Hukkamine gaasikambris

1921. aastal otsustasid Nevada osariigi seadusandjad, et surmamõistetud kurjategijaid tuleb hakata hukkama erinevate mürkgaaside kokteili abil. Väidetavalt oli tegu valutu surmaga. Dr Chris Lange Pennsylvania osariigist kirjutas suisa, et kuna tegu on nii valutu ja hetkelise surmaga, siis ei ole surmamõistetud kurjategijatel midagi karta, täpselt nagu neil, kes surevad valutult oma kodus voodis vanadusse.

Major Turneri panus „hukkamisteadusele” seisnes selles, et ta tegi ettepaneku muuta gaasid silmapilkselt surmavaks. Teadlased haarasid sellest mõttest agaralt kinni ja peagi hakati kõikjal Ameerika laborites hukkama kasse ja koeri sinihappega.

Nevada võimud leidsid peagi, et mõrva eest surmamõistetud ja Hiina maffiasse kuuluv Gee Jon oli ideaalne katsejänes, keda esimesena gaasi abil hukata. Ta hukati 8. veebruaril 1924. aastal Nevada osariigi vanglas. Esiti pakuti, et gaasi võiks suunata otse Gee kongi, kuid sellel mõttel oli mitu ilmselget puudust. Kuna gaasi ei oleks olnud võimalik turvaliselt ja kiirelt eemaldada, siis oleksid ka teised vangid võinud seda kogemata sisse hingata.
Hukkamiseks ehitati ajutine gaasikamber. Vana kivihoone, mida oli varem kasutatud vangla habemeajaja töökojana, muudeti võimalikult õhukindlaks ja jagati kaheks ruumiks. Ühte ruumi paigutati kaks hukkamistooli ja teises olid hukkamist pealt vaatama tulnud ametivõimude esindajate istekohad. Otsustati, et Gee hukkamiseks sobiks sinihape, mida kasutati vilja ja tsitruseliste taimekaitsevahendina. Gaasi kambrisse suunamiseks hangiti California Cyanide Company ärikasutuseks loodud fumigatsiooniseade. Siis ilmnes aga probleem: mitte ükski rongifirma ei olnud nõus mürki Nevadasse toimetama ning seetõttu võttis üks vanglaülema abidest oma pikapi ja sõitis koos naisega Los Angelesi, et tuua sealt ära esimese hukkamise jaoks piisav happekogus.
Geel ei lastud valida, mida ta oma viimaseks eineks soovib. Talle serveeriti hommikusöök, mis koosnes munapudrust, peekonist, röstsaiast ja kohvist. Tal ei olnud arusaadavalt eriti suur isu ning ta rabeles ja nuttis, kui teda kongist välja tiriti ja vanglaõue teises otsas asuva renoveeritud hoone juurde veeti. Gee kinnitati rihmadega tooli külge – teda jälgisid teisest ruumist 30 pealtvaatajat, kelle hulka kuulusid vanglaametnikud, ajakirjanikud, poliitikud ja arstid.
Esimene gaasiga hukkamine oli esimesest hetkest alates ebaõnnestumisele määratud. Vesiniktsüaniid vajab gaasilise oleku saavutamiseks stabiilset temperatuuri 20 °C. Vanglaametnikud kavatsesid vedelas olekus hapet soojendada ja selle enne fumigatsiooniseadmesse pumpamist gaasilisse olekusse viia. Hukkamise hommik oli aga tavatult külm ja soojendusseadme tõrke tõttu pumbati hapet gaasikambrisse nii vedelas kui ka gaasilises olekus, mistõttu Gee jalge ette tekkis surmav loik.
Esialgu näis, et see ei kujuta mingit probleemi, kuna Gee pea vajus peaaegu kohe ettepoole ja paistis, et ta oli kaotanud teadvuse. Siis nägid pealtvaatajad aga õudusega, kuidas ta pea hakkas küljelt küljele liikuma ning ta rind kerkis hingamise taktis veel vähemalt kuus minutit. Pealtvaatajad olid nende ees toimuvast võikast vaatepildist nii rabatud, et ei taibanud kohe, et mürkgaasi oli hakanud seinapragudest ka nende ruumi tungima. Nad evakueeriti kiiresti turvalisse paika.

