Kas su vererõhk on korras? (Lisatud ka test)

Kas vererõhu „mängimist” on võimalik kuidagi vältida? Kas peaks muretsema, kui see ühel päeval on normaalne, teisel päeval aga kõrge? Mis selle põhjuseks võiks olla ja kas saaks ise midagi selle ärahoidmiseks teha?

Umbes 70%l üle 65-aastastest inimestest on normist kõrgem vererõhk. Vererõhk on üks kergemini määratavaid näitajaid inimese elutegevuse ja organismi seisundi hindamisel. Oleme pea kõik saanud teada oma vererõhu näitajad kas korralise läbivaatuse käigus perearsti juures või spordikeskuses usina spordimeediku poolt mõõdetuna. Kasulik on teada mitte ainult rõhku, vaid ka näiteks keha rasvaprotsenti või luustiku tihedust.

Enne mõõtmist kohvile ja suitsule ei
Tõepoolest võib vererõhk olla kõrgenenud väga mitmetel põhjustel ja varieeruda väga tugevasti isegi päeva vältel. Kindel on see, et ühekordne mõõtmine ei anna alust veel hüpertoonia diagnoosimiseks, kuid päeva jooksul erineval ajal määratud vererõhkude väärtuste jälgimine annab ülevaate, kuidas organismis vereringlus toimib. Küllap oligi närvipinges mõõdetud vererõhk kõrgem tavalisest ja põhjustas ebamugavat survet peas.
Õige metoodika rõhu mõõtmisel välistab nii suitsetamise kui ka oakohvi tarbimise vähemalt tunni jagu enne protseduuri. Kuna vererõhk tekib südamelihase kokkutõmbumisel ja vereringesse paisatava verehulga mõjul, siis lihtsustatult võib seda kujutada ette kui pidevat pumpamist. Siin saavad vererõhu väärtuste kujunemisel olulisteks nii südamelihase jõudlus kui ka perifeerne vastupanu – st rõhk, mida tuleb ületada, et verehulka veresoontesse paisata. Veresooni on ju inimese kehas mitmeid kilomeetreid, kui kõik suured ja väikesed veresooned kokku arvata.

Milline on normaalse vererõhu kriteerium?
Peab ütlema, et meedikute hulgas üksmeelt selles osas ei ole. Tänapäevaste kriteeriumite järgi loetakse noorel inimesel ideaalseks vererõhuks 120/80 mmHg, keskealistel ja eakatel aga 140–90 mmHg. Kuid leidub ka neid tarmukaid tohtreid, kes väidavad, et 60-aastasel inimesel peaks normaalne vererõhk olema samasugune nagu 16-aastasel noormehel – 120/80 mmHg, mis on muidugi täiesti absurdne kriteerium. USA-s avaldatud andmetel pole aga midagi hullu, kui üle 60-aastasel inimesel on süstoolne vererõhk 150 mmHg. WHO on avaldanud ka klassifikatsioone, kus ravi vajavaks kõrgenenud vererõhuks loetakse näitajaid 165/95 mmHg ja üle selle.
2017. aasta novembris kehtestati USA-s nagu korra nina nuusates uus norm, mille kohaselt on 130/80 mmHg nüüd USA-s kõrge vererõhk. Piltlikult öeldes tekitati üheainsa suletõmbega juurde miljoneid ravi vajavaid inimesi! Enne algas Ühendriikides kõrge rõhk näidust 140/90. Saksa spetsialistid on aga aga veendunud, et vererõhk 140–90 mmHg on veel täiesti okei ja paanikaks pole põhjust. Viimati muudeti norme teispool ookeani 2004. aastal. Vererõhu alandamine iga hinna eest ei too endaga kaasa mingeid eeliseid. Vastupidi: selle saavutamiseks on vaja suures koguses medikamente, mille kõrvalmõjud (eriti maksale ja neerudele) tekitavad rohkem kahju kui kasu.
Madalaks loetakse vererõhu väärtused, kus süstoolne rõhk jääb täiskasvanul alla 100 mm/Hg ja diastoolne rõhk alla 60 mmHg.
Diastoolseks rõhuks loetakse näitu, kus mõõtmisel mansetis rõhku vähendades mingil ajahetkel me ei kuule enam pulsilööke. Kui pulsilöögid jäävad kuuldavaks kogu mõõtmise ajal, siis diastoolse ehk alumise rõhuna märgitakse seda momenti, mil pulsilöögid muutusid nõrgemini kuuldavaks.
Kui me vaatame suuri inimpopulatsioone puudutavaid uuringuid, siis on leitud, et juba alates 115 millimeetrist (süstoolne rõhk) ülespoole minnes hakkab südame-veresoonkonna haiguste – eriti ajuinsuldi, aga ka südamelihase infarktirisk tõusma. Riski tõus kuni umbes 140 millimeetrini on aga väga väike. 140–150 millimeetrist hakkab see juba üles kerima ja alates 150–160 millimeetrist läheb see eksponentsiaalselt üles. Seega ütleb teooria, et uued normid, mis Ameerikas kehtestati ei olegi mitte väga valed… aga ka mitte ainuõiged.

