Kas meie elukäik on ette määratud?
Paljudel inimestel on tunne, et nende elu juhib saatuse nähtamatu käsi. Paljud füüsikud ja meedikud on sellega nõus. Nad ütlevad, et tulevik on niisama kindel kui minevik. Kuid kas me võime tulevikku ette näha?
Šveitslanna Simone Pianto rändas 6000 kilomeetrit, et heita pilk tulevikku. Kevadel 2001 kohtas ta Kalkutta linnas kollektsionääri, kel oli salapärane palmilehtedele talletatud 5000 aasta vanuste käsikirjade kogu. Palmilehtedel olevat kirjas kõigi inimeste saatus. See oli kirja pandud keerulises Vana-India kirjaviisis, mis on mõistetav üksnes vähestele.
Mees uuris läbi terve virna muistseid ülestähendusi ning leidis lõpuks palmilehe, millel olid kirjas šveitslanna isa ja ema nimed ning eluaastad, isa lähemad tulevikuplaanid, millest tütrel polnud veel aimugi, tagatipuks luges mees palmilehelt ette ka tütre enda elukäigu koos kõigi aastaarvudega. Märkmetes oli kirjas koguni ema ootamatu haigestumine.
Naine sai teada, et teda ootavad ees pidevad rahamured. Segaste tunnetega võttis ta teatavaks oma surma-aasta, kuid rahunes, kui talle kinnitati, et ta saavutab elus kõik, mida oluliseks peab. Rändur lahkus ettekuulutaja juurest kerge kõhedusega.
Kas nendelt vanadelt palmilehtedelt võis tõepoolest saatust välja lugeda? Kas tulevik on tõesti kusagil varem tallele pandud? Kas iga samm, mis me astume, kõik mõtted ja tunded on juba ette kindlaks määratud? Kui see tõsi on, siis kuidas sattus see informatsioon tolle muistse kirjapanijani? Või on siin tegemist hoopis osava pettusega?
Niisugused küsimused on inimesi aastatuhandeid vaevanud. Kreeklased ennustasid tulevikku äsjatapetud loomade sisikonna abil (hieroskoopia) või seletasid unenägusid, millest üritati välja lugeda jumalate tahet ning eelseisvat saatust. Kõik loodusnähtused sisaldasid märke ja endeid, inimeste ja loomade käitumine, lindude lend, koerte ootamatu ulumine ja salapärased kahinad võisid kuulutada nii head kui halba.
Preestrid ja prohvetid tegutsesid pühapaikades maiste ja taevaste asjade vahendajatena. Kuulus oli Delphi oraakel, kellel 7. ja 6. sajandil eKr oli väga suur religioosne ja poliitiline mõju. Tänaseni on teada Oidipuse lugu, kellele oraakel ennustas, et ta tapab oma isa ja abiellub emaga. Ema üritas saatuse käiku muuta ning aitas sellega kaasa ettekuulutuse täideminekule.
Ka tänapäeval usuvad paljud saatuse paratamatusse. Isegi kui nad sellest ei räägi, on nad ikkagi veendunud, et nende elutee on ette määratud. Horoskoopide populaarsus kinnitab samuti veendumust, et tähtkujud mõjutavad meie saatust.
Saatuse ennustamise taga on kaks põhilist küsimust: ettemääratus ja ennustatavus. Kas tulevik on ikka kindlalt paika pandud? Kui jah, siis kuidas saaksime me selle ära tunda?
Vähemalt esimesele küsimusele annavad füüsikud üllatavalt üksmeelse vastuse: loomulikult on tulevik ette määratud! Nii Newtoni klassikalise füüsika kui Einsteini relatiivsusteooria järgi on universum determineeritud. Teatav algolek jõuab möödapääsmatult tagajärgedeni, mida ei ole võimalik vältida. Lõputus sündmusteahelas järgnevad sündmused üksteisele. Seega on iga mõte, iga tuulehoog ja puulehe langemine saanud alguse Suure Paugu ajal aset leidnud protsessidest.
