Kuninglikud eined lennukis. Lennunduse kadunud kuldajastu
Terve sink, suitsuvorstid, hõrgutavad praed, värsked saiakesed, salatid, juustud, vein ja õlu otse vaadist. Ei, tegemist pole mõne viietärnirestorani piduliku õhtusöögiga, vaid täiesti tavalise vaatepildiga omaaegsete lennufirmade luksuslikumas teeninduses. Oli aeg, mil lennureisija võis tunda ennast tõelise härrasmehena, stjuardess tõi lauale portselannõud ja korralikud söögiriistad ning joogivalik oleks teinud au nii mõnelegi restoranile. Reisijate kõhud olid täis, tuju hea ja lennufirmad võistlesid üksteisega, kes suudab oma klientidele suurejoonelisemat teenindust pakkuda.

Tänapäeval tundub see kõik uskumatu muinasjutuna. Kui lennureisija saab praegu turistiklassis tasuta võileiva ja kohvi, võib ta ennast juba õnnelikuks pidada. Mõnes lennufirmas tuleb isegi veepudeli eest raha välja käia. Lennuki pardal pakutavate toitude hinnakirja uurides võib aga tekkida tunne, et tegemist pole söögiga, vaid mõne eriti haruldase luksuskaubaga.
Ometi oli aeg, mil lennufirmad ei häbenenud oma reisijaid lausa nuumata!
Lennunduse kuldajastuks nimetatakse sageli 1950.–1970. aastaid, mil reaktiivreisilennukite kasutuselevõtt muutis pikad lennureisid kiiremaks ja mugavamaks. Boeing 707, Douglas DC-8 ning hiljem Boeing 747 avasid reisijatele senisest hoopis suuremad võimalused. Lennukompaniid püüdsid seejuures üksteisest eristuda mitte ainult lennukiiruse ja marsruutide, vaid ka teeninduse poolest.
Lennureis oli tollal märksa pidulikum sündmus kui praegu. Mehed saabusid sageli lennujaama ülikonnas ja lipsuga, naised elegantsetes kostüümides. Pardateenindus oli hoolikalt korraldatud ning isegi stjuardesside vormiriietus kujunes lennufirma maine oluliseks osaks.
Eriti muljetavaldav oli toitlustamine.
Vaadakem näiteks Skandinaavia lennufirma SAS 1960. aastate lõpu fotosid. Stjuardess toob reisijate juurde suure singi, millest lõigatakse kohapeal viile. Kõrval ripuvad suitsuvorstid, laual seisavad joogipudelid ning reisijatele pakutakse värsket leiba ja saia. Toit on paigutatud spetsiaalsele serveerimiskärule, mille juurde kuuluvad lõikelauad, nõud ja korralikud söögiriistad.
See meenutab rohkem restorani külma lauda kui lennukisalongi.
SAS-i teeninduskultuuris oli oluline koht Skandinaavia köögil. Külmad lihalõigud, singid, kalatoidud ja muud suupisted võimaldasid tutvustada reisijatele põhjamaade toidutraditsioone. Suurejooneline serveerimine oli ühtaegu külalislahkus ja lennufirma reklaam.
Ning kujutlegem, millise mulje jättis reisijale stjuardess, kes küsis, millist sinki või vorsti ta soovib ja kui suure portsjoni võiks lõigata!
Samasugust luksust pakkus Ameerika lennufirma Trans World Airlines ehk TWA.

