Tiibeti munkade saladused: KOLMAS SILM

12 minutit lugemist

Vaevalt võib leida teist maad, mida veel praegugi ümbritseks nii läbitungimatu saladuste kate. Ligipääsmatu Himaalaja mägedega varjatud Tiibet on juba terve sajandi vältel kütnud üles eurooplaste uudishimu. Tiibeti kultuuri suursaavutuseks tuleb pidada psühholoogiat: see on Tiibeti suurim saladus. Mõned euroopa uurijad on väitnud, et kui tehnikas oleme meie tiibetlastest tuhat aastat ees, siis psühholoogias on nemad meist täpselt sama palju kaugemale jõudnud.

Paarkümmend aastat tagasi vallutas Lääne raamatuturu Lobsang Rampa raamat „Kolmas silm“. Paljud tänapäeva ravitsejad kinnitavad, et näevad oma patsientide varjatud haigusi ja hingelisi hädasid kolmanda silmaga. Mis asi on kolmas silm, kes võivad olla selle omanikud ja mida see tegelikult võimaldab?
Kuidas suudab näha kolmanda silma omanik?
Ta suudab näha inimeste ja esemete aurat. Selle välimuse, vormija värvi järgi võib teha paljusid põhjapanevaid järeldusi. Kolmanda silma omanikud on inimesed, kel on looduse poolt vastavad eeldused ja kes on läbi teinud erilise operatsiooni.
Missuguse operatsiooni?
Inimesele puuritakse koljusse auk, ninajuure kohalt veidi ülalpool. Pärast seda hoitakse teda eritingimustes – tavaliselt kolm nädalat – ta viibib absoluutselt pimedas ruumis, talle on ette kirjutatud spetsiaalne toitumisrežiim… Niisugust operatsioone toimetatakse Tiibetis tänapäevani.
Kas võiksite operatsiooni detailsemalt kirjeldada?
See on väga valuline protseduur, sest opereeritav peab viibima täie teadvuse juures. Mõni tund enne operatsiooni algust asetatakse ta laubale kompress spetsiaalsetest maarohtudest. Vahetult enne lõikust pestakse laup puhtaks ja hõõrutakse täiesti kuivaks. Pea surutakse seadeldisse, mis meenutab kruustange. Kirurg võtab riista, mis sarnaneb kärniliseks laotud otsaga naasklile, asetab selle laubal punktile, kuhu peab tulema kolmas silm, ja hakkab käepidet keerutama. Nagu on rääkinud need, kellele niisugune operatsioon on tehtud, hakkab hetkel, mil naasklitaoline puur pealuusse tungib, kogu pea sisemuses nagu kõvasti rõhuma, millele kaasneb tuim valu. See ei lakka seni, kuni luusse on tekkinud auk. Kui auk on piisavate mõõdetega, topitakse sellesse tugevast puust kork, mida on enne tules töödeldud. Sellest hetkest alates hakkab opereeritu tundma talle seni võõraid lõhnu, millega kaasneb kihelemine ja pisted ninas. Siis lõhnad kaovad, tekib enneolematu kergendustunne, kujutluses pakitakse kogu keha nagu õhkõrnasse vuaali, samal ajal sähvivad silmis ebamaiselt eredad välgud…

Nagu öeldud, vähemalt kolm nädalat hoitakse opereeritut siis absoluutses pimeduses, nii toidu- kui joogiratsioon viiakse miinimumini. Alates teisest nädalast lastakse ruumi päev-päevalt tulvata üha rohkem valgust, ereduselt muidugi väga minimaalselt. 17–20-ndal päeval eemaldatakse koljust kork ja haav kaetakse spetsiaalse kompressiga. Õige varsti kasvab avaus pealt nahaga kinni. Luusse jääb aga elu lõpuni auk, mis võimaldab täiel määral rakendada kolmanda silma võimeid. Niisugust operatsioone tehakse aga mõistagi vaid inimestele, kellel on erilised kaasasündinud ekstrasensoorsed eeldused ja keda on selleks operatsiooniks üksnes munkadele teadaolevate rituaalidega ja psühholoogilise koolitusega ette valmistatud.
Tahaks loota, et Tiibeti saladuste lahendamine ei rahulda ainult meie uudishimu, vaid et me oskame sealt kõik väärtusliku üle võtta, kuigi on selge, et mitmel põhjusel pole see kerge. Kes aga ootab tiibetlastelt lahendust Atlantisele või UFO-dele, sel tuleb küll pettuda.