Hüpertoonia on tõsine värk
Eakamatel inimestel esineb sageli sellist hüpertoonia vormi, mil ülemine ehk süstoolne rõhk ületab 160 mmHg, aga alumine ehk diastoolne rõhk püsib normaalsetes piirides. Vanadel sportlastel on täheldatud sagedamini madalate vererõhu väärtuste esinemist kui nende eakaaslastel. Selline spordimehe madal vererõhk ei ole haiguslik ja ei põhjusta tavaliselt vaevusi.
Madala vererõhuga seisundi koos ebameeldivate kaasnähtudega (nõrkus, külmatunne, pearinglus, minestamisekartus) tekkimist võib põhjustada pikemaajaline lamamine, läbipõetud infektsioonhaiguse järgne nõrkus, sage veekaotus suurtes doosides manustatud diureetikumide tõttu. Selline hüpotooniline seisund ei ole füsioloogiline ja vajab ravi. Vererõhuhaiguse diagnoosimiseks ei piisa mõnel korral mõõtmisest, vaid seda peab tegema mitmel korral ja mitmepäevaste vaheaegade järel. Üha sagedamini püstitatakse diagnoos alles põhjaliku statsionaarse uuringu ja ka monitoruuringu teostamise järgselt.
Miks selline ettevaatlikkus diagnoosi püstitamisel? Hüpertoonia on tõsine haigus ja kui seda on kord diagnoositud, siis võib piltlikult öeldes end elu lõpuni vererõhuaparaadiga seotuks lugeda. Vanemaealiste inimeste ajuhalvatused ja südamepuudulikkus on alguse saanud sageli just sellest, et hüpertooniat ei ole suudetud kontrolli all hoida või on loobutud ravist ja jälgimisest siis, kui ilmnesid esimesed positiivsed tulemused vererõhuvastaste preparaatide võtmise järel.
Sageli on kõrgenenud vererõhuga inimesed muretud oma vererõhu näitajatest kuuldes. Senini on nad ju end hästi tundnud, vaid mõnikord on olnud peavalu, uimasust, kahinaid kõrvades või hetkelist peapööritust ja seega nagu ei oleks põhjust end ravimisega koormata. Aga just pidev ülerõhk on organismile kurnav ja viib raske südamehaiguse või ajuvereringehaiguse tekkele. Seda tuleb meeles pidada ka neil inimestel, kellel vererõhuväärtusi on vaid aeg-ajalt mõõdetud kõrgenenuna.
Millegipärast on aga kujunenud üldine väärarvamus, et vanuse lisandudes ongi kõrgem vererõhk normaalne. Ometi pole see nii – on vaid teada, et sageli esineb just vananedes ka vererõhu tõus, mille üheks oluliseks põhjuseks arvatakse olevat ateroskleroosi (veresoonte seinte muutust, peamiselt suurte veresoonte jäigastumine).
Ulatuslikud aterosklerootilised kahjustused veresoontes viivad tihti olukorrani, kus vererõhu langetamine raviga ei too kaasa enesetunde paranemist. Vahel võib koguni tekkida vastupidine reaktsioon: kõrge vererõhuga kohastunud organism reageerib vererõhu normaliseerumisele vaevuste tekkimisega (pearinglus, nõrkustunne, väsimus). Ja nii väidabki inimene, et kogu süü halva enesetunde pärast lasub „liiga alla kukkunud” vererõhul. Tõepoolest võib sel juhul tal ka omamoodi õigus olla, kuid siiski on kõrgenenud vererõhu püsimine ohtlikum, kui raviga kaasnenud ajutine ebamugavustunne. Ka tuleks arvestada sellega, et paaniline vererõhu langetamine iga hinna eest pole päris ohutu, sest vajatakse suuri ravimikoguseid, mis võivad viia tasakaaaluhäireteni ja ohtlike kukkumisteni.

