Legend Hamelni Rotipüüdjast
Ammune ja salapärane sündmus on aluseks legendile, millest esmakordselt rääkisid maailmale kirjanikud ja folkloori kogujad vennad Grimmid: 26. juunil 1284 kadus Hamelni linnast 130 last. Tragöödia põhjuseks olevat olnud ennenägematu näriliste pealetung. Tänavad, majad, keldrid olid rottidest täidetud. Neist ei olnud rahu päeval ega ööl.
1284. aasta juunis ilmus Hamelni linna kummalises mitmevärvilises riietuses tundmatu. Keegi ei teadnud, kes ta on ja kust tuleb. Ta nimetas end Rotipüüdjaks ning tegi elanikele ettepaneku vabaneda mõningase summa eest rottidest. Linnaelanikud nõustusid tema tingimustega. Siis võttis tundmatu välja vilepilli ning hakkas puhuma. Kohe oli igalt poolt kuulda suminat – viirgudesse ja ridadesse rivistunud närilised hakkasid liikuma Rotipüüdja järel.
Nad liikusid muusiku taga, kes vilepillil mängides neid mööda linna tänavaid Weseri jõe äärde viis, kus rotid ennast jõkke uputasid. Kui aga vabastajale tasumise aeg kätte jõudis, kahetsesid kitsid kaupmehed tehtud tehingut ning keeldusid Rotipüüdjale tasumast.
Ja siis, 26. juunil, Püha Johannese päeval, ilmus salapärane mees uuesti Hamelni linna. Ta kõndis taas vilepilli mängides tänavatel, kui seekord jooksid kõikjalt tema juurde lapsed, vanemad kui neli aastat. Kokku järgnes tundmatule 130 last, kes olid võlutud imelisest meloodiast, täiskasvanud aga seisid nagu lummuses, saamata aru mis toimub.
Võlur viis lapsed mäe juurde, milles avanesid väravad ning lapsed sisenesid tema järel, seejärel väravad sulgusid. Välja jäi ainult üks väike poiss – ta lonkas ega jõudnud õigeks ajaks kohale. Kui linnaelanikud mäe juurde jõudsid, ei leidnud nad lastest jälgegi ning neile näis, et lapsed on nagu maa alla vajunud.
Kadunud laste vanemad olid pisarates, lombakas poisike aga kahetses kogu elu ainult seda, et jäi üksi ning ei satu enam kunagi Rotipüüdja poolt lubatud „rõõmu riiki, kus on palju jõgesid ja puuviljaaedasid ning kus kasvavad aasta läbi imeilusad lilled“.
See keskaegne lugu – kuulsate vendade Grimmide esituses — on lapsepõlvest tuttav igale sakslasele. Rotipüüdja teema poole on pöördunud sellised kirjanikud nagu Goethe ja Berthold Brecht. Legend on laialt tuntud ka väljaspool Saksamaad.
Nii kuulub enam loetavate anglosaksa kirjanduse teoste hulka 19. sajandi poeedi Robert Browningi ümberjutustus Hamelni legendist.
1920-ndatel aastatel avaldati Pariisis Marina Tsvetajeva lüürilis-satiiriline poeem „Rotipüüdja“.
Kirjanike, tuntud heliloojate ja kunstnike teostes, keda huvitas Hamelni temaatika, sai legend iga kord uue kõla ja tõlgenduse: ühed nägid selles sünget müstilist sündmust, rõhutasid selle dramaatilist iseloomu, teised kujutasid Rotipüüdjat rõõmsa ja heleda isiksusena, nagu Walt Disney lõbusas multifilmis.
Mida arvab legendist teadus? Ajaloolased murravad juba ammu pead selle salapärase juhtumi üle. Hamelnis endas ei kahelda, et sündmus tõepoolest aset leidis. Selle kohta on märge linnavalitsuse raamatutes, mida hoitakse raekojas.
