Kes olid maailma esimesed stjuardessid?

4 minutit lugemist

15. mail 1930 tõusis lennuk California Oaklandis õhku, pardal 11 reisijat pardal ja sihtkohaks Chicago. Lennukis polnud midagi silmatorkavat, kui pardal poleks olnud nägusat noort naist, kes hoolitses reisijate heaolu eest. Ellen Church oli maailma õhusõiduajaloo esimene stjuardess. Kuni selle ajani teenindasid reisijaid stjuuardid, kes jagasid reisijatele toitu, neid lennuhirmu korral rahustasid ja pääsesid kitsastes vahekäikudes vabalt liikuma…

Ellen Church, maailma esimene stjuardess.

Lennukompanii Boeing Air Transport, hilisema United Airlinesi eelkäija oli esimene, kes otsustas tööle võtta Ellen Churchi (1904–1965), esimese naisstjuardessi. Tollal 25-aastane Ellen oli õppinud medõde ja sobis seetõttu ideaalselt oma uude ametisse. Kuna tolleaegsed lennukid ei olnud hermeetilised ja neil puudusid seadmed rõhu tasakaalustamiseks, lendasid lennukid umbes 3000 meetri kõrgusel – ideaalsel oksekõrgusel, sest sellisel kõrgusel kõikus ja õõtsus suhteliselt aeglaselt lendav lennuk üsna tuntavalt. Nn oksekõrgus on seotud ka lennuki kiirusega. Nii madalal lendamisel kuulusid turbulentsid, peapööritused ja kõhuvaevused reisijate argipäeva. (Alates 7000 meetrist taluvad inimesed lennureisi juba üsna hästi.) Esimese stjuardessi edust tiivustatuna otsustas Air Transport võtte tööle veel kaheksa medõde, keda Ellen hakkas koolitama.
Euroopas oli Šveits see, kes neli aastat hiljem esimese stjuardessi tööle võttis. 22-astane Nelly Pflüger astus oma teenistusse veel ilma univormita oma igapäevases kleidis, mille ette sidus valge põlle. Lufthansa, kes hakkas samuti õige pea stjuardesse välja koolitama, pööras tähelepanu hoopis teistele näitajatele. Stjuardess pidi olema parimas füüsilises vormis, valdama vähemalt kahte võõrkeelt, olema teadmiste poolest üle keskmise ning ühte kui teist taipama ka lennukist endast. Viimase nõudmisega mindi 1950-ndatel aastatel aga üle võlli: stjuardessid teadsid hiljem rääkida, et nad oleksid olnud võimelised lennuki lahti võtma ja uuesti kokku panema. Milleks stjuardessile nii põhjalikke teadmisi vaja oli, jääb arusaamatuks. Loomulikult pidid lennusaatjad ka kena välimusega olema. Pole siis mingi ime, et sajast kandidaadist 99 kukkusid läbi juba esimesel katsel.
Eriti karmid tingimused stjuardessidele on USA-s. Need tingimused olid ametilikult käibel nagu tehnilised tingimused traktorirataste või vanametalli kohta. American Airlines isegi kiitles niisuguste tehniliste tingimuste olemasoluga. Eeskätt määravad tingimused kindlaks, et stjuardess peab olema neiu, vähemalt arvestusandmete järgi, ja vallaline. Tema vanus – 20–26 aastat, kaal mitte üle 60 kg, kasv ligikaudu 155 cm. Laitmatu nägemise ja kuulmise juures peab tal olema lõpetatud keskharidus. Stjuardessi üldine välimus peab avaldama reisijale meeldivat muljet, kaunistama tema viibimise tunde lennuki pardal. Niisugustele rangetele tehnilistele tingimustele vastab individuaalse valiku puhul ainult üks 25–30 neiust. Pärast valikut konkursi teel õpetatakse neile täiskasvanud või väikese reisija teenindamise reegleid ja oskusi pakkuda lõunat normatiivi juures üks minut ühe reisija kohta, anda meditsiinilist abi, vastata reisija küsimustele, teatavaks teha mõningaid meteoroloogilisi andmeid. Tal pole ette nähtud vastata: „Ei tea”, kuigi see vastaks tõele. Ta peab vastama: „Ma saan selle teada.”
Tänapäeval on aga paljude, eriti Euroopa riikide ametiühingud nii võimsad, et näiteks Lufthansa, Finnairi või Scandinavian Airlinesi pardal võib stjuardesside hulgas kohata selliseid trullakaid ja tragisid vanamemmesid, kes võiksid juba ammugi hooldekodus kiiktoolis magusasti tukkuda.

1950-ndate aastate kuulsaim okselainer Lockheed L-1049 Super Constellation, mida irvhambad nimetasid selle sagedaste mootoririkete tõttu maailma parimaks kolmemootoriliseks lennukiks. Kuna 7000 m kõrgusel lendava õõtsuva ja kõikuva lennuki reisikiirus oli kõigest 482 km/h km/h (ühe mootori rikke või tugeva vastutuuule korral aga veelgi aeglasemalt), siis 10–11 tundi kestval lennul üle Atlandi jõudsid korralikult ülenuumatud reisijad oma isu täis oksendada. Ohutuse mõttes tehti enne Atlandi ületamise algust alati vahemaandumine Iirimaal Dublinis, et siis igaks juhuks maksimaalselt kütust tankida.

Saatust ei tohi narrida

2016. aasta 19. mai varahommikul Pariisist Kairosse startinud Egypt Airi A320 kukkus Vahemere lõunaosas merre. Pardal viibis ka 27-aastane Kairos elanud stjuardess Samar Ezz Eldin, kes postitas enne saatuslikku õnnetust Facebooki foto merre kukkuvast lennukist.
Samar Ezz Eldin asus Egypt Airis stjuardessina tööle 2014. aastal. Samast ajast pärineb ka tema Facebooki riputatud profiilifoto, millel näeb teda merest märgades riietes kohvriga välja kõndimas, taamal merre kukkuv lennuk. Samar Ezz Eldini sõbrad olid pärast õnnetust veendunud, et sellise fotoga määras ta ka oma traagilise saatuse.

NB! Loe ka:
30 vahemaandumisega Austraaliasse!