Eesti narkomuulade hale reis Peruu vanglasse

8 minutit lugemist

Kuulus kirjanik Ernest Hemingway on öelnud, et igas sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast. Tänapäeval võib väikese liialdusega öelda, et pea iga riigi vanglas istub vähemalt üks eestlane. Ainuüksi Lõuna-Ameerika vanglates kandvat karistust hinnanguliselt 30 eestlast (täpset arvu ei tea keegi). 2013. aasta oktoobris lisandus sellele värvikale seltskonnale veel kaks vahvat õrnemast soost tegijat.

Reedel 4. oktoobril 2013 levis interneti ja meedia kaudu kulutulena uudis kahest eesti neiust, kes tabati narkootikumilastiga Peruus Cuscos Alejandro Velasco Astete rahvusvahelisel lennuväljal (Peruu uudisteportaalis Peru21 oli see uudis isegi austusväärsel 10. kohal). Need tragid neiud, kes otsustasid kaugel Peruus endale nime teha, olid Anne Maarja Gross (tollal 19) ja Anneli Kolk (tollal 22). Kohaliku meedia väitel vedas kaht noort neiut alt närv.
„Latina Press” kirjutas, et kaks eestlannat hakkasid lennujaamas närviliselt ja kummaliselt käituma, misjärel narkopolitsei hakkaski nende vastu huvi tundma ja otsustas nende pagasit kontrollida.

See pilt on tehtud 2013. aasta 31. augustil. Anne Maarja kelmikalt sümboolsete trellide taga naeratamas. Kas juhuslik motiivivalik või läheneva saatusliku sündmuse eelaimus?

Kohaliku uudisteportaali Peru 21 väitel oli tegemist rutiinse kontrolliga – Anneli ja Anne Maarja kohvriseintelt ja kaane alt leiti aga kokku 5,815 kilo narkootikumi. Kiirtestiga veenduti, et tegemist oli kokaiiniga. Eestlannadel oli plaan kokaiiniga lennata Cuscost Lima kaudu Brasiiliasse Rio de Janeirosse, kinnitas Peruu politseiorganisatsioon.
Peruu ajaleht „Libreprensa“ kirjutas, et tegemist on esimese korraga, mil narkopolitsei on selles lennujaamas tabanud Eesti kodanikest narkomuuli, varem on vahele jäänud näiteks Itaalia, Hispaania ja Tšehhi kodanikke. Kõigest mõni kuu enne Annelit ja Anne Maarjat, 6. augustil 2013 olid Lima rahvusvahelises lennujaamas 11 kilogrammi kokaiini vedamise eest arreteeritud šotlanna Melissa Reid ning põhjaiirlanna Michaella McCollum Connolly. Kogus, mida püüdsid Euroopasse smugeldada Suurbritannia alamad, oli eestlannade omast kaks korda suurem ja brittide puhul olid kokaiinipakid kohvris ka selgelt näha. Kuid ikkagi nautisid „Peru Two“ nime all staarikuulsuse omandanud Reid ja McCollum Connolly juba kõigest kolm aastat hiljem vabadust ning üks neist andis välja ka raamatu „Sa ei näe enam iialgi päevavalgust“.
Briti ajaleht „Telegraph“ edastas, et kohtu alla antud 20-aastasi naisi ähvardab süüdimõistmisel kuue aasta ja kaheksa kuu pikkune vangistus. Briti ajaleht kirjutas, et enamik välismaalastest narkomuulasid saadetakse kurikuulsasse Santa Monica naistevanglasse, heal juhul on neil võimalik aga pääseda ka kaasaegsesse Ancon 2 naistevanglasse. Enamik vanglaid on Peruus räpased, osa kinnipeetavaid peavad magama põrandal, levivad nakkushaigused ja kohati ka HIV…