Erinevate ajalooliste tõendite vastandamine ei ole siiamaani uurijaid lõpliku lahenduseni viinud. Nad oletavad, et legend kirjeldab ühe „laste ristikäigu“ algust. Jäljetult kadunud noored Hamelni linna elanikud andsid järele ühele tookordsele värbajale, kes kutsus neid Idamaade vabastamisele ja hõivamisele. See värbaja võis kohakaasluse alusel olla ka rotipüüdja – selline elukutse eksisteeris vanadel aegadel tõepoolest ning pidi olema au sees just sellises linnas nagu Hameln, kus leivakaupmeestel oli tähtis roll, veskid aga olid linnamaastiku lahutamatuks osaks; hiirte käes kannatasid jahuaidad ning rotid olid inimestele ohtlikud.
Teine osa ajaloolastest kaldub selle poole, et Hamelnis võis toimuda massihüpnoosi juhtum, mille toimel noored linnaelanikud langesid „tantsuekstaasi“ ja uppusid ümberkaudsetes soodes või kohaliku Weseri jõe vetes. Legend annab Rotipüüdjale jooned, mis lähendavad teda elfidega, viimased aga on tuntud selle poolest, et võlusid iluga, kaunite lauludega ning oskusega mängida muusikariistadel lummavat muusikat, mis ei olnud omane harilikele surelikele.
Elfid tulid põhjast – skandinaavia saagadest. Seal nimetati neid älvadeks. Elfid „asustasid“ kiiresti kogu Euroopa. Elfide põhilisteks tundemärkideks on pilusilmad, teravad kõrvatipud ja graatsiline liikumine. Veel on neile antud igavene noorus. Teiste sõnadega, elfid ei vanane kunagi, sest on surematud. Neid võib küll tappa, kuid oma surma ei sure nad kunagi. Pikk eluiga andis elfidele tarkuse – nad teavad kõigist kõike. Elfid oskavad rääkida taimede ja loomadega ning oskavad neid oma tahtele allutada. Nii nagu muud pahad vaimud, võivad ka elfid olla libahuntideks, kuid kõige rohkem armastavad nad teeselda inimeseks olemist – selleks, et petta tõelisi inimesi ja naerda nende üle.
Kui õnnestub surelikku „kostitada“ mingisuguse jälkusega nagu kärbseseenega või pehkinud puutükiga mis pettusega muutuvad saiakeseks või präänikuks – on nende rõõm piiritu! Kõige lõbusam aga on võluda, meelitada ja panna endasse armuma keegi noormees või neiu, et need õnnetud hiljem terve elu ohkaksid ja ootaksid, millal nende salapärane armastatu tagasi tuleb.
Rahvalegendid kinnitavad ühel meelel, et elfid laulavad võrratult, saates ennast viiulil, harfil ja vilepillil. See, kes kasvõi kordki kuuleb elfi laulu ja mängu, ei suuda enam kunagi kuulata inimese primitiivset muusikat… Veel armastavad nad tantsida. Ühtlaseid kontsentrilisi ringe muljutud rohul, mida meie päevil peetakse UFO maandumise jälgedeks, nimetati varem „elfi tantsuringiks“, sest inimesed arvasid, et selles paigas keerlesid elfid kogu öö kuni koidikuni.
Elfid elavad „maailmas“, kus aeg voolab teisiti kui Maal, kuhu nad aeg-ajalt lõbutsemiseks saabuvad. Kõige sagedamini meelitavad nad endale külla lapsi, keda armastavad ja kellele mitte kunagi liiga ei tee. Lapsele õpetatakse midagi kasulikku, näiteks laulmist ja pillimängu, vahetevahel ka kullassepatööd ja isegi nõidumist.
Inimesele tundub, et on möödunud kõigest mõni tund, tegelikult viibisid nad elfide juures külas mitu aastat, vanemad on aga juba ammu nende kadumisega leppinud! Lapse kasvades kaotavad elfid tema vastu huvi ning ta pöördub „maale“ tagasi. Kõik lood nendest, kes elfide juures viibisid ja sealt „teadmisi“ hankisid, lõpevad kurvalt. Elfi õpilased igatsevad ja vaevlevad ning püüavad nendega uuesti kohtuda, see aga on kirjutamata reeglite järgi võimatu. Inimene jääb põduraks ja sureb varsti.
