Kuidas N. Liidu väliskaubanduse rahvakomissariaat natside sõjamasinat nuumas

5 minutit lugemist

Nõukogude Liidu väliskaubanduse alusepanijaks oli Leonid Krassin. Ta oli varem tegelnud bolševike partei võitlussalkade organiseerimisega. Kommunisti kohta oli Krassin haritud inimene, Harkovi Tehnoloogiainstituudi lõpetanu. Mingit kaubanduse alast kogemust tal küll polnud, aga bolševikud uskusid, et kõik inimesed on võrdsed ja ideelisest küpsusest piisab mistahes ameti selgekssaamiseks…

Nn. uue majanduspoliitika (NEP) ajal saavutas NSV Liit positiivse väliskaubandusbilansi. Tõsi küll, midagi uut välja mõtlema ei hakatud, vaid mindi „neetud tsarismi” teed – müüdi välismaale teravilja. Aastal 1924 moodustas see 38% ekspordist, puit ja saematerjal 13%, nafta ja naftasaadused 11%, karusnahad 5%. Ainsaks revolutsiooniliseks uuenduseks oli see, et kui tsaariajal toodeti vilja tõepoolest rohkem kui oma rahvale vaja läks, siis marksistliku plaanimajanduse all näpistas rahvast nälg. Et revolutsioonilisel töölisklassil linnades midagi süüa oleks, käisid „tööliste ja talupoegade võimu” algusaastail nn. toitlustussalgad relvajõul küladest toiduaineid kokku röövimas – enam-vähem samamoodi, nagu pooltuhat aastat varem vene vürstide družiinad põhjarahvaste juures karusnahku „varumas” käisid, tõrksaid armutult tappes.
Aastal 1925 asutati NSVL sise- ja väliskaubanduse rahvakomissariaat, mille etteotsa sai lõpetamata agronoomiharidusega Aleksandr Tsjurupa, kes varem oli olnud üks toitlustussalkade organiseerijatest. Tema järel jõudis paar kuud rahvakomissariaati juhtida Lev Kamenev. Kui see Staliniga tülli oskas minna, sai rahvakomissariks Anastass Ivanovitš Mikojan, tulevase kuulsa lennukikonstruktori Artjom Mikojani vanem vend. Anastass Mikojan oli kaval mees, kes oskas üle elada kõik stalinlikud repressioonid, intriigid ja paleepöörded. 1970. aastatel oli Mikojani kohta isegi kõnekäänd: „От Ильича до Ильича без инфаркта и паралича.”

Halvimatest parim

Anastass I. Mikojan oli 1935–1966 NLKP Keskkomitee Poliitbüroo liige. Külastas suvel 1965 Eestit ja viibis aukülalisena üldlaulupeol.

Armeenia päritolu Anastass Mikojan (1895–1978) oli pärit vaesest töölisperest ja õppinud mitte majandust, vaid jumalasõna, esialgu Gruusias Tbilisis armeeniakeelses Nersese koolis, hiljem Armeenias Vagaršapatis Gevorgi vaimulikuseminaris.
Mikojani üks esimesi vastutusrikkaid ülesandeid rahvakomissarina oli korraldada muuseumieksponaatide välismaale müümist. Noorele diktatuurile oli ju hädasti valuutat vaja. Mikojan sai selle tööga kuidagimoodi hakkama, kuid 1930. aastal jagati tema ministeerium siiski väliskaubanduse rahvakomissariaadiks ja varumise rahvakomissariaadiks, kusjuures Mikojanile leiti olevat sobivam just see teine tegevusvaldkond, mitte esimene.
Väliskaubandust juhtima pandi Arkadi Rosenholz. Temagi oli staažikas revolutsionäär ja elu sunnil iga asja meister. Ta oli mõnda aega juhtinud isegi Punaarmee lennuväge. Kahjuks ei kippunud Rosenholzil ükski töö hästi välja tulema. Näiteks kaks aastat pärast seda kui ta Londonisse täievoliliseks esindajaks (s.t. suursaadikuks) määrati, katkestas Ühendkuningriik diplomaatilised suhted. Võib tunduda veidrana, et väliskaubandus usaldati spioonimainega mehele, kes oli ajanud kodumaa tülli ühe kõige võimsama lääneriigiga, kuid Mikojanist oli ilmselt temagi etem.
Teravilja osatähtsus ekspordis oli Mikojani all 1929. aastaks langenud 10%-le. Aastal 1930 suutis uus rahvakomissar tõsta selle näitaja juba 29%-ni. Selle taga oli Stalini enda kategooriline nõudmine. Ta kirjutas Rahvakomissaride Nõukogu esimehele (peaministrile) Vjatšeslav Molotovile 6. augustil 1930: „Forsseerige kõikjal teravilja eksporti!” ja 24. augustil: „Oleks vaja iga-aastane eksport tõsta vähemalt 3–4 miljoni puudani [50–60 tuhat tonni]. Muidu satume ohtu jääda ilma oma uutest metallurgia- ja masinaehitustehastest. [—] Ühesõnaga, on vaja hullult forsseerida teravilja eksporti.”
Selleks, et teravili maaviljelejatelt kergemini kätte saada, viidi 1930-ndatel tohutute inimohvrite hinnaga läbi sundkollektiviseerimine, mis mõjus põllumajandusele laastavalt. Veel hullemaks tegi asja see, et ülemaailmse majanduskriisi tõttu langesid teravilja maailmaturuhinnad tunduvalt. Kui 1931. aastal moodustas teravili 32,1% ekspordi kogumaksumusest, siis 1932. aastal kõigest 20,7%. Koguseliselt müüdi teravilja välismaale siiski nii palju, et NSV Liidus suri umbes 3,3 miljonit inimest nälga – neist suurem osa Ukrainas. Põllumajandustoodang saavutas uuesti kollektiviseerimise-eelse taseme alles 1940. aastal.
Rozenholz sai töö käigus uue ameti selgeks ja kirjutas lausa brošüüri NSVL väliskaubandusest. Tšekistidele sai aga teatavaks, et augustis 1934 oli ta püüdnud pääseda Stalini vastuvõtule, et ta tappa. Seetõttu lasti Rosenholz 15. märtsil 1938 maha (rehabiliteeriti 4. veebruaril 1988). Rahvakomissariks sai tema asemel Jevgeni Tšvjalev, kes seni oli olnud Väliskaubanduse Akadeemia direktor. Paraku ei halastanud „korrakaitseorganite” valvsad silmad temalegi ja ta lasti 1940. aastal maha. Stalin leidis nüüd, et parem tegelgu väliskaubandusega ikkagi tema enda sugune äpardunud hingekarjane, ja andis Mikojanile vana ameti tagasi.