Kõikuv vererõhk
Vererõhu regulatsioon on keeruline ja hõlmab peaaegu kõiki organsüsteeme: olulisemateks on närvisüsteem, südame-veresoonkond, erituselundid (neerud), hingamiselundid jne. Kiired vererõhu muutused on seotud peamiselt närvisüsteemiga, siit ka nende inimeste mured, kellel on sageli kõikuv vererõhk.
On inimtüüpe, kes väga ärevalt jälgivad kõiki oma organismi signaale, nende jaoks on südamekloppimine, pearinglus, lihastõmblused ja külmavärinad ettekuulutajaks „millelegi tõsisele”. Raadios kuulutatud magnettormide päevad on neile täiendavaks ärevusallikaks. Nii ei suudagi sellise käitumise omapäraga inimene tõkestada oma hirmu selle ees, et nüüd tõuseb vererõhk ja tal hakkab halb.
Lootusetust peab nentima nende inimeste enesetunde parandamise võimaluste osas, kes napsitamisega end turgutavad. See on valiku küsimus, sest alkoholi tarbimine on vererõhku tõstev ja see võib püsida kõrgenenult päevi, isegi terve nädala. Paraku kaasnevad siin täiendavad riskimomendid: vere viskoossuse muutused pohmeluse perioodil koos kõrgenenud vererõhuga on ajuhalvatust provotseeriv seisund.
Hüpertoonikutel on sageli keelatud leilisaun. Tegelikult on mõistlik leiliprotseduur ja saunatamine isegi kasulikud. Muidugi tuleb vältida saunas alkoholi ja isegi õlle pruukimist, karastamist külma vette hüppamisega ja võistlemist leilitaluvuse alal. Kuumas õhus viibides vererõhk küll ajutiselt tõuseb, kuid pärast sauna on vererõhuhaigetel sageli täheldatud rõhu väärtuste langust ja head enesetunnet. Ja veel üks oluline nõuanne: leilisaunas kanda kindlasti vildist mütsi, vältimaks pea ülekuumenemist ja sellest tingitud võimalikku insulti!
Hüpertoonia ravis on kaasajal väga tõhusalt toimivaid ravimeid. See arsenal täieneb pidevalt. Vaja on vaid leida kompetentne arst (mis on muidugi omaette probleem) ja seega on suur osa murest juba möödas, sest ravi on vägagi individuaalne ja vajab oskuslikku „tempimist”. Sul võib ka vedada ja saad hüpertoonia ravi korraldada ilma ravimiteta. Ravimiteta ravimise väljendi on kasutusele võtnud soomlased.

