd on saanud kristlasi vähemärritava nimega korralikus värvitrükis „Maaja”, olles selja taha jätnud udused fotod ja lõputud coituse kirjeldused. Konkurentsivõitlus sundis taset tõstma, sest kanna peale astusid elegantse kaanepildiga „Flirt” ja vist läbimõelduima struktuuriga „Sexer”. Kalle Mülleril õnnestub välja anda kaht nii eriilmelist kiimaüllitist: üks, kehvalt ajalehepaberile trükitud, sperma-, higi- ja muude eritiste lõhnaline „Sextett“ oleks justkui määratud kehvadesse agulikorteritesse, koolipeldikute aknalaudadele jm, heas värvitrükis „Sexer“ kaunistagu aga rikastuva keskklassi ja tubli kodaniku öökappe.

Seks virtuoosidele või grafomaanide eneserahuldus?
Seksuaalne loom eestlases on ärganud. Ajakirjade veergudel vohab kohalike suleseppade kiimlev talent. Kõige iseloomulikum näide selles labases kirjanduslikus masturbatsioonis on kellegi Annika Mustingu „Lahkumine lossist” („Sextett“). Ei raisata siin aega mingile stoorile: üks paarike lihtsalt lahkub umbsest lossist aasale, kuhu kirjaneitsi on korraga õitsema pannud nii mirdi, mägikanarbiku kui karikakra (tea, kas need ühel ajal ikka õitsevad?). Paarikese võimed ületavad kindlasti tavakodaniku kujutlusvõime , piirid: loodetavasti ei saata täiendavaid komplekse ega hakka ennast kobakäpaks manama. Latt on tõesti kõrgele asetatud: „keeled põimuvad sügavas embuses” , ning daamike libistab „keele pisikeste liblikaliigutustega üle riista pea“. Ühemõtteline ja lääge kaup domineerib kõigis väljaannetes. Eesmärk on ju üks: lugeja kuumaks kütta. Enamasti on liistud samad: ikka limpsitakse, nooli takse, neelatakse, oiatakse, muditakse jne. Sekka satub vaid üksikuid „vaimusähvatusi”: „justkui hautatud kanakoivad suruti need (mõisaproua jalad – M. V.) laiali” või „muutusin tiiraseks nagu pesukaru“. Miks just pesukaru, seda peaks minusugune algaja küsima vist Mati Kaalult.

Tõsimeelne pühendumine või eneseiroonia?
Loen ja loen ja loen. Kui pornokirjanike fantaasia juba absurdini läheneb, hakkan kahtlema: äkki on see eneseiroonia? „Maaja”, „Sextett“ ja „Flirt” on oma „kirjanduslikes” katsetustes enamasti siiski tõsimeelsed. Vaid „Flirdi“ pildiallkirjades on märgata enesemuiet (tsitaat Smuuli „Jäisest raamatust” jms). „Sexer” on oma iroonilises hoiakus kõige järjekindlam. Ehkki kunagi ei või kindel olla, kas pole mitte tegu kohaliku sulesepa loomingu lapsemeelsusega: coituste öö algab varasügisel ja lõpeb vahetevahel talvehommikul ning armatsejate dialoog hõljub romantilistes kõrgustes. „Kas ma olen väga märg, Andreas?“ – „Helle, sinust märjem on veel vaid suvine äikesevihm.“ Vist kõige vaimukam ja kirjanduslikult esileküündivaim oli näppu juhtunud „Sexeri“ numbritest Eugen Kilu lõbus lugu Arturist ja lindast. Kidurat 40st inseneri meelitab lopsakas naabrinaine tagajärjetult – voodisse. Päästva lahenduse toob lõpuks pudrunui, millega Linda mehe oimetuks lööb ning oma voodisse tarib.

Riigikogu saadikud pornolehe veergudel
Materjalide sisu ja serveerimise poolest on „Sexeril” teiste ees veelgi eeliseid. Rohkem ja vähem lamedate jutukeste kõrval pakutakse lausa teaduslikke ja pornograafilisi kirjutisi, praktilisi, soovitusi ja teste, järjekindlalt ka eesti modellide fotosid, isikuintervjuus vastavad Riigikogu liikmed Jaanus Raidal (muinasjutuprintsilikult unistav) ja Avo Kiir (kristlaslikult leebe). Millal jõuab järg Savisaare, Kelami, Nugise, Veidemanni jt intiimelu kätte? Veebruarinumbris on lugeda ka Siiri Sisaski kompleksivaba, kuid siiski diskreetne enesepaljastus. „Maajagi” on asunud sisu struktureerima ja zhanre otsima (ristsõna!). Küll aga puudub kõikide üllitiste veergudelt hea erootiline foto – tõeliselt häid ei julgeta ilmselt varastada. Loomulikult vohab pidurdamatu tõlkepiraatlus, vaid „Flirt” üksinda peab vajalikuks ära märkida tõlgitud materjalide allikad („Playboy”, „Cosmopolitan”). Mis teha, kui koduste autorite ring veel kitsas! Ja needki varjuvad tõenäoliselt pseudonüümide taha. „Sexer” üksinda võib uhkeldada Merca erootiliste luuletustega.

Õppida, õppida, õppida!
Õppida võib kõike! Kuidas mehele saada. Kuidas naistega magada. Kuidas peenist suurendada. Mis on armastus, mis orgasm. Kuidas Hiinas ilma seemnepursketa armastatakse. Jne. Tuleb pidulikult möönda, et näiteks „Sexer” pakkus mullegi lugemishuvi (LSD mõjust seksuaalelamustele) ja uut teavet (AIDS levib ka suuseksi kaudu).
Kui need ajakirjad juba on, siis NAD ON ja selle vastu ei saa ka paadunum puritaan. Õppida on tegijail veel palju. Alustada võiks näiteks AIDSi vastasest propagandast. Millegipärast ei sattunud ühegi pornograafilise jutukese kangelasele näppu kondoomi. Nii võib ju auväärt lugejaskond aja möödudes kalmistule kolida ja seksiüllitised oma austajaist ilma jääda!