* * *

Lugu ise hakkas jumet võtma 2013. aasta augusti lõpus, kui mõlemad neiud rääkisid tuttavatele, et nad lähevad varsti Hispaaniasse tööle. Küsimuse peale, kuidas selline reis üldse teoks võiks saada, kui neil isegi sõiduraha pole, vastas Anne Maarja, et reis tehakse neile välja, pidamata vajalikuks üksikasju täpsustada.
Huvitav, huvitav, Hispaanias, kus tööpuudus noorte hulgas on paiguti 25 protsenti, leidub äkki keegi õilis naisterahvas, kes on nõus kahele eesti näitsikule kinni maksma lennukipiletid Tallinnast Hispaaniasse, pakkuma neile seal tööd, mille tasust jätkuks nii sinnasõidu hüvitamiseks, palgaks, kui ka kojusõiduks. Vähe sellest, tüdrukutel polnud isegi nii palju raha, et passide vormistamise eest riigilõivu maksta. Ja taas leidus keegi õilishing, kes kandis neidude sõbranna kontole vajaliku summa, sest asjaosalistel endil pangaarvet polnud. Lõpuks said passid korda, lennukipiletid tellitud ja reis tundmatusse võis alata…
Siis juhtus aga väike äpardus. Tegelikult oli too tundmatu heategija ostnud piletid 25. septembriks, tüdrukud arvasid millegipärast, et lend toimub neljapäeval 26. septembril. Kolmapäeva õhtul helistati Hispaaniast ja tunti huvi, miks tüdrukud ei saabunud. Kuludest mitte hooliv tundmatu heategija ostis kähku uued piletid järgmiseks päevaks. Neljapäeval, 26. septembri õhtul korjasid Anne Maarja ja Anneli oma vähesed reisikodinad kokku, tegid õhtul ühes Tallinna baaris aega parajaks ja sõitsid siis öösel lennujaama, et varahommikul lennata Helsingisse ja sealt edasi Hispaaniasse. Mis edasi juhtus, võib ainult oletada. Teada on see, et 27. septembri õhtul lõbutsesid neiud juba Hispaanias, kus nende lahke võõrustaja(nna) olevat neile välja käristanud. Anneli saadetud sõnumi järgi pidid nad järgmisel päeval tööle asuma. See tähendab 28. septembril – laupäeval?

Cusco lennujaam.

Veel Tallinnas vabaduses viibides rääkisid sõbrannad ka pisut oma tulevasest tööst. Nad pidavat hakkama mingis laos riideid sorteerima. Kogu see jutt tundus mitte ainult kummaline, vaid väga kahtlane. Võib oletada, et tüdrukud teadsid juba enne reisi, mis neid tegelikult ees ootab. Millal nad Hispaaniast lahkusid ja Peruusse jõudsid, polnud esialgu teada (võimalik, et juba 28. septembril). Samuti ka see, kes ja millal neile Cuscos andis üle selle kurikuulsa lilla kohvrikese, mis sisaldas 5,815 kg kokaiini. Eesti narkoturul oleks selle koguse müügituluks kujunenud 581 500 eurot. Kui aga arvestada asjaoluga, et narkodiileritel on heaks tavaks „kliendi tervise huvides“ kokaiini kõikvõimalikul viisil lahjendada, siis oleks see summa olnud võib-olla isegi poole suurem. Kui palju aga oleksid tüdrukud selle kauba edasitoimetamise pealt teeninud? Hiljem tunnistasid tüdrukud, et kumbki oleks saanud 3000 eurot. Ja kui suur oleks olnud tõenäosus, et meie töökad narkomuulakesed oleksid õnnelikult Rio de Janeiro kaudu Hispaaniasse tagasi jõudnud? (Polnud ka teada, kas narkolast oli mõeldud koguni Eestisse toimetamiseks.) Operatsiooni „KOKA“ edu tõenäosus oleks nii või teisiti olnud ümmargune null. On ilmselge, et kaks nii noort naist, kellel oli Euroopast Peruusse saabudes kaasas ainult üks kohver, oleks ükskõik millise lennujaama (tolli)töötajatele silma hakanud. Kui neiud ka oleksid Cuscos edukalt lennukile pääsenud, siis Limas või nii suures lennujaamas nagu Rio de Janeiros oleksid nad igal juhul vahele jäänud. Eriti kahtlane oleks tundunud muidugi asjaolu (Cusco lennujaama töötajate vaatevinklist), et noored reisihuvilised kaugest Eestist tahtsid sõita Peruu pealinna Limasse ainuüksi selleks, et sealt edasi (vahemaandumisega Sao Paulos) Rio de Janeirosse lennata. Milleks selline suur ring? Kui tüdrukute reisisihiks oleks olnud Rio de Janeiro, siis Euroopast saab sinna ju ka otse lennata!
Ja veel üks huvitav moment. Kui Peruu narkodiilerid oleksid tõepoolest tahtnud kokaiini Brasiiliasse toimetada, oleksid nad valinud teised inimesed, teised vahendid ja teised viisid. Või mängiti tüdrukud teadlikult ette, et keegi teine veelgi suurema noosiga oleks üle pääsenud? See variant ei ole kuigi tõenäoline, sest Cusco-Lima on Peruu siselennuliin.
Olid selle juhtumi tagamaad millised tahes, kuid tüdrukute nõustumine sellise afääriga oli pehmelt öeldes arulage. Teisalt pole selles ka midagi üllatavat, sest nii Anne Maarja kui Anneli IQ oli klassikaliste kriteeriumite järgi üpriski raskesti määratletav. Kumbki ei käinud tööl, õhtud veetsid näitsikud tavaliselt suvalistes baarides, kus vähem või rohkem tuttavad noormehed neile välja tegid. Seejärel veedeti öö sageli poolõe pool, et järjekordset peatäit välja magada… Kuid siiski ka midagi positiivset. Mõned ühised huvid neidudel siiski olid: suitsetamine, napsitamine (loomulikult kellegi kulul), juuste värvimine ja tuttavate üllatamine eriskummaliste pisut lesbiliste soengutega.
Anneli mobiili kaudu 26. sept. 2013 saadetud sõnumid. (Kirjaviis muutmata.)
„Lähen nûûd…. Ja mälestus sest suvest kaasa viin minu päev on korda läînud ..nägin keda soovisin ja vutsti jess kui hea on olla jäen teid igatsema kallikesed”
4. oktoobril 2013 kl 3 öösel kohaliku aja järgi saatis Anne Maarja Facebooki kodulehele järgmise sõnumi:
„nunii nuniin varsti siis kodumaal tagasi ..vaikselt ring peale tehtud sellele ime ilusale maamunale igatsen v´ga kodu j´rele ja sealsete nunnukeste j´rgi“.
Ja teine postitus:
„nu jh noh kõik tuleb järgi proovida …varsti proovin veel üht kuid sellest ma ei räägi .. ma lihtsalt lähen ja vaatab mis saab .. siiski me elame vaid korra“

