Hannoveri sarimõrvar Friedrich Haarmann

„Warte, warte nur ein Weilchen,
dann kommt Haarmann auch zu Dir,
mit dem kleinen Hackebeilchen
und macht Leberwurst aus Dir! ”*

*„Oota sa ainult, kohe tuleb Haarmann ja teeb oma kirvekesega sinust maksavorsti!”

Niisuguse vemmalvärsiga hirmutati 1924. aastal Saksamaal lapsi pärast Karl Denke tapatööde avalikus tulemist, hiljem lasti see käiku Friedrich Haarmanni kohta.

1924. aastal äratasid teated Hannoveris tabatud sarimõrvarist Saksamaa avalikkuse suurt tähelepanu. 17. mail 1924 leidsid mängivad lapsed Leine jõest inimese kolba. Kolm päeva hiljem leiti samast kohast teine kolp. Veel kaks kolpa leiti 13. juunil. Üheks kahtlusaluseks oli Friedrich Haarmann, keda seostati juba mitme aasta vältel noorte meeste kadumisega.
23. juunil 1924 arreteeriti Hannoveris 45-aastane Friedrich Haarmann, keda süüdistati kümnete noorte meeste tapmises. Haarmanni räpasest mansardkorterist Rote Reihe 4 ei leitud esialgu midagi sellist, mis oleks andnud alust meest mõrvades süüdistada. Leiti ainult mõned noortele meestele kuulunud rõiva- ja pesuesemed. Kuna Haarmann ja tema kaaslane Hans Grans tegelesid kasutatud rõivastega äritsemisega, ei piisanud neist esemetest, et esitada mõlemale mehele mõrvasüüdistus. Sellepärast kutsus politsei ajakirjanduse kaudu rahvast üles, et inimesed tuleksid vaatama jõest leitud kolpasid ja Haarmanni korterist leitud rõivaid. Ka paluti endast teatada kõigil neil, kes olid kas Haarmanni või Gransi käest rõivaid ostnud. Politsei hakkas Haarmanni tundnud inimesi üle kuulama. Ka 1. juuliks oli kutsutud mitu tunnistajat. Oli pime juhus, et politseipresiidiumis kohtusid 1924. aasta aprillis kadunuks jäänud 18-aastase õpipoisi Robert Witzeli ema ja Haarmanni viimane koduabiline, proua Engel koos kasupojaga. Proua Witzel tundis Engeli kasupoja seljas ära oma poja ülikonna. Küsitlemisel Engel tunnistas, et oli selle ostnud Haarmannilt. Kui Haarmannilt ülikonna päritolu kohta aru päriti, ei hakanud ta enam puiklema, vaid tunnistas oma süü üles ja vabandas naiseliku häälega: „Kui mul hoog peale tuleb, siis see juhtubki…” Hoog, täpsemalt tapahimu, tuli Haarmannile peale vähemalt 27 korral.

Oma ohvritel hammustas ta kõri läbi ja tükeldas nad seejärel nagu lihunik. Tapetute pead viskas ta aknast välja majast mööda voolavasse Leine jõkke. Tema kuritegude kaasteadja ja homopartner, 24-aastane Hans Grans, võis ohvrite riided, mis talle meele järgi olid, endale võtta. Ülejäänud müüs Grans turul maha. Juulis võttis politsei ette ulatusliku otsimisaktsiooni, mille käigus leiti Leine jõest 285 inimluud või nende tükke. Luude uurimine näitas, et nende hulgas oli 22 parema reieluu tükki. Kõik luud kuulusid noortele meestele.
Kuigi eeluurimise ja kohtuprotsessi käigus kogunes Haarmanni iga ohvri kohta keskmiselt kaheksa toimikutäit materjali, ei selgunud tollal, mida maniakk tapetute lihaga tegi. On arusaadav, miks kohus pidas vajalikuks varjata jubedat tõsiasja: Haarmann müüs tapetute liha puudustkannatavatele inimestele loomaliha pähe.
Esimese mõrva sooritas Haarmann 1918. aastal. 1923. aastast kuni 14. juunini 1924 tappis ta 27 meest, kellest noorim oli 10- ja vanim 22-aastane. Noil aastatel oli Haarmann teine Saksamaal tabatud sarimõrvar. 1921. aasta augustis tabati Berliinis 56-aastane Carl Grossmann, keda süüdistati 20 naise tapmises. Ta tegi oma ohvrite lihast vorsti ja müüs seda. Grossmanni ohvriteks olid sissekirjutuseta naised, keda maniakk suutis kerge vaevaga enda juurde koju meelitada. Mõrvar tabati otse teolt. Tõsi, 1922. aastal toimunud kohtuprotsessil suudeti tõestada vaid kolme naise tapmist.
Nagu öeldud, salgas kohus kõik Haarmanni kohtuprotsessi võikad üksikasjad maha ega tahtnud kuidagi endise politseinuhi elajalike kuritegude tausta valgustada. Nii spekuleeris press infopuudusel põhiliselt sensatsioonimaiguliste väljamõeldistega. Berliini politseipresident Bernhard Weiss sõitis ise Hamburgi asja uurima.
19. detsembril 1924 avaldas ta Haarmanni kongis ja hiljem kohtusaalis tehtud tähelepanekud ajalehes „Berliner Zeitung”. Need võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt: „Haarmann on kriminaalne fenomen, millesarnast kaasaegne kriminalistika ei tunne. Ta on segu pehmest loomusest ja brutaalsusest. Ta nutab, kui ta oma emast räägib, samas aga kirjeldab jäise osavõtmatusega hammustusi oma ohvrite kaelal. Tema kaasosalise Hans Gransi puhul on tegu nutika, kainelt kalkuleeriva tüübiga, omakasupüüdliku elukutselise kurjategijaga, Haarmanni kulul vegeteerinud päevavargaga.”

