Nikita tembutab

4 minutit lugemist

Pärast Stalini surma 1953. aastal sai NLKP peasekretäriks Nikita S. Hruštšov (1894–1971). Tema suurimaks teeneks tuleb lugeda Stalini isikukultuse paljastamist 1956. aastal toimunud NLKP XX kongressil. Kuid paraku ei jätkunud tal sihikindlust ega julgust, et minna lõpuni. Alles 1961. aastal toimunud partei XXII kongressil jõuti lõpuks nii kaugele, et võeti vastu otsus Stalini põrm Lenini mausoleumist kõrvaldada…

Kuulsaim foto Nikita Hruštšovist: NLKP peasekretär (tema kõrval välisminister A. Gromõkoon pärast kingaga vastu lauda koputamist jalatsi enda ette lauale pannud.

Stalinismiga lõpparvet teha polnud kerge, sest oli ju tollal võimu juures veel väga palju neid, kes olid ustavalt Stalinit teeninud. Hruštšov oli ebajärjekindel poliitik, ta viis lakkamatult läbi kõikvõimalikke reforme, vahetas juhtivat kaadrit ja kärpis kõikvõimalike kõrgastme juhtide privileege. Ta tegi suure vea, kui valis 1963. aastal NLKP teiseks sekretäriks Leonid I. Brežnevi, kes ei olnud küll peasekretäri tagandamise organiseerija kuid teadlik kavandatavatest aktsioonidest. (Hruštšovi tagandamise algatajaks oli tollane ministrite nõukogu aseesimees Aleksandr N. Šelepin.) Partei juhtkond väsis lõpututest ümberkorraldustest ja kartustest kaotada ametikoht. Nii oligi Brežnevi pehmus, auahnuse ning võimukire selgelt väljendunud puudumine tema tõusu aluseks. 14./15. oktoobril 1964 vabastati Hruštšov kõigist ametitest ning saadeti koduaresti. NLKP jaoks polnud teda enam olemas. Hruštšovi peeti ebajärjekindlaks ekstsentriliseks inimeseks, kes võis teha ootamatuid kannapöördeid, kuid nii mõnigi kord käitus ta pehmelt öeldes veidralt. Seda näitab veenvalt ka kuulus kingalugu.
1960. aasta novembris alanud ÜRO Peaassamblee XV istungjärk jätkus ka oktoobris, ilma et oleks suutnud lahendada ühtegi probleemi. Peaassamblee keeldus arutamast N. Liidu pakutud desarmeerimisprogrammi ja U-2-ga seotud intsidenti. 11. oktoobril otsustas täiskogu, et ei aruta desarmeerimisega seonduvaid probleeme mitte plenaaristungil, vaid annab need arutada desarmeerimiskomisjonile. Nii ei õnnestunud N. Liidu delegatsioonil koos Idaploki liitlastega oma nõudmisi läbi suruda. Valdava häälteenamusega lükati tagasi ka Hruštšovi ettepanek kaotada ÜRO peasekretäri ametikoht ning asendada see kolmeliikmelise komiteega. Sõnasõda oleks muutunud üsna rutiinseks, kui N. Liidu delegatsiooni juht, NLKP peasekretär Nikita S. Hruštšov poleks oma skandaalse ülesastumisega saali elevust toonud. Ühe esineja kõne ajal tagus ta rusikatega vastu lauda ning katkestas esinejat valimata sõimusõnadega. Nikita pisut veider ülalpidamine kulmineerus 13. oktoobril. Pärast seda, kui istungi eesistujal murdus pärast ägedat koputamist haamri vars, võttis Hruštšov jalast kinga ning lõi sellega mitu korda vastu lauda – mitte vastu kõnepulti, nagu linnalegend seda väidab. Kõige hämmastavam oli aga see, et Nikita veiderdamisega läks kaasa ka Andrei Gromõko (välisminister 1957–85), kes hakkas samuti rusikatega vastu lauda trummeldama.

Hruštšov ja Gromõko lolli mängimas.

Kuidas reageeriti Hruštšovi kingaskandaalile N. Liidus? Avaldame katkendi NLKP XXII kongressil 26. oktoobril 1961 esinenud ajalehe „Izvestija” peatoimetaja A. I. Adzubei kõnest:
„Ameerika Ühendriikide valitsevad ringkonnad on harjunud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile vaatama kui oma pärusmõisale. Aastaid valitses seal iiveldama panev paraadlikkuse ja niinimetatud klassikalise parlamentarismi õhkkond. Nõukogude delegatsioon hajutas selle tapva igavuse ja andis Lääne poliitikutele selgesti mõista, et neil ei lähe korda seal lõpmatuseni kamandada. Et väljendada oma suhtumist neisse härradesse, kes tegelevad rahvaste petmisega, ja et rikkuda silmakirjalikku vaikust, korraldasid Nõukogude delegatsioon ja teiste sotsialistlike riikide delegatsioonid obstruktsiooni, kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tribüünilt kõlasid võltsid, provokatsioonilised kõned, mis solvasid sotsialismileeri rahvaste, asumaade ja vabanenud maade rahvaste väärikust. Kui rusikad, millega sotsialismileeri delegaadid protesti märgiks vastu laudu trummeldasid, ära väsisid, leiti variseride ja valetajate ohjeldamiseks ka teisi vahendeid.
Võib-olla see küll šokeeris läänemaailma diplomaatilisi daame, kuid oli lihtsalt vahva, kui seltsimees N. S. Hruštšov kord ühe provokatsioonilise kõne ajal, mida pidas Lääne diplomaat, võttis jalast kinga ja hakkas sellega vastu lauda koputama. (Tormilised kiiduavaldused. Naer.) Kõigile sai korrapealt selgeks: me oleme resoluutselt vastu, me ei taha kuulata sääraseid kõnesid! Sealjuures asetas Nikita Sergejevitš Hruštšov kinga selliselt (meie delegatsiooni ees istus fašistliku Hispaania delegatsioon), et kinganina peaaegu puudutas frankistliku välisministri kaela. Antud juhul ilmutati diplomaatilist paindlikkust! (Naer. Tormilised kiiduavaldused.)

„Seltsimehed, ma pean teile ränga paljastuse tegema: Stalin oli siga!”

MAAJA

0

Your Cart