Kosmilise eluenergia saladus

Hiinlased nimetavad seda chiks, indialased pranaks, mõistes viimase all jumalikku energiat, mõistatuslikku jõudu ja kiirgust, mis läbib universumit ja iga inimest. Imepäraste võimetega ravitsejad ja šamaanid tunnetavad seda energiat ja võivad seda isegi näha. Nad teavad selle positiivset mõju ja oskavad seda sihiteadlikult suunata ja kasutada. Kuigi üha rohkem inimesi on hakanud uskuma nähtamatusse energiasse, on lääne teadlased jäänud endiselt skeptiliseks…

Albert Einstein ei olnud mitte ainult geniaalne teadlane, vaid ka väga viisakas inimene. 13. jaanuaril 1941 võttis Nobeli preemia laureaat Einstein oma Princetonis (USA) asuvas korteris vastu Austria psühholoogi Wilhelm Reichi (1897–1957). Viimane oli hiljuti oma liigagi eriskummaliste ideede tõttu Psühhoanalüütilisest Seltsist välja heidetud. Nüüd soovis ta kuulda suure füüsiku arvamust oma „orgon-akumulaatori“ idee kohta. Eksperimendialdis Reich oli veendunud, et on saladuslikule energiale, mida ta nimetas „orgoniks“, jälile jõudnud. Tema arvates läbib see energia iga inimest ja tema suutvat selle energia nähtavaks muuta. Einstein valmistas uurijale pettumuse. Kuulsa teadlase arvates ei saa olla tegemist mitte millegi muu kui subjektiivsete tundmustega. Reich läks hiljem vabasurma, kuid kindla veendumusega, et ta oleks suutnud salapärase kosmilise eluenergia orgoni nagu valguse nähtavaks muuta.
Järjekordselt oli äpardunud katse läänelike teaduslike meetoditega tõestada, et maailma ja inimesi läbib nähtamatu energia. Reichi traagika seisnes selles, et ta oli oma ideega päris lähedal sellele, mida enamik inimesi peab aksioomiks: nimelt eksisteerib võimas kosmiline energia (mida me veel paraku ei oska ei defineerida ega mõõta), mis mõjutab kogu universumis toimuvat, samuti inimese iga keharakku.
Teine Nobeli preemia laureaat, kvantfüüsika rajaja Max Planck (1858–1947) otsis kogu oma elu „seda jõudu, mis kõike koos hoiab“ (tänapäeval nimetatakse seda jõudu gravitatsiooniks). Teadlane tunnistas, et teda haarasid alati kahtlused, kui talle tundus, et oskab juba suurt osa sellest saladuslikust energiast ära seletada, kuid siis leidis, et on olemas veelgi võimsam energia, millele ta ei oska esialgu nimegi anda. Albert Einstein kinnitas 1920. aastal, et niipea, kui kõik loodusseadused on tuvastatud, saavad teadlased tulevikku ennustada. Newton oli näiteks kindel, et osakese kiirust ja lähtepositsiooni teades saab ennustada, kuhu see liigub. Taani füüsik Niels Bohr vaidles vastu ja väitis, et teaduse abil saab kätte ainult tõenäosuse, et osake liigub mingisse kindlasse kohta. Kriitika sundis Einsteini kirjutama Max Bornile, et ta ei usu kokkusattumustesse, sest Jumal täringuid ei mängi.
Praeguseks on sellele salapärasele energiale antud hulk nimesid: chi, prana, qui, kundalini, suur vaim, jumala hingamine. Maailma erinevates kultuurides on pikk mõistete nimekiri, mille abil püütakse defineerida kõike mõjutavat eluenergiat. Ja kõik mõtlevad ühte ja sama. „Me kõik oleme nii või teisiti asjale peaaegu pihta saanud,“ ütleb USA šamaan ja raamatuautor Kenneth Meadows. „Kõik selle maailma ilmingud annavad tunnistust universaalsest vääramatust jõust, mis on täiesti reaalne ja eksisteerib nii meis endis kui meie ümber.“
Mõned näevad seda, teised tunnetavad seda: šamaanid suudavad näha helendavaid energiavälju (huaska), mida on paljudel piltidel kujutatud ja mis näeb välja nagu vaarao Tutanhamoni peakate või Kristuse nimbus. Aasia ravitsejad suudavad isegi kombata eluenergiat (chi), mis voolab läbi meie keha ja annab jõudu meie organismile. Kui meie energiavood on häiritud, siis me haigestume ja ravitseja ülesanne on taastada eelkõige energeetiline tasakaal, kas siis käte pealepanemisega, nagu seda tehakse Jaapanis või Indoneesias või Hiina akupunktuuri ehk nõelravi abil. Energeetilise tasakaalu taastamisega saavad suurepäraselt hakkama ka šamaanid.
Energiavoogude ravimisest tähtsam on aga haiguste ennetamine: india prana-ravitsejad (prana – eluenergia) tunnevad haiguse ära juba ammu enne seda, kui tõbi ennast tunda annab. Prana-uuringud on seal sama tavalised kui meil profülaktilised läbivaatused või kord aastas käik hambaarsti juurde. Sama teevad hiina ravitsejad pulssi uurides. Õigeaegse energeetilise tasakaalu korrigeerimisega on võimalik haigusi ära hoida. Indias ja Hiinas on tänini tavaks, et arst saab palka seni kuni patsient on terve. Kui patsient peaks haigestuma, ravib arst teda tasuta. Muide, ka Hiina keisrite arstid said palka sama süsteemi järgi. Ilmselt see toimis, sest Hiina keisrid haigestusid väga harva.

