Dr Goebbelsi kümme küsimust

1926. aasta novembri algul saabus dr Joseph Goebbels (1897–1945) Suur-Berliini, mille uueks gauleiteriks (s. t. natside Berliini organisatsiooni juhiks) oli NSDAP ta määranud. Dr. Goebbels leidis ulualuse abielupaar Steigerite pool. Võluvast korteriperenaisest sai varsti väikest kasvu ja kõhetu doktori kui innustunud võitleja suur austaja. Uue gauleiteri käsutusse ei antud mitte ainult igati ontlik poissmehekorter; ta võis vabalt liikuda ka pererahva ruumides. Kõige rohkem vaimustas dr Goebbelsit Steigerite salongis asuv suur kolme poolega peegel, mille ees ta hakkas harjutama miimikat ja žeste. See polnud tühipaljas tembutamine – kätteharjutatud poose kasutas Goebbels oma hilisematel esinemistel.

Berliin oli 1926. aastal natsipartei häbiplekk: NSDAP kontorid äärelinnades olid inimtühjad, tänavail marssisid täiesti karistamatult kommunistid ning kohalikel valimistel hääletas NSDAP poolt vähem inimesi, kui parteil oli Berliinis liikmeid. Natsid said aru, et Saksamaal võimu haaramise vältimatu eeldus on kõigepealt riigi suurima linna elanike enda leeri meelitamine. Hitler mõtles pikalt, kellest võiks saada natsipartei peamine müügimees Berliinis. Tema valik langes 28-aastasele natsionaalsotsialistist ajakirjanikule, kellega Hitler oli veidi varem kohtunud. Joseph Goebbels oli pühendunud ja töökas, intelligentne ja jõhker ning kaalutlev ja spontaanne. Kõige olulisem oli aga see, et ta oli Hitleri fanaatiline austaja. 28. oktoobril 1926 määras Hitler Goebbelsi NSDAP Suur-Berliini gauleiteriks.  Toonases üsnagi „punases” Saksamaa pealinnas oli tollal kõigest 500 natsipartei liiget. Dr Goebbelsi määramisega NSDAP gauleiteriks algas natside „võitlus Berliini pärast”. 1926. aasta novembris astus Goebbels Berliini Anhalteri raudteejaamas rongilt maha. 16 aastat hiljem hakati sealtsamast juute koonduslaagritesse küüditama, kuid 1926. aasta sügisel olid Kolmas riik ja holokaust veel kauge tulevik. Goebbels oli saabunud Euroopa suuruselt teise linna, mis oli jõukas ja elav. Selles kontrastide linnas elas neli miljonit inimest. Tohutu rikkus toretses kõrvuti ülisuure vaesusega. Öösel valitsesid linna lõbusad kabareed, filmide esilinastused ja metsik ööelu, päeval marssisid tänavail valjuhäälsed kommunistid. Linn oli täis neoonsilte ja loosungeid ning ärireklaamid võitlesid igal tänavanurgal klientide tähelepanu eest.
Kuid esialgu oli natside tulevik Berliinis veel väga tume – tõeline võimuvõitlus seisis alles ees. Pärast vanglakaristust 1923. aasta putši eest oli Hitleril keelatud avalik esinemine paljudes Saksa linnades. Kuid mitte Goebbelsil. Väike lonkav doktor oli Berliinis tundmatu, seepärast tuli kõigepealt tähelepanu äratada. Kõige paremini sobis selleks propaganda ja terror kui propagandavahend (hiljem juba propaganda ja gestaapo). Esialgu kuulusid dr Goebbelsi võimuvõitluse põhiarsenali kõned, kõned ja veel kord kõned, mis vaheldusid pidulike suurürituste ning SA löögirühmade ulja ja ähvardava marsiga. Tähelepanu köitmiseks provotseeriti ka kaklusi.

Esimene peaproov toimus 1927. aasta veebruaris Pharussäleni lokaalis, kommunistide kihutuskoosolekute meelispaigas. Dr Goebbels saabus kohale logiseva autoga. Kõik sujus plaanipäraselt. Kui punased püüdsid Goebbelsi kõnet katkestada, läks mölluks. Kakluses sai vigastada 83 kommunisti ja tosin natsi. Dr Goebbels oli tulemusega rahul.
