1918.–1920. aasta gripiepideemia

17 minutit lugemist

1. oktoobril 1918 istus Lõuna-Aafrika Witwatersrandi kullakaevanduse masinaruumis William Hill ning käsitses hooba, mille abil pandi liikuma kullakaevanduse šahti tõstuk. 40 kaevurit, kes seisid tihedas kobaras tõstukis, olid just oma vahetuse lõpetanud…

Äkki hakkas Hill higist leemendama ja tundis jõudu kaduvat. Kuigi tal silmade ees virvendas, püüdis ta kõigest jõust hoovast kinni hoida, kuid tema käed olid nagu halvatud. Tõstuk sööstis šahtist välja, põrkas vastu ülemist piiret ning kukkus alla tagasi. Tõstuki rusude vahel hukkus 24 kaevurit. Järgneva juurdluse ajal tunnistati Hill õigeks, kuid tegelikult oli tragöödia põhjuseks nn. hispaania gripp, üliohtlik nakkushaigus, mis võis inimese lausa kuulikiirusel jalust niita…
1918. aasta sügisel, kui Esimene maailmasõda lähenes lõpule ja selles osalevad riigid hakkasid kokku võtma oma inimkaotusi ning majanduslikku kahju, tabas maailma uus häda, mis laastas rahvaid rohkem kui suure sõja kõik lahingud kokku. See oli gripiepideemia (gripiviiruse alatüüp A/H1N1) teine laine, mis levis nagu tulekahju. Tolle aasta esimene gripilaine sai alguse kevadel USA-s, märtsiks oli epideemia jõudnud juba Hiinasse. Alates 1918. aasta veebruarist jäid tuhanded hispaanlased gripiga voodisse ning kannatasid kõrge palaviku ja liigesevalude käes. Kolm päeva hiljem oli enamik neist jälle terve. Võrreldes aastatel 1889/90 levinud nn. vene gripiga, näis olevat tegemist küllaltki ohutu epideemiaga.
USA-sse, Suurbritanniasse ja Prantsusmaale jõudis gripp varem, ent ajalehtedes seda ei mainitud, et mitte võitlusvaimu kahjustada. Kui olukorda viimaks tunnistati, hakkasid ajalehed levitama vastukäivaid soovitusi ja alusetuid kuuldusi, näiteks, et Saksa allveelaevad levitavad USA-s randudes sihilikult grippi.
Üsna uus oli ka pisikuteooria, mille järgi põhjustavad nakkushaigusi mikroorganismid. Vältimatult hakkas rahva seas ringlema müstilisemaid ja fatalistlikumaid tõlgendusi. Näiteks Hispaania linnas Zamoras otsustas kohalik piiskop terviseametnike korraldusi eirata ja lasi korraldada novena ehk üheksal päeval peetava õhtupalvuse katkuhaigete kaitsepühaku püha Rocco auks. Epideemia kõrgajal seisid kirikulised järjekorras, et pühaku säilmeid suudelda. Linn saavutas sellega Hispaania suurima gripisuremuse.
1918. aasta varasuveks oli epideemia levinud peaaegu kogu maailmas. Kuid septembris puhkes gripi teine, palju ohtlikum laine. Seekord oli tegemist gripiviiruse uue tüvega, mis võis pärineda kas Aafrikast või Venemaalt, kuid erinevalt eelmisest kergest gripist levis uus nakkus kiiremini üle maailma kui kõik varasemad pandeemiad.

