Generalissimus Stalini suurimad vead

Pole ime, et pärast Teist maailmasõda ilmunud Punaarmee juhtide mälestustes ülistati nõukogude rahva kangelaslikkust ja punakindralite geniaalsust võitluses fašismi vastu, mis oli tähtis samm kogu maailma tööliste vabastamises kapitalistide rõhumisest. Kas aga oli ka midagi sellist, mida sõjaveteranid Punaarmee juhtkonnale ette heitsid?

Pärast Hruštšovi algatatud poliitikamuutust 1956. aastal hakkas kommunistlik tsensuur lubama Stalini kritiseerimist. Enamasti jäi see sõjaveteranide memuaarides siiski üldsõnaliseks. Näiteks Nõukogude Liidu marssal Georgi Žukov nimetas Stalinit 1941. aasta suve krahhi peasüüdlaseks, kuid omistas talle siiski ka teatavaid väejuhivõimeid. [Kus ta need küll omandas, kas vaimulikus seminaris?]
Kõige teravamalt kritiseeritakse Stalinit ja kogu väejuhatust 1988. aastal ilmunud mälestusteraamatus, mille autoriks on polkovnik Ilja Grigorjevitš Starinov (1900–2000).

Diversioonimeister

Starinovi nimi on tuttav ainult nendele, kes Teise maailmasõja ajalooga põhjalikult kursis on. Teda peetakse suurimaks partisanisõja asjatundjaks Nõukogude Liidus. Seejuures ei olnud polkovnik Starinov kunagi kõrgema väejuhatuse soosik, mida tõendab juba fakt, et ta tegi kogu sõja läbi ühes ja samas auastmes.
Starinov süüdistab Stalinit sõjalises ebakompetentsuses ja isegi oma kõrge ameti kuritarvitamises. Viimast nägi ta valdavalt 1937–38. aastal toimunud repressioonides, mis jätsid Punaarmee ilma juhtkonnata ja desorganiseerisid tema töö. Samas on raske salata, et massirepressioonid tekitasid riigis totaalse hirmu õhkkonna, mis ajendas ellujäänud sõjaväelasi kasvõi nahast välja pugema, et juhi käsud mistahes raskustest ja ohvritest hoolimata täita. Tänu sellele suutis NSV Liit pärast 1941. aasta katastroofilist taganemist kiiresti mobiliseerida uued jõud kaitseks ja hilisemaks vastupealetungiks.
Millised olid aga muud vead, mida Nõukogude väejuhatus partisanisõja spetsialisti Starinovi hinnangul tegi?

Partei – juhtiv ja suunav jõud
Esimene viga oli sõjaväe allutamine parteiasjameestele – komissaridele. Muuhulgas sai partisaniliikumise staabi juhiks kaadripoliittöötaja Pjotr Ponomarenko, kes, nagu Starinov sapiselt nendib, polnud kunagi juhtinud isegi roodu. Selle tagajärjel muutus staap tavaliseks bürokraatlikuks asutuseks, mis võitles rohkem aruannete kui relvade abil. Rabaval kombel kujunes partisanitegevusest välja tüüpiline nõukogude „pokazuhha” ja ülemuste silmis plusspunktide kogumine.
Soovime siiski juhtida tähelepanu sellele, et paadunud parteilast võis olla partisaniliikumise etteotsa vaja selleks, et sundida partisane halastamatumalt käituma. Vaatame võrdluseks Jaapani okupeeritud Filipiine. Okupandid olid kuulutanud, et karistuseks iga tapetud Jaapani sõjaväelase eest surmatakse teatud arv juhuslikult valitud tsiviilelanikke. Seepärast hoidusid kohalikud elanikud jaapanlasi ründamast ja need võisid üsna ohutult ringi käia. Bolševikele, kes mäletatavasti isegi rahuajal ei hoolinud miljonite oma kodanike nälgasuretamisest, oli taoline humanism võõras. Kommunistlikud partisanid pidid vaenlast hävitama, hoolimata okupantide võimalikust kättemaksust tsiviilelanikele. Seepärast tuli ka partisaniliikumise etteotsa panna ideeliselt kindlad seltsimehed, kes suutnuks sundida partisanikomandöre tegutsema mistahes ohvritest hoolimata.