Goebbels järeldas, et Berliin pole muud kui üks suur patupesa. Ta vihkas tõsiasja, et see linn oli kommunistide ja sotside kants ning ka kodu riigi suurimale juudikogukonnale. Berliinis elas 180 000 juuti, kel oli tugev mõju linna kultuuri- ja majanduselule. Kohe pärast Berliini saabumist asus Goebbels ammendamatu energiaga talle pandud ülesannet täitma. Esimese asjana hakkas Goebbels Berliinis välja andma uut parteiajalehte „Der Angriff“ (Rünnak). Ajalehe nimi oli valitud kooskõlas selle ülesandega: rünnata karmilt ja lakkamatult natside poliitilisi vastaseid. Ajalehe esimesed numbrid aga valmistasid Goebbelsile suure pettumuse. Tema sõnutsi oli leht sama huvitav nagu Käseblatt, st paber, mille sisse Saksa juustumeistrid juustu pakkisid.
Goebbels kutsus appi natsipartei liikmelise orkestri, ostis vana Opeli veoauto ja hakkas linnas kihutuskõnesid pidama. Meelitades muusikaga ligi hulganisti kuulajaid, astus keevalise loomuga Goebbels varsti veoautokasti ning hakkas sealt kõigi ja kõige vastu mürki pritsima. Oma osa said nii juudid, kommunistid, keskklass, eliit kui ka sotsid. Nõnda sõitis ta mööda linna mitu kuud, levitades viha, sarkasmi ja mürgist laimu.
„Doktor Goebbels on väike ja tõmmu, fanaatiliste silmade ja õhukeste huultega,“ kirjutas üks ajakirjanik pärast partei korraldatud miitingut.
Meediakanalite tähelepanu keskmesse sattumine oli just see, mida Goebbels vajas. Kasutades löögirusikana natsipartei kõrilõikajaid ja SA mehi, korraldas Goebbels kokkupõrgete provotseerimiseks tõrvikurongkäike nimme just kommunistliku meelsusega linnaosades.
„Berliin vajab sensatsiooni nagu kala vett,” kirjutas Goebbels oma päevikus, „see linn elab sensatsioonidest ja igasugune poliitiline propaganda jookseb liiva, kui ta sellega ei arvesta.” Järgmisel päeval teatasid õllesaalis toimunud kaklusest kõik Berliini ajalehed esimesel leheküljel.
„Nüüd tuntakse meid linnas,” juubeldas Goebbels. Saada iga hinna eest tuntuks – see oli natside loosung noil päevil. Küll hiljem jõuab kaklusi ja intsidente näidata sobivas valguses!
Goebbels oskas meisterlikult publikut üles kütta, rüütades kõik parteilise propaganda kütkestavasse vormi. Ta oli üks esimesi, kes taipas, millist kasu võib igasugustest skandaalidest lõigata. Oma oraatorikarjääri alguses pidas Goebbels miitingut luhtaläinuks, kui kellelgi nina veriseks ei löödud.
20. märtsil 1927 korraldasid 700 SA meest Berliinis esimese ulja marsi, mis lõppes sellega, et mitmes kesklinna kohvikus löödi nägu üles külastajatel, kellel oli juudi väljanägemine. Võttis aega, mis võttis, kuid natside tuntus hakkas kasvama. Samal ajal suurenes Saksamaal töötute hulk. Hoolimata natside aktiivsest kihutustööst ei vaibunud ajakirjanduses õelad rünnakud natsionaalsotsialistliku liikumise vastu. Veel polnud natsidel võimalik kõigi poliitiliste vastastega arveid õiendada või suud kinni lüüa nendel, kes kuulutasid, et Hitler tähendab sõda.

Kes oli Hitler 1920-ndate aastate algul, kui NSDAP alles loodi?
Kohalik marurahvuslane ja ei midagi muud. Väljaspool Münchenit oli Hitler sama hästi kui tundmatu. Oma esimestel ülesastumistel jättis rämeda häälega räuskav tulevane Saksa ebajumal paljudele kuulajatele üpris napaka mulje.