Eriline gaasikamber
Selle esimese hukkamise järel mõisteti, et on vaja ehitada eriline õhukindel kamber, mis asuks ülejäänud vanglast eraldi ning millest oleks võimalik surmavate gaaside segu pärast hukkamise lõppu kiirelt eemaldada. Utah’ osariigis Salt Lake Citys tegutsevale Eaton Metal Products Companyle anti ülesandeks ehitada esimene gaasikamber ja töötada välja ohutusjuhised selle kasutamiseks. Samuti otsustati, et kõige parem oleks hukkamiseks kasutada kaaliumtsüaniidi, mis tuli surmava vesiniktsüaniidi tekkeks lisada väävelhappele. Usuti, et see gaas tapab inimese hetkega. Esmakordselt kasutati vesiniktsüaniidi 1936. aasta jaanuaris, mil sellega hukati Põhja-Carolina osariigis Allen Foster – tema surm näitas, et see optimism oli olnud alusetu. Fosteril kulus suremiseks 11 minutit ja tema piinad olid nii koletud, et mõned tunnistajad arvasid, et inimlikum oleks võtta taas kasutusele elektritool.

Enamik Ameerika Ühendriikides kasutusel olnud gaasikambritest olid ehitatud sarnase põhiplaani järgi. Kambrite küljed olid umbes 2,5 meetri pikkused ja nende põranda külge oli kinnitatud üks, kaks või isegi kolm tooli. Kamber oli tavaliselt umbes 2,75 meetri kõrgune ja kaetud mõne neutraalse värvitooniga, näiteks helerohelisega. Kambri uks meenutas allveelaeval kasutatavaid uksi ning oli ümbritsetud kummist tihenditega. Ukse keskel asus rooliratast meenutav käepide, mille abil sai kambrit õhukindlalt sulgeda. Allveelaeva meenutas ka kambri ühes seinas asuv suur kuulikindel aken, mis oli mõeldud selleks, et võimuesindajad saaksid hukkamist jälgida. Erinevalt elektritooli- ja mürgisüstikambritest ei olnud gaasikambris paksust riidest kardinat, mis tõmmati ette pärast seda, kui hukatav oli rihmadega tooli külge kinni tõmmatud – selle asemel kasutati kilest kardinat. Mürkgaas võis jääda kangaste külge pidama, kujutades nõnda ohtu nende jaoks, kes kambrit hiljem puhastasid. Just seetõttu kärbiti ka vangidel enne hukkamispäeva saabumist juuksed lühikeseks ja neile jäeti selga võimalikult vähe riideid, millel ei tohtinud kindlasti olla taskuid. Kõik kambri liitekohad, ka akna omad, olid kinni needitud ja keevitatud ning kaetud paksu vaseliinikihiga, et vältida võimalikke lekkeid. Kamber oli rõhu all ja valgustid isoleeritud, et ükski elektrilaeng ei saaks surmavaid ning kergestisüttivaid gaase plahvatama panna. Hukkamiskambri kõrval asus teine sama suur ruum, kus paiknes hukkamismeeskonna varustus.
Kambri siseseinte külge olid kinnitatud lisaseadmed, millega tagati vanglatöötajate ohutus. Elavhõbedaga täidetud manomeetriga kontrolliti, et kambris säiliks kindel rõhk – rõhu muutumine andis teada leketest. Seina külge kinnitatud pudelikeses oli fenoolftaleiin: kui see punaseks muutus, siis oli teada, et gaas oli kambrist eemaldatud. Kambri kohal asusid suured ventilaatorid, mille abil gaas pärast vangi surma kambrist väljutati. Olemas oli ka õhutemperatuuri reguleeriv süsteem, mis hoidis kambri temperatuuri alati 26 °C kraadi juures. Tegu on kõige optimaalsema temperatuuriga, millega tagada, et vesiniktsüaniid püsiks gaasilises olekus ega kondenseeruks ühelgi pinnal ohtlikes kogustes.
Vangi tooli all paiknes nõu, kuhu lisati väävelhappelahust (neli osa hapet ja seitse osa vett). Tühja nõu kohal paiknesid naatriumtsüaniidi graanulid, mis tekitasid happe lahusesse kukkudes surmava vesiniktsüaniidi.