Pärast Esimese maailmasõja lõppu toimusid protestantliku kõlblusefassaadi taga üsna räpased teod. Raudteejaamast oli saanud kogu Hannoveri musta turu keskus. Inflatsiooni pealt teeninud elumehed prassisid raudteejaama lähikonnas asuvates kõrtsides oma raha maha. Patuse elu sõlmpunktiks kujunes aga Hannoveri maaliline vanalinn, kus oli palju armetuid öömaju. Siin pesitses koos teiste väikeste sulidega ka töötu Haarmann, kes oli oma nooruse veetnud vanglates ja hullumajades. Just temast tegi politsei 1918. aastal oma nuhi. Haarmann „patrullis” jaamahoone ümbruses, ootesaalides ja homode kohtumispaikades ning andis politseile välja vargaid, pettureid ja homoprostituute. Raudteejaama politseinikud tervitasid ametitõendit omavat Haarmanni aupaklikult.
Kindlustanud sel viisil oma julgeoleku, asus Haarmann ohtu kartmata otsima ohvreid, et neid oma mansardkorrusel asuvasse korterisse meelitada. Maniaki põhiliseks „jahimaaks” olid raudteejaama ooteruumid.
„Sa ootad ilmselt hommikust rongi,” kõnetas ta noorukit. „Tule minuga kaasa, ma annan sulle öömaja,” ning näitas usalduse võitmiseks oma politseimärki. Paha aimamata läks järjekordne ohver Leine jõe ääres asuvasse vanasse majja.
Kui kahtlus lõpuks Haarmannile langes, oli tal lihtne oma politseinikest sõpru petta. Kõikidele sellesuunalistele vihjetele vastasid ametnikud vastuvaidlemist välistava väitega: „Homoseksualistid ei ole sadistid. Järelikult ei ole ta ka mõrvar!”
Protsessi käigus püüdsid nii prokurör kui ka kohtunik kõigest väest maha salata, et seksuaalmõrvar Haarmann oli politseiga seotud.
Kuid leidus üks inimene, kes püüdis Haarmanni kuritegusid psühholoogiliselt analüüsida, laskmata ennast ebaobjektiivse kohtu ja sõnaohtra pressi vassimistest eksitada. See mees oli juudi rahvusest filosoofiaprofessor Theodor Lessing (1872–1933). Lessing kogus Haarmanni juhtumi kohta materjali ja pakkus ennast kohtule eksperdiks. Kuid kõrk ja ennasttäis õigusemõistmiskants ei tahtnud ühest juudi „följetonistist” midagi teada. (Ärgem unustagem, et tollal oli psühholoog veel sõimusõna!) Nii öeldigi Lessingi abist ära, hiljem keelati tal osaleda protsessil ka vaatlejana. Sellest hoolimata analüüsis Lessing Haarmanni fenomeni täpsemalt kui ükski tema kaasaegsetest. Lessingi arvates peitub inimeses mõrvarlik loom, agressiivne nagu Haarmann, kuid tänu kultuuri mõjule on see taltunud. Peaks aga ühiskond koost lagunema — nii nagu see juhtus Esimese maailmasõja ajal —, ilmuvad otsekohe välja elajalikud mõrtsukad. Tagurlik ja upsakas Hannoveri kohus ning parempoolne press ei tahtnud sellisest teooriast midagi teada.

