Kass selgeltnägija

Riigipeade isiklikku ihukaitsesse valitakse eriteenistuste töötajaid, kes on spetsiaalselt selleks välja õpetatud. NSV Liidus juhtus aga, et riigijuhi Leonid Iljitš Brežnevi kõige usaldusväärsemaks ihukaitsjaks oli… kass.

Mõistatuslik idamaalane

Loomulikult oli Leonid Brežnev veendunud materialist, kes ei uskunud võluritesse ega imetegudesse. Jaanuaris 1969, kui Brežnev oli ametlikul visiidil Indias, näitas aga vastuvõtul Indira Gandhi palees NSV Liidu suursaadik Nikolai Pegov Leonid Iljitšile ühte määramatus eas meest: „See seal on 14. dalai-laama, Tiibeti lamaistliku kiriku esivaimulik. Ta on paguluses ja Indira Gandhi annab talle peavarju. Sellel mehel on tohutu autoriteet kogu Kagu-Aasias. Tal on võluvõimeid, mida ta on korduvalt tõendanud. Näiteks viib ta südamehaiguste, astma või maohaavade all kannatavaid inimesi hüpnootilisse transsi ja ravib nad terveks kõigest kahe seansiga. Seda ei suuda isegi Kremli arstid.”
Brežnevile see muljet ei avaldanud. Siis hakkas Pegov loetlema muid imesid, mida dalai-laama korda suudab saata: kinnisilmi lugeda, ilma röntgeni ja analüüsideta määrata kindlaks kõik inimese haigused, pilguga liigutada laual olevaid väikesi esemeid ning isegi leviteeruda, s.t. rebida end maapinnast lahti ja hõljuda mitu sekundit õhus.
Võlutrikid jätsid Leonid Iljitši külmaks, aga haiguste diagnoosimine äratas tema uudishimu ja ta palus, et suursaadik ta selle tiibeti manatargaga tuttavaks teeks. Kaks ideelist kommunisti astusid dalai-laama juurde.

Panigi täppi
Kui Brežnev ja dalai-laama kätlesid, et lasknud vaimulik tükk aega peasekretäri kätt peost lahti. Siis vaatas ta talle otsa ja ütles tõlgi kaudu, et kõrge külaline elas 13 aastat tagasi üle infarkti ja praegugi pole tal südamega kõik korras.
See oli sulatõsi. Vapustatud Brežnev ütles Pegovile: „Ma ei kujuta ette, kust ta võis teada saada, et kui ma olin Kasahstani kommunistliku partei keskkomitee esimene sekretär, oli mul tõepoolest infarkt. See juhtus just 13 aastat tagasi, 1956. aastal. Ka praegu tunnen vahel ilma arstidetagi, kuidas südant nagu pigistaks. Huvitav, mida see selgeltnägija veel öelda oskaks?”
Brežnevi soov tõlgiti. Vaadates ikka veel esikommunistile silma, lausus dalai-laama: „Otsustades kõrge külalise käejoonte järgi, ohustab teda lähitulevikus surmaoht…”
„Ega ometi lennuk, millega ma koju sõidan, alla ei kuku?” teravmeelitses Brežnev tõlki katkestades.
Pööramata pilku peasekretäri silmadelt, kuulas dalailaama tähelepanelikult ära Brežnevi repliigi tõlke ja ütles, et surm ei ähvarda teda õhus, vaid maa peal. Ja mitu korda.
Seejärel andis ta tõlgile märku lähemale kummarduda ja sosistas talle midagi kõrva. Pärast seda võttis tõlk valveseisangu ja kuulutas pidulikult: „Härra peasekretär! Tema Pühadus XIV dalai-laama soovib teada, kas te oleksite nõus võtma kingiks olevuse, kellel on võime tulevikku ette näha. Ta suudab hoida teid surmaohu eest, kui see teid ähvardab.”
Ilmselt oli eelnenud diagnostika Leonid Iljitšile sügavat muljet avaldanud, sest ta vastas täiesti tõsiselt: „Muidugi võtan kingituse vastu ja olen ülimalt tänulik, ükskõik mis see ka ei oleks.”

