Okupeeritud idaalade riigiminister Alfred Rosenberg – Tallinna reaalkooli kuulsaim vilistlane

Põhjendamatult vahel ka Hitleri paremaks käeks peetud baltisakslane Alfred Rosenberg sai küll vallutatud idaalade riigiministriks, kuid ei kohtunud Hitleriga sõja ajal kordagi ning olulisi asju otsustasid hoopis teised mehed. Tema traagiline teekond, mis algas Tallinnas 12. jaanuaril 1893, lõppes rahvusvahelisel sõjakurjategijate kohtuprotsessil Nürnbergis 16. oktoobril 1946 – siis tõmbus silmus Alfred Rosenbergi kaela ümber kokku. Jäid veel surnukeha põletamine ning tuha laialipuistamine, et mälestus temast kiiremini tuhmuda võiks…

Eestiga seob teda veel see, et isapoolne vanaema, sündinud Julie-Elisabeth Schramm, oli pärit väidetavalt eesti vabatalupoegade suguvõsast. Rosenbergi vanaisad olid seevastu sündinud praeguse Läti aladel.
Mida Rosenberg aga tegelikult korda saatis? Ning kui palju peaksime me, siin sündinud ja kasvanud, teda oma kaasmaalaseks pidama?
Eestlaste kaasmaalane oli Rosenberg 26 aastat. Sellesse aega mahtusid lapsepõlv, õpinguaastad 1881. aastal saksakeelsena asutatud Tallinna Reaalkoolis, mis Tsaari-ajal kandis Tallinna Peetri Reaalkooli nime, mõnes mõttes aga ka tudengiaastad Riia Polütehnilises Instituudis, mis jäi tal seoses sõja puhkemisega lõpetamata.

Ka kahest abielust esimene oli sõlmitud eestlasega, heast perekonnast pärit pianisti ja balletiõpetaja Hilda-Elfriede Leesmanniga. Paraku naine haigestus väga raskelt ning abielu lahutati.
Kõigele sellele vaatamata hoidis Alfred Rosenberg pigem Saksamaa kui Eesti poole. Kui Esimene maailmasõda oli Saksa väed juba Saaremaa kanti toonud, üritas noor mees nendega ühineda, paraku ebaõnnestunult. Vabadussõda, mis paljud reaalkooli poisid rindele viis ja lõpuks rahvale võidu tõi, polnud hoopiski Rosenbergi rida.
30. novembril 1918 pidas ta Mustpeade Majas kõne marksismist ja juutidest ning sõitis siis Saksamaale, vastu oma peaaegu hiilgavale tulevikule ja kurvale lõpule, mis saabus siis, kui mees oli kõigest 53 aastat vana.
Enamlaste võimuletuleku ajal viibis Rosenberg Krimmis. Kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna ning üritas ühineda Saksa sõjaväega. Et aga sakslaste tulek viibis ja tal olid ülikoolis mõned eksamid õiendamata jäänud, sõitis ta tagasi Moskvasse. Esitanud eksamitöö, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi ja asus arhitektina tööle Tallinnas. Varsti saabusid sinna ka Saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke. See ei õnnestunud ning ta asus tööle Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetajana.
Pärast teadet Saksa keisririigi kokkuvarisemisest otsustas Rosenberg asuda poliitilisele tegevusele. Oma esimese ettekande marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918 Tallinnas. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg koos Riia baltisakslase Max Scheubner-Richteriga Münchenisse. Suvel 1919 kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega. Ta astus NSDAP liikmeks 1919. aastal enne Hitlerit, mil see partei kandis veel Saksamaa Tööpartei nime.
1921. aastal asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama NSDAP parteilist häälekandjat „Völkischer Beobachter“. 1937. aastal oli Rosenberg selle väljaande peatoimetajaks ja alates 1938. aastast lehe vastutavaks väljaandjaks.
Kui Hitler pärast Müncheni putši arreteeriti, määras ta Rosenbergi enda asemel natsiliikumise juhiks. Ernst Piperi kirjutatud Alfred Rosenbergi eluloos on väidetud, et Hitleri sellise otsuse motiiviks olid Rosenbergi üsna kasinad juhivõimed – seega ei kujutanud ta endast ohtu, et võiks Hitleri kõrvale tõrjuda.
Saksamaal hakkas Alfred Rosenbergi saatma eelkõige juudivihkaja maine. Juba aastal 1923 avaldas ta üle sajaleheküljelise „Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika“. Selles kommenteeris ta juutide väidetavaid maailmavallutusplaane käsitlevat „Siioni tarkade protokolle“, mis esimest korda ilmusid 1903. aastal Peterburis vene keeles. Hiljem on aga tõestatud, et Rosenbergi raamat oli pesuehtne võltsing ning tõenäoliselt mõeldi see soperdis intrigeerimiseks lihtsalt välja.
Rosenberg ja mitmed teised baltisakslased tõid juudivastase vaimu Saksamaale just Venemaalt. Ehkki antisemitism oli selleks ajaks juba mitu tuhat aastat vana ja juudi rahandustegelasi süüdistati majandusraskuste põhjustamises ka 19. sajandi lõpu Saksamaal, oli Venemaal see teema olnud iseäranis oluline.