„Meditsiini lähtepunktiks on igavikuliste asjade mõistmine,“ kirjutas omal ajal teadusliku meditsiini rajaja, kreek arst Hippokrates (u 460–375 eKr). Nii Aasias kui ka Aafrikas, selles oli tohter veendunud, valitsevad looduses samasugused energiad, mis mõjutavad ka inimese elu. Veelgi enam: kooskõla mikro- ja makrokosmose vahel on inimese identiteedi aluseks. Kogu maailm on ühtne selles mõttes, et kõik on omavahel seotud. See puudutab ka seda, mida me mõtleme hinge või vaimu all. Hawaii šamaan Herb Kawainui Kane kirjutab: „Enamik kultuure on maailmavaatelisest aspektist võetuna väga sarnased, kuid siiski väga erinevad moodsast Lääne maailmast.“
Seega oleme kogu ülejäänud maailma vastu? „Me oleme veidrikud,“ ütleb Ute Prügner, meedik ja TCM-arst Hamburgis. Prügner, kes on õppinud ja praktiseerinud Hiinas ja Tiibetis TCM-i, peab energiaid, mis määravad patsiendi enesetunnet ja tervist, igapäevaseks reaalsuseks. „See, kes pole neid asju ise kogenud, on nõutu ja abitu,“ tunnistab ta, „sest ainult traditsioonilist hiina ja tiibeti meditsiini tundes on võimalik väita, et tegemist pole mingi hookuspookuse või soolapuhumisega.“ Aasia meedikute edu haiguste ravimisel kinnitab öeldut. „Nende meditsiin on täiesti samaväärne meie omaga,“ väidab ka Viini filosoofiaprofessor Fritz Wallner.
Kogu maailmas kõige enim levinud termin meie keha energiakeskuste kohta on tšakra (ring), mõiste, mis on pärit Indiast. Ja mis kõige kummalisem: ettekujutus energia „lülituskohtadest“ on peaaegu identne pea kõigi Aasia rahvaste, samuti maiade, inkade ja Põhja-Ameerika indiaanlaste juures. Selgroo lõpus kokkukerinuna puhkab „maojõud“ (kundalini), oodates, et teda äratatakse. Kundalini-jooga harjutuste eesmärgiks on selle „mao sirgu ajamine“, et ta saaks liikuda läbi keha.