Dalai-laama kingitus
Nüüd ütles dalai-laama midagi mungarüüs poisile, kes kihutas tuhatnelja saalist välja ja naasis paari minuti pärast suure puuriga. Selles istus hiiglaslik must kass, vaata et lausa pantri moodi.
Järgnenu sarnanes maagilise rituaaliga ja õigupoolest oleks kommunistliku partei juhil pidanud olema häbi milleski sellises osaleda.
Kõigepealt lausus dalai-laama mingid sõnad, mis meenutasid loitsu. Siis võttis ta Brežnevi käe ja pani tema peopesa vastu puuri. Karvane kingitus hakkas seda põhjalikult nuhutama. See töö tehtud, tegi kass „kurr”, astus puuriukse juurde ja hakkas seda energiliselt kraapima. Kohalviibijad ootasid põnevusega, mis edasi saab. Dalai-laama märguande peale avas poiss puuri. Kass hüppas pehmelt põrandale ja heitis Brežnevi jalge ette lamama, justkui tunnistades ta oma uueks peremeheks.
Alles siis ärkas nõukogude diplomaat Pegov lummusest ja meenutas, millised ülesanded partei talle andnud oli. Ta astus lähemale, et kass ära ajada enne kui see riigijuhti küünistab. Kass aga pöördus tema poole ja sisises hoiatavalt. Pegov läks oma kohale tagasi.
Dalai-laama naeratas laialt, noogutas heakskiitvalt ja pöördus Brežnevi poole lühikese kõnega, mille sisu oli kokkuvõtvalt selline: et kass näitas oma käitumisega, et on tunnistanud Brežnevi oma peremeheks ja on valmis täitma oma ülesannet teda valvata. Tulevikus pidagu Brežnev meeles, et kui kass tuleb tema juurde ja hakkab end jalgade vastu hõõruma või lausa pükse küünistama, siis hoiatab ta sellega, et peremehe elu on ohus. Kui kass peaks surema, siis ei jää ka peremehele enam palju aega.
„Hoidke teda oma kodus ning toitke ainult toore lihaga ja ainult oma käest. Seda on vaja selleks, et teie bioväljad ühte sulaksid. Siis laieneb kassi enesealalhoiuinstinkt teile ja kui teie elu satub ohtu, käitub ta nii, nagu kaitseks enda oma.”
„Aga kui ma pean nädalaks välismaale sõitma?” tundis Brežnev huvi. „Kes teda siis toidab?”
„Sel juhul võtke kass kaasa. Arvestage, et ta on teie kaitsetalisman ja peab alati kättesaadav olema. Muidu kaotab kass ettenägemisvõime ja muutub tavaliseks koduloomaks, keda on küll meeldiv silitada, kuid kes ohu eest enam ei hoiata.”