Kuid kuulajaid ta leidis ja ajapikku (eriti pärast 1923. aasta putši ja vanglakaristust) üha rohkem. Selle põhjuseks polnud mitte Hitleri isiksuse veetlus, vaid see, et ta rääkis seda, mida kuulda taheti. Kui enne Müncheni mässu tekitas Hitler kuulajates üsna vastuolulisi tundeid, siis pärast vanglast vabanemist ümbritses teda saksa rahva huvide eest võitleja märtrioreool. Aegamööda hakkas suurenema nii Hitleri pooldajate kui natside miitingutel osalejate arv. Aga ilma ohjeldamatu vägivallata ja suurtöösturite toetuseta poleks natsid eales võimule pääsenud.

Juba 1930-ndatel aastatel levis Euroopas legend, mille järgi Hitler olevat ennast võimsaks rääkinud. Selle väitega seoses tuleb rõhutada üht olulist momenti: Hitleri kõned hakkasid masse hullutama alles pärast tema võimuletulekut ja mida suurem võimutäius füüreri kätte koondus, seda suuremasse ekstaasi sattus kõnelevat Hitlerit kuulav rahvahulk.
16. novembril 1928 astus Hitler esimest korda üles avalikul miitingul Berliinis. Hiiglasuur Berliini Spordipalee oli puupüsti rahvast täis. Kuid natsifüüreri esinemine ei avaldanud mingit muljet. Hitleri kõne oli uskumatult vilets, kuulajate üleskruvitud meeleolu langes kiiresti.
„Üleüldine pettumus äratas lausa kaastunnet,” märkis järgmisel päeval ajaleht „Frankfurter Zeitung”. Mis imeline muudatus toimus rahva teadvuses pärast Hitleri võimuletulekut? Kas sakslased olid paugupealt unustanud kõik selle, mida nad füüreri kohta teadsid ja millisena nad teda tegelikult olid näinud? Kindlasti mitte, kuid nüüd oli Hitler võim, mis on masse lummanud läbi aegade. Füürerit ümbritsenud võimuoreool ja Goebbelsi loodud propagandamüüt rahva hulgast tõusnud juhist äratas masside lambateadvuses juhile kuuletumise ürgse instinkti!

Nüüd polnud Hitler enam rämeda häälega räuskav ja poseeriv fanaatik, vaid saksa rahva juht! Lihtne sakslane ei saanud massimiitingul jääda ükskõikseks, kui füürer rääkis vajadusest taastada Saksamaa võimsus, tema koht Euroopas. Miks mitte aplodeerida, kui lubatakse parandada elatustaset ja kaotada tööpuudus! Natside massimiitingutel avaldasid kindlasti suurt mõju Hitleri äärmiselt temperamentne, võiks öelda, et sakslase kohta lausa ebatüüpiline esinemine, mõjukad žestid, kaasakiskuv ja sütitav kõnemaneer. Tema kõne ajal oli võimatu magama jääda. Hitler äratas massides selle jõu, mis paneb karja juhtoinale kuuletuma. Hitler ei eksinud, kui ta ütles: „Mass on nagu naine, ta allub meelsasti jõule.”
Hitleriga võrreldes on tema ustavast propagandaministrist meil aga märksa vähem teada.
Lääne ajaloolased on õigustatult küsinud: mis oleks saanud Hitlerist ilma Goebbelsita? Tõepoolest, Goebbels võttis väga aktiivselt osa Hitleri võimuvõitlusest, pidas arvutuid kõnesid ning avaldas suurt mõju „avaliku arvamuse” kujundamisel.

