Sarimõrvar Joseph Kallinger
Joseph sündis 11. detsembril 1936 Philadelphias. Austria immigrandid Stephen ja Ann Kallinger lapsendasid ta 1938. aastal. Väikemehel oli raske lapsepõlv, kasuvanematelt sai ta pidevalt kolki, teda tümitati lausa haamriga ja lubati ära kastreerida. Suvel 1944 ähvardas kamp vanemaid poisse teda noaga ning kuritarvitas seksuaalselt. See viis selleni, et Kallinger hakkas masturbeerima, hoides seejuures teises käes rusikasse surutud nuga.
17-aastaselt abiellus Joseph esimest korda. Tormilise suhte viljana sündis kaks last, aga 1956. aastal jättis naine oma mehe maha ja läks teise juurde. Aasta hiljem kahtlustati Josephil ajuhaigust ning ta saadeti haiglasse. Uuringud näitasid, et tal on „psühhopatoloogilised närvitalitluse häired“. Uuesti abiellus Kallinger aprillis 1958. Varsti pärast seda pistis ta oma maja põlema, saades „lisasissetulekuna“ 1600 dollarit kindlustusraha. Aasta hiljem üritas mees enesetappu, toimetati taas haiglasse ja lasti sealt peagi jälle vabaks. Seejärel pani ta oma pere uue kodu põlema koguni neljal korral: kaks korda aastal 1963, ühe korra augustis 1965 ja lõpuks oktoobris 1967.
1972. aastaks oli Kallingeridel kokku kuus last, neist kaks mehe esimesest abielust. 23. jaanuaril kõrvetas ta vanema tütre kintsu kuuma triikrauaga karistuseks selle eest, et tüdruk oli kodunt ära jooksnud. Kallinger vahistati nädal hiljem, kuid leiti, et enne kohtuprotsessi tuleks tema vaimset seisundit uurida. Seda tehti kaks kuud ning tunnistati mees siiski süüdivaks. Lapse väärkohtlemise eest määrati jõhkardile 4 aastat tingimisi koos psühhiaatrilisele sundravile saatmisega.
1974. aastaks olid asjad nii kaugel, et Kallingeril tekkisid pidevalt hallutsinatsioonid. Ta vestles oma kehast eemal asuva peaga (keda ta nimetas Charlieks) ning sai „isiklikke näpunäiteid Jumalalt“. Jumalikud juhised käskisid tal poisse tappa ja neilt genitaale ära lõigata. Selle nõudmise täitmise usaldas ta 26. juunil oma 13-aastasele pojale Michaelile. Kui Joseph Michaelit appi palus, oli poiss õhinal nõus. 11 päeva hiljem tapsid nad Philadelphias Puerto Ricost pärit nooruki Jose Collazo. Kõigepealt piinasid nad ohvrit ja siis lõikasid tal peenise küljest.
Järgmisena jäi maniaki pilk pidama ühel omaenda lapsel, Joseph juunioril. Korra oli ta püüdnud pildistamise ajal poissi kaljuservale meelitada, kuid see ei õnnestunud. 25. juulil võttis ta mõlemad pojad süütamisretkele kaasa. Kallinger püüdis Joe juuniorit põlevasse vagunelamusse sulgeda, kuid seegi katse läks nurja. Kolme päeva pärast õnnestus isal ja Michaelil poiss ühel lammutusplatsil ikkagi tappa; laip leiti 9. augustil. Kallinger kuulati mõrvas kahtlustatuna üle, kuid lasti tõendite vähesuse tõttu vabaks.
Sel sügisel hakkasid isa ja poeg otsima ohvreid juba kaugemalt. 22. novembril tungisid nad ühte majja New Yorgi osariigis Lindenwoldis, aga ei leidnud sealt kedagi.
Järgmisel retkel avastati ühest majast Joan Carty. Naine seoti voodi külge ja Joe Kallinger vägistas ta. 11 päeva hiljem ähvardati noaga viit pantvangi Pennsylvania osariigis Susquehannas. Nad seoti kinni ja rööviti paljaks. Ning pärast seda, kui Kallingerid olid ühel naisel rinna lõhki lõiganud, said nad raha ja väärisesemeid 20 000 dollari väärtuses. Tagasiteel tegid nad vahepeatuse Marylandis, kus isa ja poeg hoidsid ühte naist tema majas kinni ja sundisid teda relva ähvardusel Josephit oraalselt rahuldama. 6. jaanuaril korrati ühe teise naisega sedasama rituaali New Jersey osariigis Dumontis.
Kahe päeva pärast tungis Kallinger koos pojaga ühte majja New Jersey osariigis Leonias. Nad sulgesid 8 inimest relvaga ähvardades majja ja panid selle põlema. Meditsiiniõde Maria Fasching oli enne seda surnuks pussitatud, kuna ta keeldus täitmast Josephi käsku lõigata maha ühe ohvri peenis. Sellelt kuriteopaigalt jalga lastes aga käitusid Kallingerid ettevaatamatult, jättes maja lähedale vedelema ühe oma verise särgi. Võmmid jõudsid särgi omanikule jälile ning 17. jaanuaril võttis politsei eriüksus Kallingerid kinni. Kahe kuu pärast kuulutati Michael Kallinger süüaluseks, kuid siiski „võimeliseks end parandama“, kusjuures tasuks kahe röövi ülestunnistamise eest talle mõrvasüüdistust ei esitatud. Detsembris 1982 vabastati Michael oma 25. sünnipäeval vanglast tingimisi karistusega.
Esimene kohtuprotsess Joseph Kallingeri üle lõppes Pennsylvanias juunis 1975, ilma et vandekohus oleks otsusele jõudnud. 3 kuu pärast toimunud istungil mõisteti mees süüdi 9 raskes kuriteos ning talle mõisteti 80 aastat vangistust koos võimalusega saada amnestiat 30 aasta pärast. Üks kohtunikest nimetas teda kurjaks, kohutavaks ja täiesti hukka läinud meheks. New Jersey osariigis toime pandud mõrva eest mõisteti Kallingerile oktoobris 1976 eluaegne vanglakaristus.
Maniaki vägivallateod jätkusid ka vangistuses, kus ta märtsis 1977 ennast põlema pani. Kuu aega hiljem ründas ta üht vangi ja üritas tulekahju tekitada. Märtsis 1978 tungis ta teisele vangile kallale ja lõikas tal kõri läbi, kuid mees jäi siiski elama. Kümmekond päeva hiljem teatas Kallinger teleintervjuus, et tahab kõik inimesed maamuna peal maha lüüa ja siis ennast ära tappa, „et saada Jumalaks“.
Jaanuaris 1984 mõisteti Kallinger süüdi Jose Collazo ja omaenda poja Josephi tapmises, mille eest mees sai lisaks kaks eluaegset vangistust. Pärast seda, kui Kallinger oli mitmel korral üritanud endalt elu võtta ning pidanud „religioosseid“ näljastreike, paigutati ta 1990. aastal mõneks ajaks kriminaalkurjategijate vaimuhaiglasse. Sealt viidi maniakk tagasi vanglasse, kus ta 26. märtsil 1996 suri, lämbudes omaenda okse sisse.
©Peter Hagen