Gripi pandeemia aastatel 1918–1920. Punasega on märgitud leviku alguskohad. Kollane nool näitab epideemia levikut 1918, oranž 1920. aastal

Mõned tervenesid sellest tõvest, paljud aga mitte. Gripi komplikatsioonide hulka kuulus kopsupõletik, mis tabas iga viiendat haigestunut ning avaldus täiesti ootamatult. Haige huuled, nägu ja mõnikord ka kogu keha muutusid sinakaspunaseks. Tegemist oli raske kopsuinfektsiooniga, mille tagajärjel ei saanud kogu organism enam vajalikul määral hapnikku. Gripp sai tabava hüüdnime: kopsukatk. Üks meditsiiniajaloolane nimetas seda suurimaks pandeemiaks, mis eales inimkonda tabanud.
Paljudel juhtudel puhkes haigus äkki ja kulges ägedalt. Põhja-Ameerika sadamates vajus soldateid massiliselt kokku. Rio de Janeiros ootas mees trammi, küsis teistelt ootajatelt lõpp-peatuse kohta infot ja kukkus siis surnult maha. Kaplinnast teatati kuuest surmajuhtumist ühistranspordis vaevalt viiekilomeetrisel lõigul.
Üks New Yorgi arst kirjeldas haiglasse toimetatud gripihaigeid nii: „Nad on sinised nagu mustikad ja sülitavad verd.” Paljudel haigetel oli hingamissagedus hapnikupuudusest kahekordistunud ja nende pulss oli kiirenenud. Järgmisteks sümptomiteks olid mädavillid seljal, rinnal ja jäsemetel. Paljud sinakaks värvunud patsiendid ei tundnud ennast eriti halvasti, kuid arstid teadsid, et huulte ja näo siniseks muutumine tähendas letaalset lõppu hiljemalt kahe päeva pärast. Kõige rohkem ohvreid oli sõdurite hulgas. Juba esimese kevadise gripilaine ajal hakkasid Itaalia sõdurid lämbuma, sest nende kopsud olid ummistunud limast ja verisest vahust. 8. oktoobriks olid Argonneni kaitsekraavides viibinud 16 000 sõdurit gripi tõttu muutunud võitlusvõimetuks. USA-s suri viiendik sõdureid kopsupõletikku enne laevale asumist. Üks arst ütles, et Ameerikas on sõdur olla rahuajal ohtlikum kui Prantsusmaal tuleliinil. Ühes laagris Lõuna-Inglismaal suri kolmest tuhandest Saksa sõjavangist tuhat.
Alguses teatati, et nakkushaigus hakkas levima Hispaaniast, kuid hiljem selgus, et see oli vaid esimene maa, kus ohtliku viirushaiguse levikut ametlikult tunnistati. Väga levinud oli arvamus, et viirus pärines kaevikutest ja seda levitasid rindelt tagasitulevad sõdurid. Briti armees nimetati seda Flandria gripiks. Kindlasti aitasid nakkust levitada väeosad, keda paigutati Euroopas ühest kohast teise. Ülerahvastatud ešelonid olid nakkuskolded ja niipea kui sõdurid saabusid sihtjaama, andsid nad haigusepisikud edasi kohalikele elanikele.
Kui laev „Niagara” randus 12. oktoobril 1918 Aucklandis Uus-Meremaal, ei olnud seal mingeid karantiinieeskirju. Uusmeremaalased maksid oma ametnike kergemeelsuse eest kallist hinda – grippi suri 60 000 inimest (teistel andmetel „ainult” 6700). Rongid vajasid vaid paar tundi, et kanda haigusetekitajaid Liverpoolist Glasgow’sse ja Londonisse. Kanadas piisas ešelonitäiel sõduritel mõnest päevast, et levitada gripiviirust läbi terve riigi.

Hispaania gripi levik aastatel 1918–1919.