Prantsuse matemaatik ja astronoom Pierre Simon de Laplace (1749–1829) oli niivõrd võlutud deterministlikust maailmakäsitlusest, et ta leiutas koguni „Laplace’i deemoni”. Nõnda nimetas ta ülimalt intelligentset olendit, kes tajub täielikult maailma olemust – tänapäeval ütleksime, et ta tunnetaks kõigi aatomite, molekulide ja elementaarosakeste olekut ja liikumist. Laplace järeldas, et see olend suudab maailma saatust ja inimeste käitumist tuletada lihtsalt füüsikaseaduste põhjal. Ta uskus, et ka suurvaimude looming on algtingimuste möödapääsmatu tagajärg, mis on samavõrd prognoositav kui taevakehade liikumine. Laplace’i meelest pole tähtis, et sellist olendit ei eksisteeri. Ainuüksi tõsiasi, et selline olend võiks olemas olla, tõestab, et tulevik on viimseni kindlaks määratud.
Ent pole sugugi kindel, kas me suudame tulevikku ennustada. Laplace’i deemoni loomisel ei ole inimkond seni olnud kuigi edukas. Viimasel paaril aastakümnel on ehitatud küll enneolematult võimsaid arvuteid, kuid nendegi abil pole võimalik kuigi tõhusalt prognoosida isegi seda, mismoodi käitub paari minuti jooksul näiteks kohvitass. Esiteks võtaks kohvitassi aatomite kirjeldus meeletult aega ja ruumi, teiseks tuleks kohvitassi saatuse modelleerimiseks arvesse võtta ka kogu ülejäänud universumit, mille osakesed samuti üksteist mõjutavad.
Oluliseks takistuseks on kvantmehhaanika, mis loodi 20. sajandi algul. Sellest ajast peale on teada, et Laplace’i teooria deterministlikust maailmavaatest tingitud eeldused ei pea paika: me ei saa samaaegselt mõõta osakese asukohta ja kiirust. Aga kui lähteandmeid pole võimalik täpselt kindlaks teha, siis ei anna ka edasised arvutused adekvaatset tulemust.
Kvantmehhaanikas kirjeldatakse aineosakest ühtlasi ka lainena. Füüsikud rakendavad seejuures nn. lainefunktsiooni: osake läbib teatava ruumi ning võib seejuures käituda üsna kummaliselt – näiteks võib ta kahest kõrvuti asetsevast avausest korraga läbi lennata. (Seda saab katseliselt tõestada!) Lainefunktsiooniga saab kirjeldada osakeste omadusi, nende põhjal aga on võimalik välja arvutada osakese uus tõenäoline asukoht.
Niisiis ei sea kvantmehhaanika tuleviku ennustamisele täiesti ületamatuid takistusi, sest kvantmehhaanika lainefunktsioonid on deterministlikud. Kui meil on teada osakese lainefunktsioon teataval ajahetkel, siis saame välja arvutada ka tulevasi lainefunktsioone. See kehtib kogu universumi kohta, sest lainefunktsiooni abil saab kirjeldada tervet universumit (ehkki see funktsioon on erakordselt keeruline). Kui meil on teada lainefunktsiooni karakteristikud teatud ajahetkel, saame tuletada nende edasise arengukäigu. Nõnda võtab Laplace’i deemon kvantmehhaanikas teistsuguse, komplitseerituma kuju.
Üllataval kombel toetavad siin füüsikuid hoopis teise eriala teadlased – meedikud, kes uurivad inimese aju. Katsete põhjal on nad jõudnud järeldusele, et inimestel puudub vaba tahe! Tundub üsna kohutav, sest tahtevabadust peetakse üheks inimese olemuse põhialuseks. Tõsiasi, et me ei ole instinktide pimedad tööriistad, eristab meid ju selgelt loomadest.
Ja ometi: kui maailmas on kõik ette määratud, siis pole vabal tahtel selles kohta. Me võime vastu võtta küll igasuguseid otsuseid, kuid kõik need valikud sõltuvad maailmas toimivatest jõududest. Kuulus füüsik Arthur Eddington ütles selle heidutava perspektiivi järgmiselt: „Mis mõtet oleks teil täna veenda mind suitsetamisest loobuma, kui loodusseadused kujundavad homseks mateeria kombinatsiooni, mis koosneb piibust, tubakast ja suitsust ning seovad selle minu huultega?”