1961. aasta juunis võeti TWA rahvusvahelistel lendudel esimese klassi reisijatele kasutusele teenindusprogramm Royal Ambassador. Juba nimi kõlas suurejooneliselt: kuninglik suursaadik!
Esimese klassi reisijatele pakuti mitmekäigulisi eineid, hoolikalt valitud jooke ja elegantset lauakatmist. Toidu serveerimisel kasutati portselani, klaasi ja metallist söögiriistu. Lauale ilmusid korralikud linad ning reisija võis ennast tunda peenes restoranis.
TWA 1970. aastate alguse reklaamfotol on näha Boeing 707 luksuslik salong. Suurele valge linaga kaetud lauale on asetatud praed, salatid, juustud, saiakesed, joogid ja mitmesugused suupisted. Kaks elegantselt riietatud stjuardessi seisavad serveerimiskäru taga.
Loomulikult oli tegemist reklaamfotoga, millel kogu toiduvalik on korraga välja pandud. Kuid see ei muuda tõsiasja, et TWA esimese klassi pardatoitlustus oli oma aja kohta erakordselt rikkalik.
Reisijad ei pidanud leppima sellega, et neile ulatati kilepakendis võileib ja plasttopsitäis mahla. Toitu serveeriti mitmes järgus, pakuti valikuvõimalusi ning pöörati tähelepanu ka toidu välimusele.
TWA oli üks neid lennufirmasid, kes püüdsid muuta lennureisi terviklikuks elamuseks. Reisija ei ostnud üksnes piletit ühest linnast teise, vaid sai selle eest ka tähelepaneliku teeninduse ja mõnusa ajaviite.
Omaette peatükki väärib Saksamaa lennufirma Lufthansa.
1960. aastatel võis Lufthansa Boeing 707 pardal näha vaatepilti, mida tänapäeval on raske isegi ette kujutada: reisijatele pakuti õlut otse vaadist!
Lufthansa Senator Service oli mõeldud jõukamatele reisijatele, kes soovisid nautida suuremat mugavust ja esmaklassilist teenindust. Pardal pakuti mitmekäigulisi eineid ning toidukärul võis näha suurt sinki, millest lõigati reisijatele viile.
Aga kõige toredam oli õlu.

Spetsiaalselt lennuki pardal kasutamiseks kohandatud väikesest õllevaadist lasti värsket vaadiõlut, mida serveeriti korralikes klaaskannudes. Kõrvale pakuti sinki ja muid saksa köögile iseloomulikke suupisteid.
Reisija võis nautida oma õlut mitme kilomeetri kõrgusel maapinnast, samal ajal kui lennuk kihutas kiirusega ligi 900 km/h järgmise sihtkoha poole.
Tegemist polnud pelgalt reklaamitrikiga. Lufthansa kasutas vaadiõlle pakkumist oma teeninduskultuuri osana. Saksamaal oli õllel teadagi tähtis koht ning lennufirma viis selle traditsiooni sõna otseses mõttes taevasse.
1960. aastate fotol näeme väärikalt riietatud reisijaid, kelle ees seisavad õllekannud, samal ajal kui teenindaja pakub suurest vaadist märjukest juurde. Kõrval ootavad sink ja suupisted.
Niisugust õllekeldrit poleks osanud isegi kõige paadunum Müncheni õllesõber pilvede vahelt otsida!
Huvitaval kombel pöördus Lufthansa 2018. aastal Oktoberfesti puhul ajutiselt vana traditsiooni juurde tagasi ning pakkus valitud lendudel taas vaadiõlut. See oli teadlik meenutus lennunduse kuldajastust.
Lennukis serveeritud toidu puhul polnud tähtis ainult selle kogus, vaid ka kogu söömisega kaasnenud rituaal. Reisijale pakuti kõigepealt jooki, seejärel eelrooga, põhirooga ja magustoitu. Teenindajad tõid toidud kohale, koristasid kasutatud nõud ning pakkusid juurde kohvi või muid jooke.
Lennufirmad kasutasid sageli spetsiaalselt kujundatud portselanserviise, joogiklaase ja söögiriistu, millel oli ettevõtte sümboolika. Mõne lennufirma toidunõud olid sedavõrd elegantsed, et tänapäeval kuuluvad need muuseumide ja kollektsionääride kogudesse.
Näiteks San Francisco rahvusvahelise lennujaama muuseum on pühendanud omaette näituse 1960.–1980. aastate pardatoitlustusele. Seal leidub TWA, United Airlinesi ja paljude teiste lennufirmade ajaloolisi serviise.
Toitlustus polnud üksnes kõhutäide. See oli osa lennufirma identiteedist.
Kuid lennunduse kuldajastul oli ka oma hind.