Gaasikambri ettevalmistamine
Mõnes Ameerika osariigis on gaasikambrid tänini kasutusel. Hukkamistel kasutatavate äärmiselt ohtlike mürkgaaside tõttu tuleb järgida aga rangeid reegleid, kuidas enne ja pärast hukkamist käituda. Enne hukkamist tuleb üle kontrollida kõik gaasikambri tihendid, selle juurde kuuluvad torud, ventilaatorid ning kambri rõhk. Pealtvaatajate jaoks on olemas esmaabivahendid ja õhuballoonid, juhuks kui kamber peaks lekkima, samuti on vangla juures valvel kiirabibrigaad.
Vang viiakse gaasikambri kõrval asuvasse kongi ja teda jäetakse enesetapu vältimiseks valvama kaks valvurit, kes ei tohi temalt hetkeksi pilku tõsta. Talle tuuakse viimane eine, mille ta on ise välja valinud. Lõunaosariikides palutakse viimaseks eineks kõige sagedamini frititud kana kõigi selle juurde kuuluvate lisanditega. 1992. aastal hukatud Robert Alton Harris soovis saada oma viimaseks eineks 21 kanatükist koosnevat einet Kentucky Fried Chicken, kahte suurt pitsat (tõenäoliselt kuuma ja tulist), kuus purki Pepsit, Jelly Beansi komme ja lämbumissurma kiirendamiseks ka paki Cameli sigarette. Pole teada, kas sigaretid oli filtriga või ilma.
Seejärel pandi surmamõistetule selga lihtne valge särk (kuigi mõned viidi hukkamisele palja ülakehaga) ja taskuteta püksid. Kõik vangid pidi sisenema kambrisse paljajalu. Kõik need ettevaatusabinõud olid mõeldud selleks, et ei tekiks kohti, kuhu gaas võiks koguneda. Vangi rinna külge kinnitati stetoskoop ja elektrooniline pulsimonitor, et surma oleks võimalik kinnitada ilma arsti kambrisse saatmiseta.

Hukkamise kord
Kui vangil oli nägu puhtaks aetud ja juuksed lühikeseks kärbitud, juhatati ta hukkamiskambrisse ja pandi istuma augulise põhjaga toolile, mille all olid kahjutu väljanägemisega surmatoovad naatriumtsüaniidigraanulid. Surmamõistetu ülakeha, pahkluud, reied ja käsivarred tõmmati rihmadega võimalikult tugevalt tooli külge, et piirata peagi saabuvaid kohutavaid krampe ja tõmblusi. Stetoskoop ja pulsimonitor ühendati juhtmete külge, et arst saaks vangi seisukorral jooksvalt silma peal hoida. Arsti ülesandeks oli jälgida vangi elumärke ja määrata kindlaks täpne surmaaeg. Kui valvurid olid kambrist lahkunud, löödi suur kummitihenditega ümbritsetud metalluks kinni ja keerati rooliratast meenutavat käepidet, kuni uks oli õhukindlalt suletud.
Nüüd võis hukkamine alata. Esiteks suunati hukatava tooli all paiknevasse nõusse läbi isoleeritud vooliku väävelhappe ja destilleeritud vee lahus. Kui nõu sai täis, tõmmati eest kardin, et pealtvaatajad saaksid surma tunnistada. Kohale olid kutsutud ajakirjanikud, surmamõistetu ohvrite pereliikmed, prokurör ja kaitsja. Hukataval lubati öelda oma viimased sõnad.
Kui see oli tehtud, edastati hukkajale märguanne. Tema tööks oli lisada naatriumtsüaniid väävelhappelahusesse. Esiteks eemaldas ta ohutusvarva ning tõmbas siis kangi, mis vallandas surmavad graanulid. Naatriumtsüaniid reageeris väävelhappelahusega, mille tulemusena tekkis võigas vesiniktsüaniidi ehk sinihappe pilv, mis kerkis ülespoole ja täitis kogu kambri.
Lenduvate mürkgaaside kasutamine tähendas, et erilisi ettevaatusabinõusid tuli kohaldada ka vangi surnukeha kambrist eemaldama suunduvate töötajate tervise kaitsmiseks. Kui hukkamise juures viibiv arst oli vangi surnuks kuulutanud, pandi tööle võimsad ventilaatorid, et vesiniktsüaniid kambrist kõigist teistest vanglahoonetest eemal paikneva suure korstna kaudu eemaldada. Kamber pumbati puhast õhku täis viiel korral – ja see eemaldati samuti korstna kaudu – nii tagati, et kambris ei oleks enam mürgijääke. Alles siis sisenes kambrisse ulmefilmilik puhastusmeeskond, kellel olid ees hapnikumaskid, seljas kaitseülikonnad ja selja külge kinnitatud hapnikuballoonid. Puhastusvahend oli peaaegu sama mürgine kui mürkgaas ning koosnes veevabast ammoniaagist, mida pritsiti mürgi neutraliseerimiseks kõigile kambri sisepindadele. Kõik instrumendid ja pinnad pesti hoolega puhtaks. Surnukeha võis olla aga ikka veel ohtlik. Surnul sasiti juukseid ja ta rindkeret pressiti allapoole, et väljutada kopsudesse jäänud gaasi, ta rõivad eemaldati ja saadeti kremeerimisele.
Hoolimata kõigist nendest ettevaatusabinõudest ei läinud asjad alati plaanipäraselt. Pete Catalina ja Angelo Agnesi ühisel hukkamisel 1939. aastal hakkas kambrist lekkima mürkgaasi ning nende hukkamist pealt vaatama tulnud 60 inimest olid sunnitud põgenema.