Inimesed võtavad sageli omaks vastuolulise ellusuhtumise, tegemata sellest erilist numbrit: nad usuvad, et nende elutee on kindlaks määratud, kuid on samas veendunud, et võivad iga hetk teha vabu valikuid. Need kaks ei sobi omavahel kokku.
Neurobioloogid on üsna üksmeelsed selles, et vaba tahtega ei ole suurt midagi peale hakata. Bremeni ülikooli professor Gerhard Roth peab vaba tahet pelgalt „kasulikuks illusiooniks”. Sellele seisukohale jõudis ta katsete põhjal, milles patsientide aju külge kinnitati elektroodid ning mõjutati nende kaudu suuraju teatavaid motoorseid piirkondi. Selle tagajärjel liigutas patsient näiteks kätt või jalga. Katsejänesed kinnitasid, et nad liigutasid jäsemeid meelega. Paraku oli see võimatu, sest liigutused kutsuti esile väliste ärritajate mõjul. „See, mida me tajume vaba tahtena, ei ole midagi muud kui tagantjärele tarkus, millega me põhjendame olukorra muutust,” ütleb Max-Plancki Instituudi direktor Wolf Singer.
Kuid ka teadlased ei ole kõiges ühel meelel. Professor Singer ei usu küll vabasse tahtesse, aga kui ta näeb, et lapsed on kodus näiteks mõne lollusega hakkama saanud, siis arvab ta ikkagi, et lapsed oleksid võinud toimida ka teisiti.
Võib-olla eksisteerib ettemääratuse müüris siiski ukseke, mille kaudu vaba tahe suudab ennast maksma panna. See on küll üsna julge oletus, sest tõeliselt vaba tahe peaks ju mõjutama asju, mis loodusseadustele ei allu – lõppude lõpuks on inimene osake loodusest ja kui looduses on kõik ette määratud, siis on seda ka inimese käitumine. Inimene võib tahtevabadust lõpuni usaldada siis, kui tal õnnestuks saada loodusseadustest sõltumatuks – seda ei ole veel kunagi juhtunud.
Võimalikku väljapääsu olukorrast pakub jällegi kvantmehhaanika. Maailm on laineteooria abil loogiliselt ja deterministlikult kirjeldatav, kuid siin on üks punkt, milles pole tänapäevani saadud lõplikku selgust: see on „lainefunktsiooni kollaps“. See mõiste puudutab momenti, mil me mõõdame elementaarosakest, näiteks tema asukohta. Kuni selle hetkeni on osake kirjeldatav lainefunktsiooni abil.
Mõõtmise ajal tõenäosused kollabeeruvad ning järele jääb üksainus konkreetne karakteristik: osakese konkreetne asukoht. Mõõtmise käigus „naelutatakse” elementaarosake piltlikult öeldes paigale. See ruumipunkt aga on ettearvamatu. Nii annavad täpselt ühesugustel tingimustel korraldatud katsed iga kord erineva tulemuse. Tuhandete katsete järel saame lõpuks esitada tõenäosuse jaotuse, mis vastab lainefunktsioonile.
Niisiis toimub mõõtmise hetkel midagi ettearvamatut – ja see võiks ollagi pilu, mille kaudu leiab väljapääsu vaba tahe. Võib-olla kollabeeruvad meie ajus lainefunktsioonid atomaarsel tasandil ning mingil seletamatul viisil saab meie vaba tahe toimuvat mõjutada. Tõendid selle kohta küll puuduvad, kuid keegi ei saa ka vastupidist tõestada, sest keegi ei ole veel uurinud inimese aju kvantolekuid.
Mõned füüsikud usuvad koguni, et lainefunktsiooni kollaps on tingitud vaid meie teadvuse piiratusest. Võimalik, et lainefunktsioon kollabeerub hetkel, mil inimene võtab infot vastu ja analüüsib võimalusi. Siis oleks maailm alles meie teadvuse poolt loodud. Võibolla on see samastatav „vaimujõuga“, mille kohta mõned arvavad, et see asub väljaspool kausaalsust ja väljaspool loodusseadusi.