„Eesti Ekspress”, Margot Visnap, 23. aprill 1993

Ropu ja erootilise vahel on nilbe
Ajakirja „Maaja“ sisus on ülekaalus nilbe materjal, ütles veerand „Kuller-gallupile“ vastanud Tartu noortest.
Viiekümnest 17–26 aastastest noortest pidas ajakirja „Sexer“ nilbeks 12% ja ajakirja „Uus Pilk“ 8%
„Kas sa tõesti aru ei saa, miks „Maajat“ nilbeks peetakse?“ päris küsitletud 18-aastane töölispoiss. „Ta on sellepärast nilbe, et kõik on ropult nähtav.“ (Väga vooruslik noormees-töölispoiss, ilmselt pole ta ka kunagi pihku löönud ja – kui ta veel elab – on ilmselt tänini süütu! – „Maaja” toimetaja ,märkus.)
19-aastane juuratudeng sõnas, et „pool lehte ajab lihtsalt naerma, pool lehte oksele“. Tema meelest on „Maajal“ rõve alatoon. (Kui seksi kujutamine on rõve ja ajab oksele, siis selline mees oksendab ilmselt ka seksmisel partneri täis. No on ikka rõve mingit rõvedat ihuliiget teise inimese sisse toppida! Öök! – voorusliku ja täiesti vaga „Maaja” toimetaja märkus.)
„„Maaja“ imponeerib mulle rohkem kui „Sexer“,“ kinnitas 18-aastane õpilane. „Temas on küll suhu, silma ja kõrva taha panemist, kuid ta on loomulikum ja inimlähedasem. „Sexeris“ olevad jutud mõjuvad otsitult.“
Juhuvaliku teel küsitletud 50 noorest sõnasid 26 ehk üle poole, et nende meelest on „Sexeris“ ülekaalus erootiline materjal. Ajakirja „Maaja“ pidas üldjoontes erootiliseks 32% vastanuist ning 12% vastanuist pidas üldjoontes erootiliseks ajakirja „Uus Pilk“.
„„Sexer“ ajab „Playboy“ joont, püüdes anda konkreetsele seksile kui animaalsele tungile inimlikku tagapõhja,“ ütles 21-aastane filosoofiateaduskonna tudeng.
Pornograafiliseks pidas „Maajat“ 16%, „Sexerit“ 12% ja „Uut Pilku“ 2% küsitletutest.
Küsitletud defineerisid mõistet „pornograafia“ kui materjali, „mille levikut peab seadusega piirama“ ning mis kujutab asju, „mida ise ei teeks“ (nt sadomasohhism, „kassid-koerad“ ehk seks loomadega jne.).
„Erootika ja pornograafia vahel on suur vahe,“ nentis 20-aastane majandustudeng. „Pornograafia on meile tulnud Ameerikast. See on suur maa, millel pole ajalugu ning mis naerab iga asja peale.“
Neutraalseks ajakirjaks pidas 42% küsitletutest „Uut Pilku“, 10% „Sexerit“ ja 6% „Maajat“.
21-aastane majandustudeng täiendas küsitluslehte rubriigiga „nõme“ ning tõmbas sellesse ajakirja „Uus Pilk“ taha risti.
„Mõni aeg tagasi ostsin selle ajakirja numbri,“ rääkis majandustudeng, põhjendades „Uue Pilgu“ nõmedust oma silmis. Selle ajakirja ühel lehel oli midagi UFOdest, teisel Savisaarest ning kolmandal nägin paljaid plikasid – nii et ma ei saanudki aru, mis väljaanne see ajakiri tahab olla.“
Küsitlus uuris ka ajakirjade „Maaja“, „Sexer“ ja Uus Pilk“ loetavust noorte tartlaste hulgas. 50 küsitletud noore hulgas oli kõige rohkeni „Maaja“ lugejaid: 16% teeb seda regulaarselt, 54% juhuslikult ja 26% on ajakirja vaid sirvinud. Kaks küsitletut, 19-aastane naistudeng majandusteaduskonnast ja niisama vana naistudeng arstiteaduskonnast polnud seda ajakirja iial näinud.
„Sexerit“ loeb küsitletutest regulaarselt 16%, juhuslikult 44% ning ajakirja on vaid sirvinud 32% küsitletutest. Neli küsitletut polnud ajakirja iial näinud.
„Uut Pilku“ loeb küsitletutest regulaarselt 2%, juhuslikult 38% ning teda on vaid sirvinud 32% küsitletutest. 14 küsitletut polnud ajakirja iial näinud.
Küsitletud 50 tartlasest olid pooled naised (keskm. vanus 20,5 a.) ja pooled mehed (keskm.  vanus 19,8 а;).
Küsitletutest 80% ehk 40 inimest olid Tartu Ülikooli tudengid filosoofia-, majandus-, arsti-, matemaatika-, usu- ja õigusteaduskonnast. 14% ehk 7 inimest) olid teenistujad ja töölised. Küsitlusele vastasid veel üks töötu, üks õpilane ja üks Tallinna pedagoogilise Ülikooli tudeng.
„Erootiliste ja nilbete ajakirjade lugemine pole mulle küll probleem,“ ütles 21-aastane usuteaduskonna tudeng. „Tuleb elada endaga kooskõlas ja ei tohi endas mingeid külgi alla suruda. Minul tekiks muidu küsimus, kuidas üleüldse lapsi teha.“

„Liivimaa Kuller”, Mart Raudsaar, 3. juuni 1993

Seksikas „Maaja“ tõrjub konkurendid turult
Eestis ilmub praegu veel kolm eestikeelset ja kaks venekeelset erootikaajakirja.
Vanim neist, „Maaja” (neiuna „Maarja”) alustas oma teed väikekodanlikust provintsilinnast Viljandist. Tollal, 1990. aastal oli see üllitis uudne ning trükiarv pealt 40 tuhande. Kuna Venemaalt toodud paber oli tänasega võrreldes imeodav ja rahvas ostujõuline, kujunes ajakirja väljaandva kooperatiivi kasum kopsakaks.
Tänaseks on selliste ülikasumite aeg ajakirjandusäris möödas ja „Maaja” tiraazh alla 10 tuhande langenud. Siiski on ta kindlalt Eesti seksiajakirjanduse turuliider, sest „Mr. Alex“ väljaandja Bernhard istub Taimaal vanglas ja ajakiri ilmub juhuslikult, ning „Sexer“ mainumber on ikka veel trükikojas, põhjuseks suured trükkimisvõlad. Paistab, et eestikeelne „Sexer“ lõpetabki peatselt ilmumise ning jätkab ainult venekeelsena.
„Maaja” toimetaja Peter Hagen põhjendab edu sellega, et nad on kõige kiiremini turu nõudmistega kaasa läinud. End Eesti seksuaalkultuuri arendajaks tituleeriv Peter Hagen ütleb: „Ega keskmine väikekodanlane meie ajakirja osta, „Maajat” ostavad ikka seksuaalsuhteid väärtustavad inimesed. Avaldame näiteks lehekülgi homoseksualistidele ja samuti meditsiinilist teavet.”

Jaak Olep, 21. juuni 1996

„Maaja” kommentaar: See 24 aastat tagasi väljaöeldu on ammu tegelikkuseks saanud.

Porno tõkestamist tuleb alustada leheputkadest
Pornograafia levikut tõkestavat seadust ettevalmistava töörühma ja noorsoopolitsei hinnangul tuleb kohalikel omavalitsustel keelata pornolehtede ja -kassettide müük ajalehekioskites ning lubada seda vaid erikauplustes.
Politseiameti noorsoopolitsei osakonna ülema Elmar Nurmela sõnul piisaks politsei jaoks esialgu täiesti sellest, kui lõpetataks pornolehtede ja -kassettide müük ajalehekioskites.
Nurmela sõnul e ole porno leviku piiramiseks võimalik iga leheputka ja videokassettide laenutuse juurde politseinikku välja panna. „Meile piisaks haldusõiguserikkumise protokolli tegemisel sellest, kui saaksime viidata kohaliku omavalitsuse vastavale aktile,” märkis Nurmela.
Ehkki seadus sätestab kuriteona täisealise isiku poolt pornograafiline sisuga või vägivalda või julmust propageeriva teose levitamise või demonstreerimise teadvalt alaealisele, samuti nimetatud teoste muul viisil teadvalt alaealisele kättesaadavaks tegemise, ei ole kohtud viimastel aastatel selle eest kedagi vastusele võtnud, kinnitas kriminaalpreventsiooni nõukogu liige, Tallinna linnakohtu esimees Poigo Nuuma.
Nurmela näeb pornos noorsoole suurt ohtu ja tema hinnangul on selle järelmõju väga suur. 1995. aastal toime pandud vägistamiste puhul oli iga kolmas kurjategija alaealine, paljud neist olid aga 15-aastased,” nentis Nurmel.
Kultuuriministeeriumi juures tegutseb töörühm, mis valmistab ette porno levikut piiravat seadust. Nurmela sõnul vaadati töörühma kontseptsioon valitsuses läbi ja jõuti seisukohale, et seda tuleks täiendada näidetega Euroopa riikide, eriti Saksamaa kogemustest.