Kaitse unarussejätmine

Teiseks veaks oli Starinovi sõnul see, et sõjaväelastel ei olnud mitte mingisugust partisanisõja väljaõpet. Täpsemalt öeldes valmistus Punaarmee kuni 1933. aastani ka võimalikuks vastupanuvõitluseks vaenlase okupeeritud territooriumil. Koolitati partisaniüksuste juhte, piirilähedastes regioonides seati sisse peidetud relvaladusid. Alates 1933. aastast hakkas domineerima doktriin sõjast vaenlase territooriumil ja väikeste kaotustega. Salalaod likvideeriti, väljaõpetatud partisanid muutusid tarbetuteks. Nagu ütleb Starinov: „Stalin ja tema käsilased [—] hävitasid kolmekümnendatel aastatel hästi ettevalmistatud spetsialistid vaenlase tagalas operatsioonide läbiviimise alal.”
Selgitamaks lugejale selle „vea” tagamaid, peame meenutama, miks nõukogude võimu algusaastail Lenini truud võitluskaaslased Jossif Stalin ja Lev Trotski teineteisega tülli läksid. Kas näod ei meeldinud? Ei, nende vahel oli põhimõtete vastuolu. Trotski arvas, et vaatamata Poolalt 1920. aasta sõjas saadud häbistavale kaotusele, peab Punaarmee siiski alustama ülemaailmset vallutussõda, sest välisriikide rõhutud töölised tõusevad üles ja ühinevad vene vabastajatega. Stalin oli veendunud, et seda ei juhtu, ja maailma vallutamine on võimalik alles siis, kui on ehitatud üles tugev sõjavägi – selleks on aga esmajoones vaja rajada võimas sõjatööstus. Just selleks viidi läbi industrialiseerimine ja lasti miljonitel inimestel nälga surra, et riik saaks teravilja valuuta eest eksportida. Umbes samal ajal kui Saksamaal Hitler võimule tuli, leidis Stalin, et peagi on aeg küps maailmarevolutsiooni järgmiseks etapiks – Lääne-Euroopa vallutamiseks. Tänu halastamatule industrialiseerimisele ei pidanud Nõukogude Liit selleks ajaks enam kartma oma eksisteerimise pärast, vaid oli muutunud potentsiaalsest saagist kardetavaks kiskjaks. See oli põhjus, miks kaitsesõja doktriin asendus ründesõja omaga. Partisanide asemel valmistati maailmasõjaeelsetel aastatel hoogsas tempos ette langevarjureid.
Olgu siinkohal märgitud, et suure terrori ajal aastatel 1937–38 hukati suurem osa Oktroobritevolutsiooni ja armee juhtidest. 178 000 armee juhtivast ohvitserist arreteeriti 35 000, kellest osa hukati. Suure terrori ajal hukkus umbes kaks korda nii palju nõukogude kindraleid kui kogu Teise maailmasõja ajal.

Külmutame fritsud surnuks

Suuremat huvi pakub kolmas viga, mida Starinov Stalinile ette heidab. Polkovnik meenutab oma raamatus jutuajamist 1941. aasta talvel Punaarmee peapoliitvalitsuse ülema (s.t. komissariga number 1) Lev Mehlisega, kes tegi talle teatavaks soojades Kremli kabinettides võrsunud idee: „Tuleb arvestada sellega, et on saabunud talv. Tingimata on vaja täielikult ära kasutada eelised, mida see annab! Me peame hitlerlased surnuks külmutama! Kõik metsad, kõik majad ja muud hooned, kus vaenlane külma eest varjuda võiks, tuleb maha põletada. Kas see on teile selge?”
„Mina vastasin ettevaatlikult,” jutustab Starinov, „et metsad esiteks talvel ei põle ja teiseks on nad partisanide baasiks. Kui aga külad maha põletada, siis jäävad meie oma inimesed ilma peavarjuta.”
Vastuväide valas vaid õli tulle. Mehlis nimetas mind ja [edelasuuna insenerivägede ülemat] Nevskit tühiteoreetikuteks ja pimeloomadeks. Ta nõudis, et Moskva kant muudetaks jäiseks kõrbeks: kuhu vaenlane ka ei läheks, peab ta eest leidma ainult pakase ja tuhahunnikud.”
Tõsi küll, seda ei mõelnud välja Mehlis, vaid Stalin ise, kes oli juba 3. juulil 1941 lausunud oma kõnes: „Vaenlase hõivatud piirkondades tuleb [—] õhkida sillad ja teed, rikkuda telegraafi- ja telefoniside, süüdata põlema metsad, laod ja moonavoorid.”
Starinov kritiseerib seda ideed halastamatult. Eriti kõnekas on üks episood, mida ta oma raamatus kirjeldab. See on Starinovi jutuajamine kohaliku elanikuga äsja vabastatud Zavidovo raudteejaamas. Mees rääkis autorile: „Hitlerlased, raiped, saatsid meile süütajaid, kes olid maskeerunud partisanideks. Nad põletasid seitse maja maha, rohkem rahvas ei lasknud.”
On selge, et need ei olnud mingid sakslased, vaid tõelised Nõukogude partisanid, kes täitsid Mehlise käsku.
Teise näitena sobib meenutada kommunistide legendaarse kangelase Zoja Kosmodemjanskaja saatust. Kas teate, milles tema kangelastegu seisnes? Ta süütas 1941. aasta hilissügisel Moskva kandi külades taresid põlema, kuni kohalikud elanikud ta kinni püüdsid ja sakslaste kätte andsid.