See suund on esindatud kõigis religioonides. Kristlased unistavad paradiisist, budistide eesmärk on väljapääsemine ümbersündide rattast. Usutakse niisiis, et inimene võib vabaneda olemise füüsilistest kammitsatest ning muutuda vaimolendiks, kes on tõeliselt vaba.
Aga mis siis, kui usundid on eksiteel? Kui tahtevabadust tõesti pole olemas? Ehk oleme samavõrd determineeritud kui aatomid? Kas oleks siis võimalik vähemalt tulevikku vaadata?
Kaoseuurijad vastavad sellele eitavalt. Nad tegelevad süsteemidega, mis on absoluutselt determineeritud, kuid mille käitumist pole võimalik ette ennustada. Kõige tuntum näide on ilm: keegi ei tea, kas näiteks 23. juulil 2084 Tallinnas sajab vihma või mitte.
Deterministlikud kaootilised süsteemid on valemite abil kirjeldatavad: algoleku põhjal saame tuletada järgmisi olekuid. Ainult et mida kaugemale tulevikku me liigume, seda suuremaks muutub „tugevnemisfaktor“: tühised muudatused algolekus kutsuvad esile järjest suuremaid muudatusi lõppsituatsioonis. Nõnda võib üheainsa aatomi oleku muutus lõpuks kogu süsteemi pöörata pea peale. Niisugustel tingimustel ei ole tuleviku ennustamine võimalik: liblika tiivalöök võib tüki aja pärast esile kutsuda keeristormi.
Deterministlikus kaoses on tulevik küll kindlaks määratud, kuid see on ettearvamatu. Meie elutee on küll saatuse poolt kindlaks määratud, aga igasugused katsed seda üksikasjalikult ette ennustada, on määratud nurjuma.
Kaos ei ole siiski nii kaootiline, nagu esialgu võib näida: isegi korratusele järgneb sisemine kord. Kui jälgida kaootilisi süsteeme pikema aja vältel, siis võib neis avastada „kummalisi traktoreid”. Need on mustrid, mis kaootilistes protsessides ikka ja jälle tekivad. Kui visata puupulk jõkke, siis võib see liikuda rahulikult allavoolu, aga võib enne seda ka keeristesse sattuda. Üks on ikkagi kindel: seni kui vesi voolab, liigub pulk allavett.
Võimalik, et ka meie saatus on üks niisugune kummaline traktor: ta läbib punkte, mida meil kaootilise ja ettearvamatu elu jooksul varem või hiljem tuleb läbida. Nii oleks siis ehk võimalik vähemalt üldjoontes tulevikku ikkagi ennustada.
Me ei tea, mil moel me selle teadmiseni jõuame. Põhimõtteliselt oleks mingil moel võidud ennustada ka seda, et ühel heal päeval satub šveitslanna Simonne Pianto india palmilehtede juurde. Aga tuleviku valgustamiseks korralik meetod puudub.
Nähtavasti peame leppima sellega, meie tulevik on ette määratud – kuid selle teada saamine ei ole meie võimuses. Kui mõni mõrvar õigustaks ennast väitega, et kuritegu oli juba aegade algusest ette määratud ning tema ei saanud saatuse vastu midagi parata, siis vastaks kohtunik, et ka süüdimõistev otsus oli looja poolt ette nähtud.
Kas me peaksime siis langema fatalismi? Samahästi võiksime elada edasi nagu seni ning mõelda, et meie otsustel on ikkagi omad tagajärjed. Mõistlik oleks mõõdukus ja tasakaal nende vaateviiside vahel.
©Peter Hagen
NB! Loe ka:
Kas astroloogia ennustab tulevikku?
Hajuta halvad ended
Esemete needus
Pilt sinu kodu seinal võib mõjutada sinu saatust
Tiibeti munkade saladused: KOLMAS SILM
Kosmilise eluenergia saladus
Hingestatud universum
KARMA – headuse maagiline jõud
