Javed Iqbal – Pakistani julmim poistetapja

11 minutit lugemist

Iha ja agoonia
Punjabi provintsi pealinn Lahore asub Kirde-Pakistanis India piiri lähedal. Siin kirjeldatud sündmuste ajal oli linnas ligikaudu kuus miljonit elanikku. Lahore’is asub tähtis monument Minar-e-Pakistan. Turuplats selle ümber on alati tulvil turiste ja palverändureid, samuti tänavalapsi, kes kerjavad, varastavad, müüvad pudipadi või isegi lilli, mida kasvab kõikjal ümberringi. Mõned neist on orvud. Teistel on vanemad ainult nime poolest. Riigis, kus iga kolmas inimene elab allpool vaesuspiiri, peavad paljud lapsed ise ennast toitma, sest pere ei suuda seda.

Javed Iqbal.

Neljakümnendates eluaastates Javed Iqbal käis siin tihti, leidmaks teismelisi või lausa lapseealisi poisse. Kõndides järjekordse poisiga oma koju Rāvī jõe ääres, ei äratanud ta millegagi möödakäijate tähelepanu. Ehkki Koraan keelab rangelt homoseksualismi ja veel rangemalt pedofiilia, võtavad paljud vanemad mehed noorukeid teenriteks ja voodikaaslasteks. Viisakas seltskonnas sellest ei räägita, kuid üldiselt peetakse mehe ja poisi intiimsuhet tavaliseks asjaks. Sellele on pühendatud isegi luuletusi.
Iqbal esitles end poistele kord ajakirjaniku, kord sotsiaaltöötajana. Ta ei rääkinud seksist, vaid ütles enamasti, et tunneb end väga üksildasena ja otsib abilist, kes aitaks tal koduse majapidamisega hakkama saada. Kandidaate oli turuplatsil enam kui küll.
Paraku ei piirdunud Iqbal noorte tagumike nautimisega. Enne sellesse linnaossa kolimist oli Iqbal kahe nooruki käest rängalt peksa saanud. Ajutrauma nõudis mitut operatsiooni, mille eest tasumiseks müüdi maha tema maja ja auto. Iqbali sõnul suri tema ema kurbusest, nähes, millises seisundis poeg on. Politsei aga keeldunud aitamast.
Javed Iqbal otsustas maailmale kätte maksta – panna sada ema oma poegade pärast nutma nii, nagu tema ema oli nutnud tema pärast. Selle plaani tegi ta teoks aastatel 1998–99.

Mida ta tegi?
Ijaz oli ilus 15-aastane poiss päevinäinud valges särgis. Pahkluu ümber kandis ta kaunistust – metallvõru. Tal oli kastike aromaatsete õlidega. Koos noorema venna Riaziga veetis Ijaz oma päevad turuplatsil, pakkudes meestele massaaži. Teenistus ei olnud suur. Kui ta teenis 20 ruupiat (0,38 eorot), oli see hea päev.
Kui 1999. aasta novembri alguses Javed Iqbal talle massaaži eest 50 ruupiat (94 senti) pakkus, haaras Ijaz võimalusest innukalt kinni. Ta järgnes kliendile mööda kitsaid tänavaid väikese majani. Selles oli kolm tuba kõrgete lagedega. Paksu raudvõrega kaetud aknad lasksid sisse vähe õhku ja veel vähem valgust. Ehkki sünge, ei tundunud see üldse ebatavalisena linnas, kus enamik inimesi elas vaesuse äärel.
Ijaz ei lahkunud sellest majast enam kunagi. Riaz nägi venda järgmine kord alles fotol. Ijaz kandis ilusat sinist särki, mille oli ilmselt andnud talle Iqbal, et poissi enne tapmist pildistada. Pildile oli kirjutatud „Number 97”.

Enne politsei saabumist rääkis Javedx ajakirjanikele: „Ma ei kahetse midagi. Võinuksin raskusteta tappa rohkem. Raha polnud probleem. Aga ma olin tõotanud tappa 100 ja pidasin sõna.”