Tuleristsed
Moskvasse sõitsid Leonid Ilijtš Brežnev ja kass-ihukaitsja sama lennukiga. Zaretšje suvilas, kus Brežnevite pere suurema osa aastast elas, sai kass Laama terve omaette toa. Ta jalutas vabalt mööda kogu krunti, kuid endale ligi ei lasknud kedagi peale Brežnevi, kes kaks korda päevas andis talle hiiglasliku tüki verist loomaliha.
Esimest korda demonstreeris Laama oma imepäraseid võimeid 22. jaanuaril 1969, vähem kui kuu aega pärast uuele kodumaale saabumist. Kass ei eemaldunud hommikul kordagi peasekretärist, hõõrus tema jalgu ja näugus aeg-ajalt haledasti. Sel päeval pidi toimuma kosmonautide Šatalovi, Hrunovi, Jelissejevi ja Volõnovi pidulik vastuvõtt Kremlis. Kui Brežnev seadis kodust lahkuma, hakkas kass märatsema ja haaras tema pükstest nii raevukalt, et tuli ketti panna.
Teel autoga Kremlisse oli Brežnev kimbatuses. Kass oli teda selgesti hoiatanud, aga ta ei saanud ju peaminister Kossõginile ja siseminister Podgornõile, kes sõitsid samas autos, tunnistada, et võttis tõsiselt dalai-laama kingitud kassi ettekuulutust. Viimaks leidis Leonid Iljitš lahenduse. Ta lausus kaaslastele: „Mida me, seltsimehed, esile tikume? Keda rahvas tervitama tuleb, meid või kosmonaute?” Ta pöördus autojuhi poole: „Nikolai, võta tee äärde ja lase kolonn mööda. Meie sõidame viimastena.”
Nii sai Brežnev tõelist põhjust paljastamata autokolonnis ümber paikneda.
Samal ajal teatati tänavatel raadiotranslatsiooni kaudu, et valitsuse korteež on saabumas kosmonautidega kohtuma ja et teises autos sõidab NLKP KK peasekretär seltsimees Leonid Iljitš Brežnev.
Kui „Tšaikade” kolonn kell veerand kolm Borovitski väravast Kremlisse sisse sõitis, jooksis üks mees militsionääride rivist välja ja avas teise auto pihta tule. See oli leitnant Viktor Iljin. Kummaski käes püstol „Makarov”, sooritas ta 14 lasku, surmates autojuhi ja haavates kosmonaut Georgi Beregovoid.
Nüüd oli Leonid Brežnev veendunud, et Laama näeb tõesti ohtu ette.

Preemia laamale ja Laamale
Teist korda oli kassil juhus peremehe elu päästa 20. veebruaril 1970. Hommikul sööstis Laama Brežnevi magamistuppa ja hakkas haledalt näugudes end tema jalge vastu hõõruma. Kui Brežnev natukese aja pärast välja minema sättis, haaras kass hammastega tema pükstest. Brežnev ei mõelnudki hoiatust eirata ja jäi koju. Oma auto saatis ta siiski välja, kuid tema asemel istus sellesse üks valvemeeskonna liige.
Natukese aja pärast kanti Brežnevile ette, et maanteele, mida mööda tema auto sõitis, oli kõrvalteelt sööstnud sõjaväe veoauto. Valitsusauto juhil õnnestus kõrvale keerata ja kokkupõrge ära hoida, kuid limusiin kaotas siiski juhitavuse ja libises külgepidi treilerveoki otsa, mis maantee ääres seisis. Brežnevi kohal istunud turvamees sai surma.
Riigipea käskis telefonistil ühendada ta Indira Gandhiga. Mitte midagi seletamata palus Brežnev India presidenti leida võimalus anda mingil ettekäändel dalai-laamale kõrge riiklik autasu. Siis läks ta kööki ja nõudis kassi jaoks veel ühe käntsaka toorest liha. (Puuduvad küll andmed selle kohta, et dalai-laama oleks Indira Gandhilt mingit autasu saanud.)

Topeltlöök
Saabus aasta 1971. Brežnev sai president Georges Pompidoult kutse külastada Prantsusmaad. Kui eelseisev visiit teatavaks sai, võtsid mässulise organisatsiooni OAS liikmed nõuks tappa korraga mõlemad riigipead.
Prantsusmaale-lennu päeval käitus kass Laama rahulikult nii kaua kuni Brežnev sättis autoga lennujaama poole teele asuma. Kass muutus rahutuks, haaras hammastega Brežnevi pükstest, nägus haledalt, siis aga jäi vaikseks ja silmitses peremeest pingsalt oma suurte kollaste silmadega, justkui tahtnuks talle midagi tähtsat öelda. Ta ei lasknud ka panna endale kaela kaelarihma, mida oli harjunud kandma, kui Brežnevit reisidel saatis.
Brežnev taipas muidugi, et midagi on lahti. Ta helistas KGB ülemale Juri Andropovile ja küsis, ega Prantsusmaalt ei ole midagi murettekitavat teatatud. Andropov ebales natuke, kuid tunnistas siis, et oli pool tundi tagasi saanud välisluurelt ettekande, et OAS plaanivat Pompidou ja Brežnevi kohtumise ajal neile atentaadi teha. Brežnev ei kõhelnud. Ta otsustas visiidi edasi lükata. Kaks päeva hiljem tuligi teade vandenõulaste arreteerimisest.