Eesmärk ei pühitse alati abinõu

Starinov oli üks esimesi Nõukogude autoreid, kes püstitas küsimuse punavägede käitumise eetilisusest. Kui ordenitest kõlisevad kindralid kinnitasid, et rahvas mõistis sõjaga paramatult kaasnevaid raskusi ja oli nõus võidu nimel mistahes ohvreid tooma, siis Starinov leidis, et rahval lasti kannatada suuresti tarbetult. „Selle asemel, et vägede taganemisel jagada toiduained, eelkõige teravili, elanikkonnale, käskis Stalin hävitada kõik, mida polnud võimalik kaasa võtta. Nii määras „rahvaste armastatud juht” mahajäetud alade elanikud näljasurmale. Oleks Stalini käsk kõikjal täidetud, oleks okupatsiooni ajal surnud välja peaaegu kogu Ukraina vasakkalda ja mitme Venemaa oblasti elanikkond,” kirjutab Starinov kibestunult.
Hävituspataljonide laastamistööst 1941. aasta suvel Eestis on kirjutatud palju. Starinovi meenutatust näeme, et ka vene tsiviilelanikkonna vastu ei olnud Stalini bandel mingit halastust.
Starinov leiab, et „fritsude surnukskülmutamise” ja „põletatud maa” taktikat oleks saanud kasutada ainult siis, kui tsiviilelanikkond oleks täielikult evakueeritud, nagu tegi näiteks Soome 1939–40. aasta Talvesõjas. Muidu põhjustanuks see strateegia oma kodanike massilise hukkumise.
„Toiduainete hävitamine taganemisel ja asulate põletamine, jätmaks sakslasi külmavarjuta, tuli okupantidele suureks kasuks. Nende propaganda väitis, et Nõukogude võim tegi seda sellepärast, et ta ei kavatsenud kunagi sinna tagasi pöörduda. Bolševike hävitustaktika tegi sakslaste pooldajateks isegi need maaelanikud, kes ei olnud repressioonide või kollektiviseerimise ohvrite omaksed,” nendib Starinov. Muidugi teame, et nende sümpaatia okupantide vastu hääbus peagi, kuna sakslased ei kohelnud slaavlasi üldse täisväärtuslike inimestena.

