Elisabeth Wiese

2 minutit lugemist

„Ma löön su maha, kui sa ei tee seda, mis mehed tahavad!“ Suure noaga ähvardades sundis Hamburgis elanud Elisabeth Wiese oma tütart prostitueerima. Klientide hankimisega polnud muret, sest juba 20. sajandi alguses hakkas Hamburgis ilmuma ajaleht Generalanzeigen, mis avaldas lõbunaiste kuulutusi.
Wiese saatis sinna pidevalt selliseid kuulutusi: „Noor daam palub õilsatelt härradelt rahalist toetust. Ma ei jää teile võlgu.“ Need kuulutused ilmusidki ja iga „õilis“ härra sai väga hästi aru, mismoodi neile tasutakse.
Varsti kogunes neid „rahaandjaid“ liiga palju ja meeleheitel tüdruk põgenes ühega neist oma rahahimulise ema eest Londonisse. Ettevõtliku ja käreda ema jaoks oli see muidugi suur rahaline löök.
Seepeale mõtles proua välja uue tulutoova rahaallika. Ajalehekuulutuste kaudu hakkas ta seekord otsima abieluväliseid lapsi. Ühiskonna halvakspanu alla sattunud vallasemad olid sageli vaesed teenijatüdrukud, kes enamasti tõid oma lapsed ilmale salaja ja olid nendega üsna hädas. Wiesel oli kerge nendega kaupa teha.
Vastava tasu eest lubas ta lastele leida kasuvanemad. Vaeseid vallasemasid rõõmustas teadmine, et nende võsuke kasvab üles korralikus perekonnas. Selle eest andsid nad rõõmuga ära oma vaevaga teenitud ja säästetud raha.
„Surmamaakler“ võttis lapsed enda juurde. Mingeid kasuvanemaid ta neile ei otsinud. Lastele kaasa antud riided müüs ta maha.
Mõne aja pärast hakkasid emad oma laste käekäigu vastu huvi tundma. Kõikvõimalikke ettekäändeid tuues põikles Wiese ikka ja jälle vastustest kõrvale. Naise majanaabreid aga hakkas varsti häirima tema korterist leviv väljakannatamatu hais. Appi kutsuti politsei, kes sattus silmitsi tolleaegse suurima lastetapmise seeriaga.
Läbiotsimisel leiti Wiese korteri köögist suur ahi. Selle kolle oli šamottkividega vooderdamata, et tekitada suuremat tõmmet. Ahju kõrval seisis mitu tuhka täis ämbrit. Politseinike halvad aimdused leidsidki kinnitust. Kõikidest pangedest leiti põlenud luude tükke. Kohtumeedikud tegid kindlaks, et tegemist on laste luude jäänustega. Elisabeth Wiese võeti ägedale protestile vaatamata sealsamas vahi alla.
Nädalaid kestnud ülekuulamiste järel tunnistas ta, et mürgitas lapsed morfiumiga ja „vabanes neist siis oma krematooriumis“, nagu ta ise ütles.
Kui palju lapsi naine sel viisil tappis, jääb teadmata. Uurimist raskendas asjaolu, et emad ei reageerinud häbitundest politsei üleskutsele endast teada anda. Tagantjärele tehti kindlaks, et ainuüksi 1903. aastal oli Wiese tapnud 4 last.
Kohtumeedikud leidsid tema korteris olnud ämbritest vähemalt 16 lapse luude jäänused. Kuna naine keeldus asja lähemalt selgitamast, jäid nende laste nimed kindlaks tegemata.
Nagu hiljem selgus, oli Wiese tütar vahepeal Hamburgi tagasi tulnud. Kohtuistungil andis ta oma ema vastu tunnistusi: „Ta tappis isegi omaenda lapselapse! Kui ma viimast kuud rasedana Londonist tagasi jõudsin, tegi ema minu sünnituseks ettevalmistusi. Niipea, kui mu tütar ilmavalgust nägi, viskas ta pisikese veepange ja uputas ta. Ma olin liiga nõrk ja kõik käis nii kähku, et ma ei suutnud last päästa.“
Kui kohus Elisabeth Wiese surma mõistis, hüüdis tema tütar emale: „Sa ei ole enam minu ema! Ma vihkan sind! Sa oled saatan! Seepärast sõida põrgu!“
1905. aastal otsustas Hamburgi vandekohus saata Elisabeth Wiese giljotiini alla.

Peter Hagen

 

0

Your Cart