Enn Uus, 24. oktoober 1996.

Prostitutsioon on varimajanduse osa
Prostitutsioon, mis on siiani üle elanud kõik võimud, eksisteerib edasi. Esialgsete arvestuste kohaselt moodustas selle osatähtsus Eesti sisemajanduse koguproduktis (SKP) mullu 0,6%. Üldjuhul ei laeku sellest rahast riigikassasse midagi, sest nähtust kontrollib organiseeritud kuritegevus.
Prostitutsioon on üks hälbiva käitumise vorme, mida tuntakse juba tuhandeid aastaid. Mesopotaamias näiteks olid naised kohustatud mõne aja töötama templis, kus oodati mööduvaid võõraid, kes tegid pärast pakutavate teenuste nautimist templi heaks annetusi.
Eestis hakati prostitutsiooni reguleerima 19. sajandi teisel poolel, kui Tallinna linnavalitsus kehtestas bordellimääruse. Lisaks määras kuberner, et Tallinnas ei tohi olla rohkem kui kuus lõbumaja. Need jaotati kolme klassi: 1) selline, kus igal lõbunaisel on eraldi tuba; 2) ühistuba, aga voodite vahele on paigutatud sirmid; 3) ühistuba ilma sirmideta.

Klassikaline prostitutsioon
Turul on välja kujunenud nõudluse-pakkumise vahekord ja seetõttu on hinnad enam-vähem stabiilsed. Tavaliselt teenib üksiküritaja 3–4 korda vähem, kuid saab raha puhtalt kätte. Lõbumajas saab prostituut kätte umbes 50% oma hinnast. Ülejäänud raha läheb muu personali palgaks ja vahetarbimiskulutusteks.
Kõige levinum on nn. klassikaline prostitutsioon: müüja on naine ja ostja mees. Homoseksuaalne prostitutsioon on harv nähtus. Eestis on uuringute kohaselt prostituudiks hakkamise kõige olulisem põhjus materiaalne kaalutlus.

Varimajanduse osa
Rahvamajanduse arvepidamise süsteemi klassifikatsioonis kuulub prostitutsioon isikuteenuste alla ja seda osa tuleb arvesse võtta ka SKP-s. Prostitutsioon on varimajanduse osa. Varimajanduse kriteerium on ebaametlikult liikuv raha ja selles osalejate isikliku sissetuleku suurendamine. Eksperthinnangute kohaselt on Eestis umbes 4000 prostituuti (nii „üksiküritajaid” kui ka lõbumajades töötavaid).
Eesti Riigikaitse Akadeemia kriminoloogia ja õigussotsioloogia teaduskeskuse ning Riigi Statistikaameti tehtud arvestuste kohaselt oli prostitutsiooni kogukäive Eestis 1995. aastal 300 miljonit krooni. Kui sellest maha arvestada vahetarbimiskulutused, siis jääb lisandväärtuseks 240 miljonit krooni, mis moodustab 0,6% SKP-st. Riigikassa ei saa nende summade pealt ei sotsiaalkindlustusmakseid ega tulumaksu.
Kõik niisugused arvestused on ligikaudsed. Aluseks on siin võetud lõbumajade ja „üksiküritajate” keskmised tariifid, keskmine töötajate arv ühes firmas ning keskmine klientide arv päevas. Vahetarbimiskulutustes on arvestatud ka „katuse” eest maksmist allilmale.
Eesti kriminaalkoodeksi prostitutsiooni puudutavad paragrahvid sisaldavad sätteid selle kohta, et isikule kuuluvates ruumides on seadusega keelatud sellise tegevuse võimaldamine, alaealise kaasatõmbamine prostitutsiooni ning isiku kallutamine prostitutsioonile ja selle vahendamine. Seega ei karista riik prostituuti selle eest, et ta on prostituut. Järelikult ei ole prostitutsioon Eestis mitte „musta“ varimajanduse osa, vaid kusagil „halli” ja „musta” piirimail.
Selles suhtes on prostitutsioon spetsiifiline rahvamajanduse osa, mida igasugune ühiskond taunib, kuid mis eksisteerib sellele vaatamata edasi.

Allilma kontrolli all
Täna Eesti riik prostitutsiooni ei kontrolli, seda teeb allmaailm. Kui riik kavatseb prostitutsiooni likvideerida, siis tuleb selleks valida jõukohased vahendid, vastasel korral annab riik allilma kätte veelgi tugevamad ohjad.
„Must raha” investeeritakse tavaliselt edasisse tegevusse või „pestakse puhtaks”. Keelustamise korral tuleks prostitutsioon kuulutada kuriteoks.
Enamikus riikides on prostitutsioon tihedalt seotud organiseeritud kuritegevusega ja selle kontrolli all. Kuritegelikud jõugud on mõnes mõttes ka paika pannud skeemi, kuidas prostitutsioon Idast Läände läheb.
Sageli tehakse selliseid tehinguid kuulutuste kaudu: välisriikidesse värvatakse hea tasu eest tööle fotomodelle, majahoidjaid-teenijaid või pakutakse kosjateenuseid.
Ida-Euroopas on suuremateks keskusteks kujunenud Praha ja Budapest, kuhu tullakse lääneriikidest seksturismi harrastama. Prostituutide seas liigub väga palju narkootikume, paljud neist on ise narkomaanid või müüvad mõnuaineid edasi.
Prostitutsioon on seotud ka pisivarguste ja esimese astme kuritegudega. Taskuvargusega tegelevad eelkõige „üksiküritajad”, näiteks joodavad kliendi purju ja röövivad seejärel paljaks.

Ära vaata naisi!
Prostitutsioon kui selline on ühiskondlik ilming ning oma toimimisega peegeldab ta ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid ning seksuaalkultuuri. Normaalne aga ei ole olukord, kus prostituut teenib rohkem kui kõrgharidusega pedagoog või kultuuritöötaja.
Tekib küsimus: kas naisterahvas, kes on vahekorras mitme mehega tasuta oma kodus, on parem kui naine, kes teeb seda raha eest kuskil mujal. Paljude prostituutide abikaasad isegi teavad, millega naine tegeleb, ja pigistavad silma kinni, sest nad ise ei suuda nii palju raha koju tuua.
Muret teeb alaealiste prostituutide arvu suurenemine. Eksperthinnangute järgi on 60% prostituute Eestis alaealised.
Tundub, et majanduspoliitika kujundamisel on Eestis praegu asjatundlikkust vähe. Domineerib emotsionaalne otsustamine ning lahenduste kujundamine äärmuslikult positsioonilt (nt. ära suitseta, ära joo, ära vaata naisi).
Riigil peaks olema nii meditsiiniline kui ka dokumentaalne kontroll prostitutsiooni üle, ta peaks seadma selle ette võimalikult suuri bürokraatlikke takistusi, et nähtuse arengut pidurdada. Vaevalt õnnestub prostitutsiooni aja jooksul päris välja suretada. Kontroll peaks saavutatama ka riigis maksustamata raha üle.

Aarne Tihemets, Eesti Riigikaitse Akadeemia, 25. juuli 1996

Politseijuht tegi ettepaneku lõpetada seksi reklaamimine

1995. aasta oktoobris lõi võim Lääne politseperfektile Vahur Kivistikule pähe. Ametniku tähtsusest lõhkemist takistas ainult tugev püksirihm ja asjaolu, et too punnpaabu järgmisel päeval vallandati.