Cusco naistevangla.

Kui armas… seda lugedes tikub pisar silmanurka: lihtsal eesti tüdrukul tuli lihtsalt tuju ja ta sõitis lihtsalt mõneks päevaks Lõuna-Ameerikasse… Mis seal ikka kauem passida, pole ju seal sittagi vaadata!
Pärast selle sõnumi postitamist oli mõlemal neiul jäänud aega vabaduses veel napilt paariks tunniks. Kell 4.20 kohaliku aja järgi läks Anne Maarja koos sõbrannaga Peruu lennukompanii LAN Peru registreerimisleti nr 57 juurde, näpus piletid Limasse, et sealt lennata teise lennukiga (vahemaandumisega Sao Paulos) edasi Rio de Janeirosse. Valves olnud narkopolitseinikud oleksid pidanud olema kas poolpimedad või kohtlased, kui end närviliselt ülalpidavad noored reisihuvilised poleks neile juba sekundi jooksul silma hakanud.
Mis edasi sai? Eeluurimisvangistus… kohus… vangla.
Kohus mõistis neidudele 8 aastat ja 8 kuud vanglakaristust. Palju suuremaks probleemiks kujuneb pärast neidude vabanemist kodumaale tagasõit, milleks neil pole raha. Kuid pole hullu, asjade käiku võib juba praegu ette aimata.
2011. aastal kattis TV3 Venezuela vanglast vabanenud ehtsa ja eestimaise Keilast pärit narkodiileri Eestisse sõidu lennukipiletid, tingimusel, et ta on nõus andma kaheosalises saates „Eesti narkomuulad“ põhjaliku intervjuu. Nii võib arvata, et järjekordse pinnavirvenduse tekitamise nimel meie kodumaises unises meediatiigis toimetatakse ka need kaks eksinud voonakest millalgi ja kellegi kulul tagasi kodutanumale, kus nad siis nuuksudes ja pisaraid pühkides mõnes TV-saates oma eksirännakuid kirjeldavad.
Karistust on jäänud muulakestel kanda 3. juunini 2022. Esialgu…

Tunnuspildil: Arreteeritud narkomuulakesed  Anneli ja Anne Maarja teel Cusco lennujaama politseijaoskonda.

MAAJA

NB! Seoses üleüldise koroonapaanikaga võib ajakirja „Maaja” ostmisel probleeme tekkida, sest mõnes kaubandukeskuses on ka R-kioskid suletud. Küll on ajakiri aga müügil bensiinitanklates ja Prisma ja Selveri ajakirjandusletis.
Rimist pole mõtet „Maajat” otsida, sest see ülivaga kaubanduskett meie ajakirja müügile ei võta. Sellises olukorras on palju mõttekam ja mugavam ajakiri meie kodulehekülje kaudu tellida.

0

Your Cart