1918.–1920. aasta gripiepideemia

8 minutit lugemist

1. oktoobril 1918 istus Lõuna-Aafrika Witwatersrandi kullakaevanduse masinaruumis William Hill ning käsitses hooba, mille abil pandi liikuma kullakaevanduse šahti tõstuk. 40 kaevurit, kes seisid tihedas kobaras tõstukis, olid just oma vahetuse lõpetanud. Äkki hakkas Hill higist leemendama ja tundis jõudu kaduvat. Kuigi tal silmade ees virvendas, püüdis ta kõigest jõust hoovast kinni hoida, kuid tema käed olid nagu halvatud. Tõstuk sööstis šahtist välja, põrkas vastu ülemist piiret ning kukkus alla tagasi. Tõstuki rusude vahel hukkus 24 kaevurit. Järgneva juurdluse ajal tunnistati Hill õigeks, kuid tegelikult oli tragöödia põhjuseks nn. hispaania gripp, ohtlik nakkushaigus, mis võis inimese lausa kuulikiirusel jalust niita…

1918. aasta sügisel, kui Esimene maailmasõda lähenes lõpule ja selles osalevad riigid hakkasid kokku võtma oma inimkaotusi ning majanduslikku kahju, tabas maailma uus häda, mis laastas rahvaid rohkem kui suure sõja kõik lahingud kokku. See oli gripiepideemia teine laine, mis levis nagu tulekahju. Tolle aasta esimene gripilaine sai alguse kevadel USA-s, märtsiks oli epideemia jõudnud juba Hiinasse. Alates 1918. aasta veebruarist jäid tuhanded hispaanlased gripiga voodisse ning kannatasid kõrge palaviku ja liigesevalude käes. Kolm päeva hiljem oli enamik neist jälle terve. Võrreldes aastatel 1889/90 levinud nn. vene gripiga, näis olevat tegemist küllaltki ohutu epideemiaga. 1918. aasta varasuveks oli epideemia levinud peaaegu kogu maailmas. Kuid septembris puhkes gripi teine, palju ohtlikum laine. Seekord oli tegemist gripiviiruse uue tüvega, mis võis pärineda kas Aafrikast või Venemaalt, kuid erinevalt eelmisest kergest gripist levis uus nakkus kiiremini üle maailma kui kõik varasemad pandeemiad.

Gripi pandeemia aastatel 1918–1920. Punasega on märgitud leviku alguskohad. Kollane nool näitab epideemia levikut 1918, oranž 1920. aastal

