Miks nii paljud noored arstid läbi põlevad?

2 minutit lugemist

Pea iga kolmas tulevane arst on psüühilise läbipõlemise äärel. Bostoni Harvardi Medical Schooli uurijad võtsid vaatluse alla 43 riigi meditsiiniüliõpilased. 183 uurimuses vaeti 120 000 üliõpilase psühholoogilisi andmeid. Tulemus: rohkem kui 27% meditsiiniüliõpilastest on depressiivsed või kannatavad aeg-ajalt depressiivsete sümptomite all…

See näitaja on oluliselt kõrgem kui ülejäänud elanikkonna hulgas (16%). 11% tulevastest doktoritest mõlgutas enesetapumõtteid. Ja veel: kasvava kvalifikatsiooniga ei muutu meedikute vaimne tervis mitte paremaks, vaid veelgi halvemaks. 29% assistentarstidest on depressiivsed – seega pea iga kolmas.
Oletatakse, et kõige selle põhjuseks on pidev stress, hirm ja äärmiselt tugev konkurentsivõitlus arstiteaduskondades. Vahetustega töö, talumatult pikad ja kurnavad valvekorrad ja suur vastutus patsientide ees viivad selleni, et noored arstid on pea alati väsinud ja ületöötanud. Noored tohtrid peavad sageli leppima arstide karmis hierarhias kõige madalama ametikohaga. Kõrgemale kohale jõudnud arstidel puudub aga sageli valmisolek noori tudengeid või assistente toetada. Umbes samasugustele tulemustele jõuti ka Leipzigi ja Erlangen-Nürnbergi ülikoolide uurimustes. Õpingute alguses oli tudengite tervislik seisund veel normis, õpingute käigus suurenesid aga depressioon, hirmud ja burn-outs (läbipõlemine) oluliselt.
„Meie uurimustulemused on võrreldavad teiste kõrgkoolide omadega, selgitas uurimisgrupi juht Michael Scholz. Probleem ei puuduta mitte ainult noori arste, vaid ka paljusid vanemaid arste ja med- ja hooldusõdesid, kes lihtsalt põlevad läbi või keda tabab depressioon. Paljud burn-out-kliinikud on aja jooksul spetsialiseerunud arstidele või moodustavad meedikud suurema osa patsientidest. Tohtrid kannatavad  sagedamini depressioonide ja narkosõltuvuse käes ja sooritavad 3–4 korda sagedamini enesetapu kui kõigi teiste elukutsete esindajad.

Mis on „naabriefekt“?

2016. aastal avastasid Chicago ülikooli teadlased haiglapatsiente ohustava vapustava riskiteguri. Kui ühel patsiendil süda seiskub või ta intensiivraviosakonda üle viiakse, võib ka teiste patsientide olukord kriitiliseks muutuda. See fenomen sai nimeks „naabriefekt“ ning selle paikapidavust on kinnitanud 84 000 analüüsitud haiguslugu.
Ühes EMO palatis on keskmiselt 20 voodit. Oht 19 patsiendile tõuseb 6 tundi pärast kaaspatsiendi eluohtlikku kriisi 18% võrra isegi siis, kui too patsient ei viibi samas palatis, vaid eemal esikus või ooteruumis. Kui aga kaks patsienti peaksid üheaegselt kriitilisse situatsiooni sattuma, tõuseb oht teistele patsientidele koguni 53% võrra.
Võimalik selgitus selle fenomenile on, et kui kaaspatsiendid on sunnitud teise haige draamat kaasa elama, suureneb järsult nende rahutus ja hirm, mis suurendavad nende tervisliku seisundi halvenemise riski. Pealegi tegutseb kriisiolukorras kogu personal eluohtlikus seisundis viibiva patsiendiga, mistõttu teiste hädaseisundit kohe ei märgata. Uurijad pakuvad lahenduse: Hädaolukorras otsekohe kontrollida ka kõigi teiste patsientide seisundit.

©Peter Hagen

0

Your Cart