Mõned haiged varisesid maha otse tänaval, kus möödujad, kartes nakkust, astusid neist kaugemale autoteele. Paljudes linnades põrkasid autod kokku, sest juhid olid liiga haiged, et juhtimisega toime tulla. Kaks Iirimaa rannikust liitlaste valve all eemalduvat laeva põrkasid kokku, sest kõik laevalviibijad olid nakatunud ja meeskonnast ei suutnud enam keegi õiget kurssi hoida.
Paljudes riikides suleti linnades kinod ja restoranid, kontorites hakati kasutama libiseva tööajaga graafikut, et piirata nakkuse levikut. Oktoobri teisel nädalal suleti Montrealis kõik koolid, kinod, tantsusaalid ja teatrid. USA politsei varustati maskidega ja tänavatele paigutati sildid: „Köhimine ja aevastamine on seadusevastane. Trahv 500 dollarit.”
Teistes riikides kasutati linnades samu meetmeid. Maarajoonides olid aga kaotused gripi läbi abitööjõu hulgas nii suured, et see hakkas mõjutama viljakoristust. Põhja-Indias jäi paljudes kohtades vili põllule, Poolas mädanesid põldudel kartulid. Troopilistes maades aga nappis tööjõudu, et koristada kohviube, koguda kummit või väärtuslikke tsitrusvilju. Tööstus ja kaubandus kiratses. Brasiilias ja Uus-Meremaal tuli pangad personalipuudusel ajutiselt sulgeda. Suured vasekaevandused Belgia Kongos ja Peruus peatasid tootmise. Äri ja transport olid halvatud. Saksamaa ja Rootsi, Hispaania ja Portugali vahel ei sõitnud enam ükski rong ning mõned sadamad jäid inimtühjaks. Uus-Meremaal peatati parlamendi tegevus, sest liiga palju saadikuid oli haigestunud.

USA-s Seattle’s keeldub konduktor trammi laskmast kaitsemaskita meest (1918).

Enamikus maades olid ravimid lõpukorral. Kõik katsed leida tõhusat gripivaktsiini ebaõnnestusid ja inimestel tuli kasutada vaid koduseid vahendeid.
Mõned tõbised tohterdasid ennast ise, juues pudelite kaupa džinni, määrides kaela ja rindkeret kuuma peekonirasvaga või istudes päev läbi auravate eukalüptiõli vannide keskel. Mõned kastsid end peaaegu keevasse vette, teised võtsid jääkülma vanni. New Orleansi elanikud tegid mitu korda päevas äädikaplaastreid. Tugev nohu, mis mõnikord haigusega kaasnes, oli kui õnnistus, sest pidev nuuskamine andis lootust haigusest vabanemiseks. Inimesed tegid kõik, et ennast nakkuse eest kuidagimoodi kaitsta. Patrullivad politseinikud kandsid marlimaske. Dublinis lasti tänavakastmisautodelt kanalisatsiooni desinfitseerivaid aineid. Uus-Meremaal laskis keegi õpetajanna kuuma suitsu abil kooliruumidesse formaliini. Bilbaos pidid inimesed ametnike korraldusel hingama sisse väävelhappeaure. Kogu maailmas võidutses ebausk. Jaapanlased üritasid haiguse deemoneid üle kavaldada, riputades uksele silte, et kedagi ei ole kodus. Kaupmehed, kes äritsesid voodoo-rohtudega, tegid New Orleansis hiilgavat äri.
Mõned katsed grippi eemale peletada olid lausa ohtlikud. Paljud hirmunud inimesed toppisid oma kodudes kinni kõik akna- ja uksepraod, et nakkusekandjad sisse ei pääseks. Selle tagajärjel lämbus ainuüksi Jamaical suur hulk inimesi hapnikupuuduse tagajärjel. Kõikjal võis kuulda traagilisi lugusid haigestunutest. Olgu rikas või vaene, kuulus või tundmatu, haigus ei säästnud kedagi. Sellise massilise suremise juures kaotas üksik inimese lõpp oma traagilise tähenduse. Austraalias olevat ühe naise majast kolme tunni jooksul möödunud 26 matuserongi. 1918. aasta oktoobris suri Bombays (nüüd Mumbay) 700 inimest päevas, detsembris kaotas Barcelona iga päev 1200 elanikku.
1918. aasta lõpuks teine epideemia vaibus, kuid juba järgmise aasta algul järgnes viimane, kuigi pisut kergem gripipuhang.
Pärast kolmanda gripilaine möödumist loendati ühtekokku 21,5–25  miljonit gripiohvrit, kellest tõenäoliselt kolm neljandikku suri Aasias, ohvrite arvult teisele kohale jäi Euroopa, järgnesid Põhja-Ameerika ja Aafrika. Gripiohvrite arvuks on pakutud mõnedes uuemates allikates koguni 50–100 miljonit inimest, mis pole aga usutavalt tõendatud. Aga noh, läbi aegade on inimene armastanud arvudega liialdada.
1919. aasta jaanuaris hakkas epideemia vaibuma. Rahvusvahelise Hügieenikomisjoni aruandes teatati, et haigusesse nakatus umbes 50 protsenti maakera elanikkonnast, inimesi suri grippi rohkem, kui hukkus Esimeses maailmasõjas. Aasias suri ligi 16 miljonit inimest, Euroopas üle 2 miljoni, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas umbes 1,4 miljonit. See oli suurim epideemia pärast nn. musta surma, mis levis Euroopas aastail 1347–1350. Kui tavaline gripp võib saada saatuslikuks eelkõige eakatele inimestele, siis tollane Hispaania gripp niitis põhiliselt noori ja tugevaid 20- kuni 40-aastaseid (sellises vanuses inimesed moodustasid grippi surnutest 85 protsenti).