Politseiameti peadirektor Ain Seppik edastas eile ajakirjandusele ametliku ettepaneku lõpetada intiimteenuseid reklaamivate kuulutuste avaldamine.
Politsei alustab 1. novembrist üldist kontrolli ning rakendab seaduslikke meetmeid prostitutsiooni vahendamise lõpetamiseks, kinnitab Seppik politseiameti pressiteenistuse edastatud avalduses.
„Kriminaalkoodeksi paragrahv 202.6 näeb iseseisva kuriteona ette prostitutsiooni vahendamise,“ teatas Seppik. „Prostitutsiooni vahendamine eeldab objektiivselt sellest kuriteost osavõtja tahtlikku tegevust ühe poole, s.o. prostituudi, ja teise poole, s.o. potentsiaalse kliendi nõudmise ja pakkumise ühendamisel.“
Politsei direktor järeldas, et seega võib ajakirjanduses intiimteenuseid ehk prostitutsiooni reklaamivate kuulutuste avaldamist tõlgendada prostitutsiooni vahendamisena.
„Ajalehed-ajakirjad, kus selliseid reklaamkuulutusi avaldatakse, muutuvad seeläbi kuriteo toimepanemise vahendiks,“ teatas Seppik.
Peadirektor märkis, et vastavalt kriminaalkoodeksi 33. paragrahvile kuuluvad kuriteo toimepanemise vahendid erikonfiskeerimisele.
„Kui uurijal on küllaldane alus arvata, et mõnes ruumis, paikkonnas või isiku juures võib asuda ese, millel on kriminaalasjas tähtsust, teostab ta selle eseme võetuse läbiotsimise määruse alusel, mille on sanktsioneerinud prokurör,“ selgitas Seppik. „Juhul kui on teada eseme täpne asukoht, teostatakse selle eseme võetus ilma prokuröri sanktsioonita.“ Politseiameti peadirektor märkis, et seega on legaalselt võimalik teostada võetust prostitutsiooni reklaamkuulutusi avaldavate ajalehtede-ajakirjade osas või vajaduse korral viimaste kirjastamise ja trükkimisega seotud ruumides.

BNS, dateerimata

Viljandis paljas tiss keelatud
* Võitlus pornograafiaga jõuab „Bikini Baby“ nätsudeni *

(VÄGI)VALLATU: „Erootika on inimese kallal ka teatud sorti vägivald,“ teab öelda mees, kes mulgi pealinnas hakkab porno ja vägivalla levikut tõkestama.
Alates reedest (14. märts) ei tohi Viljandi vitriinides enam hoida trükiseid, mille kaanel on alasti inimesed või vägivaldne tegevus. Puritaanluse taga nähakse kirikuringkondi.
Viljandi linnavolikogu muutis Viljandi linna avaliku korra eeskirja. Punkt 6.15 ütleb: „Keelatud on panna aknale, vitriinile või mujale esiplaanile vägivalda, julmust propageerivat või pornograafilisi trükiseid, fotosid või muud samast.“
6.16 lisab, et sellist kaupa ei tohi müüa alla 16aastastele inimestele, juurde tuleb ka erootikakeeld.
Viljandi ajakirjanduslevi kioskid kuuluvad aktsiaseltsile „Pele“. Neile saadetud teavitusele on alla kirjutanud volikogu aseesimees Jaak Tamsalu. „Survet avaldati juba varem,“ rääkis Kullerile „Pele“ müügijuht Art Kivikas. „Aasta lõpul (1996) saatis linnainspektor Enno Rebane meile kirja, millega palus kõrvaldada pornograafilise sisuga ajakirjad vitriinidest, siis, kui mingit uut eeskirja veel vastu polnud võetud.“

Hind häbene!
Tulles vastu linnavolikogust ja linnavalitsusest lähtuvatele nõudmistele, kattis „Pele“ alates aasta algusest kõik paljastatud intiimsed kehaosad müügilolevate ajakirjade kaantel. Strateegilisse piirkonda asetati näiteks hinnalipik.
„Tuli välja, et sellest on veel vähe. Nüüd paneme lihtsalt sildid välja, et on müügil ajakirjad „Maaja“, „Mr. Alex“, „Kallu“ ja nii edasi,“ nentis Kivikas.
Kioskööride kinnitusel on eeltoodud ajakirjade müük vähenenud vähemalt kahes kioskis.
Inspektor Rebane on nurisenud ka „Bikini Baby“ nätsude müügi üle, millel on väljaspool tavaline ümbris, sees aga poolpaljaste näitsikutega kleepsud.
Viljandi linnasekretär Rita Raidmaa ütles Kullerile, et keelust üleastujat ootab trahv kuni 50 päevapalga ulatuses (kuni 1100 krooni). Vastavalt haldusõigusseadusele. Kuivõrd see seadus ei laiene ettevõtetele, on firma enda otsustada, kas vastutab müüja või firmajuht.

Piiri erootika ja pornograafia vahel ei ole tõmmatud
„Kus on piir erootika ja pornograafia vahel, juriidiliselt seda ükski seadus ei määra. Eeskiri on meil tegelikult kehtinud juba mitu aastat, aga varem keelati kõlvatu sisuga trükiseid,“ kommenteeris Raidmaa.
„Euroopas ei oie sellised asjad keelatud, me ju pürime igal alal Euroopasse,“ rääkis Kullerile ajakirja „Maaja“ väljaandja Mati Looga. „Pearõhk peaks olema vägivallal, võib-olla keelata ka perverssuste eksponeerimine, nagu suhe loomadega. Põnev oleks teada, missugune komisjon otsustab, mis on erootika, mis pornograafia. Meie ilmume ikka edasi, aga nüüd tuleb karta kultuuriministeeriumi uut seaduseelnõu, mis pornograafia levitamist keelata tahab.“

„Pornograafia kui selline tähendab iseendast sugulist vahekorda.”
Enno Rebane, Viljandi linnavalitsuse inspektor, „Elu Sõna“ koguduse abipastor .

„Pornograafia levitamist keelava seaduse juurutamise tingis avalik arvamus ja maailma praktika,“ ütles Kullerile kultuuriministeeriumi kantsler Toivo Kuldsepp. „Peaasi, et ei oleks alaealiste käeulatuses.“
Kuldsepa sõnul ei ole neil „momendil midagi, tõenäoliselt ka kuu jooksul pole midagi selge“. Uus seadus hakkab tsenseerima ka televisiooni ja teisi kanaleid, kustpidi pornograafia tarbijani võiks jõuda.
„Kust kulgeb piir erootika ja pornograafia vahel, seda mina öelda ei oska, võibolla teie kui noor mees oskate,“ oletas kantsler. „Kui on kuskil kena paljast pinda, ma ei kujuta ette, et see eriti traagiline oleks,“ lisas ta isikliku seisukoha.