Lennupiletid olid tollal tänapäevaga võrreldes märksa kallimad. Lennureisimine polnud paljudele inimestele igapäevane võimalus, vaid luksus, mida sai endale lubada jõukam osa ühiskonnast. Eriti kehtis see pikamaalendude ja esimese klassi kohta.
Ameerika Ühendriikides reguleeriti aastakümneid lennufirmade marsruute ja piletihindu. Kuna hinnakonkurents oli piiratud, püüdsid ettevõtted reisijaid meelitada parema teenindusega. See võis tähendada mugavamaid istmeid, rikkalikumaid eineid ning muid hüvesid, mis tõstsid lennufirmade kulusid.
1978. aastal vastu võetud Ameerika lennunduse dereguleerimise seadus muutis olukorda põhjalikult. Lennufirmadele anti suurem vabadus määrata oma hindu ja marsruute ning konkurents hakkas üha rohkem keskenduma piletihinnale.
Odavamad piletid tõid lennukitesse miljoneid uusi reisijaid. Lennureisimine muutus kättesaadavamaks, kuid samal ajal hakati loobuma paljudest varem iseenesestmõistetavaks peetud mugavustest.
Milleks pakkuda reisijale tasuta kolmekäigulist lõunasööki, kui ta valib lennufirma ennekõike piletihinna järgi?
Milleks vedada lennukis kaasas raskeid portselannõusid, klaase, metallist söögiriistu ja rikkalikku toiduvalikut, kui odavam on pakkuda kergelt pakendatud valmiseineid?
Lennufirmade jaoks tähendas iga kokkuhoitud kilogramm väiksemat kütusekulu. Iga lihtsustatud teenindustoiming võimaldas vähendada töökoormust ning iga lisatasu muutus uueks tuluallikaks.
Nõnda hakkas kunagine lendav restoran tasapisi muutuma õhus liikuvaks transpordivahendiks, mille peamine eesmärk oli toimetada sihtkohta võimalikult palju inimesi võimalikult väikeste kuludega.
Muidugi ei kadunud luksus lennundusest täielikult. Tänapäeva parimates esimese ja äriklassi salongides pakutakse endiselt suurepäraseid toite, kalleid veine ning tähelepanelikku teenindust. Mõnel pikamaalennul saab reisija koguni omaette magamiskabiini.
Kuid sellise teeninduse hind on sageli erakordselt kõrge ning tavaline turistiklassi reisija võib sellest üksnes unistada.

Pealegi ei saa kõike rahas mõõta.
Omaette võlu oli ajastul, mil lennufirmad püüdsid reisijaid meeldivalt üllatada. Kui stjuardess tõi kohale serveerimiskäru, millel ilutses suur sink, siis polnud see üksnes eine, vaid väike pidulik sündmus.
Ja kui lennuki pardal avati õllevaat, võis reisija hetkeks unustada, et viibib kümne kilomeetri kõrgusel pilvede kohal.
Lennunduse kuldajastust on säilinud rohkesti värvifotosid, reklaamfilme ja mälestusi. Need kujutavad maailma, kus lendamine oli veel midagi erilist ning reisijale püüti pakkuda rohkemat kui istekoht ja turvavöö.
Tänapäevane lennureis on paljuski kiirem, kättesaadavam ja tehniliselt turvalisem kui pool sajandit tagasi. Kuid midagi on siiski kaduma läinud.
See on kunagine külalislahkus, mille juurde kuulusid valged laudlinad, säravad klaasid, korralikud söögiriistad ja teenindaja küsimus: „Kas soovite veel ühe viilu sinki?”
Vaadates 1960. aastate lennukisalongide fotosid, hakkab suu tahtmatult vett jooksma.
Ja siis meenub tänapäeva turistiklassi lennureis, kus võid pärast mitmetunnist lendu sihtkohta jõuda peaaegu sama tühja kõhuga kui lennukisse astudes.
Lennukid on poole sajandiga tohutult edasi arenenud.
Aga singid on kuhugi kadunud!
Veel 2000. aastal võis Viinist Bangkokki lennates nautida tõelist luksust. Endise vormel-1 maailmameistri Niki Lauda asutatud lennufirma Lauda Air Boeing 767 pardal oli esimese klassi reisijate teenindamiseks koguni kokk! Lauda Air oli tuntud oma suurepärase pardatoitlustuse poolest ning pööras erilist tähelepanu reisijate mugavusele. Ajal, mil paljud lennufirmad juba hoolega kulusid kärpisid, jätkas Lauda Air traditsiooni, mille kohaselt pidi lennureis pakkuma ka kulinaarseid elamusi. Nii elas lennunduse kuldajastu vähemalt mõnel kauglennuliinil edasi veel 21. sajandi künnisel.
Lennukid lendavad endiselt. Nad on muutunud kiiremaks, mugavamaks ja turvalisemaks. Kuid üks küsimus jääb: kuhu kadusid singid ja vorstid? Kas neid enam ei toodeta?
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kes olid maailma esimesed stjuardessid?
Miks kaasaegsed reisilennukid nii aeglaselt lendavad?
Boeing 747 – õhuavaruste kuninganna karjääri lõpp
Maailma pikimad kauglennud. Kuidas 22-tunnist lendu üle elada?