Legendid mitte ainult ei räägi kummalistest olenditest, kes elavad kuskil meie kõrval, vaid annavad ka soovitusi, kuidas nende kurjast mõjust hoiduda. Kõige sagedamini piisab palvetest. Veel on kasulik hoida enda juures mingisugust rauast eset, sest elfid kardavad külma metalli. Pihlaka oksake koduukse kohal – ning te olete kaitstud tundmatute olendite sissetungi eest…
„Hameln on vahva linnake,“ – kirjutas kord Marina Tsvetajeva. Tõepoolest, Weseri jõe kiirgusesse end mahutanud ning roheliste põldude ja aasade keskel olev vanalinn on imeilus. Mägesid läheduses ei ole, kuid igalt poolt on nähtav Rotipüüdja kuju, kes mängib oma võluflööti. Sellest on saanud igavene sümbol. Legend elab, tuues tänapäeval turismist sisse suuri rahasid.
Iga aasta 26. juunil toimub linnakeses pidulik rongkäik. Võrreldes seda legendaarse „laste lahkumisega“, võib välja tuua vähemalt kaks erinevust: esiteks – lähevad eranditult kõik koju tagasi, teiseks – rongkäigust võtavad osa mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud nagu linnapea ja kõik linnavalitsuse liikmed, kes on riietatud keskaegsetesse rõivastesse.
Rongkäigu eesotsas on loomulikult Rotipüüdja, tema taga, aupaklikus kauguses, järgnevad kõik soovijad. Nii nagu 737 aastat tagasi, võib igal nurgal näha rotikarju … pirukapoodide vitriinides. Traditsiooniline Hamelni suveniir on erinevas suuruses ja igat sorti närilised, mis on küpsetatud sellest samast jahust, mille tagavarasid nad kauges minevikus hordidena hävitasid.
Millel põhineb legend Hamelni rotipüüdjast?
Kui teil, lugupeetud lugeja, avaneb võimalus viibida iidses saksa linnakeses Hamelnis, siis veendute, kui tõepärane on iga päev kasutusel olev fraas selle kohta, et „siin on iga kivi ümbritsetud vanast legendist“, Rotipüüdja legendist.
Ja tõepoolest: kui astute sisse kohalikku Rotipüüdja majja, võite maitsta šokolaadist „rotti“ või selle kujulist saiakest. Kohalikus restoranis näete menüüs liha, mis on keeratud roti saba taoliseks ning samanimelist kokteili.
Rääkimata ekskursioonidest, mille käigus turistidele räägitakse, kuidas Hameln sai kogu maailmas kuulsaks tänu mitte just meeldivatele sabaga olevustele ja ühele nendega võitleja figuurile! Kuid selles „tõepärases“ loos on ka mõningad lüngad ning nende nägemiseks mingem kaasa ühe linnagiidiga.
Traditsiooniline versioon
Kui me loeme vendade Grimmide muinasjutte, Goethe ja Heine teoseid ning isegi kirjanike (näiteks Marina Tsvetajeva, vennad Strugatskid) surematuid teoseid, milles on rotipüüdja legendi motiivid ja elemendid, siis tuleb välja huvitav tõik: kõikides nendes, olgu isegi tähtsusetutes variatsioonides, on ühetüübiline informatsioon sündmuste kohta, mis olevat leidnud aset Hamelnis 1284. aasta suvel.
Niisiis, meenutagem: nimetatud aastal elas (olevat elanud) see linn üle sellise rottide pealetungi, et linnavalitsus lubas ükskõik millisele meistrile Hamelni katku levitavatest lojustest vabastamise eest „nii palju kulda, kui see suudab ära viia“. Selliseks meistriks osutus Rotipüüdja, kes mängis võlupilli ja viis Weseri jõe äärde kõik linna närilised.
Rotid uppusid, kuid ahne linna magistraadi juht ei andnud päästjale müntigi. Mees sai vihaseks ning maksis juba järgmisel ööl linnaelanikele kätte: mängis uuesti oma vilepilli ja viis endaga aasa kõik Hamelni lapsed, keda rohkem ei nähtud.