Öine kõrge vererõhk on kõige ohtlikum
Vererõhu oluline alandamine öösel on väga tähtis, sest nagu ka varasemad uurimused on näidanud, kujutab just öine kõrge vererõhk suurt ohtu südamele isegi siis, kui päeval peaks vererõhk enam-vähem normi piiresse jääma. Hispaania Vigo Ülikooli teadlased uurimisgrupi juhi Ramón Hermida eestvõtmisel jälgisid kuue aasta jooksul 19 000 hüpertoonikut, kes pidasid regulaarselt vererõhupäevikut. Uurimuse tulemused avaldati ajakirjas „European Heart Journal“. Selgus, et neil patsientidel, kes võtsid vererõhutabletti enne magamaminekut, oli ka päeval madalam vererõhk kui neil, kes võtsid rohtu ainult hommikuti pärast ärkamist. Vererõhuravimi võtmine õhtuti vähendas südameinfarkti riski koguni 50% võrra. Seda efekti võib seletada sellega, et õhtune vererõhurohu manustamine aitab organismil paremini taluda hommikust äkilist vererõhu tõusu ja ka päeval sellega paremini toime tulla.

Need stressifaktorid ajavad su vererõhu üles
Pidev ajahäda ja kärsitus                                    84%
Viha, vihkamine                                                   82%
Konkurents ja pidev võimete proovilepanek  52%
Hirmud, ärevus ja foobiad                                  42%
Depressioon                                                            35%

See on kompleks abinõudest, milledest olulisemad ja kindlasti tõhusad on:
* psühhoemotsionaalse stressi vähendamine
* kehakaalu normaliseerimine (miinus 5 kilo kaalus alandab vererõhku 5 mmHg)
* liikumisharjumuse kujundamine
* soolavaene tervislik dieet (6–12 g päevas, vähem kui 6 g päevas on aga kahjulik, sest inimese organism vajab soola)
* alkoholi minimaalne tarbimine
* kategooriline EI tubakale!

Keemiliste vererõhuravimite negatiivsed kõrvalmõjud
* suurenenud risk kukkuda, peapööritused
* ohtlik elektrolüütide vähenemine, meeltesegadus
* haavade paranemise aeglustumine
* südame arütmia
* impotentsus
* kõrgenenud risk haigestuda diabeeti

7 parimat looduslikku ainet kõrge vererõhu vastu
Aine                        Päevane doos

Foolhape                    1000 ug
Vitamiin C      500–2000 mg
Magneesium      250–750 mg (on soovitatud ka 600 mg, kuid optimaalne oleks Diasporal 300 või 400 mg. Lahustad pakikese keele all)
Kaalium                       0,5–3 g (kaaliumitablette kasutada siiski ainult arsti soovitusel)
Kaltsium                       1–1,5 g
Arginiin                           3–6 g
Kalaõli (Omega-3)        2–4 g
NB! Soovitav on nende ainete koguste suhtes eelnevalt (asjatundliku) arstiga konsulteerida.

Sport!
Rootsi Lundi ülikooli viimase 30 aasta uurimised on näidanud, et tuhandest mittesportivast inimesest sureb aastas 40, samal ajal kui sportlike hüpertoonikute seas on see arv 17! Ideaalseks „treeningudoosiks” peavad spordispetsialistid trenni kaks kuni kolm korda nädalas 20–60 minutit, mis võib alandada vererõhku 10–15 mmHg. Vastunäidustatud on suurt pingutust nõudvad spordialad, kus tuleb ette lühiajalisi suuri koormusi. Tervisespordiks ei sobi tennis, squash, korv- või võrkpall, ammugi siis jalgpall. Ei piisa ainult jalgrattasõidust, vaja on ka mõõdukat jõutreeningut hantlitega.

NB! Mõõda vererõhku õigesti, mõõta tuleb mõlemal käel! Näiteks kui vasakul käel on süstoolne vererõhk 130 ja paremal 180, siis on tegemist tõsise südameprobleemiga ja tuleks kiiresti arsti poole pöörduda.

MEIE TEST

KUI KÕRGE ON SINU HÜPERTOONIA RISK?