Iqbali enda märkmete kohaselt andis ta Ijazile salaja tugevat rahustit ning esitas poisile hellalt küsimusi tema pere ja elu kohta. Iqbal dokumenteeris põhjalikult oma ohvrite elu, märkides üles iga vähegi olulise detaili. Võib-olla oli see usalduse võitmiseks – poisid oli harjunud, et keegi ei hooli neist. Nad olid kogu elu kannatanud puudust ja vägivalda, kuid Iqbal pani nad end tundma erilisena. Nii minetasid ohvrid valvsuse.
Ka edasine oli Iqbali päevikus üksikasjalikult kirjas. Kui ohver oli jäänud liiga uimaseks, et vastupanu avaldada, vägistas Iqbal ta. Seejärel võttis kurjategija metallketi, pani selle ümber poisi kaela ja kägistas ta surnuks. Surnukeha raius ta tükkideks ja hävitas happes. Juuksed ja luud lahustuvad aeglaselt, kuid Iqbal ootas kannatlikult, kuni midagi tahket järele polnud jäänud. Alles siis viskas ta vedeliku ära – esimestel kordadel kanalisatsiooni, kui aga naabrid kummalise haisu üle kurtma hakkasid, siis Rāvī jõkke. Mõrtsuka arvestuste kohaselt läks ühe laiba hävitamine maksma 120 ruupiat (2,25 eurot).
Nii kadusid jäljetult kõik Javedi majja meelitatud poisid. Vanust oli neil 6–16 aastat. Kõigest kahe jäänused, praktiliselt ainult skeletid, leiti happetünnist, mis seisis õues, õigupoolest üsna nähtaval kohal. Javed säilitas neid meelega, et hiljem inimesed uskuma jääksid, et tema tapmispäevikus on kirjas tõde.

Kuidas asi päevavalgele tuli?
„Ma olen seksuaalselt kuritarvitanud ja tapnud 100 poissi. Mõrvade üksikasjad on päevikus, mis on toas.”
Nii kirjutas kurjategija ajalehele saadetud ülestunnistuses. Ühe eksemplari oli saanud ka politsei. Rabaval kombel oli kiri juurdlust alustamata arhiivi pandud.
Kirjas antud aadressil nägid reporterid seintel ja põrandal vereplekke. Sealsamas oli kett. Arvukatel fotodel olid jäädvustatud poisid lühikest aega enne surma. Ühes nurgas olid kilekottides riided ja 85 paari jalatseid. Juurdluse käigus tundsid ohvrite omaksed paljud nendest ära. Ka Ijazi valge särk ja pahkluu ümber olnud võru olid ilusti olemas.
Iqbal oli teinud majast omamoodi muuseumiparoodia. Seintel olid sildid ohvrite nimede ja tapmiskuupäevadega. Ka esemete juures olid selgitused. Näiteks kahe osaliselt säilinud surnukehaga happevaadi juures oli kaardike tekstiga „Säilmed on meelega alles hoitud, et politsei need leiaks.” Käekiri tuvastati Javed Iqbali omaks.
Kui massimõrv teatavaks sai, puhkes ajakirjanduses nördimusorkaan. Kuidas oli võimalik, et nii palju lapsi ja noorukeid leidis hirmsa otsa ning keegi ei märganud midagi imelikku? Iqbali 100 ohvrist oli ainult 25 kadumise kohta politseile avaldus esitatud. Ühe ohvri ema ütles intervjuus: „Mulle ei tulnud kordagi sellist mõtetki, et politsei poole pöörduda.” Ajakirjanik Irfan Husain väljendus halastamatult: „Põhjus, miks nii paljud vanemad ei teatanud oma poegade kadumisest, on see, et meie inimesed kardavad mistahes kokkupuudet politseiga.”
Hullem veel – mees ise oli kadunud nagu vits vette. Iqbal oli jätnud maha kirja, et kavatseb sooritada enesetapu, hüpates Rāvī jõkke, kivi kaelas. Traalinud jõge võrkudega, jõudis politsei aga selgusele, et see kiri oli tüng.
Algas suurim klaperjaht Pakistani riigi ajaloos.
Tabati Javed Iqbali kaasosaline Ishaq Billa, kuid ta suri arestimajas. Politsei väitis, et see oli enesetapp – ta hüpanud ülekuulamise ajal ootamatult aknast välja. Rahva pahameel ainult kasvas – vähe sellest, et politsei ei suutnud mõrvarit tabada, kaotas ta nüüd ka tunnistaja.
Veel kolm noorukit olid Iqbalile abiks olnud ja, nagu selgus, ka ise mõnda ohvrit anaalselt kuritarvitanud. Politsei leidis nad, kuid peasüüdlast mitte.
Sellest sõnulkirjeldamatult piinlikust olukorrast päästis politsei Javed Iqbal ise, jalutades 30. detsembril 1999 ajalehe Jang toimetusse ja öeldes, kes ta on.
Enne politsei saabumist rääkis ta ajakirjanikele: „Ma ei kahetse midagi. [—] Võinuksin raskusteta tappa rohkem. Raha polnud probleem. Aga ma olin tõotanud tappa 100 ja pidasin sõna.”
Kuritegude selgituseks lausus ta: „Ma tegin seda, et maksta kätte poiste poolt minu vastu toimepandud tapmiskatse, ema surma ja ühiskonna ebaõigluse eest. Ma vihkan seda maailma.”
Ajakirjandus nentis kohutavat tõde: Iqbali mõrvadele ei teinud lõppu keegi muu kui Iqbal ise. Ta saavutas eesmärgi, mille oli endale seadnud, ja andis siis ennast üles. „Mul pole erilist kahtlust,” kirjutas Irfan Husain, „et kui Javed Iqbal oleks otsustanud tappa mitte sada, vaid viissada, oleks ta veel praegugi seda ülesannet täitmas, seadusesilmadest takistamata.”