Mitte ainult jooga, mediteerimine, akupunktuur, shiatsu (massaaž), moxibustion (soojendamine) või reiki (käte pealepanemine) avaldab mõju miljonite inimeste tervisele ja enesetundele. On ka veel palju teisigi meetodeid energia tugevdamiseks ja mõjutamiseks, kui see on väliste mõjude või psüühiliste probleemide tõttu valele rajale sattunud. Kõige tähtsam on hoolitseda selle koha eest, kust energia välja voolab või sinna tagasi pöördub. See koht ehk „kõhu aju“asub kahe sõrmelaiuse kaugusel nabast ja selle nimeks on dantien ehk elu ookean.
Kõikjal Shanghai, Pekingi, Nagasaki või Tokyo tänavatel võib kohata inimesi, kes liiguvad pisut kummalise rühiga ja nagu aegluubis. Need inimesed harrastavad tai chi harjutusi, mis peaksid aktiviseerima nende dantieni (Jaapanis nimetatakse seda haraks) energialiikumist. Aasias teab iga laps, et sellest sõltub hea enesetunne, õnn ja tervis.
„Dantien määrab tõepoolest suures osas selle, kuidas me ennast tunneme. Mõned inimesed saavad n-ö asjale pihta, teistel aga pole mingit kontakti oma energiakeskusega,“ ütleb Ute Prügner. „Mõned on tõelised dantieni-talendid, nii nagu mõned inimesed on musikaalsed, teised mitte.“
Ilma harjutamiseta ei jõua aga kuigi kaugele. Prügner: „Oma danteini on võimalik treenida ja arendada joogaharjutuste, judo või mediteerimisega, et saavutada võimalikult kõrge energianivoo.“ Inimesed, kellel on kõrgendatud dantieni-teadvus, tunnetavad reaalsust teisiti. „Nad on suutelised tunnetama asju nii nagu need tegelikult on,“ selgitab Prügner. „See tähendab seda, et need inimesed tunnetavad teatud energiavälju ja võnkeid, mida tavainimene kuidagi ei taju.”

„Kõhutunne“ ei peta
Aasia ekspert Christopher Markert (raamatu „I Ging. Das Buch der Wandlungen“ autor) täiendab: „Kui me mõtleme millestki või teeme midagi sellist, mis meie tõekspidamistele ei vasta või mida me kardame, tunneme oma keha keskosas ebamugavat tunnet. On ju käibel isegi selline mõiste nagu „kõhutunne“.

Hiinas seotakse külmal aastaajal villast sallid ümber kõhu, et dantieni energia oleks hästi kaitstud. Muide, sama – hiinlaste villase salli kasutamisest midagi teadmata – praktiseerisid ka Põhja-Aafrikas teeninud Prantsuse võõrleegionärid. Pikk ümber kõhu keeratud vöö püksirihma all kuulub veel tänapäevalgi võõrleegionäride paraadmundri juurde!
Markert väidab, et kõrge energiaväljaga inimesi ehk teisiti öeldes dantieni-isiksusi võib juba kaugelt ära tunda. Nad on endaga rahul, väga tasakaalukad, tagasihoidlikud, abivalmid ja vastutustundlikud. Inimesed, kes sellest energiasüsteemist midagi ei taipa, otsivad alateadlikult dantieni-isiksuste lähedust ja tunnevad ennast nende seltskonnas hästi, kuigi nad ei suuda põhjust ära seletada. Võib-olla on asi „sisemises naeratuses“, mida dantieni-isiksused sõna otseses mõttes välja kiirgavad. Markert: „Dantien ei saa meile öelda, mida me tegema peame, et olukorda muuta, kuid osutab väga täpselt sellele, et midagi on vaja muuta, midagi on vaja ette võtta. Dantien aitab liikuda õiges suunas ja kui õige otsus on tehtud, saabub taas meeldiv tunne ja hingerahu. Järelikult oleme õigel teel.”
Ehk lihtsamalt öeldes: kõhutunne ei peta meid. Jah, kõhutunne pole mingi vanarahva loba. Ameerika neuroloog Antonio Damasio tõestas 1980. aastatel, et tähtsate otsuste vastuvõtmisel on meie aju „nõuandjaks“ emotsionaalsele otsustamiskeskusele, mis teeb sageli ainuõige otsuse. „Suur SEE“ nagu neoroloogid seda keskust nimetavad, asub Damasio arvates kusagil aju keskosas.
Iga inimene võtab päeva jooksul vastu umbes 100 000 otsust, suurema osa neist järelemõtlemata ja realiseerimata. Seda enam on tähtis hoida oma energianivood kõrgel, et „kõhutunne“ ei jääks õigel hetkel tähele panemata. Geniaalne füüsik Albert Einstein, kes oma valemiga E=mc² formuleeris mateeria ja energia suhte, vandus käed kõhul: „Ainuke, mis tõesti loeb, on intuitsioon. Intuitiivne vaim on looduse suurim kingitus ja ratsionaalne vaim truu teener. Me oleme loonud ühiskonna, kes austab teenreid ja on kingituse unustanud.“