Selle testi abil õpid tundma neid isiklikke faktoreid, mis võivad suurendada sinu hüpertooniariski. Märgi ära iga sinu kohta käiv vastus ja loe punktid kokku.

1. Vanus
Kuni 30     10
30–50        10
50–65        20
üle 65         40
2. Hüpertoonia vanematel
pole                          0
Emal või isal         10
Emal ja isal           30
3. Kehakaal (BMI või KMI)
alla 25         0
24–27        10
27–30        20
30–35        30
üle 35         40

BMI (Body-Mass-Index, eest k KMI – kehamassi-indeks). Näiteks 170 cm pikkuse ja 65 kilo kaaluva inimese KMI on 65: (l,7×l,7) = 22,5 (kg/m²) ehk kehakaal jagatud pikkuse ruuduga meetrites.
KMI alla 19 – alakaal.

19–24,9 – normaalkaal.
25–29,9 – ülekaal. Oht haigestuda ülekaalust põhjustatud haigustesse nagu diabeet ning südame-veresoonkonna haigused.
30–35 – esimese astme rasvumine. Suur risk haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse, hüpertooniasse ja diabeeti.
35–40 – teise astme rasvumine. Haigestumisrisk kasvab veelgi.
40 ja rohkem – kolmanda astme rasvumine, mis on eluohtlik.

4. Sport ja liikumine nädalas
Rohkem kui 6 tundi          0
4–6 6 tundi                         5
2–4 tundi                           15
Kuni 1 tund                       20
Vähem kui 1 tund            25
Üldse mitte                       30

5. Alkohoolsete jookide tarvitamine päevas
0–1              0
1–2              5
2–4           30
NB! Täiskasvanud naised ei tohiks tarvitada üle 1–2, mehed üle 2–3 ühiku ühe päeva jooksul. 1 ühik on 10 grammi absoluutset alkoholi ehk umbes 1 kange naps (4 cl), klaas veini (12 cl) või 250 ml 4-protsendilist õlut. Punase veini kohta pakutakse välja 150 ml ja meestele 350 ml päevas.

6. Sigaretid päevas
0                                0
1–5                          10
6–10                       20
Rohkem kui 10     30
Endine suitsetaja    5
7. Praegune stressikoormus
Ülekoormus töökohal, pahandused kolleegidega                           20
Lahutus, lähedase inimese surm või raske haigus                          20
Rahalised probleemid, hirm töökoha pärast, soovimatu töötus  20
Punktide kogusumma:                                                                          . . .

TESTI TULEMUS
Alla 50 punkti: Väga väike risk! Ilmselt on sinu vererõhk korras. Lase seda siiski iga paari aasta järel arstil kontrollida ning säilita oma tervislik eluviis.
50–100 punkti. Ettevaatust! Sul on väike risk hüpertooniasse haigestuda. Kaalu ennast regulaarselt, mõõda vererõhku ning mõtle sellele, kus sa saaksid punktide arvu vähendada.
100–200 punkti: Kõrge risk! Ilmselt on sul juba praegu liiga kõrge vererõhk. Kontrolli oma vererõhku. Soovitav on seda ka ise kodus teha (tänapäeval on müügil väga täpsed vererõhuaparaadid). Oma punkte pead ilmtingimata vähendama.
Üle 200 punkti: Väga suur risk! Sa peaksid oma vererõhku pidevalt kontrollima, sest see võib väga kergesti kriitilise piiri ületada. Kõige parem oleks juba täna alustada oma elustiili muutmist, et neid ohtlikke punkte vähendada!