Mis temast sai?
Kaks kuud hiljem anti Javed ja tema kolm kaasosalist kohtu alla. Protsessist kujunes meediatsirkus ja ohvrite omastele kohutav kogemus.
Iqbali senine käitumine oli olnud bravuurne ja väljendanud vaata et uhkust võigaste kuritegude üle. Kohtus aga eitas ta oma süüd. Seksuaalsed ründed, kägistamine, happetünnid – kõik see oli Iqbali sõnul väljamõeldis eesmärgiga tõmmata tähelepanu ohtudele, mis ähvardavad vaestest peredest lapsi, kes võivad halbade inimeste ohvriks langeda. Iqbal kinnitas, et kadunud poisid on tegelikult kõik elus – osa elab koos meestega ja naudib homoseksi, teised on koju naasnud, kuid nende vanemad ei tunnista seda.
Kohus jäi siiski uskuma, et Javed Iqbali üksikasjalikud kirjalikud ülestunnistused vastavad tõele, ja mõistis kohtualused 16. märtsil 2000 süüdi.
Mamad Nadeem, süüdimõistmise hetkel 15 aastat vana, tunnistati süüdi 13 tapmises osalemise eest ja sai igaühe eest 14 aastast vangistust, kokku 182 aastat. Mamad Sabir (13) mõisteti 63 aastaks vangi, 17-aastane Sajid Ahmed surma.
Peasüüdlane Javed Iqbal mõisteti süüdi 100 tapmises. Islami õiguse järgi peab karistus vastama kuriteole. Seepärast määras kohtunik Allah Bakhsh Ranja, et Javed Iqbal tuleb viia turuplatsile ning ohvrite omaste nähes kägistada surnuks sellesama metallketiga, mida tema oli kasutanud poiste tapmiseks; seejärel tuleb surnukeha tükeldada ja happes lahustada.
Pakistan ei ole õrnahingeliste riik. Surma mõistetakse isegi islamiusu teotamise eest. Pole haruldane, et hukkamine toimub kaasvangide nähes või lausa avalikult. Amnesty Internationali krokodillipisaratest nõretav aruanne jutustab ühest mõrvarist, kelle hõimuvanemate kogu süüdi mõistis. Surmanuhtlus viidi täide nii, et ohvri isa laskis kurjategija mitme tuhande pealtnägija ees maha.
Javed Iqbali surmaotsus läks siiski paljude meelest liiale. Niisugune barbaarne hukkamisviis on lubamatu, ütles Pakistani siseminister Moinuddin Haider. Islamiideoloogia Nõukogu esines avaldusega, et kohtuotsus rikub pühakirja keeldu teotada surnukeha. Ingliskeelse ajalehe „Dawn“ juhtkiri väljendus ettevaatlikult: „Jääb üle ainult loota, et kui otsus edasi kaevatakse, siis kaalutakse seda põhjalikult nii juriidilisest kui ka moraalsest aspektist.”
Javed Iqbali advokaat kaebas tõepoolest edasi. Kohtud puresid seda pähklit mitu kuud. Kaasus sai ootamatu lahenduse 8. oktoobri 2001 hommikul, neli päeva enne seda kui otsus pidi välja kuulutatama. Kot Lakhpati vanglast teatati, et Javed ja tema noor kaasosaline Sajid leiti surnuna. Ametliku versiooni kohaselt olid nad ennast voodilinadega üles poonud. Arstid leidsid siiski kummagi surnu kehalt tömbi esemega peksmise jälgi. Samuti oli kummalgi surma hetkel ninast ja suust verd jooksnud.
Vangivalvur olevat väidetava enesetapu ajal maganud. Ta ütles, et, kartes peapesu, sõlmis ta linad kaelte ümbert lahti ja asetas laibad lamama, nagu nad magaksid. Valvur, kes ta välja vahetas, polevat omakorda Javedile ja Sajidile tähelepanu pööranud. Seepärast avastatud nende surm alles hommikul.
Keegi ei tulnud Javed Iqbali laiba järele. Tema kaks venda ütlesid ajakirjanikele: „Meie jaoks suri ta siis, kui tunnistas üles saja inimese tapmise. Me ei taha temaga mitte mingit tegemist teha.”