Kui 1918. aastal kulus gripepideemial üle Atlandi jõudmiseks vähemalt 8 päeva, siis tänapäeval piisab selleks tänu kiiretele reisilennukitele ja massiturismile paarist ööpäevast.

Haiguse ebatavaliselt kiire levik ei võimaldanud selle algkollet kindlaks teha. 1918. aasta grippi on nimetatud Hispaania gripiks, sest Hispaania oli maailmasõjas neutraalne ega tsenseerinud meediat. Enne kui grippi hakati nimetama Hispaania gripiks, kutsuti seda Brasiilias Saksa gripiks ja Senegalis Brasiilia gripiks. Poolakad nimetasid seda bolševike haiguseks ja taanlased uskusid, et see tuleb lõunast. Venelased süüdistasid gripi levikus Turkestani nomaade, sakslased uskusid, et grippi levitasid hiinlased, kes teenisid Prantsusmaal inglaste armees. Üks Ameerika ohvitser väitis, et Saksa allveelaevad olid toonud gripiviirused bioloogilise salarelvana Põhja-Ameerikasse. Küll olid aga kõik riigid üksmeelel gripiepideemia kohutavate tagajärgede suhtes. Pandeemia, mis oli vallutanud 1918. aasta hilissügiseks kogu maailma, murdis inimesi nagu loogu. Kogu maailma majandus ja sotsiaalne elu kannatas gripi all rohkem kui sõjategevuse läbi.
Õnneks ei registreeritud 1920. aastal uusi haigestumisi ja gripi surmav vorm oli selleks korraks taandunud. Kulus veel palju aastaid, enne kui teadlased õppisid gripiviirust isoleerima ja töötasid välja vaktsiini, mis suudab inimest infektsiooni eest kaitsta.
1918. aasta üks õppetunde on see, et kohustuslike tervishoiunõuete kehtestamine ei anna soovitud tulemust. Piirangud on märksa tõhusamad, kui inimesed järgivad neid vabatahtlikult. Selleks peab neil ohu kohta olema õige info ja nad peavad uskuma, et võimud tegutsevad avalikkuse huvides. Kui ühte või kumbagi tingimust ei täideta, ei toimi hästi ka inimeste liikumisvabduse piiramine. 1918. aastal tabas pandeemia enamikku riikidest ootamatult, kuna puudus seiresüsteem. Teavitustöö oli aga peaaegu olematu.