Kõndides mööda kitsast Bungelosenstraßet, teeb mõni giid lihtsalt efekti mõttes kogu grupile ootamatult ettepaneku vaikida, selgitades, et just seda tänavat pidi, mis juba 18. sajandil kandis sama nime, viis Hamelni Rotipüüdja lapsed linnast välja. Seejärel, peale minutilist vaikimist, mis laseb teil tunda 1284. aasta suve traagilist atmosfääri, teatab giid rahustavalt, et – kui uskuda ajakirjanduse klassikat – mõned lapsed pääsesid siiski traagilisest saatusest. Üks oli kurt ning ei kuulnud seetõttu Rotipüüdja vilepilli helisid. Teine ei suutnud sünnist saati kõndida. Kolmas aga oli pime ning ei jõudnud seetõttu lastekolonnile järele…
Legendi ajalooline tagapõhi
Niisiis, esitame esimese küsimuse: kas legendil Rotipüüdjast on üldse õigust eksisteerimisele? Kas tõesti vahvas iidses Hamelnis, mis sarnaneb muudele tüüpilistele saksa väikelinnadele, mis on kuulsad kassiohtruse pärast, olid selle rottide jahimeeste hõimu esindajad nii otsa lõpnud, et linna magistraat – vähemalt sõnades – pidi tegema selliseid kulutusi mingisuguse päästja kasuks?
Ja, keskaegsel Saksamaal hakati kasse mingil ajahetkel pidama ümberkehastunud nõidadeks, kes võtsid osa sabatitest ning seetõttu – inkvisitsiooni ettekirjutusel – hävitati need peaaegu täielikult, nii nagu juhtus see juba meie päevil õnnetute nurrujatega maoistlikus Hiinas (seal arvati, nagu mõnitaksid nad oma ,,mjäud“ häälitsedes „suure juhi“ nime üle). 14. sajandiks oli Saksamaal kunagi nii suur kassihõim praktiliselt igal pool hävitatud.
Nii tundubki, et sakslaste hulgas oli vääriline koht rotipüüdjatel, kes hävitasid pikasabalisi katkulevitajaid. Kuid siin ei ole kõik sugugi nii lihtne: kuna iidsed rotipüüdjad võitlesid nakkusekandjatega mitte mürgi abil, vaid maagiliste riituste ja needmiste abil – mida on kirjeldatud traktaadis „Raamat imest“ (1430) – siis pidas kirik selle elukutse esindajaid „saatana teenriteks“, nende võimu rottide üle aga – „saatanlikuks“.
Lõppude-lõpuks hävitas inkvisitsioon rotipüüdjaid – kes olid oma töö juba lõpule viinud või ei suutnud sellega hakkama saada – samasuguse õhinaga, nagu „nõidasid, kes olid võtnud kassi kuju“. Vanaaegsetes kriminaalkroonikates mainitakse, et sageli ei jäänud ka rotipüüdjad võlgu – hävitasid „oma nõiduslike manamistega linnaelanike toidukraami“ või saatsid viimastele „halastamatu katku“ kaela.
Nagu näeme, baseerub Hamelni Rotipüüdja kättemaksu motiiv ajaloolisel põhjal. Toosama kättemaks võis aset leida – olenemata linnapea heldusest või ihnsusest.
Kas „poiss“ oli olemas?
Pole kahtlust, et legendil Rotipüüdjast on mõningane ajalooline tagapõhi. Kuid küsimus on selles, kas antud konkreetse juhtumi kohta Hamelni linna ajaloos on säilinud ka mingisuguseid dokumente?
Kahjuks selliseid tõendeid ei ole. Giidid võivad teatada, et „esimest aruannet Hamelni Rotipüüdja kohta võis oma silmaga näha kohaliku kiriku vitraažis, mis loodi juba 1300. aastal, s.t. praktiliselt sündmuse kuumadel jälgedel“.
Kuid probleem on selles, et see kirik purustati 1660-ndatel aastatel, hiljem taastatud vitraažis aga puudub igasugune info rottide kohta. Meie aga teame, millise hoolikuse ja pedantsusega taastavad sakslased kaotatud reliikviaid!