Inspektor teab: erootika on vägivald
Kus lõpeb erootika ja algab pornograafia, sel pole mingit vahet Viljandi linnavalitsuse inspektori Enno Rebase silmis, kelle kohustuste hulka kuulub kontrollida porno ja vägivalla leviku tõkestamist. Mida ta keelab,  mida mitte, kuidas mõistab tema termineid „pornograafia“ ja „erootika“?
„Pornograafia kui selline tähendab iseenesest sugulist vahekorda, ma usun, et see on nagu selge,“ arvas Rebane. „Vägivalda annab erinevalt tõlgendada. Erootika on inimese kallal ka teatud sorti vägivald, sest ta päästab valla teatud instinktid.“ Inspektor hoolitses allakirjutanugi hingerahu eest: „Kui te teete oma tööd ja teil on seinas tapeet palja naisega, siis see häirib teie tööd, tahate või mitte.“
Rebase sõnul kontrollib ta kõiki kauplusi. Paljanaisekeeld ei laiene pesupoodide reklaamidele ja pakenditele. „Eelkõige peame ikka silmas konkreetse sisuga ajakirju. Aga on veel suurem probleem – 70-sendised nätsud, „Bikini Baby“, „Penthouse“, need on meie noorsoo hävitajad.“
Karta on, et inimesed saavad ikkagi teada, missugused need paljad naised välja näevad. Näitematerjal ulatub antiikkunstist telesaadeteni. „Meie keeld võiks ulatuda televisioonini,“ kahetses inspektor Rebane. „Erootika on aga eelkõige kunst nende jaoks, kes teenivad sellega raha.“

Sina ei pea mitte…
Pornovastase kampaania esikantsis Viljandis on võidule pääsenud kirikutegelased. Enno Rebane on „Elu Sõna“ koguduse abipastor, volikogu aseesimees Jaak Tamsalu on luterlik kirikuõpetaja, nagu ka volikogu liige Mart Salumäe, kelle sõnal on kohapeal samuti suur kaal.
Kultuuriminister Jaak Allik on aastaid olnud viljandlane. Ta on ka varem sealtkandi kirikutegelastele järeleandmisi teinud. Kui ta mõne kuu eest võrdles pressis meie poliitilist elu lõbumajaga, tuli tal avalikult oma sõnu kahjatseda.
Viljandi maakonnas pole ühtegi seksipoodi. Varsti peab hakkama riietega vannis käima.

„Liivimaa Kuller”, Valner Valme, 10. märts 1997

Valitsus soovib piirata porno levikut
Valitsus kiitis eile (20. mail 1997) heaks pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse eelnõu.
Eelnõu ei kehtesta eeltsensuuri ega piira nende spetsiifiliste teoste maaletoomist ja müüki. Küll väheneb nende kättesaadavus alaealistele ning suureneb levitajate omavastutus.
Eelnõu keelab pornokaupa ja vägivallateoseid müüa ja avalikult näidata alla 18-aastastele isikutele.
Kultuuriminister Jaak Allik rõhutas, et eelnõu eesmärk ei ole takistada pornograafiat ja vägivalda kujutavate trükiste ja filmide kättesaadavust täiskasvanutele.
Kultuuriminister Jaak Allik ütles eile, et tema meelest oleks piisav 16-aastane tsensus. Lõppotsus on Riigikoguja vaidlusse loodetavasti sekkuva üldsuse teha.
Eelnõu keelab pornotrükiste ja -kaupade reklaami tänavapildis. Ministri sõnul ei keelata sääraste trükiste müüki kioskites, see oleks senise praktika liiga järsk muutmine. Kioskid peavad käituma nii nagu Viljandis: trükist võib müüa, kuid vaateaknal tohib olla vaid märge, et seda saab osta. Väljapanekuid ei tohi olla ka seksipoodide vaateakendel, välisreklaam piirdugu märkega, et tegemist on spetsiifilise poega.
Porno- ning vägivallateoste puhul suureneb maaletoojate ja levitajate omavastutus. Esialgse otsuse kauba kohta teevad nad ise. Kahtluse korral tuleb pöörduda kultuuriministeeriumi ekspertkomisjoni poole.
Kui trükiste ja spetsiifilise kaubaga on lihtsam, siis keerukam on olukord televisioonis ja kinos. Alliku hinnangul pole Eesti telekanalid ja kino seni pornot näidanud. Playboy saateid peetakse maailmas erootikaks, mitte pornoks, leidis minister, kuid tõdes, et arvamuste skaala on väga lai.
Telesaadete ja filmide eeltsensuuri ei tule. Otsustama peab levitaja ise. Kui ekspertkomisjon hiljem leiab, et tegemist on pornot, vägivalda või julmust propageeriva teosega, järgneb karistus (kuni 150 päevapalga suurune trahv või kuni aastane vangistus). Ilmselt pöörduvad eksinud pärast seda juba enne ekspertkomisjoni poole, uskus minister.
Porno, vägivalla ja julmuse propagandat püütakse piirata kõikjal. Alliku sõnul lähtub eelnõu Saksamaa eeskujust.

„Sõnumileht”, Heikki Talving, 21. mai 1997

Kultuuriministeerium keelab pornoäri tänaval
Kultuuriministeerium kavatseb alaealiste kaitseks keelustada pornograafia levitamise ja vägivallapropaganda avalikes kohtades.
Valmiva seaduseelnõu kohaselt võib pornograafilise sisuga ja vägivalda propageerivaid teoseid levitada ainult spetsiaalsetes ettevõtetes, ütles kultuuriministeeriumi õigusbüroo nõunik Aime Vesmes.
Vesmese sõnul on eelnõus eristatud pornograafia ja erootika. Kuna nende teoste vahel on levitajal mõnikord raske vahet teha, siis moodustab kultuuriministeerium pornograafia tuvastamiseks ekspertkomisjoni, lisas ta. Komisjoni otsustest teavitatakse teoste levitajaid ajakirjanduse kaudu.
Pornograafia- ja vägivallateoste levimist seaduslikke teid pidi hakkab kontrollima kultuuriministeeriumi ametnikest ja politseinikest koosnev komisjon.
Vesmese sõnul karistatakse pornograafia- või vägivallateoste levitajat, kes eirab uut seadust, kuni 150 päevapalga suuruse trahvi või kaheaastase vabadusekaotusega. (BNS)

1. märts 1997

„Maaja” kommentaar: No nii, lugupeetud idioodid, moodustage nüüd erikomisjon internetis avaldatud porno analüüsmiseks, keelustamiseks ja asjaosaliste vastutuselevõtmiseks. Ehk nagu kurjale õuekoerale öeldakse: „Äss, võta, äss!”

Riigikogu piiras pornograafia levikut
Kuigi reformierakondlase Kalev Kuke sõnul on pornograafia end Eestis üllatavalt hästi ise reguleerinud, leidis Riigikogu, et enamiku Euroopa riikide eeskujul peab meilgi olema seda valdkonda reguleeriv seadus.
Valdava häälteenamusega vastu võetud seadus ütleb, et pornograafilise sisuga või vägivalda ja julmust propageerivate teoste levitamine ja demonstreerimine alaealistele on keelatud. Neid teoseid võib levitada või näidata vastava tegutsemisloa alusel töötavais spetsialiseeritud kohtades, kus ei tohi viibida alaealisi. Televisioonis või raadiosaates selliseid teoseid edastada ei tohi.
Spetsialiseeritud kohast väljaspool ei tohi sääraseid teosed nähtavale kohale välja panna, alaealised ei tohi nendega tutvuda. Seega rakendub näiteks ajalehekioskites Viljandis kasutusel olev kord, kus pornoajakirju tohib küll müüa, kuid vitriinis võib olla vaid teade, et säärane kaup on olemas.
Enim vaidlusi tekitasid küsimused, mis on pornograafia ning vägivalla propageerimine. Isamaaliitlase Lauri Vahtre sõnastuses on pornograafia selline kujutamisviis, mis teisi inimlikke seoseid kõrvale või tagaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile toob. Vägivalla või julmuse propageerimine on enesekaitseliselt õigustatud piire ületava vägivalla või julmuse kujutamine heakskiitval viisil eesmärgiga levitada vägivaldset käitumist.
Esimese hinnangu teose sisule annab tootja, maaletooja või levitaja. Kui tal tekib kahtlusi, võib ta pöörduda kultuuriministeeriumi juures tegutseva ekspertkomisjoni poole. Komisjon annab oma üleriigilises päevalehes avaldatava hinnangu hiljemalt 30 päeva jooksul, neid otsuseid saab vaidlustada.
Seaduse täitmist kontrollivad politsei ja kultuuriministeeriumi leviosakond. Kui neil tekivad kahtlused, võivad nad teose ekspertkomisjoni suunata.
Seaduse rikkumine on karistatav trahvi, teatud juhtudel ka kuni aastase vabadusekaotusega.