Veel kolmandast silmast
Uurijad on üha sagedamini tuvastamas, et lisaks silmadele, mis võimaldavad orienteeruda nn peenenergia diapasoonis, on inimestel veel üks ajus asuv elund, nn kolmas silm. Esoteerikud kutsuvad seda kolmanda silma tšakraks (Adžina/Ajna), Iidsete uskumuste kohaselt oli kolmas silm olnud kõikide jumalate kohustuslik tunnusmärk. Kolmanda silmaga suutsid jumalad mõista elu saladust – maailma eelajalugu ja tulevikku, olles kosmilise intuitsiooni ja inspiratsiooni väravaks, maa ja taeva kokkupuutepunktiks inimkehas.

Teel paranormaalse võimekuseni
Paljud inimesed, kes suudavad end vaimsele enesetäiendamisele häälestada, peavad kõige tähtsamaks ülesandeks kolmanda silma avastamise just eneses. Kolmanda silma avamine ja lahtihoidmine nõuab vaimsel teekonnal käimist, see ei käi nii, et suts ja valmis. Pürgija peab seatud sihti järgima pikkade aastate kestel. Vaimset enesetäiendamist ei saa „pausile panna”. Need, kes seatud sihist kõrvale pole kaldunud, võivad nüüd rakendada oma paranormaalseid võimeid.
Maailmas jagub küllaga nn äravalituid, kelle paranormaalne võimekus avaldub juba vahetult pärast sündimist. Nad suudavad juba alates varasest lapsepõlvest näiteks näha ja tunnetada teiste inimeste aurat ehk biovälja. Uurijate arvates ei tuleks nn kolmanda silma olemasolu ja selle tunnetust pidada mingiks hälbeks. Nn kolmandat silma on tuvastatud peale inimese teistelgi elusolenditel, peaasjalikult sisalikel ja madudel, kelle peas on justkui spetsiaalne ava. Reptiilidel varjab kolmandat silma poolläbipaistev nahakile, mistõttu uurijad oletavad, et kolmas silm võib näha ka pimeduses.
Tänapäeva uurijad on tuvastanud, et kolmas silm on eriti tundlik magnetvälja suhtes. Kolmas silm pidavat suutma „fotografeerida” geomagnetilist välja, infrapunast heli ning ultraheli. Sestap võib arvata, et just kolmanda silma olemasolu muudab reptiilid asendamatuteks loodusõnnetuste (vulkaanipursked, maavärinad, magnettormid jne) ettekuulutajateks. Oma kolmanda silma eriliste võimete tõttu on reptiilid võimelised „ületama” aega ja ruumi ning saama teavet eelolevate sündmuste kohta.

Ammu unustatud võimed
Uurijad on sedastanud, et väga-väga ammu võis kolmas silm olla ka inimestel. Viimase aja uuringud olevat nimetatud hüpoteesi isegi sisuliselt tõestanud: on olemas inimesed, kel on siiamaani laubal üks koht, mis meenutavat silma, see tekitavat küll teatud probleeme, ent toovat ka kasu. Inimese evolutsiooni käigus olevat inimese kolmas silm mingil viisil „sukeldunud” peaaju sügavusse ning kujunenud omalaadseks antenniks, mis omistanudki inimesele paranormaalsed võimed. Uurijad on kuulutanud, et teadvat isegi täiesti täpselt, millega on tegemist – see olevat käbikeha (ka käbinääre, pineaalkeha, epifüüs, pineaalnääre). Epifüüs olevat alati väga aktiivne ning suutvat pöörelda nagu silmadki, epifüüsi ülesehitus on silmaga üsna sarnane (värviretseptorid jne). Samuti on tuvastatud epifüüsi ja inimese eriliste informatiivsete võimete vahel valitsev seos. On inimesi, kelle elu ongi kulgenud selle nimel, et endas peituvaid paranormaalseid võimeid valla päästa.
Nende inimeste ponnistused on päädinud organismi hormonaalsete muutustega: laubaluu on muutunud õhukeseks, vastavas kohas on sisuliselt ainult nahk, mistõttu tundubki, et tegemist on reptiilide kolmanda silmaga. Ametlike teadusringkondade esindajad on kõigele vaatamata keeldunud aktsepteerimast „alternatiivnägemist”. Selleks, et midagi näha, peab olema silm. Polevat ju võimalik midagi näha, kui pole selge, mida ülepea silmaks peetakse. Oma varjul olnud üleloomulikke võimeid demonstreerinud inimesi on tituleeritud osavateks müstikuteks. Seejuures pole vaevutudki oma väiteid argumenteerima. Mitmed füsioloogilised eksperimentaaluuringud on pannud pessimiste paranormaalsete võimete fenomeni tõsisemalt suhtuma – ehk polegi meie tavapäraseid silmi nägemiseks alati tarvis? Nn kolmanda silmaga seotud nägemine ei sünni, vähemalt mitte tänapäeval, tühja koha peale ega üleöö – see nõuab tahtejõu „sisselülitamist”. Ülalmainitud füsioloogide eksperimentidesse kaasatud vabatahtlikud nii tegidki. Nad suutsid orienteeruda tundmatutes tingimustes jne. Eksperimentaatorid fikseerisid vabatahtlike ajutegevuse näitajad elektroentsefalogrammiga. Tuvastati, et ajutegevus hakkas pärast nn kolmanda silma „käivitamist” toimima senisest kõrgemal sagedusel. Aju sättis ennast teisele töörežiimile, kasutades samuti oma varjatud paranormaalseid võimeid.