Vale eesmärgipüstitus

Neljas viga oli Starinovi sõnul see, et partisane kasutati ebaotstarbekal viisil. Starinovi arvates oleks partisanisõja peaeesmärk pidanud olema rongiavariide põhjustamine ja autode hävitamine miinidega. Seevastu vaenlase sõjaväelasi varitsusest rünnata oleks tulnud vaid äärmisel juhul. „Partisanide võitlus vaenlase väeosadega tema tagalas toob kaasa suuremaid kaotusi kui rindel,” märgib ta. (Toimetus söandab siiski kahelda, et partisanid oleksid karjakaupa kuulipildujatule alla või üle miiniväljade jooksnud, nagu Nõukogude komandörid sõdureid rindel tegema sundisid.) Nõukogude väejuhatus kasutas aga partisane just nimelt vaenlase elavjõu ründamiseks. Rongide hävitamisele omistati teisejärguline tähtsus. Alles 1943. aastal hakati partisanidele andma varustust rongiliikluse saboteerimiseks. Siis oli aga juba lähedal vaenlase väljatõrjumine NSV Liidu territooriumilt. Lõppkokkuvõttes ei pääsenudki partisanide jõud täiele maksvusele.
Viies viga oli partisanide alahindamine. Organiseerinud suurte kaotuste hinnaga partisaniliikumise, läbi häda varustades teda relvade ja laskemoonaga ning isegi asutanud partisanide juhtimise keskuse, ei mõistnud kõrgem väejuhatus siiski partisaniüksuste hiiglaslikke võimalusi. Starinov rõhutab, et partisanid ei ole teisejärguline ressurss, vaid lausa imerelv. Väejuhatus arvas, et partisaniliikumist pole praktiliselt vajagi juhtida, rääkimata sellest, et koordineerida tema tegevust regulaararmee omaga. „Suures Isamaasõjas teostasid Nõukogude partisanid vaenlase tagalas sõjategevust 46 kuud. Keskstaap eksisteeris kõigest 18 kuud, seejuures viimased 7 kuud ei allunud Ukraina partisaniliikumise staap temale. Ebaefektiivsusesse partisaniliikumise juhtimises suhtus ülemjuhatus osavõtmatult,” nendib Starinov kibestunult. Seepärast varustati partisane laias laastus sellega, mis regulaarvägedest üle jäi. Tegelikult annavad aga partisanitegevusse suunatud vahendid suuremat kasu kui regulaarvägedesse suunatud.
Starinov toob ehmatava näite selle kohta, kuidas partisanid unarusse jäeti: „Sügisel-talvel 1942/43 nälgisid Krimmis partisanid, samal ajal kui lennuvägi heitis pomme vaenlase kommunikatsioonidele. Pommitamise tõhusus oli minimaalne. Partisanid oleksid võinud suure eduga põhjustada vaenlase rongide väljasõite rööbastelt, aga selle asemel surid nad nälga.”

Raudteid hävitati valesti

Kui partisanide organiseeritus oli aja jooksul rahuldavaks muutunud, ei suutnud juhtkond ikkagi õigesti valida esmatähtsaid ülesandeid. See viis partisanide tegevuse tõhususe minimaalseks.
Suurimaks möödalaskmiseks osutus Starinovi sõnul nn. relsisõda. „Partisaniliikumise keskstaabi korraldus purustada kõikjal relsse oli kahjulik selle poolest, et seisuga 1. jaanuar 1943 oli okupeeritud alal 11 miljonit relssi, aga partisanid õhkisid kuus ainult 200 000 ehk 2%, mis oli okupantidele täiesti talutav, seda enam, et oluline osa õhiti seal, kus sakslased taganedes ise raudteid hävitada ei suutnud.”
Teisisõnu – selle asemel, et anda partisanikomandöridele ohtlik, kuid tõhus ülesanne õhkida vaenlase ronge, anti neile suhteliselt lihtne ülesanne lõhkuda relsse, kasvõi teisejärgulistel raudteedel.
Leidus siiski komandöre, kes jätkasid eluga riskides just nimelt rongide ründamist. „Ühes diversiooniaktis Minski ja Gomeli vahelises jaamas õhiti magnetmiini abil kütusetsistern ning tulekahjus hävis üks rong ehitusmaterjalidega, kaks rongi laskemoonaga ja üks rong tankidega Tiger. Wehrmacht kaotas ühe magnetmiini läbi tunduvalt rohkem kui kogu „relsisõjaga,”” resümeerib Starinov halastamatult selle kampaania tagajärgi.
Starinovi hinnangul olnuks ilma eeltoodud vigadeta suudetud Saksamaa alistada kaks aastat varem.

Koriukivka massimõrv
1.–2. märtsil 1943 panid Saksa sõdurid Ukrainas Koriukivka väikelinnas toime järjekordse massimõrva. Karistuseks kohalike partisanide tegevuse eest piirasid sõdurid asula ümber ning hakkasid inimesi valimatult hukkama. Tapeti umbkaudu 6700 inimest ning 1300 maja põletati maha. Enamik ohvreid tapeti tulirelvadega, kuid osa peksti surnuks või põletati elusalt.