Miks ta tappis?
Javed Iqbal Umayr (1956–2001) oli jõuka kaupmehe Mohammad Ali Mughali kuues laps kaheksast. Psühholoogide sõnul oli Javed ärahellitatud ja omandas juba noorena halvad harjumused. Kui ta 1978. aastal üliõpilasena oma äri ajama hakkas, oli ta pidevalt ümbritsetud murdeealistest poistest. Sugulased panid tema eluviisi pahaks, aga Javed ei lasknud end häirida. Ta elas koos poistega ühes isale kuuluvatest majadest ja pani seal püsti terasevalutöökoja. Väljaspool äri oli kogu tema energia pühendatud poiste leidmisele. Kõige tõhusamaks tutvumisviisiks oli noorteajakirjade kaudu kirjasõprade otsimine. Javed kulutas üksjagu raha, saatmaks poistele kingiks parfümeeriat, kontserdipileteid, välismaa münte jms.
Hiljem avas Iqbal poiste ligimeelitamiseks arvutimängusalongi. Üks tema trikkidest oli see, et ta poetas põrandale suure rahatähe ja jälgis vargsi, milline poiss selle üles võttis. Siis kuulutas ta, et temalt on raha varastatud ja ta peab kõik kohalolijad läbi otsima. Leidnud „varga” käest rahatähe, viis ta poisi kõrvaltuppa ja keeras talle taha. Mõnikord andis ta raha poisile tasuks.
Javed avaldas aastaid vastupanu perekonna püüdlusele talle abielu organiseerida. Siis rabas ta ühel ilusal päeval kõiki, tehes teatavaks, et on ise pruudi leidnud. See oli ühe tema poisi vanem õde ja motiiviks oli takistada poissi teda maha jätmast. Abielu sõlmiti 1983. aasta ja kestis mõne kuu. Samamoodi abiellus Javed hiljem ühe oma poisi noorema õega. Seegi abielu ei kestnud kaua.
Kõnekas on juhtum, kui üks mees esitas kaebuse, et Iqbal oli tema poega keppinud. Politsei ei suutnud Iqbalit leida ning võttis vahi alla tema isa ja kaks venda. Neid hoiti seitse päeva kinni, kuid Javed ei ilmunud välja. Siis viidi arestimajja üks tema majas elavatest poistest. Samal päeval andis Javed end üles, et poiss vabaks lastaks.
Kui isa 1993. aastal suri, oli Javedi osa päranduses 3,5 miljonit ruupiat (66 000 eurot). Ta ehitas basseiniga maja ja teda võis sageli näha sõitmas Mitsubishi Pajeroga, mis oli täis poisse.
Septembris 1998 said Javed Iqbal ja tema töötaja Arbab julmalt peksa ühelt teiselt töötajalt ja massöörilt, kes röövisid 8000 ruupiat (150 eurot) raha. Iqbal oli Lahore’i keskhaiglas 22 päeva teadvuseta. Nagu juba mainisime, müüdi tema kodu ja auto ravikulude katteks. Politsei alustas kriminaalmenetlust röövimise tunnustel, kuid juurdluse käigus selgus, et Iqbalit ennast on alust kahtlustada anaalseksis. Ta arreteeriti haiglast vabanedes. Hiljem vabastas kohus ta kautsjoni vastu. Sellest algaski eelkirjeldatud mõrvaseeria, mis kestis natuke kauem kui aasta.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Poistetapja Erwin Hagedorn
Laadamõrvar Jürgen Bartsch
Skaudijuht John Joubert
Westley A. Dodd: „Pooge mind – Jeesus ootab!“
Boamao jälg – Sergei Golovkin

0

Your Cart