Mõned tervenesid sellest tõvest, paljud aga mitte. Gripi komplikatsioonide hulka kuulus kopsupõletik, mis tabas iga viiendat haigestunut ning avaldus täiesti ootamatult. Haige huuled, nägu ja mõnikord ka kogu keha muutusid sinakaspunaseks. Tegemist oli raske kopsuinfektsiooniga, mille tagajärjel ei saanud kogu organism enam vajalikul määral hapnikku. Gripp sai tabava hüüdnime: kopsukatk. Üks meditsiiniajaloolane nimetas seda suurimaks pandeemiaks, mis eales inimkonda tabanud.
Paljudel juhtudel puhkes haigus äkki ja kulges ägedalt. Põhja-Ameerika sadamates vajus soldateid massiliselt kokku. Rio de Janeiros ootas mees trammi, küsis teistelt ootajatelt lõpp-peatuse kohta infot ja kukkus siis surnult maha. Kaplinnast teatati kuuest surmajuhtumist ühistranspordis vaevalt viiekilomeetrisel lõigul.
Üks New Yorgi arst kirjeldas haiglasse toimetatud gripihaigeid nii: „Nad on sinised nagu mustikad ja sülitavad verd.” Paljudel haigetel oli hingamissagedus hapnikupuudusest kahekordistunud ja nende pulss oli kiirenenud. Järgmisteks sümptomiteks olid mädavillid seljal, rinnal ja jäsemetel. Paljud sinakaks värvunud patsiendid ei tundnud ennast eriti halvasti, kuid arstid teadsid, et huulte ja näo siniseks muutumine tähendas letaalset lõppu hiljemalt kahe päeva pärast. Kõige rohkem ohvreid oli sõdurite hulgas. Juba esimese kevadise gripilaine ajal hakkasid Itaalia sõdurid lämbuma, sest nende kopsud olid ummistunud limast ja verisest vahust. 8. oktoobriks olid Argonneni kaitsekraavides viibinud 16 000 sõdurit gripi tõttu muutunud võitlusvõimetuks. USA-s suri viiendik sõdureid kopsupõletikku enne laevale asumist. Üks arst ütles, et Ameerikas on sõdur olla rahuajal ohtlikum kui Prantsusmaal tuleliinil. Ühes laagris Lõuna-Inglismaal suri kolmest tuhandest Saksa sõjavangist tuhat.
Alguses teatati, et nakkushaigus hakkas levima Hispaaniast, kuid hiljem selgus, et see oli vaid esimene maa, kus ohtliku viirushaiguse levikut ametlikult tunnistati. Väga levinud oli arvamus, et viirus pärines kaevikutest ja seda levitasid rindelt tagasitulevad sõdurid. Briti armees nimetati seda Flandria gripiks. Kindlasti aitasid nakkust levitada väeosad, keda paigutati Euroopas ühest kohast teise. Ülerahvastatud ešelonid olid nakkuskolded ja niipea kui sõdurid saabusid sihtjaama, andsid nad haigusepisikud edasi kohalikele elanikele.
Kui laev „Niagara” randus 12. oktoobril 1918 Aucklandis Uus-Meremaal, ei olnud seal mingeid karantiinieeskirju. Uusmeremaalased maksid oma ametnike kergemeelsuse eest kallist hinda – grippi suri 60 000 inimest (teistel andmetel „ainult” 6700). Rongid vajasid vaid paar tundi, et kanda haigusetekitajaid Liverpoolist Glasgow’sse ja Londonisse. Kanadas piisas ešelonitäiel sõduritel mõnest päevast, et levitada gripiviirust läbi terve riigi.

Hispaania gripi levik aastatel 1918–1919.