Epideemiate põhjused

Antiikaja inimeste arvates kujutasid epideemiad endast nähtamatu vaenlase surmavat lööki. 5. sajandil eKr elanud kreeka filosoof Empedokles oli üks esimesi, kes oletas, et nakkushaigustel võib olla ka täiesti loomulik põhjus. Kahjuks ei leidnud selline mõte pikka aega kõlapinda ja nii filosoofi kaasaegsed kui ka järgnevatel sajanditel elanud inimesed oli kindlad, et nakkushaigused on seotud halva ilmaga, mis õhku nakatab. Ka peeti haiguste leviku põhjustajateks nii päikest, kuud ja tähti kui ka vulkaanipursetel maast eralduvaid gaase ja aure. 1580. aastal leidsid itaallased, et taevakehade mõju põhjustab haiguse, mida nad hakkasid nimetama influenzaks. Paljud arstid olid veendunud, et teatud haigused tekivad laipade lehast või levivad soodest ja virtsaaukudest. Ettekujutus sellest, et haigus võiks levida inimeselt inimesele või loomalt inimesele, on küll üsna vana, kuid seda oletasid vaid vähesed. Kui mõned kloostrites valmistatud rohumikstuurid välja arvata, siis polnud keskajal ühtegi mõjusat ravimit ei nakkus- ega muude haiguste vastu.
Haiguste tekkepõhjustelt ja nende levimise viisidelt langes saladuseloor alles siis, kui leiutati mikroskoop. Juba 1658. aastal, kui mikroskoopi alles täiendati, tuli saksa õpetlane Athanasius Kirchner julgele mõttele, et katku põhjustavad silmale nähtamatud elusolendid. Kuid alles 1860. aastatel suutis Louis Pasteur teaduslike eksperimentidega tõestada teooriat nakkushaiguste tekitajate kohta. Samal ajal tuli inglise kirurg Jospeh Lister välja teooriaga, et epideemilised nakkushaigused võivad kanduda läbi õhu peene, õietolmu sarnase ainena. Kuid ikkagi kulus veel aastakümneid, enne kui teadlased avastasid neli mikroorganismide ja viiruste gruppi, mis levitavad enamikku epideemilisi haigusi. Selgus, et eosloomad (Sporozoa) tekitavad näiteks malaariat ja unitõbe, kusjuures haiguse edasikandjaks ja selle arenemise üheks vältimatuks lüliks on hallasääsk (Anopheles).
Katku, koolerat ja palju teisi nakkushaigusi tekitavad bakterid. Nendest veelgi väiksemad riketsiad aga tüüfust ning ainult elektronmikroskoobi all nähtavad viirused grippi, rõugeid ja kollapalavikku.
Tänapäeval me teame, et erinevad nakkusetekitajad ka paljunevad erinevalt. Gripiviirused võivad sattuda aevastamise või köhimise teel suu või nina kaudu teise inimese organismi. Koolera- ja tüüfusebakterid satuvad organismi nakatunud toiduainete või joogivee kaudu. Kollapalavikku ja malaariat levitavad aga sääsed. Teatud maakera piirkondades on alaline koolera- ja tüüfuseoht ning aeg-ajalt esineb massilisi haiguspuhanguid. Seega on need haigused endeemilised. Kui aga sõja või näljahäda tagajärjel elamistingimused järsult halvenevad, nõrgeneb ka elanikkonna vastupanuvõime haigustele ning siis võib puhkeda ühe või teise nakkushaiguse epideemia. Ainult harvadel juhtudel levib haigus kogu maailmas ning siis nimetatakse seda pandeemiaks.
Haigusetekitajate plahvatusliku paljunemise tagajärjel võib surra miljoneid inimesi, kuid ellujäänute organismis (näiteks põrnas, maksas, kilpnäärmes jm.) arenevad nn. antikehad, mis paljudel juhtudel kaitsevad inimese organismi uute haigusetekitajate eest. Sellised inimesed on konkreetse nakkushaiguse suhtes immuunseks muutunud. Tänapäeval aktiviseeritakse inimese organismis nõrgestatud haigusekandjatega antikehade tekkimist, ilma et tekiks oht haigestuda eluohtlikku haigusesse. Seega on võimalik luua aktiivne immuunsus terve rea surmavate nakkushaiguste suhtes. Näiteks tänu massilisele vaktsineerimisele oli 1970. aastate lõpuks rõugetesse haigestumine muutunud üliharuldaseks.
Tervishoiuorganid takistavad nakkushaiguste levikut sellega, et kui maale sisserändajate puhul tekib vähimgi nakkushaiguse kahtlus, rakendatakse nende suhtes karantiini. Kahjuks on mitmete nakkushaiguste levimist raske tõkestada, sest tänu massiturismile kulub gripiviiruse uuel tüvel kõigest kaks nädalat, et levida üle kogu maakera.
Mõned viirused, sealhulgas gripiviiruse tüüp vorm A2, on üsnagi muutliku loomuga. Gripipuhangu tekkimisel eraldavad üks või mitu nakkuskolde piirkonnas asuvat laboratooriumi parajasti haigust esile kutsuva viirustüve proovid ja saadavad need rahvusvahelisse keskusesse. Seal võrreldakse saabunud proove varem kogutud näidistega ja tehakse kindlaks, millisesse tüvedegruppi saabunud näidis kuulub. Kui on tegemist uute tüvega, saadetakse sellest proovid kõigisse riiklikesse laboratooriumidesse vaktsiini valmistamiseks. Nii on igal laboratooriumil võimalik juba paar nädalat pärast epideemia puhkemist välja lasta just seda maad ohustava viirustüve vastast vaktsiini.
Seniste uurimistööde põhjal selgitati, et grippi ja nohu tekitavaid viirustüvesid leidub umbes 80. See raskendab universaalse, kõikidel puhkudel tõhusalt mõjuva vaktsiini tootmist.

