Westley A. Dodd: „Pooge mind – Jeesus ootab!“

3 minutit lugemist

Westley Allan Dodd avastas juba varajases nooruses, et teda tõmbab noorte poiste poole. Üsna pea tekkisid tal regulaarsed homoseksuaalsed kontaktid, kuid täiuslikku naudingut tundis ta vaid siis, kui partner oli verinoor ja süütu. Kui tal ei õnnestunud leida vabatahtlikult anduvaid poisse, kasutas ta vägivalda…

1982. aastal deserteeris Dodd mereväest, kuhu ta oli hiljuti astunud, sest pedofiilsed fantaasiad ei andnud talle rahu. Ta arreteeriti süüdistatuna deserteerimises ja poiste ahistamises ning ta pidi läbi tegema nn rehabiliteerimisprogrammi. Psühholoogid püüdsid teda aidata, kuid mitte miski ei suutnud vähendada tema tungivat vajadust poisse ahistada.

Westley A. Dodd 1989. aastal.

Oma esimese topeltmõrva pani Dodd toime ajal, kui ta mingit madalapalgalise abitöölise ametit pidas. Ohvriteks olid 11-aastane Cole Neer ja tema 10-aastane vend William. Poiste surnukehad leiti 1989. aasta septembris. Dodd oli väikemehi seksuaalselt piinanud ja nad siis jõhkralt surnuks pussitanud. Kõigest kuu aega hiljem viis ta mänguplatsilt endaga kaasa 4-aastase Lee Iseli. Maniakk kägistas Lee, riputas siis poisi surnukeha nööriga ühte kappi, tegi temast polaroidfotosid ja kleepis need oma perekonnaalbumisse. Mõrvar pidas ka päevikut: „Ma võtsin teda mitu korda tagant, see meeldis mulle. Ma kägistasin teda kaks korda, kuni ta näost siniseks läks.”
Dodd tabati hetkel, kui ta tiris väevõimuga ühe poisi oma autosse ja üritas minema sõita, et mõnes kõrvalises kohas „ennast vabalt tunda”. Autol hakkas mootor jukerdama ja see jäi mõne kvartali kaugusel röövimiskohast seisma.
Kohtu ees kinnitas abitööline Dodd, et kahetseb kõike seda, mis ta on korda saatnud (iseasi, kui siiras see kahetsus oli), kuid ei palunud armu. Mees mõistis, et teda pole võimalik millegagi aidata. Lühikest aega enne hukkamist hoiatas ta vanglaametnikke, et ta tuleks võimalikult kiiresti hukata, sest kui tal põgeneda õnnestub, jätkaks ta tapmisi suurima lõbuga. Kohus mõistis kurjategija kolme poisi tapmise eest surma, andes talle valida võlla ja mürgisüsti vahel. Dodd ütles: „Ma tahan, et mind poodaks üles, nii nagu ma poosin selle väikese vaese poisi.” Advokaat Jarell Lee: „Minu kaitsealune tahab nööri, sest ta poos ise oma 4-aastase ohvri riietekappi. Ta on kahetsusest lausa hullunud. Iga minut elu on talle lihtsalt piinaks.“
Dodd oli esimene mees, kes pärast 28-aastast vaheaega USA Washingtoni osariigis poodi. Sellal kui kärsitu publik, kelle hulgas olid ka kahe mõrvatu omaksed, surmanuhtluse täideviimist ootas, oli timukatel raskusi, et aru saada, kuidas too aastaid kasutamata seisnud võllas täpselt töötab. Alles armee käsiraamatu juhendi abil õnnestus mõrtsukas hukata.

5. jaanuaril 1993 kell 23.57 viisid kaks vangivalvurit surmamõistetud Dodd’i võlla juurde. Võllas asus kahheldatud ruumis. Dodd oli värskelt raseeritud ja kandis tuliuut kombinesooni. Vangla direktor Tana Wood (47) küsis: „Kas tahate veel midagi öelda?“
Kolmekordne mõrvar lausus: „Hang me – pooge mind – Jeesus ootab!“
Kaks timukat sidusid ta käed kinni ja heitsid pähe mustast riidest kapuutsi. Viis sammu langeluugini. Hukatavale pannakse silmus kaele. Poomiseks kasutatakse 10 meetri pikkust ja kahe sentimeetrise läbimõõduga kanepiköit. Enne hukkamist köit keedeti ja venitati, et ta ei rebeneks. Dodd tunneb vasaku kõrva vastas köie sõlme.
Timukad eemalduvad. Vaikus. On kuulda vaid Dodd’i rasket hingamist. Timukas vajutab punasele nupule. Langeluuk vajub momentaanselt alla ja Dodd langeb 215 cm sügavusse šahti. Kaks meetrit šahtist eemal asub õhukese riidega kaetud klaasaken, mille tagant 19 tunnistajat, nende hulgas kahe ohvri vanemad, jälgivad hukkamist. Nelja minuti pärast konstateerib arst hukatu surma.

©Peter Hagen

0

Your Cart