„Sõnumileht”, Heikki Talving, 17. detsember 1997

Porno kolib leti alla
Alates 1. maist 1998 saab erootikaajakirju ajalehekioskitest osta vaid leti alt, sest jõustuv pornograafia levikut keelustav seadus keelab neid avalikult müüa.
Kioskiketi+Punkt kaubandusdirektori Helen Napi sõnul peavad erootikahuvilised neid huvitavaid ajakirju edaspidi müüjate käest eraldi küsima. „Välja me neid enam ei pane ja lastele ei müü juba ammu,” kinnitas Napp.
Napi hinnangul ei tekita uus seadus firmale erilist majanduslikku kahju, sest seksiajakirjadel on niikuinii kindel ostjaskond ja nemad oskavad oma lemmikut müüja käest küsida.
„Praegu on meil kioskites j müügil umbes kümmekond erootilise sisuga ajakirja, aga tõenäoliselt valikuvõimalus nüüd väheneb ja müüki jäävad ainult populaarsemad,” lausus kaubandusdirektor. „Seda seetõttu, et varem olid ajakirjad vitriinis ja muid ajakirjade hoiustamise võimalusi kioskites pole.”
Detsembris Riigikogus vastu võetud pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse eesmärk on lapsi pornost ja vägivallast eemal hoida.

Eesmärk kaitsta lapsi
Uue seaduse kohaselt võib pornograafilise või vägivalda propageeriva sisuga teoseid näidata ainult selleks mõeldud kohtades ja neis ruumides ei tohi viibida alaealisi.
Seksipoed ja muud pornograafiaga seotud asutused ei tohi edaspidi asuda koolide ja lasteaedade läheduses ning oma teoseid võivad need asutused reklaamida ainult oma siseruumides.
Tallinnas Viru tänaval asuva Erotic Shopi müüja-konsultant Eva ütles, et muutusi halvemuse poole uus seadus neile kaasa ei too. „Pigem vastupidi, nüüd hakkab meile rohkem eestimaiseid seksiajakirju müüki tulema, sest kioskites ei saa neid enam eksponeerida,” märkis ta.
Eva sõnul pole nende poodi ka varem lapsi lubatud, sellekohane silt ripub uksel. „Ent kui tuleb mõni vaikne ja kaine noormees, kellest on näha, et ta päris 18 veel pole, siis kondoome me talle müüme,” lausus müüja. „Müümata jätta oleks minu arvates vale.”
Aeg-ajalt seksipoodi külastav ja pornoajakirju ostev 40-aastane Aleksander oli kehtima hakkavast seadusest kuulnud ja teadis ka seda, et kioskivitriinidel pornoajakirju edaspidi enam imetleda ei saa.
„Mina käin seksipoest põhiliselt filme ostmas, see mõjub naisega suhtlemisele väga hästi,” ütles ta. „Eestimaised ajakirjad on aga viimasel ajal kuidagi lahjemaks jäänud, välismaiste puhul ei saa jälle keelest aru.”
Kahtlastele trükistele ja filmidele hinnangu andmiseks moodustab kultuuriministeerium komisjoni, mis peab tegema otsused läbivaadatud materjali suhtes 30 päeva jooksul pärast taotluse esitamist maaletooja või levitaja poolt. Seaduse menetlemisel tekitas see säte mõnede Riigikogu liikmete hulgas vastuseisu.

Eesti joondub Euroopa järele
Näiteks reformierakondlase Kalev Kuke meelest pole õige pidada maksumaksja raha eest ülal pornofilme vaatavat seltskonda. Mitmete Riigikogu liikmete hinnangul poleks olnud vaja eraldi seadust, piisanuks 1 sättest kriminaalkoodeksis.
Kultuuriminister Jaak Alliku sõnul on enamikus Euroo pa riikides alaealiste kaitse pornograafiliste trükiste ja videote eest seadustega reguleeritud.
Kontroll pornograafiliste teoste leviku üle lasub eelkõige maaletoojal ja levitajatel, kes peavad ise otsustama, kas nende käsutuses olevat t materjali võib avalikult näidata.

„Eesti Päevaleht”, Kristi Malmberg, 25. aprill 1998

Erootikaajakiri tuleb tagasi letile
* Maaja muutis oma esikaane sündsaks *
Eesti esimese erootikaajakirja „Maaja“ augustikuu (1998) numbri väliskaaned ei ole pornograafilised ning ajakiri ise on kiletatud, mistõttu lubab kultuuriministeerium seda kioskilettidel avalikult eksponeerida ja müüa.
Eelmise aasta detsembris võttis Riigikogu vastu pornograafilise sisuga ja vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimist käsitleva seaduse, millega keelati alates selle aasta 1. maist erootikaajakirju avalikult müüa ning neid sai ajalehekioskitest osta vaid leti alt.
Eesti esimest erootikaajakirja Maaja välja andev AS Maarja saavutas aga hiljuti kultuuriministeeriumiga kokkuleppe, mille kohaselt võib ajakirja augustikuu numbreid lettidel avalikult eksponeerida. „Võinuksime juba ka juulinumbri lettidele saada, kuid puhttehniliselt oli vajalikke muudatusi nii ruttu raske teostada,” sõnas AS-i Maarja juhatuse esimees Mati Looga.
Looga selgitusel ei pea erootikahuvilised „Maaja“ augustinumbrit enam leti alt küsima. „Kokkuleppe kohaselt ei kujuta ajakirja väliskaaned pornograafilisi pilte ja samuti on ajakiri kiletatud, et lapsed seda lettidel lehitseda ei saaks,” lausus Looga.
Kultuuriministeeriumi asekantsleri Henn Vallimäe sõnul on AS Maarja ja kultuuriministeeriumi vahel saavutatud kokkulepe mõistlik lahendus. „Seaduse mõte reguleerib ajakirjade alaealistele kättesaamist, kuid ei keelusta nende müüki või levikut spetsialiseeritud kohas,” ütles Vallimäe.
Vallimäe sõnul arvestati otsuse tegemisel ka rahvusvahelist praktikat. „Muidugi võib  nüüd mõni politseiametnik leida, et seadust on rikutud ja korjab ajakirja lettidelt ära, aga see toob kindlasti kaasa kohtuasja,” tõdes asekantsler. „See oleks päris huvitav case,” lisas ta.
Kuigi Tallinna politseiprefekti Helmut Paabo sõnul on politsei ülesanne jälgida, et keegi seadusi ei rikuks, siis vaevalt politsei „Maaja“ letiletulekuga mingit vastuaktsiooni korraldama hakkab. „Kindlasti on see ajakiri teatud inimgrupile kasvõi nõuandva väljaandena vajalik, kuid selle letile tagasitoomine jääb ennekõike ikkagi ajakirja enda ja ministeeriumi südamele,” tõdes Paabo.
AS Maarja juhatuse esimees ütles, et lisakulud tingis ajakirja läbimüügi järsk kukkumine pärast pornograafia levikut piirava seaduse kehtima hakkamist. „Inimene lihtsalt ei osanud või ei tihanud müüja käest leti alt ajakirja küsida,” nentis Looga.

