Javed Iqbal – Pakistani julmim poistetapja

5 minutit lugemist

Trükikuradi süü tõttu on üks septembrikuu „Maaja“ lehekülg „Festival Burning Man“ trükitud kaks korda – lk 50 ja lk 60. Lk 60 oleks pidanud olema loo „Javed Iqbal – Pakistani julmim poistetapja” algus.
Vabandame (süüdlasi karistati 30 bambuskepihoobiga vastu paljaid jalataldu) ja avaldame alljärgnevalt loo ärajäänud osa.

Iha ja agoonia
Punjabi provintsi pealinn Lahore asub Kirde-Pakistanis India piiri lähedal. Siin kirjeldatud sündmuste ajal oli linnas ligikaudu kuus miljonit elanikku. Lahore’is asub tähtis monument Minar-e-Pakistan. Turuplats selle ümber on alati tulvil turiste ja palverändureid, samuti tänavalapsi, kes kerjavad, varastavad, müüvad pudipadi või isegi lilli, mida kasvab kõikjal ümberringi. Mõned neist on orvud. Teistel on vanemad ainult nime poolest. Riigis, kus iga kolmas inimene elab allpool vaesuspiiri, peavad paljud lapsed ise ennast toitma, sest pere ei suuda seda.

Javed Iqbal.

Neljakümnendates eluaastates Javed Iqbal käis siin tihti, leidmaks teismelisi või lausa lapseealisi poisse. Kõndides järjekordse poisiga oma koju Rāvī jõe ääres, ei äratanud ta millegagi möödakäijate tähelepanu. Ehkki Koraan keelab rangelt homoseksualismi ja veel rangemalt pedofiilia, võtavad paljud vanemad mehed noorukeid teenriteks ja voodikaaslasteks. Viisakas seltskonnas sellest ei räägita, kuid üldiselt peetakse mehe ja poisi intiimsuhet tavaliseks asjaks. Sellele on pühendatud isegi luuletusi.
Iqbal esitles end poistele kord ajakirjaniku, kord sotsiaaltöötajana. Ta ei rääkinud seksist, vaid ütles enamasti, et tunneb end väga üksildasena ja otsib abilist, kes aitaks tal koduse majapidamisega hakkama saada. Kandidaate oli turuplatsil enam kui küll.
Paraku ei piirdunud Iqbal noorte tagumike nautimisega. Enne sellesse linnaossa kolimist oli Iqbal kahe nooruki käest rängalt peksa saanud. Ajutrauma nõudis mitut operatsiooni, mille eest tasumiseks müüdi maha tema maja ja auto. Iqbali sõnul suri tema ema kurbusest, nähes, millises seisundis poeg on. Politsei aga keeldunud aitamast.
Javed Iqbal otsustas maailmale kätte maksta – panna sada ema oma poegade pärast nutma nii, nagu tema ema oli nutnud tema pärast. Selle plaani tegi ta teoks aastatel 1998–99.

Mida ta tegi?
Ijaz oli ilus 15-aastane poiss päevinäinud valges särgis. Pahkluu ümber kandis ta kaunistust – metallvõru. Tal oli kastike aromaatsete õlidega. Koos noorema venna Riaziga veetis Ijaz oma päevad turuplatsil, pakkudes meestele massaaži. Teenistus ei olnud suur. Kui ta teenis 20 ruupiat (0,38 eorot), oli see hea päev.
Kui 1999. aasta novembri alguses Javed Iqbal talle massaaži eest 50 ruupiat (94 senti) pakkus, haaras Ijaz võimalusest innukalt kinni. Ta järgnes kliendile mööda kitsaid tänavaid väikese majani. Selles oli kolm tuba kõrgete lagedega. Paksu raudvõrega kaetud aknad lasksid sisse vähe õhku ja veel vähem valgust. Ehkki sünge, ei tundunud see üldse ebatavalisena linnas, kus enamik inimesi elas vaesuse äärel.
Ijaz ei lahkunud sellest majast enam kunagi. Riaz nägi venda järgmine kord alles fotol. Ijaz kandis ilusat sinist särki, mille oli ilmselt andnud talle Iqbal, et poissi enne tapmist pildistada. Pildile oli kirjutatud „Number 97”.