Traagiline eksimus
Järgneva kümne aasta jooksul oli kass Laama pidevalt Brežnevi läheduses, kuid häiret ei andnud kordagi. Peasekretäri tervis halvenes küll pidevalt, kuid atentaate rohkem ette ei võetud.
Kui Brežnev 1982. aasta kevadel suundus Taškenti pidustustele Usbeki NSV-le Lenini ordeni omistamise auks, võttis ta kassi nagu ikka kaasa.
Esialgse plaani kohaselt oli 23. märtsi hommikul kavatsetud külastada mitmeid objekte, sealhulgas lennukitehast. Viimasel hetkel oli siiski otsustatud plaane muuta, sest graafik oli liiga tihe. Lennukitehase külastus jäeti ära ja tugevdatud valve saadeti sealt minema. Läks aga nii, et muude ettevõtmistega saadi planeeritust varem valmis. Brežnev arvas, et kuna lõunani on tükk aega, siis võiks lennukitehase ikkagi ära vaadata.
Ihukaitseülem kindral Rjabtšenko vaidles vastu: esiteks nõuab valve tagasipaigutamine kaua aega, aga on ju selge, et „üldrahvalikus” Nõukogude riigis on lubamatult ohtlik riigipea lihtsalt inimeste sekka jalutama lasta. Teiseks oli talle Brežnevi ööbimispaigast teatatud, et kass Laama on täiesti pöörane: märatseb ja hammustab valvureid. Kindral teadis juba ammu, et kass on tema hoolealuse jaoks väga suur autoriteet.
Ei ole teada, kas Brežnev oli halvas tujus, või oli pikk aeg ilma atentaatideta tema valvsuse uinutanud, või oli ta üha kehveneva tervise tõttu salamisi juba elust tüdinud. Igatahes vastas ta kindralile, et tegelgu valvega; kass on tema, Brežnevi, enda asi. Esimest korda ei kuulanud Brežnev kassi ja see sai talle saatuslikuks.
Tehases väljusid Brežnev, Usbeki NSV parteiboss Rašidov ja ihukaitsjad autost ning sammusid montaažitsehhi poole. Kui nad kõndisid üle peaaegu valmis lennuki tiiva, järgnes neile kõrgeid külalisi uudistama tulnud rahvas. Ootamatult kõlas kohutav krigin. sarikad lennuki kohal ei kannatanud raskust välja ja hiiglaslik puitplatvorm varises kokku. Brežnevi ja Rašidovi otsa kukkus inimesi.
Õnneks ei lömastanud platvorm kedagi. Leonid Iljitš leidis end selili lamamas, kõik kohad justkui enam-vähem terved. Tema kõrval lebas peahaavaga Rašidov. Kindral Rjabtšenko jättis vana sõjaväelase harjumusest meelde õnnetuse kellaja: 13.23.
Ihukaitsjad tõstsid Brežnevi ja Rašidovi vaevaga püsti. Haiglasse minemast Brežnev siiski keeldus ja viidi ööbimispaika. Seal ootas teda kurb uudis: täpselt kell 13.23 oli selgeltnägijakass sööstnud aknast välja ja jäänud mööduva auto alla.
Kui seni oli Leonid Brežnev kuidagimoodi elus püsinud, siis pärast kass Laama surma halvenes tema juba ennegi vilets tervis järsult. Sama 1982. aasta novembris ta suri. Dalai-laama ettekuulutus oli täide läinud.