Pimelugemine
Ülaltoodule lisaks võib tuua teisigi näiteid, mis kinnitavad nn kolmanda silmaga nägemise reaalsust. Oleks väga rumal lihtsalt pea jaanalinnu kombel liiva sisse peita.
Paranormaalset võimekust tõendab Venemaa elaniku Roza Kulešova juhtum, kes oli vähese haridusega Uuralist pärit paisterahvas. 20. sajandi teisel poolel oli ta üsna kuulus.
Üllatav oli seejuures tõik, et alati tähelepanelik nõukogude tsensuur, kes muidu kõik kummalised ja arusaamatud juhtumused maha vaikis, laskis „kolmandat silma” puudutava teabe avalikkuseni jõuda. Naisterahvas selgitas ajakirjanikele ja uurijatele, kes pärisid, kuidas ta sai oma paranormaalsed võimed, et 1960. aastal töötas ta pimedate ühingu draamaringi juhina. Teda huvitas üliväga, kuidas pimedad Braille’ kirja loevad.
Roza otsustas samuti proovida ning suureks üllatuseks suutis juba mõne nädala möödudes Braille’ kirja hõlpsasti lugeda! Roza ei jäänud loorberitele puhkama. Ta otsustas kontrollida, kas suudab suletud silmadega lugeda ka tavalist kirja. Ning, oh imet – ta suutiski! Pooleteise aasta pärast võis ta kinniseotud silmadega lugeda suvalist teksti, isegi seda vaatamata. 1962. aastal kutsuti Roza Nižni Tagili tsirkusesse esinema. Kolme aasta möödudes kolis ta Sverdlovskisse (alates 2016. aastast Dovžansk Ida-Ukraina Luganski oblastis), kus asus tööle pimedate laste kooli ning hakkas pimedaid lapsi oma metoodika järgi õpetama. Tulemused olid üllatavalt head. Kulešova nimi jõudis viimaks Moskva uurijate kõrvu. Viimased võisid nüüd ise veenduda, et Roza suudab tõepoolest lugeda tundmatut teksti, isegi sel juhul, kui see oh kinniliimitud ümbrikus. Kulešova ei suutnud lugeda mitte üksnes sõrmedega tajutavaid punktikombinatsioone, ta luges isegi küünarnukkide ja kannikate abil! Roza ise seletas, et ta ei näe tähti, vaid tajub neid. Nii moodustuvad tal mõttes kohe sõnad, hiljem laused. Uurijatel ei õnnestunud Roza Kulešova saladust välja selgitada. Patuga pooleks pakuti välja, et tal on erakordselt tundlikud närvilõpmed, sestap võib olla tegemist omalaadse „nahk-optilise nägemisega“. Mõnevõrra hiljem selgus, et omaaegsed uurijad eksisid. Kuna Roza suutis teksti lugeda isegi pilkases pimeduses, seejuures isegi nähtamatu tindiga kirjutatut teksti, oli nn „taktiilse kirja nägemine-lugemine“ välistatud. Nõukogude uurijate arvates polnud mingil muul viisil võimalik lugeda. Roza Kulešova kaasust kajastati nii, et tegemist on tõendiga, kuidas „nõukogude võim hoolitseb nõukogude rahva eest”. Ainult Nõukogude Liidus võisid sündida selliste fenomaalsete võimetega inimesed.