13. märtsil 1933 nimetati 35-aastane dr Goebbels rahvahariduse ja propaganda ministriks (Reichsminister für Volksaufklärung und Propaganda). Ta oli Hitleri kabineti kõige noorem liige. Saksamaal algas kõigi avalike institutsioonide totaalne tasalülitamine. Lühikese aja jooksul sai Goebbelsist natside raadio- ja ajakirjandusimpeeriumi ainuvalitseja, kes ei tegelnud mitte ainult oma ministeeriumi juhtimisega, vaid vorpis ka ise artikleid ning pidas paatoslikke kõnesid. Kõnemehena oli dr Goebbels aga kuldsuu ja riukalik kasuist. Musta valgeks rääkimisel oli Goebbels ületamatu, jättes varju isegi Hitleri. Pealegi oli Goebbels see mees, kes silus nii mõnegi Hitleri lolluse või laitis maha füüreri ettevõtmisi, mis oleksid natside reputatsioonile kasu asemel kahju teinud…
Mitte miski ei iseloomustanud Goebbelsit paremini kui tema kõned. Sealjuures ei puudunud propagandaministri jutus isegi teatud selgus, konkreetsus ja oma loogika – tõsi küll, küüniku loogika. Samas on kõigis kõnedes midagi ühist: korduvad mõttearendused, vanad võrdlused, sama sõnavara. Igast Goebbelsi kõnest lausa õhkus viha ja põlgust kõigi teisitimõtlejate vastu ning halvasti varjatud irooniat nende aadressil, kellele kõne oli määratud.

Dr Goebbelsi lemmiksõnavarasse kuulusid sõnad „raud”, „ustavus” ja „veri”. Muide, sõna „veri” oli armas ka Stalinile ja Trotskile. Esimene rääkis üksikisikute „verest”, näiteks „Buhhartšiku verest”, teine rääkis meeleldi „verest auravast revolutsiooni kogemusest ”.
„Tõeline sotsialism ei tähenda kõigi võrdsust, vaid igaühe vajaduste rahuldamist,” kuulutas ka Goebbels. Või: „. . . Kui endise Riigipäeva ajal istungite raadioülekanded olid keelatud, siis oli see nende asi. Meie ei näe selles mingit ohtu,” kelkis propagandaminister avalikustamisega. Goebbels oli see, kes avastas ühe olulise info serveerimise põhimõtte – infot on kõige parem ette sööta konkreetsete kuvandite abil. Pööbel ihkab ohvreid ja sangareid. Goebbels tõestas oma põhimõtteid Horst Wesseli kuvandi loomisega.
Horst Wessel oli rünnakrühmlaste (SA) Sturmführer. 14. jaanuaril 1930 sai 22-aastane Wessel kommunistidelt kuuli pähe ning suri haavade tõttu 23. veebruaril. Kommunistide ja fašistide käsikähmlused olid suisa igapäevased nähtused, seetõttu hukkus sadu inimesi. Goebbels suutis Wesseli hukkumisest välja pigistada maksimumi. Wesseli matustel kuulutas Goebbels ta „sotsialistlikuks Kristuseks”. Võidakse küsida, et mis hea pärast?
Tuli välja, et Wessel oli kirjutanud sõnad laulule „Lipp kõrgele!” (Die Fahne hoch!), mis sai esiti SA, seejärel kogu Kolmanda Reichi mitteametlikuks hümniks. Wesseli surmapäeva hakati regulaarselt tähistama,
Hitler pidas sel puhul alati ise kõne, kandes rünnakrühmlaste vormi. Wesseli haua eest hoolitseti parteirahadega, Wesseli nimi anti ühele SS-diviisile. Pärast Hitleri võimuletulekut võis Goebbels juba laial rindel Wesseli kultust üleval hoida. Goebbel teadvustas endale suurepäraselt tõika – kui kummardamisväärt sangarit pole käepärast võtta, siis tuleb see lihtsalt välja mõelda!
Goebbelsi propagandal olid konkreetsed sihid: poliitiliste vastaste mustamine, valitsuse karm kriitika, ohjeldamatu antisemitism. Oma sihtgrupiks pidas Goebbels „laiu rahvamasse”, nii ta kuulutaski: „Me peame rääkima rahvale aru­saadavas keeles. Kes tahab rahvaga rääkida, peab olema rahva suuvoodriks.”