Võitlus epideemiate vastu

Jõuka tööstusriigi kodanik ei suuda endale ette kujutada laastavat epideemiat, mis võiks teda ennastki ohustada. Kaasaegne meditsiin ja arenenud hügieen on nõrgendanud valvsust ohtlike haiguste suhtes. Teisalt pole vanad vaenlased kuhugi kadunud. 20. sajandi teisel poolel esines katku Saudi Araabia ja Jeemeni piirialal, Brasiilias ja Vietnamis. Aafrikas, Saharast lõuna pool puhkeb iga 6–8 aasta järel meningiidiepideemiaid, mis nõuavad tuhandeid inimohvreid. Kesk-Aafrika idaosas levitavad kirbud ja täid epideemilist tüüfust, millega kaasneb kõrge palavik ning kooma. Lääne-Aafrikas on olnud kollapalavikupuhanguid. Indias sureb igal aastal koolerasse 200 000 inimest.
Malaariasse haigestutakse Põhja- ja Kesk-Ameerikas, kõigis Vahemeremaades, samuti Kesk- ja Ida-Aasias. Kuni 20. sajandi keskpaigani suri kogu maailmas igal aastal malaariasse miljon inimest. Kõik malaariavastased meetmed on jäänud tulemusteta ja seda ohtlikku nakkushaigust pole õnnestunud likvideerida. Vähe sellest, ikka ja jälle esineb ohtlikke nakkushaigusi neis paigus, kus nad ei ole endeemilised. 1970. aastatel registreeriti Inglismaal igal aastal 500 imporditud malaariajuhtumit. Kaasaegne massiturism soodustab nakkushaiguste ülikiiret levikut. Inimene, kes on Kagu-Aasias katku haigestunud, võib lennata Euroopasse, aimamata, et tema kehas paljunevad ohtlikud haigusetekitajad. Kuna igal aastal reisivad miljonid inimesed ühest maailmajaost teise, on kiiresti leviva surmava viirusnakkuse oht suurem kui kunagi varem.
Tänu rangetele tervishoiueeskirjadele vaktsineeritakse enamikku reisijaid, kes sõidavad nakkusohtlikesse arenguriikidesse, epideemiliste nakkushaiguste vastu. Kuid mõnikord ilmuvad troopikas välja senitundmatud ülimalt ohtlikud viirused. Nende hulka kuulub ka mahupo-viirus, mis põhjustab palavikku ja ohtlikku verejooksu siseorganites. 1970. aastatel nõudis see viirus Boliivias sadu ohvreid.
Aastatel 1969/70 hakkas Nigeerias Josis ja Lassas levima salapärane haigus, mis põhjustas nii haigestunud valgete kui ka aafriklastest põliselanike surma. USA meedikud olid sunnitud nn. lassaviiruse uurimise lõpetama, kuna see osutus ülimalt nakkavaks.
1967. aastal tabas Frankfurdis ja Marburgis 30 laboritöötajat tundmatu haigus, millega kaasnes palavik, kõhulahtisus ja veritsused. Seitse laboranti suri. Mõrvarlikke viirusi leiti rohepärdikutest, keda oli imporditud Ugandast meditsiiniliste uuringute jaoks. Marburgi viirust, mis ei reageerinud antibiootikumidele, õnnestus laboritingimustes kiiresti isoleerida. Kuid Sairis ja Sudaanis nõudis sama viirus 1976. aastal 300 aafriklase elu.