„Päevaleht”, Urmet Kook, 21. juuli 1998

Tudengid pakuvad internetis intiimteenuseid
„Õhtulehe” andmetel kasutab umbes kümmekond Tartu Ülikooli üliõpilast ühiselamutubadesse paigutatud arvuteid internetis intiimteenuste pakkumiseks.
Ahvatlevaid ettepanekuid tasuliseks seksiks teevad õppurid peamiselt pornoajakirja „Maaja” jututoas. Samuti võib leida vastavasisulisi teateid interneti kuulutustetulpadel.
Tudengid pakuvad eri intiimteenuseid: gay-, lesbi-ja heteroseksi kõrval ka SM-ja grupiseksi. Pakutavate seksuaalelamuste hinnad kõiguvad 300 ja 1000 krooni vahel.
22-aastase teise kursuse tudengi Anti sõnul sunnib teda intiimteenuseid pakkuma peamiselt rahapuudus. „Raha on alati vaja ning minu arvates on see kõige lihtsam viis selle saamiseks,” ütles noormees „Õhtulehele”.
Anti lausus, et internetis tegelevad oma keha müügiga peamiselt noormehed ja vaid mõned üksikud neiud. Tudengist internetiprostituudi ütlusel on ta nõus magama nii meeste kui naistega. „Kliente on vähe ja väga valiv ei tasu olla. Haaran kinni peaaegu igast võimalusest, kui partner mulle vähegi sobib,” märkis ta.
Nii Tartu Ülikooli üliõpilasküla kui ka ülikooli pressiesindaja kinnitasid „Õhtulehele”, et neil pole aimugi virtuaalsest seksikaubandusest, mis toimub ühiselamutes.

„Õhtuleht”, E. Paakspuu, oktoober 1998

Lauluväljak seksikeskuseks
Eesti esimene erootikamess tuleb detsembris (1998)

Detsembri alguses korraldab aktsiaselts Meediaekspress Eesti esimese erootikamessi „Sekspeditsioon ‘98“. Kutsutakse seksuaalsuse avalikustamisele.
Messikorraldajate sõnul on seks kujunenud omaette meelelahutustööstusharuks. Nii ühendabki ettevõtmine intiimelu varjatud külgede avalikustamise ja meelelahutuse. „Sekspeditsioon tahab tuua avalikkuse ette kõik, mis seostub meie elus sõnaga seks,” ütles projekti pressiesindaja Mart Rekkaro. „Olgu see siis midagi erutavat, õpetlikku-harivat või hoopis naljakat. Kõik me oleme mingil ajahetkel sattunud situatsioonidesse, mis on vähem või rohkem erootilised või seksiga seotud.”
Korraldajad lähtuvad Freudi teooriast, et iga meie samm on alateadlikult mõjutatud teatud tungidest.

Aitab Eesti erootikat Euroopasse
Kuna Eesti liigub Euroopa poole, siis leidsid Meediaekspressi inimesed, et Eestis on muutunud ka ühiskonna arusaamad seksist ning sellega seonduvast. Seega oli aeg selliseks messiks küps.
Mess koondab kõike, mis vähegi haakub seksiga. Alates erootilisest pesust, seksi abivahenditest kuni meditsiinilise kirjanduse ja arstide-seksuoloogide konsultatsioonideni välja.
Messil saab näha tavalistes sekspoodides leiduvat kaupa ja tutvuda erinevate organisatsioonidega. Näiteks gei- ja lesbiliidud. Ilma ei jää ka huvilised, kes tahavad uurida seksfilme. Selleks on messil videobokse. Tahetakse korraldada ka etendusi. „Seks ja porno ei ole üks ja sama,” ütles üks messi korraldajaid. „Seda tahame ka inimestele teadvustada”.
Mart Rekkaro sõnul on jõulueelne aeg valitud taotluslikult, kuna inimestel on küllastus kõikidest laatadest ja pakkumistest. Nüüd on võimalus meeldivaks vahelduseks ning kohaks, kust osta erootiline kingitus sõbrale või partnerile.

Raamatupoest peep-showni
Lauluväljaku kolm korrust on sisustatud erinevalt. Esimene korrus on sekspoodidele, video- ja ravimitootjatele, organisatsioonidele-liikumistele.
Teisel korrusel valitseb erootikamaailma meelelahutuslikuni pool, kus astuvad üles showtrupid ning üksikesinejad Eestist ja mujalt. Mart Rekkaro sõnul on oodata välismaa staare, kes on saanud tuntuks kas striptiisi, erootiliste filmide, fetišismi või transvestiitide etendustega. Kolmas korrus on intiimseks kohvikuks, kus võib messi üle kohvi-konjaki juures arutleda.

Puritaane ei karda
„Sekspeditsioon” on avalöögiks nn. Täiskasvanute Jõulumaale Tallinna Lauluväljakul, mis kulmineerub traditsioonilise Whisky Winteriga 10.–12. detsembrini.
„Kindlasti arutatakse, kas Lauluväljak seksmessi jaoks just kõige sobivam koht on,” ütles Lauluväljaku direktor Riho Rõõmus „Õhtulehele”. „Aga samuti on kunagi arvatud, kas Lauluväljakule sobib näiteks tivoli või romuralli. Aga need kahtlused on inimestel kadunud siis, kui üritus on tavapäraseks saanud. Ma leian, et Lauluväljak on kultuuri-ja sotsiaalkeskus. Kuna aga mess pakub teavet näiteks pere planeerimise ja inimestevaheliste suhete kohta, siis on sotsiaalpool täiesti õigustatud. Mess ei seisne ainult palja keha näitamises. See on ainult üks väike osa.”

„Õhtuleht”, Argo Kasela, 30. oktoober 1998

„Eeva“ pakub „Maajale“ konkurentsi
Eestis ilmub uus seksiajakiri „Eeva”. Toimetaja Lennart Madissoni sõnul tehti ajakiri põhjusel, et seksiteema on inimestele ikka ihu- ja hingelähedane.

„Eeva” kadus turult niisama märkamatult kui oli ilmunud.

Äsja müügile tulnud „Eeva“ püüab lugejaid kohaliku materjali serveerimisega. „Inimesed arvavad, et siin ei toimugi midagi. Tegelikult on siin sündmusi küll,“ kinnitab Eeva toimetaja Lennart Madisson. Konkurentidest erinevalt püüab „Eeva” kasutada võimalikult palju Eesti oma materjale. Kui kuskil mingi seksihõnguline sündmus toimub, minnakse ise kohale. Olulisele kohale seatakse väljaandes seksuaalne kasvatus, samuti saab lugeja ajakirjast harivat materjali ja leiab lisaks igast numbrist ühe artikli, mis erootika valdkonda ei kuulu. See mängitakse must-valgelt välja. Avanumbris on selleks lugu maailma vanimast ja võimsamast tsikliklubist Põrguinglid.
Eevat lubatakse ilmutada kümme numbrit aastas, pluss kaks erinumbrit.
Pornokunn Aivar Palumäele tundus ajakiri põgusa sirvimise järel eluline ja tegelik, kuid esimese numbri põhjal ta veel järeldusi teha ei tahtnud.
Humorist Mart Juur tervitas monopoli lõhkumist: „Senimaani on meil ainult üks selleteemaline arvestatav ajakiri, „Maaja“. „Maaja“ on aga liialt ühekülgne, liiga palju on materjale homodest. Tekkiv konkurents avardab kindlasti pornomaastikku.“
Madisson ise usub, et Eestis on turgu koguni kuuele-seitsmele säärasele väljaandele. Algselt taheti turule tulla hoopis spetsiifilisema fetišiajakirjaga, kuid kirjastus arvas, et alustama peaks ikkagi laiemale tarbijale mõeldud üllitisega. Madisson on veendunud, et sügisel tuleb fetišiajakiri ikkagi.
Eeva tutvustuspidu klubis Venus kroonis tantsutrupi Erotic Dreams pooletunnine etteaste: mustanahaline meestantsija ja graatsilised topless-piigad panid saalitäie publikut vaimustusest rõkkama.