Goebbels lootis ka pärast NSDAP liikmeks saamist, et temast saab arvestatav literaat. Kuid peamiselt juutidele kuuluvad kirjastused ei huvitunud Goebbelsi tekstidest isegi Hitleri esimestel võimulolekuaastatel. Tõsi, nii oligi ainult esialgu. Kaasaegsete sõnul olid Goebbelsi oopused täis ülevoolavat sõnamulinat, ülepakutud paatost, sentimentaalsust. Kirjasõnas ei pääsenud Goebbelsi lapidaarsused mõjule, seevastu Goebbels-oraator suutis oma firmamärgiks kujunenud lapidaarsustega massid vaimustusest huilgama panna.
Goebbels erutus oma kõnede ajal ise ja suutis publiku samuti kiima täis ajada. Ta kõhetu kuju (1, 65 m) ja lonkurluse kompenseeris tugev selge hääl ja hea diktsioon, samuti hoogne žestide keel. Goebbels oli kätt proovinud arvamusajakirjanduses, ent tuule tiibadesse sai nn „üldhuvilehes” „Der Angriff“, mis teenindas „kõige laiemate rahvahulkade maitset”. Lehe deviis oli: „Elagu rõhutud, maha rõhujad!”. Goebbels kirjutas tähelepanu köitmiseks maksimaalselt räigelt, vilistades objektiivsusele. Uue väljaande propageerimiseks pandi huugama äge reklaamikampaania, Berliini tänavatel rippusid kolm plakatit. Esimesel plakatil oli küsimus: „Kas ründame koos?”, teine kuulutas: „Me ründame 4. juulil!”, kolmas plakat selgitas: „Der Angriff” (Rünnak) on uus saksa nädalaleht, mille deviis on „Elagu rõhutud, maha rõhujad!”. Toimetaja on dr Joseph Goebbels.
Ajalehel on poliitiline programm. Iga saksa mees ja saksa naine peab meie lehte tellima ja lugema!” Uus NSDAP ajaleht ründas kahes suunas – kõigepealt ässitati pööblit üles kehtiva demokraatliku riigikorra ehk Weimari vabariigi vastu, teiseks köeti üles antisemitismi. Goebbelsi lehte saatis peadpööritav edu, see sai partei peamiseks ruuporiks. Goebbels ei unustanud valimiseelsete kihutusmaterjalide (eriti plakatite) valmistamist. Paljud uurijad on seisukohal, et just Hitleri võimuletulekule järgnes plakatikunsti hiilgeaeg, kuigi seda viljeleti ka varem.
Goebbels jagas oma ministeeriumi osakondadeks, mis tegelesid avaliku kommunikatsiooni eri valdkondadega, nagu ajalehed ja välisajakirjandus, teatrid, kirjandus, filmitööstus ja kunst.
Tema alluvuses olid kolm osakonnajuhatajat, 350 töötajat ja 14 miljoni riigimarga suurune eelarve. Kuus aastat hiljem, 1939. aastal, töötas ministeeriumis üle 2000 inimese ja eelarve oli rohkem kui kümnekordistunud, ulatudes 187 miljoni riigimargani.
Goebbels ei olnud ministeeriumi nimega päris rahul. Tema eelistanuks nimetada selle kultuuri ja avaliku teabe ministeeriumiks, et varjata ministeeriumi tegelikku eesmärki, kuid Hitler oli järeleandmatu. Füürer suhtus propaganda pakutavatesse võimalustesse kirglikult ja pühendas oma raamatus „Mein Kampf“ kaks peatükki propaganda eesmärkidele ja vahenditele, varjamata seejuures oma suhtumist rahvasse.
„Rahvamasside vastuvõtlikkus on väga piiratud ja nende intelligentsus on vilets, kuid nende unustamisvõime on tohutu. Seetõttu peab propaganda, et olla tõhus, piirduma väga väheste kõnepunktidega ja kordama samu loosungeid nii kaua, kui igaühele on selge, mida sa tahad öelda.“
Hitleri lemmikplatvorm oma sõnumite edastamiseks olid massimiitingud, sest tänu oma oraatorioskustele oli ta võimeline allutama oma tahtele tohutuid rahvahulki. Goebbels töötas välja kommunikatsioonimeetodid, millega viidi natside sõnum kõikide sakslasteni, ükskõik kus nad viibisid. Muu hulgas hoiatas ta propaganda teaduseks muutmise eest ja nägi seda pigem kutseoskusena, mis tarvitas olukorrast sõltuvaid tööriistu.
