Inimesed kaovad müstiliselt peeglisse

2 minutit lugemist

Nagu teada, on sügavalt usklikud inimesed ja kiriku ringkonnad peeglisse ajast-aega kõhklevalt, kui mitte suisa tõrjuvalt suhtunud.

Vene vanausulised kinnitavad otsesõnaliselt, et öiti vaatavad peeglist vastu mustad jõud. Mõnedes euroopa legendides võib leida vihjeid, et peegli leiutas saatan ise.

Peegli leiutas saatan
Põhjendus on lihtne: peegel iseenesest pole mitte midagi, ta on passiivne, võimetu midagi looma. Peegel „hakkab elama” ainult välisest impulsist: vaatad temasse, ja tema peegeldab sind vastu, ei enamat. Niisamuti on ka saatan kõikides oma ilmingutes viljatu, tühi, hall – kõige oleva (jumala loodu) eitus. Saatan pole võimeline millekski muuks kui kõige jumala loodu üle irvitamiseks, selle moonutamiseks. Sellepärast peavad paljud, isegi mitte eriti jumalakartlikud inimesed, lõbustusparkide kõverpeeglitubasid taunitavaks meelelahutuseks. Sest on teada juhtumeid, mil selle külastamine kaugeltki süütuks lustimiseks ei osutunud.

Kadumine peeglitagusesse maailma
Alates 1989. aastast tänini on Inglismaal, Kenti krahvkonnas, teismelisi teadmata kadunuiks jäänud. Mitte kunagi hulgi, vaid ühekaupa. Tavaliseks pantvangirööviks ei saa ühtegi juhtumit pidada, kuna kordagi pole lunaraha nõutud, ka mõrvad on välistatud, sest laipu pole leitud. Politsei on klammerdunud ainsasse tunnusesse, mis kõiki juhtumeid ühendab – noorukid on omavahel tuttavad olnud, ja kõik on jäljetult kadunud laatade kõverpeeglitelkides. Neid on põhjalikult uuritud, midagi kahtlast avastamata. Viimaseks väljapääsuks otsustati käsutada nn. mittetraditsioonilist meetodit – kutsuti kohale tuntud selgeltnägija Danae Forsyte.

Uks teise maailma
Tema käsutas ainult talle teada olevaid uurimistrikke ja teatas politseile lõpuks, et üks peeglitest ei kujuta enesest ei rohkemat ega vähemat kui ust teise maailma. Niisugusesse, millesse vaid vähestele antakse võimalus sisse piiluda. Seal nimelt ei eksisteerivat ei muret, ei haigusi, ei puudust ega tapvat tööd, isegi mitte surma. Forsyte’i kinnitusel pole noorukite kadumises midagi imestusväärset: tarvitses neil vaid sellesse maailma pilk heita, kui nad kõhklematult ületasid läve, ja kutsusid sinna ajapikku kaasa ka kõiki oma sõpru. Neid sealt tagasi tuua pole kellegi võimuses: uks avaneb vaid seestpoolt, ja jääb suletuks nii laste vanematele kui seadusemeestele.
Uskumatu seletus, aga pole raske mõistatada, kes või mis jõud see on, mis noorukeid peeglitagususse meelitab. Kelle käekiri see on, kes tõotab kergeusklikele õndsust, mõnulemist mitte-midagi-tegemises, sealjuures igaveseks, surematuna? Muidugi pole see keegi muu kui saatan! Kadunud laste vanemate ja uurijate meelest on selgeltnägija arvamus mõistagi jabur, aga fakt jääb faktiks -kadunuid pole leitud, pole ka mingeid jälgi ega asitõendeid, mis viitaksid nende kadumise põhjusele või viisile…
Paljude maade rahvakommete kohaselt on noored neiud peegli abil püüdnud tuttavaks saada oma tulevase mehega. Selle protseduuri parimaks ajaks on peetud just jõulu- või uusaastaööd. Aga on teada juhtumeid, mil küünla ja peegli vahel istuja pole peeglis näinud kedagi muud kui saatanat ennast. Sellepärast soovitab Danae Forsyte: vaadake peeglisse nii harva kui saate, ja ainult selleks, milleks hädapärast vaja. Ja mõelge: kas enese lõbustamine kõverpeeglitega või mistahes katsed peegli abil midagi nõiduda ei tähenda mitte seda, et saatan istub meis endis?

MAAJA

0

Your Cart