Sellised olid toidunormid Saksamaal, Eestis ja sõdivates riikides

6 minutit lugemist

Eriti keeruline olukord toiduainetega oli sõdivates riikides, kus enamik elanikkonnast elas maal ja tegeles rahuajal põllumajandusega. Nende riikide hulka kuulus enamik sõdivaid riike, kaasa arvatud ka Eesti ja Soome. Seal andis tööinimeste puudus kohe tunda ja viis toiduainete toodangu alla. Seetõttu tuli mitmes riigis (näiteks Soomes) tahes-tahtmata (kui muidugi rindeolukord võimaldas) anda sõjameestele kevadtööde ja sügistööde ajal erakorralist puhkust, et vajalikud tööd ikka tehtud saaksid. Lisaks suunati põllumajandusse abitööjõuna sõjavange, võõrtöölisi, linnainimesi.

Muidugi oli sõja ajal raskendatud või lausa võimatu riikidevaheline kaubandus, mis aitas rahuajal rahvast toiduainetega varustada.
Toidukaardisüsteemide koostamine ja pidev korrigeerimine (nappide ressursside pideva muutumise tõttu) oli tõsine teadustöö. Arvutati välja „õiglased” normid erinevatele elanikkonna kihtidele – sõjaväelastele, tööstustöölistele, pensionäridele, lastele, koduperenaistele-pereemadele jne.
Isegi taolistes arenenud riikides nagu Suurbritannia ja USA tuli turumajandust piirata ja kaar­disüsteem sisse seda, mis siis veel rääkida N. Liidust või Saksamaast.

Saksamaa ja okupeeritud riigid
Juba 4. septembril 1939 piirati Saksamaal oluliselt bensiini müüki. Nii tohtisid eraisikud kasutada oma autot ainult erilistel juhtudel. Toiduainetega oli Saksamaal ja okupeeritud Euroopa riikides olukord muidugi tunduvalt hullem. Süsteem seati Saksamaal sisse juba 20. septembril 1939 ja kokku normeeriti 62 erinevat toiduainet.
Sõjaaegse puhkusel viibiva Saksamaa elaniku (sks Urlauber) nädalanormid olid sellised: 1740 g leiba, 200 g liha, 110 g võid, 50 g margariini, 125 g marmelaadi (meie mõistes keedis), 150 g suhkrut, 40 g ersatskohvi, 30 g juustu.
Saksamaa okupeeritud riikides oli toiduainete olukord erinev. Kui kujutada ette pikka mõõteskaalat, siis ühes otsas oli näiteks Taani, kus väidetavalt söödi nii hästi, et taanlasi kadestasid isegi sakslased. Teises otsas aga näiteks Poola ja Kreeka, kus olid ninaesisega väga kehvad lood.
25. septembril 1939 jõustus juba 7. septembril väljakuulutatud toidunormide talongisüsteem.
Esimesel perioodil 25. septembrist kuni 22. oktoobrini sai ainult talongide alusel osta leiba, piima, liha, rasva, keedist ja suhkrut. Edaspidi hakkas kehtima toiduainete- ja seebitalong (alates 25. septembrist kuni 31. oktoobrini sai iga talongiomanik 75 g tualett- või 125 g rasvaseepi, samuti 250 g pesupulbrit või 200 g vedelseepi või 125 g pesuseepi (Kernseife) või väikese paki pesuvahendit. Leib ja jahu, mis olid esialgu veel vabamüügis, normeeriti samuti. Täispiima said veel ainult lapsed, rasedad või imetavad naised, samuti rasket füüsilist tööd tegevad isikud (eelkõige kaitsetööstuses), kellele anti välja erikaardid. Ülejäänud tavatarbijad võisid vabalt osta kooritud piima.

Saksa tavatarbija sai kuus:
Leivakaart: 2400 g leiba või 1900 g leiba ja 375 g jahu nädalas.
Lihakaart: 500 g liha või lihatooteid nädalas.
Piimakaart: Täispiim ettenähtud isikutele 0,5 l päevas (kuni 6-aastased lapsed 0,75 l, kuni 14-aastased 0,25 l)
Rasvakaart: 80 g võid, 125 g margariini või taime- või kunstrasva või toiduõli, 65 g sea sularasva või pekki ja rasu, 62,5 g juustu või kohupiima.
Suhkur ja keedis: 250 g suhkrut ja 100 g keedist.
20. novembril 1939 võeti kasutusele nn rõivatalongid (Reichskleiderkarte).
Igal juhul püüdis Saksa valitsus kodanikke võimalikult paremini toita ja kuigi normid üha kahanesid, läks sakslaste jaoks olukord nigelamaks alles 1944.–1945. aasta talvel ning muutus sõja lõpupäevadeks päris hulluks. Nii sai täiskasvanu 1945. aastal 1700 g leiba, 250 g liha ja 125 g rasva nädalas. Pisut suuremad normid olid kuni 6-aastastele lastele, noortele, tööstustöölistele, rasedatele ja imetavatele emadele.
Spetsiaalsed talongid olid ka söögiasutuste jaoks. Kes külastas restorani, pidi hommikueine eest maksma 10 g või- ja 100 g leivakaardiga.
Juutidele olid ette nähtud veelgi väiksemad normid ja nad tohtisid teatud ärisid külastada ainult kindlatel kellaaegadel.
Saksa LV-s lõpetati mõnede toiduainete normeerimine alles 1950. aasta jaanuaris. Paljud inimesed jätsid selleks ajaks oma toidukaardid kasutamata, sest kõik vajalik oli juba vabalt müügil. Probleeme oli veel vaid rasva ja suhkruga, mille toidukaardid kaotati alles 31. märtsil 1950.