„Ei ole mõtet diskuteerida propaganda üle: see ei ole teoreetiline küsimus. Propaganda on hea, kui see saavutab soovitud tulemuse, kuid halb, kui see ei saavuta soovitud edu,“ ütles ta.
Seni oli Goebbels pidanud tagama, et partei nime mainitaks ajalehtedes ja partei toetajaid aktiveeritaks rongkäikude ja massimiitingute kaudu, kuid nüüd oli temast saanud riigi juhtkonna lahutamatu osa. Juhtkonna eesmärk oli säilitada võim, ehitada üles natsiriik ning kaitsta selle väärtusi.
Seetõttu loobus Goebbels ka oma pikast nahkmantlist, mida ta oli kandnud oma tänavavõitleja-aastail. Nüüd kandis ta ülikonda ja ümbritses end nooblilt rõivastatud abilistega. Kuna natsid olid saanud võimule ja opositsioon oli likvideeritud, siis ei pidanud ka propaganda enam olema sama agressiivne.
Nüüd oli propaganda eesmärk säilitada sakslastes illusiooni natsismi ülimuslikkusest ja vältida mässumeelsuse teket. Selleks edastati sakslastele ainult | niisuguseid uudiseid, mis teenisid natside huve.
Uue seadusega keelustati välismaiste raadiojaamade kuulamine ja kõikides Saksamaa ajalehtedes seati sisse range tsensuur. Ajalehed said propagandaministeeriumilt suunised teemade kohta, millest ei soovitatud kirjutada.
1936. aastal vastu võetud peatoimetajate seadus, mille kohaselt natsid nimetasid ametisse kõik peatoimetajad ja maksid neile palka, tagas range parteilise kontrolli kõikide toimetuste üle. Ajakirjanikud pidid olema aarjalased, st poliitiliselt usaldusväärsed, ja õppinud ametit vähemalt ühe aasta. Juudi ajakirjanikud vallandati kohe. Töö kaotas umbes 1300 ajakirjanikku.
Ajalehest veel tõhusam massimeediakanal oli tollal raadio. Enne 1933. aastat oli igal Saksa liidumaal oma raadiojaam ning kohalikud natsijuhid kavatsesid need pärast võimuletulekut üle võtta. Hitler ja Goebbels mõistsid, et raadioeetri täitmist ei tohiks mingil juhul jätta kohalike parteiliikmete hooleks, ja viisid seetõttu kõik raadiojaamad propagandaministeeriumi alluvusse.
Goebbels tahtis vältida ohtu, et riigiraadio Reichs Radio muutub igavate parteiuudiste kanaliks, mida keegi ei kuula. Seetõttu hakkas riigiraadio tema nõudmisel mängima rohkesti populaarset muusikat ning tegi nii palju otsesaateid kui võimalik. Mida kuulatavam oli raadiojaam, seda tõhusamalt mõjusid muusika vahele pikitud natslikud sõnumid.
Tsensuur ja riiklik hukkamõist tabasid ka paljusid tolle aja suurimaid maalikunstnikke. Natside meelest väärastunud kunsti demonstreeriti suurel mõnitaval rändnäitusel, et sakslased võiksid kultuuri allakäiku oma silmaga kaeda.
1938. aastal käisid Hitler ja Goebbels koos ühel kunstinäitusel. Kahetunnise kunsti keskel viibimise järel olid nad enda sõnutsi šokeeritud: „Meile ei meeldinud ükski pilt. Füürer leiab, et need peaks konfiskeerima ilma mingit hüvitist maksmata. Mõne neist vahetame heade välismaa kunstnike tööde vastu,“ kirjutas Goebbels oma päevikus.