* * *

Kui vereringes tekivad kriisid
Ameerika Ateroskleroosi uurimise rahvusliku komitee andmetel võivad üheks ateroskleroosi ehk veresoonte lupjumist tekitavaks põhjuseks olla toiduainete säilitusained. Koos kolesterooliga moodustavad nad ühendeid, mis ladestuvad veresoonte seintele.
Sellised osakesed on väga vastupidavad nagu seebirasv, kui köögi mustaveetoru ummistav saast, kui tisleriliim kontidest, kaladest; nendes olev valk kuivab kiiresti kleepuvaks aineks. Mida rohkem süüa konservtoitu, muna- ja piimapulbrit, peenikest valget jahu, soolatud ja teisi kaua säilitatud lihatooteid, seda rohkem koguneb veresoonte seintele kleepuvat liimitaolist rasvast ollust. Tulemuseks on arterite ehk tuiksoonte ahenemised kuni ummistumiseni, ka veresoonte kriisid organites, eelkõige südames, ajus jm (nt neerudes, kopsudes, jalgades).

Looduslik kriisiabi
Kriisid avalduvad vereringe nõrgenemise puhul algul vaid tegevuslikult: ajutegevuses mõtlemisvõime, mälutegevuse aeglustumisena, millele kaasnevad tasakaaluhäired, iiveldus, hüpertoonia korral isegi oksendamine, virvendusega silme ees ja tugevate peavaludega (põhiliselt kuklas).
Veresoonte umbumine peas võib isegi halvatuseni viia: langeb käe ja jala liikumisvõime. Kuue kuu vältel on lootust kergele paranemisele, kui tarvitatakse veresoonte laiendajaid: tugevamad perearsti retsepti alusel, mahedama toimega on hõlmikpuu ehk tempelipuu tinktuur 20–30 tilka, võtta 2–3 korda päevas (parandab kollateraale ehk uute veresoonte kujunemist aju verevarustuse kriisikolde ümber). Neid tilku või Ginkgo biloba tablette (1 tbl 2 korda päevas) võib võtta paar kuud, hiljem välja vahetada teise sarnase loodusliku veresoonte laiendajaga – viirpuu tinktuuri või ekstraktiga 15–20 tilka 2–3 korda päevas; hüpertoonia korral võtta koos veiste-südamerohu tilkadega, samuti 15–20 tilka 2–3 korda päevas (sobib eriti õhtul, rahustab ja annab parema une).
Viirpuu ja veiste-südamerohi sobivad parandama verevarustust ka pigistava ja tugeva valu puhul südames, õhupuudustunde, südamepekslemise, nõrkuse korral, eriti kaasneva kõrge vererõhu puhul. Kui need mahedavõitu looduslikud vahendid ega validool keele all (1–3 tabletti) ei aita, tuleb kutsuda kiirabi. Kiirabi tulekuni on soovitav lamada, juua sooja rahustavat teed (nt piparmünti).

Kuidas kriisis toimida
Südamehäirete puhul, kui nahk on kahvatu, kaetud külma higiga, pulss kiire, hingamine sage (hiljem võivad veel kujuneda teadvusehäired), panna šokiseisundis kannatanu pikali sooja teki alla ja tõsta jalad üles, rahustada teda. Teadvushäirete puhul ei ole vaatamata janule soovitatav süüa ega juua (võib kurku minna), ka ei või rasket šokihaiget oma transpordiga haiglasse viia, sest vereringe nõrgenemise tõttu on seisund eluohtlik (šokk võib tekkida ka allergia, verekaotuse, valu, põletuse puhul).
Ka hüpertooniast tingitud peavalu puhul ei ole kohe vaja võtta peavalurohtu, kuna vererõhu alanemisega taandub ka peavalu: kui haige võtab ettenähtud vererõhuravimeid, siis vajab ta neid ka kriisihetkel. Nii kõrget kui madalat vererõhku aitab normaliseerida astelpaju – ükskõik, kas marju süües või mahla juues.
Südamevereringe häire võib tekitada ka õhupuudust, mis viib minestamiseni. Minestamist võib veresoonte toonuse (pinge) ajutisest vähenemisest tekitada ka palavus, pikaajaline seismine, negatiivsed emotsioonid. Minestanud haige tuleb asetada pikali, tõsta jalad üles ja pritsida näole külma vett. Kui aga teadvusehäire on viinud kõne ja valu (näpistamisel) reageerimisvõime kadumiseni, tuleb tingimata kutsuda kiirabi. Selili lamades võivad sulguda hingamisteed ja kaasneda norskamine, lõrisev hingamine, siis on vaja panna haige lamama stabiilsesse külgasendisse (et ta püsiks küljeli).
Veresoonte lupjumist on parim vältida taimse toiduga: kasulikud on kaunviljad (eriti sojauba), pähklid, juur- ja puuviljad, rohelised taimed; soovi korral vähesel määral piima- (hapupiima-) tooted (mitte juust!), muna, või, kala (mitte praetult!).
Kõrge vererõhu kriisi, s.o veretulva pähe, k.a peavalu, eriti kuumaga – leevendab väga hästi külm kompress kuklale, kaelale, otsmikule. Vältida saab heleda päikesevalgusega päikeseprille kandes; kuuma kehaga mitte jahedasse vette minnes, vaid varju istudes (kriisi ajal pool tundi); kummargil tehtaval tööl kasutada väikest pinki; piirata keedusoola, tarvitada rohkesti aedvilja.