* * *

Väljamõeldised – milleks ja mis eesmärgil?
Eks ole armas lugu? Igal juhul, kui mitte arvestada seda, et see on otsast otsani väljamõeldis, reaalsed isikud ja tegelikult toimunud sündmused ja ilmselged valed on osavalt segatud maitsvaks esoteeriliseks pudruks. Tänapäeva Venemaal antakse „alternatiivseid” pseudoteaduslikke ja ajalooteemalisi ajakirju välja lausa lademetes.
Paljud autorid üritavad lugejate tähelepanu võitmiseks rabada neid „senitundmatute faktidega”.
Tegelikud faktid on sellised:
Esiteks, L. Brežnev tegi NLKP peasekretärina oma esimese visiidi Indiasse 26.–30. novembril 1973, nii et ta ei oleks ka parima tahtmise juures saanud kohtuda dalai-laamaga 1969. aastal. (Teistel andmetel oli Brežnev teinud esimese visiidi Indiasse 1961. aasta detsembris, mil ta ei olnud veel peasekretär.)
Teiseks puuduvad igasugused andmed, et L. Brežnev oleks kordki kohtunud dalai-laamaga – seda väidetavat „ajaloolist kohtumist” pole mainitud ka mitte üheski dalai-laama või Brežnevi elulugu käsitlevas raamatus. Kolmandaks pole dalai-laama kunagi väitnud, et tal oleks mingeid üleloomulikke võimeid. Seega muutub lugu mustast kassist hetkega mitteusutavaks. Tõsi, Brežnevil oli Moskvas korter, kuid peasekretäri ametis ta seda ei kasutanud. Seega pole usutav, et ta oleks oma lemmikkassi tühjas korteris pidanud. Loos mainitakse, et Indira Gandhi andis dalai-laamale varjupaiga. Täielik jama, sest dalai-laama põgenes Tiibetist juba 1959. aasta märtsis, mil India peaministriks oli Javāharlāl Nehrū.
Loos väidetakse, et Brežnev sai esimese infarkti 1956. aastal, ka see ei vasta tõele, esimese müokardi infarkti sai ta juba 1952. aastal, mille tagajärjel viibis kuu aega haiglas. Tõsised häired tema tervises ilmnesid 1968. aasta augustis. On väidetud, et 1972. aasta novembris tabas Brežnevit insult, kuid tema raviarst, kardioloog  Jevgeni Tšazov lükkab selle ümber, öeldes, et pärast infarkti toimusid Brežnevi südames ainult tühised muutused ja hiljem ei olevat peasekretäril olnud ei infarkti ega insulti. See on aga kummaline väide, sest 1976. aasta alguses tabas Brežnvit kliiniline surm. Ta toodi elule tagasi, kuid pärast seda tema tervis järjepanu halvenes…

Juba aastaid ringleb esoteerikute hulgas visalt legend, nagu oleks Bulgaaria pime selgeltnägija Vanga 1943. aastal kohtunud Hitleriga.
[2. veebruaril 1943 külastas Vangat Adolf Hitler. „Miks sa tulid?” küsis Vanga. „Õige küll, sa soovid teada, kuidas sõda lõpeb… Ja mina ütlen sulle: jäta Venemaa rahule. Sa kaotad selle sõja ning lõpetad halvasti!”] (Lk 31, „Vanga – pime selgeltnägija”. Kirjastus Pegasus 2011). Selleks et Hitlerile 1943. aasta veebruaris pärast Stalingradi lahingut (2. veebruaril see lõppes) kaotust ennustada, polnud küll vaja mingeid üleloomulikke võimeid, piisas vaid talupoja selgest mõistusest ja loogikast. Teiseks on Hitleri erirongi kõik sõidud hästi dokumenteeritud, nii et „hüppese minek” Bulgaariasse Vanga juurde ei oleks õnnestunud kuidagi maha salata. Pealegi viibis Hitler 2. veebruaril 1943 oma Preisimaal asuvas peakorteris Wolfsschanze. Muide, Vanga väidetavat kohtumist Hitleriga on kujutatud ka 24-osalises 2013. aastal vändatud teleseriaalis.
Aga kes meist ei armastaks muinasjutte!

MAAJA

NB! Loe ka:
Leonid I. Brežnev – keskpärasuse triumf
Mida ennustas kuulus Vanga?