Huvitav teada!
1941. aastal kaotas Nõukogude Liit esimese kuue sõjakuu jooksul 8,5 miljonit sõdurit, kellest neljandik hukkus, 45% langes vangi. Vangi langes ka 63 kindralit. 40 000 sõdurit läks vaenlase poole üle, lootuses sel viisil oma elu päästa. Paraku suri suurem osa neist vangilaagrites nälga. Aastatel 1941–44 tuli nõukogude poolele üle ainult 29 Saksa sõdurit. Kõigest kahe nädala jooksul pärast kallaletungi algust 22. juunil langes Saksa vägede kätte vangi 324 000 sõdurit, sõjasaagiks saadi 3330 tanki ja 1800 suurükki. Pärast Kiievi langemist 19. septembril ja linnast idas lahingute lõppemist 24. septembril langes sakslaste kätte vangi 665 000 sõdurit. Pärast lahinguid Brjanski ja Vjasma ümber langes vangi 673 000 Nõukogude sõdurit, saagiks saadi 1240 tanki ja 5410 suurtükki.

1941. aastal tootis Saksa sõjatööstus ühtekokku 5200 tanki, 11 776 lennukit ja 7000 kahurit kaliibriga rohkem kui 37 mm. Nõukogude sõjatööstus tootis 1941. aasta esimesel poolel ainult 1800 tanki, 3950 lennukit ja 15 600 kahurit. Kuid juba sama aasta teisel poolel suurenes tootmine tehaste evakueerimisega seotud raskustest hoolimata. Toodeti 4740 tanki, 8000 lennukit ja 55 500 kahurit. 1942. aastal tootis Saksamaa 15 409 lennukit ja 9200 tanki, Nõukogude Liit aga 25 436 lennukit ja 24 446 tanki. Hoolimata ülekaalust relvade sõdurite osas ja USA abist, kestis sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel 3 aastat ja 10 kuud, nõudes tohutuid inimohvreid.

Isamaasõja eelõhtul võtsid NSV Liidu poolt hõivatud piirkonnad märkimisväärse osa kogu NSV Liidu territooriumist: rahvaarvu poolest – 45%, tööstusliku kogutoodangu poolest – 33%, põllukultuuride pindala poolest – 47%, kariloomade arvu poolest – 45% ja raudteeliinide pikkuse poolest – 55%.
Saksa väed ja eriväeosad ning nende kohalikud kaasosalised põletasid ja hävitasid Nõukogude Liidu okupeeritud aladel 1710 linna ja asulat, üle 70 000 küla, 1,5 miljonit hoonet ja ehitist hävitati täielikult või osaliselt. Umbes 25 miljonit inimest kaotas oma eluaseme. Samuti hävitati 31 850 tööstusettevõtet (olulist rolli mängisid kuni 60% sõjaeelsest kogutoodangust andvad masina- ja metallurgiatehased), arvestamata väikeettevõtteid ja töökodasid, 1876 riigitalu, 2890 masina- ja traktorijaama, 98 000 kolhoosi, 216 700 kauplust, söögikohta, restorani ja muud kaubandusettevõtet, 4100 raudteejaama, 36 000 posti- ja telegraafijaama, telefonikeskusi, raadiojaamu ja muid sideettevõtteid, 6000 haiglat, 33 000 polikliinikut, dispanserit ja ambulatooriumi, 976 sanatooriumi ja 656 puhkekodu, 82 000 alg- ja keskkooli, 1520 tehnikumi, 334 kõrgkooli, 605 teaduslikku uurimisasutust ja muud teadusasutust, 427 muuseumi, 43 000 avalikku raamatukogu ja 167 teatrit.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Operatsioon „Nälg” Ukrainas 1932–33
Operatsioon „GROZA” ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata
Venelased teadsid Hitleri ründeplaanist, kuid ei suutnud seda uskuda
Kuidas N. Liidu väliskaubanduse rahvakomissariaat Saksamaa sõjamasinat nuumas
Stalini kurikuulus käskkiri nr. 227: „Ei sammugi tagasi!”
Miks Winston Churchill tahtis Nõukogude Liitu säilitada