Kuidas energiat tunda
Lääne arsti jaoks jääb traditsioonilise hiina meditsiini mudel – pilt inimesest, keda läbivad salapärased meridiaanid ja punktid, mida mööda kulgeb meie keha eluenergia – arusaamatuks või koguni täiesti mõistetamatuks. Hiina „mudeli“ järgi kulgeb mööda inimese keha 12 meridiaani (jing mai) – kuus ees ja kuus taga, juhtides energiat meie keha tähtsaimate organite juurde. Vahetult naha alla jääb umbes 800 energiapunkti, mille mõjutamisel nõelraviga on võimalik organismi seisundit mõjutada. Akupunktuuri spetsialistid tajuvad neid punkte imepisikeste lohukestena ja torkavad sinna nõela.

Tähtsaim energiadiagnoos on pulsi mõõtmine. Mööda randmeid kulgevad üksteise kohal kolm energiateed. Hiina arstid „loevad“ neid teid samasuguse täpsusega nagu pimedad reljeefset pimedatekirja. 32 pulsiparameetrit näitavad inimese energeetilist seisundit. Energiadiagnoosi juurde kuulub ka keele värv, kehahoid, füsiognoomia ja patsiendi hääl. Energia ringleb 24-tunnises rütmis läbi meridiaanide, igaühel neist on kindlal ajal energeetiline kulminatsioon. Häirimatult kulgev energia on füüsilise tervise eelduseks, „ummistus“ aga haiguste põhjuseks. Kuidas energia inimese kehasse pääseb, pole kusagil täpsemalt kirjeldatud.
Lähtutakse „konventsionaalsest chist“, mida me omame sünnist saadik ja mis ühendab meid kosmilise chiga. Kui paljude lääne meedikute jaoks on see kõik segane udujutt, mis on läbi põimunud idamaiste religioonide ja uskumustega, siis sama raske on hiina arstil mõista, miks kaasaegsed lääne meedikud, kes on uhked oma teadmiste üle „klassikalises meditsiinis“, ei oska tihtipeale diagnoosida isegi kõige lihtsamaid haigusi, rääkimata raskematest: infarkti peetakse kollatõveks, sügelisi allergiaks, ajukasvajast tingitud peavalusid ülejoomise tagajärjeks, rasedust gastriidiks jne samas vaimus. Kaasaegsed lääne arstid on pehmelt öeldes võõrandunud haigest (see on juba omaette teema, millel käesolevas artiklis pole võimalik pikemalt peatuda), nad usaldavad rohkem keerukat tehnikat kui oma vaistu ja kogemusi. Ehk teissõnu: meie arstidel võivad olla suurepärased teadmised, kuid neil pole võimeid.