Gaasikambritest loobumine
2. mail 1960 suri San Quentini vangla gaasikambris Caryl Chessman, kelle hukkamine oli kaheksa korda edasi lükatud. Just sel hetkel, kui gaas kambrisse lasti, helises telefon. Juhtiv ametnik otsutas siiski hukkamist jätkata, sest seda polnud enam võimalik peatada.
Ameerika Ühendriikide advokatuur ärkas lõpuks unest ja teadvustas, et pikka ja piinarikast surma mürkgaasi abil võib pidada „julmaks ja tavatuks karistuseks”. San Fransiscos võeti 1994. aastal vastu otsus, et gaasikambri kasutamine rikub surmamõistetu inimõigusi. Samuti jõuti järeldusele, et vanad gaasikambrid, mis töötasid enne Teist maailmasõda loodud tehnoloogiate toel, kujutasid igandeid, mis olid muutumas üha ohtlikumaks. Tihendid olid hakanud kõvenema, lastes gaasil kambrist välja lekkida, ning gaasi tekitamise ja eemaldamise süsteemid oli muutunud ebatõhusateks. Kambrite väljavahetamiseks vajalikud kulud oleksid olnud ääretult kõrged ning seetõttu pani enamik osariike oma gaasikambrid hoiule või annetas muuseumidele.
2016. aastal oli veel viie osariigi surmamõistetutel võimalik valida, kas nad hukatakse gaasikambris või saavad nad mürgisüsti. Enamik valib mürgisüsti. Seda ei teinud aga Walter LaGrand, kes otsustas surra gaasikambris. Tema otsus tulenes soovist protestida surmanuhtluse vastu. Oma põhimõtete pärast pidi ta 3. märtsil 1999. aastal aga enne surma tervelt 18 minutit piinlema.

Kannatamatu ohver: Barbara Graham
Barbara Graham soovis samuti kiirelt hukkamiskambrisse pääseda, kuid mitte surmasoovi tõttu. Pigem tahtis ta, et hukkamisele eelnev piinarikas ootusärevus kord lõpeks. Ta mõisteti surma eaka naise tapmise eest, kuigi ta väitis, et oli kuriteos ainult kaasosaline. Hukkamisajaks määrati kell 10.00 3. juunil 1955. aastal.
Barbara ilmutas hukkamist oodates imetlusväärset meelekindlust. Ta oli end üles löönud: seljas kena beež villane kostüüm, jalas pruunid kingad ja näol kaunis meik (kõik need eemaldati muidugi eeskirjade kohaselt enne gaasikambrisse sisenemist). Ta olevat enne hukkamist öelnud: „Sellises olukorras sa ei halise, ei anu, ei kaeble. Sa püüad olla naine.” Tema hukkamine hilines tervelt poolteist tundi…