Uusi senitundmatuid nakkushaigusi ei tule ette mitte ainult troopikas. 1976. aasta juulis hakkas Philadelphias sõjaveteranide kokkutulekul levima kummaline nakkushaigus. Alguses tundsid mõned osavõtjad ennast halvasti ning kaebasid lihasevalu üle. Varsti aga lisandusid nendele vaevustele kõrge palavik, vappekülm, valu rinnus ja hingamisraskused. 183 haigestunust suri kakskümmend. See ootamatu haigusepuhang oli arstidele suureks mõistatuseks. Uuringud aga näitasid, et tegemist oli täiesti uue kopsupõletiku vormiga. Hiljem selgus, et nn. leegionärihaigust oli üksikute juhtumitena esinenud juba alates vähemalt 1965. aastast. Selle aastaid tagasi avastatud nakkushaiguse vastu on loodud tõhus antibiootikum ning õnneks esineb leegionärihaigust väga harva.
Mõnedest teada-tuntud viirustest arenevad uued tüved, mis on palju nakkavamad kui varasemad. Mitte ükski teine haigusetekitaja ei arene ja muundu nii kiiresti kui gripiviirus. Umbes iga kümne aasta tagant ilmub välja gripiviiruse uus vorm, mis levib kiiresti kogu maailmas. Pärast laastavat epideemiat 1918. aastal on arstid pühendanud oma tähelepanu selle ohtliku viiruse või mõne tema tüve võimalikule taasilmumisele.
1976. aasta alguses võis oletada, et vana vaenlane on jälle platsis. Nimelt haigestus New Jersey sõjaväelaagris 12 nekrutit grippi. Peagi selgus, et ühtekokku 500 sõdurit olid nakatunud tundmatu tüvega gripiviirusest. Sõdurite organismis arenenud antikehad sarnanesid aga nendega, mida 1918. aastal leiti suure epideemia üleelanutelt. USA tervishoiuametnikud alarmeerisid kõiki maailma 95 gripikeskust. Samas alustati massilist vaktsineerimist ja epideemia, mis oli tabanud hästi toitunud, terveid ja arstliku kontrolli all olevaid inimesi, taandus ilma dramaatiliste tagajärgedeta. Võib ainult ette kujutada, mis juhtuks siis, kui selline epideemia puhkeks mõnes maakera piirkonnas, kus inimesed nälgivad ja puudub igasugune meditsiiniline abi.
Kuid ka tulevikus pole võimalik epideemiate põhjusi kõrvaldada. Esiteks muutub osa haigusetekitajatest medikamentide suhtes resistentseks, teiseks ohuallikaks on aga inimeste ükskõiksus. Difteeria- ja lastehalvatusevastane vaktsineerimine on andnud nii häid tulemusi, et vanemad kipuvad juba unustama, et varasematel aegadel oli nende haiguste puhul tegemist surmava või invaliidsust põhjustava tõvega. Kahetsusväärselt sageli jätavad nad oma lapsed vaktsineerimata. Lisaks muule võivad lokaalsed sõjad, maavärinad, näljahädad ja üleujutused millal tahes põhjustada tüüfuse, koolera, katku ja teiste pandeemiliste nakkushaiguste puhanguid. Et vältida laastavate epideemiate kordumist, peavad arenenud tööstusriikide epidemioloogid ilmutama alalist valvsust, samuti on oluline pidev ohu teadvustamine arenguriikides.

  ©Peter Hagen

0

Your Cart