Miks hiina traditsiooniline meditsiin nii populaarsem on
Hiina traditsiooniline meditsiin (inglise k Traditional Chinese Medicine – TCM) on kõigist nn looduslähedastest raviviisidest kõige tuntum ja mõjuvõimsaim, kuna see on kirjalikult fikseeritud juba rohkem kui 2000 aastat tagasi. Selles osas erineb TCM paljudest teistest raviviisidest, mida on ajast aega edasi antud vaid suuliselt või koguni suures saladuses hoitud. Sellegipoolest on see samas maailma noorim meditsiinisüsteem, veel noorem kui meie lääne meditsiin, mis alles kõigest 200 aastat tagasi vahetas välja traditsioonilise Euroopa looduslähedase posimise.

1950. aastatel käskis esimees Mao ühendada piirkonniti väga erinevad ravipraktikad ja kogu riigis ühtse raviprogrammina rahva tervishoiu kindlustamiseks kasutusele võtta. Üle öö sai TCM kogu maailmas tuntuks 1971. aastal, kui ajalehe „New York Times” korrespondent, tuntud ajakirjanik James Reston, kes saatis USA riigisekretäri Henry Kissingeri tema Hiina-visiidil, jäi pimesoolepõletikku. Hiina arstid opereerisid teda täie teadvuse juures, kasutades tuimastamiseks ainult akupunktuuri. Juhtum tekitas paraja sensatsiooni ja suurendas järsult huvi akupunktuuri ja hiina meditsiini vastu. Tänapäeval kasutatakse Läänes akupunktuuri mitte ainult operatsioonidel valu vaigistamiseks, vaid ka teiste raviviiside toetamiseks pea kõigi haiguste puhul. Tõsi, lääne arstid on akupunktuuri täiustanud, juhtides nõeltesse nende mõju tugevdamiseks imeväikese koguse elektrit.
Akupunktuuri eeliseks on sageli mitte ainult teatud haigusest jagusaamine, vaid negatiivsete kõrvalmõjude puudumine. Tõsi, vettpidavat teaduslikku tõestust TCM-le siiani pole ja tõenäoliselt ei saa seda ka kunagi olema. Teisalt on aga Lääne klassikaline meditsiin hiina meditsiini täielik vastand. Tänini ei suudeta ära seletada paljude keemiliste ravimite tegelikku (koos)mõju. Ammugi ei suuda lääne arstid ära seletada, miks ühele inimesele ravim mõjub, teisele ei avalda aga mingit toimet.
Paljud lääne arstid ei taha kuidagi tunnistada, et igale patsiendile on vaja läheneda individuaalselt ja sageli mõjub arsti osavõtlik suhtumine ja soe sõna tõhusamalt kui mistahes keemiline ravim. Kui näiteks Saksamaal on müügil 60 000 ravimit, siis loomulikult on sellise sortimendi müük farmaatsiafirmadele ülimalt tulus. Kuid kas selline ravimite uputus on ikka teaduslikult põhjendatud, on nad ikka tõesti kõik vajalikud ja tõhusad? Ilmselt juhinduvad tohtrid põhimõttest, et kui ravim haiget just ei tapa, siis selle väljakirjutamine on lõppkokkuvõttes ikkagi kasulik, kui mitte patsiendile, siis ravimimüüjale kindlasti.

Mida arvab teadlane?
Toronto ülikooli emeriitprofessor Endel Tulving(1927–2023): „Ma usun, et on olemas mingisugune minust ja tervest inimkonnast suurem jõud. See jõud on absoluutne, ainulaadne, paratamatu ja see on piiramatu ajas ja ruumis. Ma usun, et see on minu olemise aluseks ning mõjutab seda, mida ma elus teen. Ma nimetan seda väge looduseks (nature) või kui ma soovin seda isikustada, siis emakeseks looduseks (mother nature). Teistel inimestel võib olla sama väe kohta mõni teine nimi. Ent teaduslik kontseptsioon meeltest (mind), mida ma olen uurinud, on tegelikult väga lähedane sellele, mida nimetatakse hingeks (soul).

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Hingestatud universum
Kas meie elukäik on ette määratud?
Tiibeti munkade saladused: KOLMAS SILM
Hüpnoosiravi – ei unes ega ilmsi
Iseendale tohtriks ehk enesesisenduse imeline jõud