Lugeda võib ka kõrvade ja hammastega
Teisalt on teada, et fenomenaalsete võimetega inimesed elavad mujalgi. Hindu Veda Mehti oli pime juba lapsepõlves. Ta kaotas nägemise kolmeaastaselt meningiidist tingitud raske tüsistuse tõttu. Vanemad olid oma lapse tuleviku suhtes üsnagi pessimistlikult meelestatud. Ent varsti märgati, et Veda suudab üllatavalt suurepäraselt orienteeruda nii kodus kui ka võõrsil. Ettejuhtuvad takistused ei valmistanud mingit muret – Veda tuvastas need lihtsalt ning möödus neist. Veda ei kasutanud isegi keppi – pimedate ammutuntud abiriista, sõitis jalgrattaga ning mängis eakaaslastega nagu mees muiste. Hiljem astus ta ühte kolledžisesse, hinded olid head, õppis autojuhtimise selgeks, reisis palju, kusjuures üksinda, luges palju. Kui talt päriti, mismoodi ta loeb ja orienteerub, siis kostis ta vastuseks, et näeb „nahaga”, sealhulgas „näeb” ta inimeste nägusid, mida suudab eristada. Veda kirjutas pea paarkümmend „silmadeta nägemisele” pühendatud raamatut.
Mõne aastakümne eest vapustas maailma üks lugu Hiinas, mis puudutas Huijing Yu nimelist noorukit. Ta oli sünnist saadik pime, ent suutis lugeda pea suvalist teksti hammaste, kõrvade ja ninaga. Isa ja ema avastasid oma poja üleloomulikud võimed siis, kui too oli viieaastane. Poiss oli kord asetanud ühe ajalehe oma kõrva vastu ning hakkas seejärel ajalehes kirjutatut valju häälega ette lugema. Vanemad hakkasid esiti pabistama, sestap läksid arsti juurde, et need selgitaksid, milles asi. Arstid moodustasid spetsiaalse komisjoni, mis viimaks otsustas, et poisil on tõepoolest üleloomulikud võimed, mida pole võimalik veel teaduslikult selgitada.
Üks „silmadeta nägemise” viis on nn „röntgennägemine”. Üks juhtum fikseeriti 1990. aastatel. Tollal vapustas maailma lennukiterrorism. Mõni aeg hiljem võis mitmetes Euroopa lennujaamades näha ühte naisterahvast, kes esmapilgul midagi ei teinudki – ta lihtsalt seisis ja seiras mööduvaid reisijaid. Aeg-ajalt edastas ta mingeid signaale, lennujaama töötajad hakkasid selle peale mõnda reisijat hoopis tähelepanelikumalt „puistama”. Tollal ei saadud naisterahva tegemistest aru.
Ent üks ajakirjanik, kes oli naisterahvast jälginud, päris uudishimust, kes ta selline on. Vastuseks virutati talle kumminuiaga vastu vahtimist. Ajakirjanik ei jahtunud ikkagi maha, tal õnnestuski välja selgitada, et naisterahval on paranormaalsed võimed, ta on nagu „elus röntgen”, kes suudab suvalise reisija pagasi „läbi valgustada”. Naisterahva taolist võimekust kasutati ka diplomaatide kohvrite „läbivalgustamiseks”. Teatavasti naudivad diplomaadid nn diplomaatilist puutumatust, sestap ei tohi neid ja nende pagasit läbi otsida. Tavareisijad võeti vajadusel kohe „pihtide vahele”, nendega ei tseremoonitsetud, diplomaatide puhul tuli rahvusvaheliste skandaalide vältimiseks kasutada ilmselt mingit muud taktikat.

Tuleb vaid tahta
Ekstrasensoorika ei üllata enam kedagi. Juba ammu on tõdetud, et ümberringi on piisavalt palju kõiksugu „üliinimesi”, kes suudavad lugeda kinniliimitud ümbrikus olevat kirja või näevad seitsme penikoorma kaugusele. Uurijate arvates pole nn kolmanda silma olemasolu nimetatud juhtude jaoks kõige sobivam selgitus, pigem võiks kasutada „selgeltnägija” mõistet. Mõned ekstrasensid on oma tavatud võimed omandanud mingite õnnetuste tõttu, ka ajuhaiguste, stressi või mügistuse tagajärjel. Seetõttu on vaagutud elu ja surma piiril, tihti on surmast oldud vaid juuksekarva kaugusel, ent suudetud ellu jääda. Muidugi ei tarvitse arvata, et paranormaalse võimekuse omandamiseks tuleks tingimata välguga pihta saada või pimedaks jääda. Asjatundjad arvavad hoopiski, et eelkõige tuleb omandada ammused tarkused ning osata neid rakendada tänastele oludele vastavalt. Kes väga tahab, sel ka õnnestub.

MAAJA

0

Your Cart