Erwin Hagedorn

3 minutit lugemist

1969. aastal läks Saksa DV-s Eberswaldes kaduma neli last: Specht, Henry, Louis ja Mario. Politsei palus elanikelt kaasabi laste leidmisel. 31. mail pärast politsei üleskutset leidis keegi metsatööline ühe kadunud 9-aastase poisi, kellel oli kõri läbi lõigatud.

Mõni päev hiljem leiti teine sama vana poisi laip. Mõlemat ohvrit oli elajalikult piinatud ja siis tapetud. Uurijad olid kindlad, et mõrvariks on sadistlik pedofiil. Kuigi jõhkardi tagaotsimisest võttis osa rohkem kui 200 politseinikku, jäi ta pikka aega tabamata. Esmakordselt saksa kriminalistika ajaloos laskis politsei Berliini kohtupsühhiaatril Hans Szewczykil koostada kurjategija psühholoogiline portree. Szewczyki arvates oli tegemist homoseksuaalse ja pedofiilse sadistiga, kes oli ilmselt juba ka varem üritanud lastele läheneda. Poliitilistel põhjustel ei toodud juhtumit avalikkuse ette ja uurimine lõpetati.

Sellel fotol on Erwin Hagedorn 15-aastane.

Kaks aastat hiljem, 7. oktoobril 1971 tapeti samal viisil ühel metsalagendikul 11-aastane Ronald. Mõrvar oli tal kõri läbi lõiganud, laipa pilastanud ja selle lõpuks tükeldanud. Uurijad nägid nendes roimades paralleele poistetapja Jürgen Bartschi käekirjaga. Eksperdid uurisid uuesti Bartschi toimikuid ja jõudsid järeldusele, et ka Eberswaldes pidi tegutsema noor homoseksuaalne pedofiil. Taas loodi erikomisjon, mille tegevusse kaasati ka Szewczyk. Psühhiaater pakkus välja idee korraldada koolides küsitlusi. Nii ka tehti ja sel viisil satuti olulisele jäljele. Üks poiss rääkis, et keegi noormees oli teda juba enne esimest Eberwaldes sooritatud mõrva seksuaalselt ahistanud. Poiss häbenes juhtunust rääkida. Poiss kirjeldas ahistajat ja nüüd oli maniaki tabamine lihtne.
Selgus, et lapsi oli kimbutanud 30. jaanuaril 1952. aastal sündinud ja kokaõpilasena töötav Erwin Hagedorn. Ta oli üles kasvanud sotsiaalses isolatsioonis ja teismelisena polnud keegi temaga seltsinud.
Ema ja isa soovisid aga väga, et poisist saaks „midagi erilist”. Hagedorni töökaaslased kirjeldasid teda vaikse ja abivalmina, kuid kellegagi ta sõbrustama ei kippunud. Tõsi, juba siis, kui Erwin kokaametit õppis, panid kolleegid tähele, millise julmusega noormees kalu tükeldas.
Kui politsei teatas laste tapmisest, oli Hagedorn öelnud, et mõrvar on ära teeninud surmanuhtluse.
Erwin Hagedorn arreteeriti 12. novembril 1971. Nii nagu mõni teinegi sarimõrvar, tundis ka tema arreteerimisel teatavat kergendust. Ta tunnistas kohe ennast tapmistes süüdi ja oli valmis uurijatega koostööd tegema. Mees seletas uurijatele, et tundis ennast nagu üha kiiremini pöörleval karussellil, millelt ei saanud enam maha hüpata ja mida ta polnud ka võimeline peatama. Tapma oli teda ajendanud film „See juhtus päise päeva ajal”. Muidugi oli see armetu õigustus jälkidele mõrvadele. Tapmiskire algeid tuleb alati otsida maniaki lapsepõlvest. Hagedorn elukäik polnud selles suhtes erandlik. Ja nii nagu mõni teinegi sarimõrvar, nautis ka Erwin Hagedorn temale osaks saanud tähelepanu. Ta kirjeldas uurijatele põhjalikult oma mõrvu ja juhatas politseinikud sündmuspaikadesse, kus mõrvakoht ja kurjategija ütlused võeti ka filmilindile.
15. mail 1972 mõistis Oderi-äärse Frankfurdi ringkonnakohus Erwin Hagedorni surma. Oma esimese mõrva sooritamise ajal ei olnud Hagedorn veel täisealine. Kohtuotsuses on öeldud: „Kaebealune on rikkunud õigust elada meie humaanses ühiskonnas.“
Saksa DV ülemkohus jättis armuandmispalve rahuldamata. Ka Hagedorni vanemate armuandmispalve lükkas Riiginõukogu esimees Walter Ulbricht tagasi.
Sama aasta 15. septembril hukkas Leipzigi vanglas timukas Hermann Lorenz kõigest 20-aastase Hagedorni „ootamatu kuklalasuga”, tulistades surmamõistetut läheda maa pealt kuklasse. Laip tuhastati Leipzigi Lõuna surnuaia krematooriumis ja maeti anonüümselt. See oli viimane kriminaalkurjategija hukkamine Saksa DV-s.

Peter Hagen

0

Your Cart