Innukas ohver: David Mason
David Edward Masonil oli olnud traumaatiline lapsepõlv. Tema ranged fundamentalistlikest kristlastest vanemad peksid teda sageli, sellega kaasnemas sõnaline ja psühholoogiline vägivald. Ta püüdis end esimest korda tappa juba viie aasta vanuselt ja tal tekkis ebaterve huvi tule vastu. Teda ei saatnud üheski eluvaldkonnas edu ning ta ei suutnud end 25 teadaolevast katsest hoolimata tappa. Poja kontrolli all hoidmiseks lasid vanemad ehitada ümber ühe toa, mida nad hakkasid kutsuma vangikongiks – toa aknad ja uks käisid lukus. Mason märgas alatihti voodit ja urineeris järjepidevalt püksi ning tema armastavad vanemad sundisid teda räpaseid aluspükse peas kandma. Peks ja alandamine oli nii ränk, et Masonil diagnoositi kaheksa-aastaselt traumajärgne stressihäire. Tühiste relvastatud röövimiste ja lühikeste vabadusekaotuste järel jõudis Mason lõpuks mõrvadeni ja tappis 1980. aastal neli inimest, nende hulgas ka oma magava meessoost armukese.
Mason mõisteti kuritegude eest surma ning ta näis enne oma peatset hukkamist 1993. aasta augustis Californias asuvas San Quentini vanglas seda innukalt ootavat. Ta oli hukkamise eelõhtul lõdvestunud, vaatas rahulikult telerit ning rääkis telefonitsi pereliikmete ja sõpradega. Tema rohkeid enesetappe silmas pidades lisas ta fraasile „enesetapp politsei abil” uue tähenduse. Mason oli vallandanud oma advokaadi, kes oli püüdnud esitada lisaapellatsiooni, et pikendada oma kliendi elu vähemalt kolme aasta võrra. Mason pidi advokaadi vallandamiseks aga oma õiguse eest võitlema, kuulutades kohtusaalis, et tema kuriteod olid nii jäletud, et surmanuhtlus oli talle täiesti õigeks karistuseks.
Masonit teavitati mitmel korral, et ta võib esitada oma hukkamise vastu igal ajal apellatsiooni. Temalt küsiti isegi veel siis, kui ta oli juba gaasikambri tooli külge rihmadega kinni tõmmatud, kas ta tahab tõesti jätkata – ta soovis siiski kindlalt surra. Kaks minutit enne Masoni hukkamist helistas kohtunik San Quentinisse, et uurida, kas mehe advokaat on kohal, et Masonil oleks võimalik hukkamist soovi korral peatada. Isegi vanglaülem Daniel Vazquez astus gaasikambrisse ja küsis tooli külge kinnitõmmatud vangilt, kas ta ei taha ümber mõelda ja hukkamist peatada! „Ei, vanglaülem,” vastas Mason. „Arvan, et tahan jätkata, tänan, vanglaülem.”
Hukkamine algas kell 00.09 ja Mason kuulutati surnuks 14 minutit hiljem. Peale selle, et tegu oli kõige viisakamate viimaste sõnadega, ei tahtnud Mason kellelegi ka mingit tüli tekitada – ta ei palunud midagi oma viimaseks eineks, rahuldudes vaid klaasi külma veega.
Hoolimata ajalehtedes ilmunud artiklitest ja tunnistajatekirjeldustest, mis kinnitasid, et gaasikambrites hukatavaid vange võis  ees oodata kohutav ja pikk surm, püüdsid mitmed ametivõimud varjata piinu, mida nende kodanikud pidid gaasikambris kogema, väites enesekindlalt, et nende surmad olid „puhtad“.
Tavatu valu ja piin, mis ootas surmamõistetuid ees elektritoolil ja gaasikambris, oli hakanud tekitama USA ühiskonnas nii suurt rahutust, et taas asuti otsima veelgi humaansemat hukkamisviisi. Nendes 37 osariigis, kus surmanuhtlus siiani kehtib, on nüüdseks kõige levinumaks hukkamisviisiks mürgisüst.

Ikka juhtub!
2. mail 1960 suri Caryl Chessma San Quentini vanglas pärast seda, kui tema hukkamine oli kaheksa korda edasi lükatud. Kui gaas juba kambrisse voolas, helises telefon. Teatati, et hukkamine on juba üheksandat korda edasi lükatud. Hukkamist juhtinud ametnik otsustas aga jätkata, sest protsessi polnud enam võimalik peatada.

NB! Peab tunnistama, et gaasikambri loojad pidid üsna piiratud mõistusega inimesed olema. Kõige humaansem hukkamisviis on lämmastikuga. Lämmastikuga täidetud kambris kaotab inimene pea kohe teadvuse ja sureb ilma igasuguste valuaistinguteta. Kõlab võikalt, aga eeskujuks võiks tuua Saksamaa tapamaju, kus sead juhitakse kambrisse, kuhu pumbatakse lämmastik, nii et kõri läiblõikamisel ei tunne notsu enam mingit valu.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Kes sokutas esimese pommi reisilennukisse?