„Õhtuleht”, Ülo Külm, 30. oktoober 1998

„Maaja” kommentaar: Ja kus see paljukiidetud „Eeva” nüüd on? Mööda panite oma prognoosidega, Eesti turul on kohta ainult „Maajale”!

Ka mehed tahavad lugeda
Ajakirjade väljaandjad väärtustavad lugejana naist. Poeriiulitel kirendab kümneid ajakirju naisele. „Eesti Naine”, „Stiil”, „Trend”, „Anne”, „Annabella”, „Tervis”, „Saladused” ja mis kõik veel kirjutavad kuust kuusse just naisele mõeldes teemadel, nagu suhted, seks, pereelu, tervis, kodu, riided, kosmeetika, parfüümid, kokakunst, vaba aeg, portreelood tuntud naistest jm. Selle massi kõrval on mees täiesti ära unustatud.
Mees on siin müütide ohver. Ühe müüdi järgi on mehe ajakirjanduseks „pärani piibrid”. Teise järgi kotivad meest eelkõige autod, sport ja sarimõrvarid. Ma ilmselt ei ole Eestis ainuke mees, kelle autosõiduoskus piirdub autosse istumisega ja turvavöö kinnitamisega ning sellega, kas sõidab või ei sõida. Sporti vaatan parema meelega telekast ja sarimõrvarid on jälgid. Ja rumalus on arvata, et „pärani piibrid” võiks rahuldada mehe lugemistarvet. See on samavõrd ekslik kui arvata, et erootilisi toiminguid kujutav materjal pakub midagi ainult mehele.
Ka meest huvitavad teemad, millest seni on kirjutatud üksnes naisele. Suhted, pereelu, tervis, kodu. Ja seks, mis ei ole lahatud stiilis „sakslastele meeldivad sidumismängud”. Kuid kuni viimase ajani on perioodiline lektüür, mis kirjutaks neil teemadel eeskätt mehele mõeldes, sisuliselt puudunud.
Praegusel hetkel on turg juba vähem lage. Kõrvale jättes järjekordse jommi- ja juppikultuuri häälekandja „Di”, tahaks kiitvalt mainida „Eesti Päevalehe” välja antavat „Meeste Elu”… ja vana head „Maajat”. „Meeste Elu”, millel väljas juba teine number, on püüdnud tabada just seda, mis mehele on või vähemalt võiks olla oluline ja huvipakkuv. Tervis, peresuhted, mõõdukas kokandus-, moe-, tehnikanurk. Natuke vabast ajast, natuke naistejuttu. Väga sümpaatne. Loodetavasti jätkub ilmumist kauaks.
„Maaja” on omandanud ootamatult väga unikaalse ilme. Peale piltide, belletristika, kirevate kildude, testi, kuulutuste ja naljanurga leiab sealt vägagi mõttetihedaid ja sisukaid artikleid nii seksist kui meeste ja naiste suhetest üldse. Üldse on „Maaja” stiil kainelt mehelik ja meeldivalt asjalik. Ja nagu mehele ei jookse mööda külgi maha naisteajakirju sirvida, ei tee paha, kui „Maaja” pärast läbilugemist lehitseda anda naisele, kes leiab sealt peale muu rubriigi „Naistele”.

„Eesti Päevaleht”, Jaak Urmet, 6. detsember 2003

Seks ja surnuksjoomine
Tallinnas kerkib üksteise järel uhkeid alkoholipoode, tõelisi viinapaleesid. Mõne aasta eest tehti Tõnismäe toidupood viinapoeks. Siis asendus Viru väljaku ääres plaadipood viinapoega. Äsja tekkis üks võimas viinapood kaupluse Ekraan asemele ja teine Narva maantee algusesse.
Need paleed on miski, mis näib kuuluvat Eesti märgi juurde. Eesti on rohke ja odava alkoholi maa. Maailma puhtaima, Guinnessi rekordi väärilise piirituse maa. Nagu ka enesetappude maa. Aidsimaa. Kiirelt kärvava rahvastiku maa.
Eestlased kärvavad kiirelt, sest nad elavad nagu loomad. Nad murravad tööd teha nagu loomad ja kaanivad nagu loomad. Kaanivad viina. Need, kes ei tööta ennast surnuks, tapab viin, millesse tööstress uputatakse. Ja viinasse uputatud ajudega inimesed tapavad teisi inimesi.
Hiljaaegu külastasin Amsterdami. Seal linnas on pika piletijärjekorraga esinduslik seksimuuseum ja üle Euroopa kuulus punaste laternate rajoon, kust pimeduse laskudes ei häbene läbi jalutada suur osa linlastest.
Amsterdami kesklinnas on kvartaleid, kus sekspood on sekspoes kinni ja inimesed astuvad neisse sisse nagu leivapoodi. Harilikes raamatuärides asuvad kokaraamatute ja Science fiction’i riiulite vahel seksiajakirjade riiulid ning ostjad sirvivad neid piinlikkustundeta.
Võiks arvata, et see linn on tänapäeva Soodom või Komorra, kus ausad eluviisid on jalge alla tallatud. Aga ei. Linlaste sõnul on jalgrattavargused neil suurem probleem kui mõrvad ja röövimised. Valitseb tolerants ja Live and let live’i eluviis. Mida ka tunda oli. Hollandlased oskavad, erinevalt eestlastest, pingeid maandada ja elust rõõmu tunda.
Eestis ei häbeneta minna poodi viina ostma, et ennast täis lakkuda ja täis peaga loll välja näha. Küll aga häbenetakse kõike, mis seotud erootiliste naudingute ja seksiga, sest see on „räpane”. Sest seksipoes käivad ainult perverdid, seksiajakirju ostavad ainult nolgid ja kiimas vanamehed, ning voodividinaid kasutavad need, kellel enam ei tõuse. Seksist lõõgastuse leidmisele eelistavad eestlased lolliks- ja surnuksjoomist, nimetades seda uhkelt kõlbluseks. Ühiskond erutub küsimusest, kas „Maaja” kaas on vitriinil kaetud paberilehega või mitte, ega pane tähele, et sealsamas kõrval pasundab kõmulehe esikaas järjekordsest jõledast purjus peaga tehtud veretööst.
Õnneks on see nõukogude aja igand, mis peaks meie seast kaduma koos viimaste seda ajastut südames kandvate ontlike nõukogude seltsimeestega. Arenenud Euroopas pannakse alkoholipoed juba kell viis kinni ja seksipoed on poole ööni lahti.

„Eesti Päevaleht”, Jaak Urmet, 11. detsember 2003

0

Your Cart