Kuidas siis antud juhul rotid unustati? Veelgi enam: tõendid selle kohta, et Hameln 1284. aastal katku käes kannatas, puuduvad ka kohalikes kroonikates, fakt tuleb välja alles aastatel 1348–1350, just siis, kui ka ülejäänud Euroopas „must surm“ märatses.
Nüüd teine küsimus: kas on üldse meie päevadeni säilinud mingisugunegi esmaallikas, mis annab tunnistust selle kohta, et lugu Hamelni Rotipüüdjast ei ole väljamõeldis? Proovige esitada see kohalikule giidile. Vastuseks kuulete arvatavasti: „Loomulikult! Piisab kui mainida Lüneburgi manuskripti!“.
Tundub, et selline vastus peaks rahuldama isegi ajaloo asjatundjat, kes suudab meenutada, et jutt käib 13. sajandist pärit dokumendist. Kuid sügavamalt kaevates selgub: Lüneburgi manuskripte on teada vähemalt kaks. Selles, mis pandi kirja 8. sajandil, räägitakse Eukleidese geomeetriast, kuid mitte sõnagi rottide ja laste hukutajast.
See-eest hilisemas Lüneburgi manuskriptis (umbes aastatel 1440–1450), mis on kirjutatud vähemalt 200 aastat legendaarsest sündmusest hiljem, tõepoolest seda mainitakse. Kes mainib?
Lugegem: „1284. aastal, Püha Johannese ja Pauluse päeval, 26. juunil, meelitas värvilistes riietes torupillimängija endaga kaasa 130 last, kes olid sündinud Hamelnis ning viis nad Koppeni mäe juurde, kus nad kadusid“.
Siin on kõik kummaline. Nii kangelase kirev riietus – vastupidi rändavate rotipüüdjate traditsioonilisele mustale riietusele ning termin „meelitas“ koos küllaltki mahajäetud paigakese Koppeni mainimisega, mis asub Kalvaarias ning oli nendel aegadel igat masti kurjategijate pärusmaa. Samuti ei mainita rotte, „laste meelitaja“ elukutset ega tema kättemaksu magistraadile.
Nendele, kes tahaksid juba kuulda selle väikese uurimistöö tulemustest, anname teada: esmakordselt mainitakse Hamelni Rotipüüdjat alles 16. sajandi dokumentides, s.t. „tunnistustes“, mis on sajandeid mahajäänud sündmustest, mis olevat meile tuttava linna ajaloos aset leidnud. Nendele aga, kes tahaksid välja selgitada, kuidas kaasaegsed saksa teadlased antud fakti tõlgendavad, meenutame lühidalt ka seda.
Tõeste ajalooliste andmete puudumine Hamelni Rotipüüdja kohta tekitab selle legendi kohta hulgaliselt versioone.
Mõned kaasaegsed saksa ajaloolased oletavad, et tegemist võis olla salakavala ja kõnesosava pedofiiliga, kes meelitas lummava muusikaga Hamelni lapsi oma võrku.
Teised jäävad versiooni juurde, et legendis on varjul sakraalne mõte: Rotipüüdja olevat olnud ainult koondkuju, surma arhetüüp.
Kolmandad arvavad, nagu oleks legendis šifreeritud läkitus laste ristikäigust osavõtnute traagilise saatuse kohta.
Neljandad eelistavad sügavalt kohalikku koloriiti, otsides tõendeid selle kohta, et kummaline vilepillimängija oli kõigest nn Ostsiedlungi – sakslaste ümberasumise – organiseerijaks, kes koloniseerisid nendel aegadel Ida-Euroopa.
Kuidas see ka ei ole, räägivad kõik need versioonid sisuliselt vastu tänapäeva giidide vanarahva juttudele, millega kostitatakse Hamelni külalisi, Kuid kõik need versioonid jäävad siiski mitte rohkem kui erineva tõepärasusga mõistatusteks. Kohvipaksu pealt ennustamiseks hallide aegade kohutava legendi ümber.
NB! Loe ka:
Kui Vedrukonts-Jack külvas Londonis õudust
UFO-dest, Lovelandi konnast ja lendmeestest