Füürer ei varjanud kunagi oma huvi kunsti vastu, kuid Goebbelsi suur kirg oli film. Ta teadis, et avalikkus ei soovinud tema poliitilist targutamist kuulata, seega tuli tal rahvale läheneda palju kavalamalt. Saksa filmitööstus kasvas kiiresti ja propagandaminister osales aktiivselt filmiprojektides.
Goebbels võis tänu võimupositsioonile üsna avalikult naisnäitlejaid ahistada, temast olenes ju filmiprojektide tulevik. Sõnum oli selge: kui mõni näitlejanna keeldub koos temaga casf/ng’u-diivanile heitmast, siis katkeb filmi tootmine kohe. Vähesed julgesid ettepaneku tagasi lükata ja väljaspool Berliini asuvates filmistuudiotes sai ministri hüüdnimeks „Babelsbergi sokk“.
1930. aastate lõpus jõudsid Saksa kinodesse antisemiitlikud filmid „Jud Süss“ ja „Igavene juut“. Filmides kujutati juudi rassi kui vargaid ja mõrvareid. Need linateosed ennustasid sünget saatust, mis juba mõne aasta pärast Euroopa juute tabas.
Enne Teise maailmasõja algust oli propagandal ülitähtis roll ka sõjaks valmistumises. Hitler käskis Goebbelsil luua Poolast ettekujutus kui agressiivsest riigist, mille sõdurid ründasid pidevalt Saksa piirivalvet. Sellega tagati saksa rahva heakskiit Poola ründamisele 1939. aasta septembris.
Sõda andis Goebbelsile võimaluse oma propagandakunsti üha edasi arendada. Sõja viimastel päevadel pidas ta just enda saavutuseks asjaolu, et varem nii isepäised ja individualistlikud Berliini elanikud jätkasid ootusetut võitlust ülekaaluka vaenlase, Nõukogude Liidu vastu.

* * *

18. veebruar 1943. Berliini Spordipalee on rahvast tulvil. Seekord on saalikaunistuseks üksainus loosung: „Totaler Krieg – kürzester Krieg” (Totaalne sõda – lühim sõda). Heledad prožektorikiired valgustavad presiidiumi, haakristilippe ja standarte. Kohe algab natside järjekordne propagandaetendus, milles mängib ainult üks näitleja – dr Goebbels. Too poliitiline mängur mõistis väga hästi, et pärast Stalingradi lahingut oli sõda sama hästi kui kaotatud. Või veel! Juba 1941. aasta augustis, kui fašistlik armee ei olnud veel tunda saanud kaotuse kibedust, näris dr Goebbelsi hinge nurjumise eelaimus. Kaudselt avaldus see nii tema päevikumärkmetes kui ka ajaleheartiklites. Kümme aastat oli see kuri lonkur olnud suure ajakirjandus- ja raadioimpeeriumi kõikvõimas valitseja. Kõik, sealhulgas ka sõda, oli dr Goebbelsile vaid karjääri tegemise vahend.
„Kuuldused on meie igapäevane leib,” kirjutas see õel deemon oma päevikusse sõja algul. Nüüd polnud enam muud üle jäänud, kui jätkata nii rahva kui enda petmist.

Dr Goebbels astub kõnepulti. Oma tavapärasel kõlaval ning selgel häälel kannab ta hiirvaiksele saalile ette „ilustamata pildi olukorrast”. Hoiatab õhtumaade kultuuri allakäigu eest, mida võib bolševismi eest päästa vaid radikaalsete abinõudega. Seletanud pikalt ja laialt rasket olukorda (kogu kõne kestis 1:44 tundi, oma esimese küsimuse esitas ta alles 1:26 tundi pärast kõne algust) tulevikuväljavaateid ja lootusi, asub dr Goebbels asja juurde ning esitab äärmise fanatismini viidud rahvahulgale kümme küsimust:
Inglased väidavad, et saksa rahvas on kaotanud usu võidusse.
Ma küsin teilt: Kas te usute koos füüreri ja meiega saksa rahva lõplikku ja totaalsesse võitu?
Ma küsin teilt: Kas te olete otsustanud järgneda füürerile võitluses võidu eest läbi paksu ja vedela, isegi kõige raskemate isiklike koormuste all?