Erilise hoo sai antisemitism aastal 1881, kui tsaar Aleksander II tapmises hakati süüdistama juute. See väide ei ole päris õige, vene natsionaliste hakkas lihtsalt ärritama juutide suur osakaal tsarismivastases liikumises.
Pogromme korraldati koguni kuue Venemaa läänepoolsema kubermangu 150 asulas. Siit edasi polnud raske ka juutide ja riigikukutajate seoste loomine, millele Rosenberg, kes maailmasõja ajal instituudi kolimise tõttu ka Moskvas õppis ja sealsete vaadetega tuttavaks sai, edaspidi vägagi rõhus.
Oma mõtted pani ta kirja raamatusse „20. sajandi müüt“. Raamatut peeti omal ajal Saksamaal küll mõne silmis väga tähtsaks, seda tsiteeriti palju, aga seda arulagedat jama on väga raske lugeda.
Raamatu sisu kohta on lühidalt mainitud, et Rosenbergi arvates pidi juudi mõjudega kristlust asendama nn vere usk. Väidetavalt ei võtnud isegi Hitler „20. sajandi müüti“ kuigi tõsiselt.
Viljakas autor oli aga jätkuvalt visa. Rassi- ja juudiküsimust analüüsis ta korduvalt, olgu nimetatud „Juutide jälg aegade keerises“ ja „Vabamüürlik maailmapoliitika“, aga ka kõnesid ja artikleid koondavad „Veri ja au“, „Ideede arenemine“ ning „Võitlus võimu pärast“.
Rosenbergist raamatu kirjutanud Ernst Piper on talle omistanud isegi tiitli „Hitleri peaideoloog“, mida aga see grafoloog mingil juhul polnud.
Peaideoloog oli ikkagi Adolf Hitler ise ning osavaid „sõnameistreid“ leidus Saksamaal rohkesti, olgu siin nimetatud näiteks Joseph Goebbels või Heinrich Himmler.
1920. aastate algus oli Saksamaal poliitiliselt väga aktiivne aeg: Hitler ehitas oma parteid üles, novembris 1923 prooviti Münchenis Mussolini eeskujul juba väikest viisi võimu haarata.
Ettevõtmine siiski ebaõnnestus, mitmed juhid võeti kinni, Rosenbergi edutas Hitler aga partei juhiks. Mõnes mõttes võiski see olla väsimatu ideoloogi üks kõrghetki, sest kuigi teda ootasid uued ja näiliselt tähtsad ametipostid, liikus ta Hitlerist edaspidi üha kaugemale.
Väljast vaadates kulges kõik aga hästi. Aastal 1930 valiti Rosenberg Reichstagi liikmeks, 1933. aastal nimetas Hitler ta NSDAP välispoliitilise ameti juhiks, järgmisel aastal sai ta Hitleri volinikuks rahvussotsialismi vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. Aga tema unistus saada välisministriks jäigi paraku täitumata.
Tõsi, Hitleri järel oli Rosenberg ideoloogia alal teisel kohal, aga nende vahe oli määratult suur.
NSDAP, kuigi nii ehk ei tundu, oli ju vägagi pragmaatiline. Vaid kaks ideed ei kuulunud päriselt sellesse ritta. Üks neist oli Rosenbergi viljeldud juudivastasus, teine aga „eluruum idas“ ehk koloniaalimpeeriumi loomine, millega ambitsioonikal baltisakslasel samuti tegemist tuli.
„Eluruumiga idas“ tegeles Rosenberg ka praktilises mõttes: tema täita oli okupeeritud idaalade ministri koht. 17. juulil 1941 ametisse saanud idaalade riigiministri tegevust ja tulemusi ei saa siiski pidada märkimisväärseteks. Rahvas kuulis uuest ministrist alles mitu kuud hiljem, idaministeerium ise sai aga kiiresti kaoseministeeriumi pilkenimetuse.
Rosenberg tahtis olla kõige tähtsam idaalade tegelane, aga tal seisis sel teel mitugi konkurenti.
Üks neist oli Saksa relvajõudude ehk Wehrmachti nn Militärverwaltung, mis andis küll vallutatud alasid ministeeriumile üle, aga seal ise korda luues.