Ainult üks ajaleht – „Prager Tagblatt” – oli valmis avaldama Lessingi reportaaže kohtuprotsessist. Lessing heitis kohtunikele ette, et nad ei ole Haarmanni kuritegude psühholoogilise tausta selgitamiseks midagi ette võtnud. Pärast niisugust mõtteavaldust ei lastud Lessingit enam kohtusaali. See aga ei takistanud teda Haarmanni juhtumiga edasi tegelemast. Lessing osutus sõnavõimsaks analüütikuks. Nii kirjeldas ta oma raamatus „Haarmann. Ühe libahundi lugu” maniaki ning tolle armukese, noore ja alatu Hans Gransi suhteid. Lessingi väljendust mööda kasutas viimane nagu „hüään” ära Haarmanni rahalist toetust. Maniakk aga toetas noort vurlet selleks, et teda enda poole võita.
Enamasti on sarimõrvarid väga introvertsed, pelglikud unistajad, kellel on tõsiseid suhtlemisraskusi, ja mitte ainult vastassugupoolega. Nad jätavad sageli kummalise inimese mulje, kellest kui veidrikust eemale hoitakse või keda koguni pilgatakse. Sageli ei ole sarimõrvarite välimuses midagi tähelepanuäratavat. Poistetapjat Haarmanni tema kongis külastanud Theodor Lessing kirjeldas mõrvarit nii: „Pundunud ümaras näos vilgub paar sõbralikke loomasilmi, nina on nagu mugul, topeltlõug vajub särgikraele.” Lessingi sõnul sarnanes Haarmann pigem härjapõlvlase kui massimõrvariga.
„Saatanlik kavalus ebainimliku tungi teenistuses,” nii iseloomustas ta sarimõrvar Friedrichi Haarmanni.
Parempoolsed ei andestanud Lessingile tema tähelepanekuid, eriti aga seda, et ta ründas „Prager Tagblattis” 1925. aastal presidendiks valitud kulissidetagust mannetut kuju Hindenburgi. Fanaatilised saksa natsionalistid hakkasid Lessingit taga kiusama. Üliõpilased katkestasid tema loenguid hüüetega: „Juut välja Palestiinasse!” 31. mail 1926 sundisid natsionalistidest tudengid Lessingit loengu katkestama. Neile aplodeeris kogu reaktsiooniline Saksamaa.
Parempoolse pressi survel oli Lessing sunnitud oma loengutest loobuma ja ülikoolist lahkuma. 1933. aastal tapsid natsid Tšehhoslovakkiasse eksiili asunud Lessingi.
Psühhiaatrilise ekspertiisi tegemine usaldati professor Ernst Schultzele. 1924. aasta augusti algas Göttingeni psühhiaatriahaiglas kuus nädalat kestnud uurimine. 1. oktoobril 1924 tunnistas Schultze oma eksperthinnangus Haarmanni süüdivaks ja oma tegude eest vastutavaks.

Kohtuprotsess Friedrich Haarmanni ja Hans Gransi Hannoveri maakohtus algas 4. detsembril. Selgusetuks jäi, kuidas Haarmann oma ohvrid tappis. Maniakk ise rääkis ülekuulamiste alguses, et ta ei mäleta täpselt, kuidas ta kedagi tappis. Hiljem andis vastukäivaid tunnistusi. Kord rääkis ta, et tappis ohvri hammustusega kõrri, kui see ei õnnestunud, siis olevat ta ohvri kägistanud. Ka nautis ta silmanähtavalt temale kohtus osaks saanud tähelepanu. Haarmannile inkrimineeritud 27 mõrvast suutis kohus tõestada 24.
19. detsembril 1924 tunnistas kohus Haarmanni süüdi 24 inimese tapmises ja mõistis talle surmanuhtluse. Hans Grans kui kuritegude kaasteadja mõisteti 12 aastaks sunnitööle. (Teistel andmetel mõisteti ka Gransile surmanuhtlus, kuid hiljem asendati see eluaegse vanglakaristusega.) Surmamõistetud Haarmann hüüdis vandekohtunikele: „Tehke lühidalt, jõuludeks tahan ma olla taevas oma ema juures.”
19. aprillil 1925 kell 6 hommikul giljotineeriti Friedrich Haarmann Hannoveri vangla õues. Tema pead säilitatakse tänapäevani Göttingenis, nelja ajulõiku aga Münchenis. Haarmanni lahkamisel leiti, et tema ajukelme oli mitmes kohas kasvanud ajukapsli külge. Hilisemad uuringud on näidanud, et ka aju defektid, teatud haigused või ajutraumad võivad mõjutada inimese käitumist, muuta teda agressiivseks ja tapahimuliseks. Kuid see on juba teine teema, millele me siinkohal ei saa pikemalt peatuda.
Haarmann oli esimene sarimõrvar noil aastatel, kes oli oma „turuväärtusest” täiesti teadlik. „Kui ma niisama oleksin surnud, siis oleks mind maha maetud ja keegi poleks minust midagi teadnud, nüüd aga – Ameerikas, Hiinas, Jaapanis ja Türgis – mind tuntakse kõikjal,” rääkis Haarmann vanglas. Ta soovis, et teda oleks hukatud surisevate kaamerate ees. „Siis oleksid kõik inimesed näinud, et ma olen surnud. Ameerikas oleks mind kinos näidatud, sest ma olen ju üsna kuulus!” kelkis Haarmann. Ka kavatses ta romaani kirjutada. „Jaa, seda ma teen, me müüme raamatu maha ja teenime palju raha, meist saavad miljonärid.” Honorari eest saadud raha eest oleks tulnud talle püstitada mälestussammas. „See oleks vaatamisväärsus ka veel tuhande aasta pärast, inimesed tulevad ja imetlevad seda.”

©Peter Hagen