Rongide ekslevad hinged

4 minutit lugemist

Peaaegu tühi kanarbikupõndak, üksik, hästihooldatud majake aia sees, paar sarnast näha veel kaugemal, ja miniatuurne jaamahoone, mille juures peatub aruharva mõni vana auruvedur – see on pilt, mida inglise krahvkondades tänini võib näha. Inglased armastavad oma vanu vedureid; neid otsitakse „rongide surrnuaedadest“, tehakse korda ja pannakse liikuma, – neisse suhtutakse hellalt ja meeleliigutusega nagu elavatesse olenditesse. Miks mitte, sest nagu inimese, nõnda on ka veduri hukkumine alad traagiline, ja mõnikord Jääb määramatuks ajaks raudteedele ekslema ka mõne veduri hing.

On märkimisväärne, et viirastuslikud rongid ilmutavad end tavaliselt ühtedes ja samades paikades. Kummitusliku kuulsusega on näiteks Alexander-Palace jaam. Londonis. Addiscome’i depoos mürtsuvad aeg-ajalt iseenesest vagunite uksed ja vagonetid sõidavad rööbastel edasi-tagasi ilma juhita. Kõige müstilisema ja nukrama paigana tuntakse aga silda üte Tay jõe.
Kui „Titanicu“ hukkumine oli 20. sajandi kõige kolossaalsem mereõnnetus, siis tragöödia Tay’ sillal (selle avamise aastal – 1878 –, oli see pikim sild maailmas) on kahtlemata selle analoog raudteel. Selle silla konstruktori, sir Thomas Bushi inseneritalent on kahtlemata väljaspool kahtlusi. Kuigi -põhjustel, mida pole tänini mõistetud, asusid silla metallkonstruktsioonid maapinnast liiga kõrgel. Sellest tingituna oli sild alati tugevate tuuleiilide meelevallas, eelkõige külgedelt.
Sellel saatuslikul ööl oli tegemist päris tormituulega, mis oli nii raevuks, et pöörmeseadja pöördus oma majakesse tagasi neljakäpukil, kartes, et iilid ta sügavikku pühivad. Kui rongid silla mustavasse, nagu lõputa tunnelisse kihutasid, tõusis nende rataste alt sademeid – midagi niisugust nägi pöörmeseadja esimest korda.
Hommikut kella seitsme paiku läbis saatuslik rong Saint-Fordi jaama ja kihutas sillale, saatjaks tuuleulg. Samal hetkel pühkis vihur minema rööpaseadja majakese ja otse taevasse tõusev tulesammas valgustas kogu ümbrust.
Äkki saabus vaikus ja täielik pimedus, ainult tuule undamine oli endine. Siis ilmus pilvevarjust kuu, nagu heitmaks valgust katastroofile, mis oli sündinud: valdav osa sillast oli rusudes, rong number 224 oli aga mässavatesse vee voogudesse kadunud. Hukkus 90 inimest. Tõsi küll, siid ehitati uuesti üles. rong tiriti jõest välja ning restaureeriti, nii et see teenis reisijaid tões ja vaimus veel 1919. aastani. Ainult sir Thomas Bush ei suutnud juhtunust toibuda – jäi pärast katastroofi haigevoodisse Ja enam ei tõusnudki; ta suri aasta hiljem.
Sellega pidanuks lugu ka ajaloohõlma vajuma, aga ümbruskonna elanikud kinnitavad, et katastroofi iga aastapäeva ööl kihutab mööda nüüd juba täiesti moderniseeritud silda fataalse rongi kummitus: helendavaid vagunite kontuure tähistavad tuled, reissidelt lendab sädemeid. kuni kõik jälle vaikseks jääb…

* * *

Juulis 1851 jäi kõrgel raudteesillal nimetusega Newmarket Arch otse relssidel magama mingi poisike. Ta oleks kindlasti rongi alla jäänud, kui masinist poleks teda märganud ja viimasel hetkel pidurdada jõudnud. Aga liig äkilisest pidurdamisest tingituna sõitis rong rööbastelt välja – surma sai kolm reisijat ja kütja.
Avarii põhjustamises kahtlustas politsei l0aastast Jimmyt, kes siinsamas läheduses elas, aga kuna otseseid tõendeid polnud, loobuti süüdistusest. Kui katastroofist möödus täpselt aasta, algas äike ja välk lõi Jimmy maha. Oli see tõesti juhus. või oli tegemist Raudtee Vaimuga, kes poisile kätte maksis?

* * *

1906. aasta külmal ja selgel septembriööl asus Edin-burghist, King’s Grossi jaamast teele postirong. Seda juhtisid masinist Fleetwood ja kütja Talbot – mõlemat meest peeti briti raudtee uhkuseks. Grahamis oli rongil ette nähtud peatus, et lasta mööda Lancaslerist neile vastu ruttav rong. Semafori kollane tuli asendus juba punasega. Sel hetkel nägi rööpaseadja, kes Lancasteri rongi platvormil seistes ootas. midagi uskumatut. Täiel kiirusel tormas postirong jaamast mööda ja sõitis tulede vilkudes rööbastelt maha. Vagunid põlesid nagu tikutoosid, hukkus 11 vagunisaatjat. Eredates valgussähvatustes jõudis rööpaseadja märgata veduri trepi! seisvate masinistide nägusid – liikumatul, ent vapral pilgul vahtisid nad igavikku.
Politsei alustas sedamaid uurimist, aga katastroofi põhjus jäi selgusetuks. Mis sundis kahte kõige kogenumat masinisti kihutama otse punasesse semaforitulle? Miks seisid nad trepil nagu halvatud; mida nad nägid vastukihutavas pimeduses?…

* * *

Paljudes Inglismaa randteejaamades toimub tänapäevalgi imelikke asju. Kõige tuntum on selle poolest Londoni Covent Garden. Mõni aeg tagasi nähti seal sageli reisijat Victoria-aegses rõivastuses. Mees küsis möödujatelt alati ühte ja sama: „Kuidas eskalaatorilu jõuda?“ Saanud vastuse, haihtus ta sealsamas. Temast levis nii palju kuuldusi, et asjasse sekkusid ka füüsikamagasini ajakirjanikud. Nad uurisid arhiivimaterjale ja tegid kindlaks, et tegemist võis olla William Tharrise vaimuga – mees tapeti selles jaamas aastal 1900. Ju ei saanud ta siis tänini rahu.

MAAJA

 

0

Your Cart