Leping Hitleriga

Vene propagandas kiidetakse väliskaubanduse rahvakomissariaati selle eest, et enne sõda Saksamaaga suudeti välismaalt kokku osta suurel hulgal strateegilist toorainet, mida NSV Liidus toodeti vähe või üldse mitte: kautšukit, alumiiniumi, nikkelit, koobaltit, vismutit, kaadmiumi, magneesiumi, elavhõbedat, teemante, volframit, vanaadiumi, molübdeeni jt. Mikojan ise uhkustas pärast sõda sellega, et tema ideeks oli olnud viia strateegiliste toorainete varud riigipiirist kaugele, Orenburgi kanti. Ajaloolased märgivad ära ka fakti, et haruldaste metallide varud olid enne sõda nii suured, et katsid kuni 70% aastatel 1941–45 kulutatust.
Ühest teisest silmapaistvast saavutusest Anastass Mikojani juhitava väliskaubanduse valdkonnas ei armastata palju rääkida.
Nimelt osutasid Nõukogude Liit ja Saksamaa enne 1941. aastal alanud sõda teineteisele väärtuslikku abi. Juba 19. augustil 1939 oli Berliinis allkirjastatud Saksa–Nõukogude kaubandusleping. Lisakokkulepe, mis sõlmiti Moskvas 11. veebruaril 1940, täpsustas, kumb kummale mida ja kui palju tarnib. NSVL võttis endale kohustuse vedada Saksamaale miljon tonni söödatera- ja kaunvilja, 900 000 t naftat, 100 000 t puuvilla, 100 000 t kroomimaaki, 500 000 t rauamaaki, 300 000 t malmi, 2400 kg plaatinat… ja nii veider kui see ka ei paista, neidsamu haruldasi metalle, mida oli varutud sõja puhuks: 11 000 t vaske, 3000 t niklit, 950 t tsinki, 500 t molübdeeni, 500 t volframit, 40 t koobaltit.
Tõsi küll, see oli seda väärt. Vastukaubaks sai Nõukogude Liit osaliselt valmisehitatud raskeristleja „Lützow” ning laevasuurtükkide, miinide, torpeedode, periskoopide, uusimate lennukite, suurtükkide, tankide ja sidevahendite, samuti 300 liiki masinate ja seadmete (ekskavaatorite, puurseadmete, auruturbiinide, naftatööstusseadmete jne.) näidiseid.
Kellelegi pole enam uudis, et samal ajal kui 22. juunil 1941 sööstsid üle NSV Liidu piiri Nõukogude terasest tehtud ja Nõukogude kütusega sõitvad Saksa tankid, veeresid vastassuunas üle piiri viimased ešelonid teravilja ja naftaga. Lohutuseks jäi kommunistidele see, et Nõukogude vilja ja nafta tarvitasid sakslased peagi ära, Saksa tehnoloogiast sai idanaaber kasu aga kogu Suure Isamaasõja ajal ning võis veel hiljemgi silmakirjalikult uhkeldada Nõukogude teaduse ja tehnika kõrge tasemega.

©Peter Hagen

0

Your Cart