Mõned haiged varisesid maha otse tänaval, kus möödujad, kartes nakkust, astusid neist kaugemale autoteele. Paljudes linnades põrkasid autod kokku, sest juhid olid liiga haiged, et juhtimisega toime tulla. Kaks Iirimaa rannikust liitlaste valve all eemalduvat laeva põrkasid kokku, sest kõik laevalviibijad olid nakatunud ja meeskonnast ei suutnud enam keegi õiget kurssi hoida.
Paljudes riikides suleti linnades kinod ja restoranid, kontorites hakati kasutama libiseva tööajaga graafikut, et piirata nakkuse levikut. Oktoobri teisel nädalal suleti Montrealis kõik koolid, kinod, tantsusaalid ja teatrid. USA politsei varustati maskidega ja tänavatele paigutati sildid: „Köhimine ja aevastamine on seadusevastane. Trahv 500 dollarit.”
Teistes riikides kasutati linnades samu meetmeid. Maarajoonides olid aga kaotused gripi läbi abitööjõu hulgas nii suured, et see hakkas mõjutama viljakoristust. Põhja-Indias jäi paljudes kohtades vili põllule, Poolas mädanesid põldudel kartulid. Troopilistes maades aga nappis tööjõudu, et koristada kohviube, koguda kummit või väärtuslikke tsitrusvilju. Tööstus ja kaubandus kiratses. Brasiilias ja Uus-Meremaal tuli pangad personalipuudusel ajutiselt sulgeda. Suured vasekaevandused Belgia Kongos ja Peruus peatasid tootmise. Äri ja transport olid halvatud. Saksamaa ja Rootsi, Hispaania ja Portugali vahel ei sõitnud enam ükski rong ning mõned sadamad jäid inimtühjaks. Uus-Meremaal peatati parlamendi tegevus, sest liiga palju saadikuid oli haigestunud.
Enamikus maades olid ravimid lõpukorral. Kõik katsed leida tõhusat gripivaktsiini ebaõnnestusid ja inimestel tuli kasutada vaid koduseid vahendeid.
Mõned tõbised tohterdasid ennast ise, juues pudelite kaupa džinni, määrides kaela ja rindkeret kuuma peekonirasvaga või istudes päev läbi auravate eukalüptiõli vannide keskel. Mõned kastsid end peaaegu keevasse vette, teised võtsid jääkülma vanni. New Orleansi elanikud tegid mitu korda päevas äädikaplaastreid. Tugev nohu, mis mõnikord haigusega kaasnes, oli kui õnnistus, sest pidev nuuskamine andis lootust haigusest vabanemiseks. Inimesed tegid kõik, et ennast nakkuse eest kuidagimoodi kaitsta. Patrullivad politseinikud kandsid marlimaske. Dublinis lasti tänavakastmisautodelt kanalisatsiooni desinfitseerivaid aineid. Uus-Meremaal laskis keegi õpetajanna kuuma suitsu abil kooliruumidesse formaliini. Bilbaos pidid inimesed ametnike korraldusel hingama sisse väävelhappeaure. Kogu maailmas võidutses ebausk. Jaapanlased üritasid haiguse deemoneid üle kavaldada, riputades uksele silte, et kedagi ei ole kodus. Kaupmehed, kes äritsesid voodoo-rohtudega, tegid New Orleansis hiilgavat äri.
Mõned katsed grippi eemale peletada olid lausa ohtlikud. Paljud hirmunud inimesed toppisid oma kodudes kinni kõik akna- ja uksepraod, et nakkusekandjad sisse ei pääseks. Selle tagajärjel lämbus ainuüksi Jamaical suur hulk inimesi hapnikupuuduse tagajärjel. Kõikjal võis kuulda traagilisi lugusid haigestunutest. Olgu rikas või vaene, kuulus või tundmatu, haigus ei säästnud kedagi. Sellise massilise suremise juures kaotas üksik inimese lõpp oma traagilise tähenduse. Austraalias olevat ühe naise majast kolme tunni jooksul möödunud 26 matuserongi. 1918. aasta oktoobris suri Bombays (nüüd Mumbay) 700 inimest päevas, detsembris kaotas Barcelona päevas 1200 elanikku.
1918. aasta lõpuks teine epideemia vaibus, kuid juba järgmise aasta algul järgnes viimane, kuigi pisut kergem gripipuhang.
Pärast kolmanda gripilaine möödumist loendati ühtekokku 21,5 miljonit gripiohvrit, kellest tõenäoliselt kolm neljandikku suri Aasias, ohvrite arvult teisele kohale jäi Euroopa, järgnesid Põhja-Ameerika ja Aafrika.
1919. aasta jaanuaris hakkas epideemia vaibuma. Rahvusvahelise Hügieenikomisjoni aruandes teatati, et haigusesse nakatus umbes 50 protsenti maakera elanikkonnast, inimesi suri grippi rohkem, kui hukkus Esimeses maailmasõjas. Aasias suri ligi 16 miljonit inimest, Euroopas üle 2 miljoni, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas umbes 1,4 miljonit. See oli suurim epideemia pärast nn. musta surma, mis levis Euroopas aastail 1347–1350. Kui tavaline gripp võib saada saatuslikuks eelkõige eakatele inimestele, siis tollane Hispaania gripp niitis põhiliselt noori ja tugevaid 20- kuni 40-aastaseid (sellises vanuses inimesed moodustasid grippi surnutest 85 protsenti).
Haiguse ebatavaliselt kiire levik ei võimaldanud selle algkollet kindlaks teha. Lääne-Euroopas tehti patuoinaks Hispaania, venelased süüdistasid Turkestani nomaade, sakslased uskusid, et grippi levitasid hiinlased, kes teenisid Prantsusmaal inglaste armees. Üks Ameerika ohvitser väitis, et Saksa allveelaevad olid toonud gripiviirused bioloogilise salarelvana Põhja-Ameerikasse. Küll olid aga kõik riigid üksmeelel gripiepideemia kohutavate tagajärgede suhtes. Pandeemia, mis oli vallutanud 1918. aasta hilissügiseks kogu maailma, murdis inimesi nagu loogu. Kogu maailma majandus ja sotsiaalne elu kannatas gripi all rohkem kui sõjategevuse läbi.
Õnneks ei registreeritud 1920. aastal uusi haigestumisi ja gripi surmav vorm oli selleks korraks taandunud. Kulus veel palju aastaid, enne kui teadlased õppisid gripiviirust isoleerima ja töötasid välja vaktsiini, mis suudab inimest infektsiooni eest kaitsta.

  ©Peter Hagen

0

Your Cart