Teine oli Heinrich Himmleri juhitud sõjaväeline organisatsioon SS, kes tegeles julgeolekuküsimustega.
Kohaliku esindajana Eestit valitsenud kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann, kes tavatses ajada oma pragmaatilist poliitikat ja oli alailma konfliktis oma kõrgemalseisvate instantsidega idaministeeriumi liinis, leidis oma ideede läbisurumiseks toetust just Himmleri juures. Viimane oli kindralkomissar Litzmanni vaimne isa, esimese ilmasõja kangelase kindral Karl Litzmanni andunud austaja ning talle sobis siinse kindralkomissari kaudu idaminister Rosenbergi vastu pisut intrigeerida ja oma mõjuvõimu tugevdada.
Kolmandana piiras idaalade riigiministri tegevust lennuväeülemana tuntud Hermann Göring, kes oli aga ühtlasi või eelkõige Saksa majanduse neliaastaku plaani komissar, omades seega ressursside kasutamise eelist ka idaaladel.
Seda, et Rosenberg ministrina kuidagi Eesti alale rohkem tähelepanu pööranuks, pole võimalik väita.
Eesti kui kodumaa poole ta kindlasti ei õhanud, eelkõige soovis ta olla „päris sakslane“. Küll pole välistatud, et tema püüd Eestist mitte rohkem välja teha, ennast sellega n-ö ära anda, võis olla taotluslik.
Eestit, täpsemalt Tallinna ja Tartut, külastas ta sõja ajal vaid korra, 1942. aasta mais. Erilist nostalgiat tema käitumises ei leitud, küll on levimas linnalegend, et Tallinnas külastas ta oma sugulast ja soovis mekkida ka Tallinna kilu. Väidetavalt külastas Rosenberg Eestis oma sugulasi ka aastal 1928, sellega tema sidemed aga piirdusid.

Enam huvitas idaalade riigiministrit hoopis Ukraina teema. Nimelt nägi ta seda riiki võimaliku vastukaaluna Venemaale. Plaan kukkus aga läbi nagu mitmed teisedki kavad: olulisi erisusi okupeeritud aladele ei lubatud. Ilmselgelt puudus neil ka kõigekõrgema tugi.
Sõja lõpul ei pääsenud minister kordagi Hitleri jutule. Seega, kuigi Alfred Rosenberg oli üks väheseid, kes Nürnbergi protsessil surma mõisteti, polnud ta praeguste teadmiste ja ajalookäsitluse põhjal sugugi nii tähtis tegelane.
Tema näiline positsioon oli kõrgem kui tegelik võim. Teatavas mõttes oli ta oma tegevuses saamatu. Ta polnud ka ideoloogi kohta piisavalt hea kirjutaja, poliitikuna aga piisavalt hea strateeg.
Rosenberg ise hindas ennast ka kindlasti kõvasti üle, aga teistpidi on mõeldamatu, et ta Nürnbergis tollases kontekstis teistsuguse karistuse oleks võinud saada. Alfred Rosenberg poodi Nürnbergi vanglas ööl vastu 16. oktoobrit 1946.

Tunnuspildil: Alfred Rosenberg visiidil kodulinnas Tallinnas 18. mail 1942.

NB! Loe ka:
Kuidas sündis natside hümn „Horst Wessel Lied“?
„Siioni tarkade protokoll” ehk kui valel on väga pikad jalad