NB! Liikumine parandab vereringet! Väldi stressi. Kuna vesi lahjendab mürke, tuleks pool tundi enne sööki juua 1 kl vett, samuti 1 kl vett 2,5 tundi peale sööki. Hommikused külma vees märjaks tehtud käterätikuga ülehõõrumised (peale võimlemist) karastavad südant ja veresooni. Nii ehk teisiti tuleb kasuks mõõdukus – korrapärane toitumine, söögi vaheaegadel mitte näksida, piisav puhkus. Ületöötamine lähendab kriise – tõstab pingeid südames, ajus, veresoontes.

AITA ENNAST INFARKTI KORRAL ISE!

Oletame, et kell on 17.15 ja sõidad autoga koju (loomulikult üksi). Seljataga on järjekordne tööpäev. Oled tõesti väsinud ja kõigest tüdinud. Oled stressis ja ärritunud. Äkki tunned rinnas tugevat valu. Valu kandub ka lõuga, õlga ja käsivarde. Lähima haiglani on ehk kümme kilomeetrit. Kahjuks ei ole kindel, et pead nii kaua vastu. Oled käinud esmaabikursustel, aga keegi ei ole õpetanud sulle kuidas saaksid ennast ise aidata!
Kuidas päästa ennast südameinfarkti korral?
Juhul, kui oled üksi ja tunned, et sinu süda ei löö korrapäraselt ning sind valdab üldine nõrkus ja peapööritus, siis on sull kõigest 10 sekundit teadvusekaotuseni…
Mida teha?
Ära satu paanikasse, vaid hakka väga kõvasti köhima!
Enne köhatust tõmba sügavalt hinge, köhatus peaks olema võimalikult pikk ja sügav nagu tahaksid puhastada kopsusid limast. Hingetõmmet ja köhatust tuleb korrata igal teisel sekundil vahetpidamata kuni tunned, et süda lööb normaalselt või kuni abi saabumiseni. Sügavad hingetõmbed varustavad kopse hapnikuga ning köhimisliigutused stimuleerivad südant ja parandavad vereringet, surve südamele aitab taastada selle normaalse töörütmi, nii toimides võib infarktiohver jõuda ise haiglasse!
Saada see info võimalikult paljudele – see võib päästa kellegi elu!
Ära kunagi arva, et sind see oht ei ähvarda kuna oled alles noor – alla 25 või 30. Tänapäeva kiire ja stressirohke elutempo tõttu esineb südameinfarkti kõigis vanuserühmades!

MAAJA

NB! Loe ka:
Miks inimesi kimbutab kõrge vererõhk, loomi aga mitte?
Milline on optimaalne pulsisagedus treeningutel?
Ära spordi ennast surnuks!