Eesti
Mida võis endale lubada eestlane, kes elas Saksa okupatsiooni ajal oma kodumaal? Nagu igasugune jaotamissüsteem, oli kehtestatud kaardisüsteem keeruline ja rohkete eranditega. Saadavate toodete hulk ja sortiment muutus pidevalt. Suvel oli Eestis saksa rahvusest tsiviilisikute nädalanormiks 2350 g leiba, 800 g liha, 280 g võid, ja 330 g suhkrut. Eestlaste norm oli 1700 g leiba, 350 g liha, 100 g võid ja 100 g suhkrut. Punaarmee sõjavangide norm oli 2350 g leiba, 200 g liha, 130 võid (rasva) ja 225 g suhkrut.
Esitame ühe näite 1942. aasta maikuust.

Leivanorm
* Kuni 2-aastased lapsed – kokku 750 g nädalas
* 3–5-aastased lapsed – kokku 1000 g nädalas
* 6–17-aastased noored – kokku 2000 g nädalas
* 18-aastased ja vanemad – kokku 1700 g nädalas (sakslastel 2350 g)

Liha
* Kuni 5-aastased lapsed – kokku 125 g nädalas
* 6-aastased ja vanemad – kokku 350 g nädalas (sakslastel 800 g)
Eraldi kupongid olid veel rasvainete, piima, kuivtoiduainete, suhkru ja soola jaoks. Normeerimata olid kalatooted, kartul ja aedviljad. Normeeritud toiduainetega oli pidevalt probleeme ja neid ei jätkunud. Ametnike kirjavahetuses käsitleti toitlustamismuresid pidevalt. Üldiselt oli sõjaajal puudus kõigest. Lisaks arusaadavale toidupuudusele nappis ka tänapäeval ehk eksootilisena tunduvaid kaubaartikleid, näiteks petrooleum, pastlanahk, seebikivi, raud; rääkimata riietest, jalanõudest ja küttepuudest.

Nõukogude Liit
Nõukogude Liidus ei tekitanud kaardsüsteemi sisseviimne erilisi probleeme, sest eks ole Tsaar-Nälg valitsenud emakest Venemaad läbi aegade ja näljasurm on ikka venelase loomulik surm olnud. Juba rahuajal elati Stalini impeeriumis nälja piiril, sõda aga paiskas segi kogu niigi nigela varustussüsteemi ja laostas toiduainete tootmist, lisaks hävitati palju kariloomi ja vilja. Toidukaartide süsteem kehtis juulist 1941 kuni detsembrini 1947.
Kõige äärmuslikumad näited pärinevad muidugi blokaadiaegsest Leningradist, kuid ka mujal polnud olukord kiita.
Leningradi elanike leiva päevanormid:
* juuli 1941 – töölised 1000, ülalpeetavad 400, lapsed (kuni 12 a) 400 g;
* jaanuar 1942 – töölised 575, ülalpeetavad 250, lapsed 250 g;
* jaanuar 1943 – töölised 700, ülalpeetavad 400, lapsed 400 g.
Kindlasti tuleks mainida, et leiva kvaliteet oli vilets, jahusse segati juurde kõikvõimalikke lisandeid.

Suurbritannia
Kui Saksamaa lennuvägi ja allveelaevastik Suurbritanniat mere- ja õhublokaadiga alistada püüdis, pidid inglased kõvasti püksirihma pingutama. 1939. aastal tööd alustanud toiduministeerium tegutses lausa 1958. aastani. Leivale lisati kaltsiumi ja vitamiine, lastele asuti koolides jagama tasuta piima. 1940. aasta jaanuaris asuti piirama bensiini, peekoni, või ja suhkru kasutamist. Peagi võeti käsile ka liha, tee, moosid, küpsised, hommikusöögihelbed, juust, munad, piim ja konservtoit. Piiramatult võis osta värskeid puu- ja juurvilju. Kaarte ei olnud ka leivale ja kalale, kuid nende hind tõusis.
Inglasi õhutati „kaevama võidu heaks” ehk rajama juurviljaaedu, kus endale värsket kraami kasvatada. Kaardisüsteem kaotati alles mitu aastat pärast sõja lõppu, kuid näiteks tee ostmine oli normeeritud 1952. aastani, suhkur ja munad 1953. aastani ning juust ja munad 1954. aastani.

Ameerika Ühendriigid
Isegi rikkas USA-s asuti kohe pärast Pearl Harbori rünnakut 1941. aasta detsembris piirangute teele. Juunis 1942 asutati Ühendatud Toiduamet (Соmbined Food Board), mis asus kogu üritust juhtima. Piirangud lõpetati 1946. aastal.
USA kodanikud said esimese toidukaartide komplekti (ingl war ration book number one) kätte juba mais 1942: rahvalikult kutsuti seda nn suhkru – raamatukeseks, kuna esimeseks normeeritud toiduaineks oligi suhkur. Seda sai üks inimene osta 227 grammi nädalas. Järgmisena piirati kohvi kasutamist – viie nädala peale sai seda üksnes naela jagu (450 g). Aastatel 1942–1943 oli normeeritud veel kirjutusmasinate, bensiini, jalgrataste, siidi, nailoni, kütteõli, liha, juustu, või, margariini, konservtoidu, moosi, tarretise, toiduõli ning isegi küttepuude ja söe kasutamine.

0

Your Cart