Enne politsei saabumist rääkis Javedx ajakirjanikele: „Ma ei kahetse midagi. Võinuksin raskusteta tappa rohkem. Raha polnud probleem. Aga ma olin tõotanud tappa 100 ja pidasin sõna.”

Iqbali enda märkmete kohaselt andis ta Ijazile salaja tugevat rahustit ning esitas poisile hellalt küsimusi tema pere ja elu kohta. Iqbal dokumenteeris põhjalikult oma ohvrite elu, märkides üles iga vähegi olulise detaili. Võib-olla oli see usalduse võitmiseks – poisid oli harjunud, et keegi ei hooli neist. Nad olid kogu elu kannatanud puudust ja vägivalda, kuid Iqbal pani nad end tundma erilisena. Nii minetasid ohvrid valvsuse.
Ka edasine oli Iqbali päevikus üksikasjalikult kirjas. Kui ohver oli jäänud liiga uimaseks, et vastupanu avaldada, vägistas Iqbal ta. Seejärel võttis kurjategija metallketi, pani selle ümber poisi kaela ja kägistas ta surnuks. Surnukeha raius ta tükkideks ja hävitas happes. Juuksed ja luud lahustuvad aeglaselt, kuid Iqbal ootas kannatlikult, kuni midagi tahket järele polnud jäänud. Alles siis viskas ta vedeliku ära – esimestel kordadel kanalisatsiooni, kui aga naabrid kummalise haisu üle kurtma hakkasid, siis Rāvī jõkke. Mõrtsuka arvestuste kohaselt läks ühe laiba hävitamine maksma 120 ruupiat (2,25 eurot).
Nii kadusid jäljetult kõik Javedi majja meelitatud poisid. Vanust oli neil 6–16 aastat. Kõigest kahe jäänused, praktiliselt ainult skeletid, leiti happetünnist, mis seisis õues, õigupoolest üsna nähtaval kohal. Javed säilitas neid meelega, et hiljem inimesed uskuma jääksid, et tema tapmispäevikus on kirjas tõde.

Kuidas asi päevavalgele tuli?
„Ma olen seksuaalselt kuritarvitanud ja tapnud 100 poissi. Mõrvade üksikasjad on päevikus, mis on toas.”
Nii kirjutas kurjategija ajalehele saadetud ülestunnistuses. Ühe eksemplari oli saanud ka politsei. Rabaval kombel oli kiri juurdlust alustamata arhiivi pandud.
Kirjas antud aadressil nägid reporterid seintel ja põrandal vereplekke. Sealsamas oli kett. Arvukatel fotodel olid jäädvustatud poisid lühikest aega enne surma. Ühes nurgas olid kilekottides riided ja 85 paari jalatseid. Juurdluse käigus tundsid ohvrite omaksed paljud nendest ära. Ka Ijazi valge särk ja pahkluu ümber olnud võru olid ilusti olemas.
Iqbal oli teinud majast omamoodi muuseumiparoodia. Seintel olid sildid ohvrite nimede ja tapmiskuupäevadega. Ka esemete juures olid selgitused. Näiteks kahe osaliselt säilinud surnukehaga happevaadi juures oli kaardike tekstiga „Säilmed on meelega alles hoitud, et politsei need leiaks.” Käekiri tuvastati Javed Iqbali omaks.
Kui massimõrv teatavaks sai, puhkes ajakirjanduses nördimusorkaan. Kuidas oli võimalik, et nii palju lapsi ja noorukeid leidis hirmsa otsa ning keegi ei märganud midagi imelikku? Iqbali 100 ohvrist oli ainult 25 kadumise kohta politseile avaldus esitatud. Ühe ohvri ema ütles intervjuus: „Mulle ei tulnud kordagi sellist mõtetki, et politsei poole pöörduda.” Ajakirjanik Irfan Husain väljendus halastamatult: „Põhjus, miks nii paljud vanemad ei teatanud oma poegade kadumisest, on see, et meie inimesed kardavad mistahes kokkupuudet politseiga.”
Hullem veel – mees ise oli kadunud nagu vits vette. Iqbal oli jätnud maha kirja, et kavatseb sooritada enesetapu, hüpates Rāvī jõkke, kivi kaelas. Traalinud jõge võrkudega, jõudis politsei aga selgusele, et see kiri oli tüng.
Algas suurim klaperjaht Pakistani riigi ajaloos…

Edasi loe septembri „Maajas”!

©Peter Hagen

0

Your Cart