Teiseks: Inglased väidavad, et saksa rahvas on võitlusest väsinud.
Ma küsin teilt: Kas te olete valmis koos füüreriga kodumaa faalanksina seisma võitleva Wehrmachti tagalas, jätkama seda võitlust metsiku otsustavusega ja vankumatult läbi kõigi saatuse keerdkäikude, kuni võit on meie käes?
Kolmandaks: Inglased väidavad, et saksa rahvas ei taha enam leppida valitsuse poolt nõutava ülemäärase tööga sõja heaks.
Ma küsin teilt: Kas teie ja saksa rahvas on otsustanud, kui füürer käsib, töötada kümme, kaksteist, vajadusel neliteist ja kuusteist tundi päevas, et anda kogu oma jõud võidu heaks?
Neljandaks: Inglased väidavad, et saksa rahvas on valitsuse totaalsete sõjameetmete vastu. Rahvas ei taha totaalset sõda, vaid kapitulatsiooni. (Hüüded: Mitte kunagi! Mitte kunagi! Mitte kunagi! Mitte kunagi!)
Ma küsin teilt: Kas te tahate totaalset sõda? Kas te tahate seda, kui vaja, veel totaalsemalt ja radikaalsemalt, kui me seda täna isegi ette kujutada oskame?
Viiendaks: Inglased väidavad, et saksa rahvas on kaotanud usalduse füüreri vastu.
Ma küsin teilt: Kas teie usaldus füüreri vastu on täna suurem, ustavam ja vankumatum kui kunagi varem? Kas teie valmisolek järgida teda kõikidel tema teedel ja teha kõik, mis on vajalik, et viia sõda võiduka lõpuni, on absoluutne ja tingimusteta?
(Rahvahulk tõuseb kui üks mees. Kohalolijate entusiasm puhkeb enneolematu ulatusega meeleavalduseks. Tuhanded hüüatused kajavad läbi saali: „Füürer käsi, me järgneme!“ Lõppematu heil-hüüete laine füüreri auks. Justkui käsu peale tõstetakse nüüd lipud ja standardid, mis on kõrgeim väljendus selle piduliku hetke puhul, millega massid austavad füürerit).
Kuuendaks: Ma küsin teilt: Kas te olete valmis nüüdsest alates kasutama kogu oma jõudu ja andma idarindele inimesi ja relvi, mida ta vajab, et anda bolševismile surmav löök?
Seitsmendaks küsin teilt: Kas te lubate, andes pühaliku vande rindele, et kodumaa seisab rinde tagalas tugeva moraaliga ja annab kõik, mida rinne vajab võidu nimel võitlemiseks?
Kaheksandaks küsin teilt: Kas te, eriti teie, naised, tahate, et valitsus tagaks, et ka saksa naised annaksid kogu oma jõu sõjategevuse käsutusse ja aitaksid, kus iganes võimalik, et vabastada mehi rinde jaoks ja aitaksite seega oma mehi rindel?
Üheksandaks küsin teilt: Kas te nõustute, kui vaja, võidelda kõige radikaalsemate meetmetega väikese ringi nahahoidjate ja spekulantide vastu, kes keset sõda rahu mängivad ja kes tahavad rahva viletsust omakasupüüdlikel eesmärkidel ära kasutada? Kas olete nõus, et see, kes sõjaaja seaduste vastu eksib, kaotab oma pea?
Küsin teilt kümnendat korda ja lõpetuseks: Kas te tahate, nagu natsionaalsotsialistlik parteiprogramm dikteerib, et just sõjas peaksid valitsema võrdsed õigused ja võrdsed kohustused, et kodumaa peaks solidaarselt võtma sõja raskeid koormaid oma õlgadele ja et neid peaksid võrdselt jagatama nii kõrged ja madalad, nii rikastele kui vaestele?
Kõne lõppedes hüüab Goebbels paatoslikult: „Nun Volk steh’ auf und Sturm brich los!” (Nüüd rahvas tõuse ja las puhkeb torm! Viimane paatoslik lause oli võetud saksa luuletaja Theodor Körneri 1813. aastast pärit poeemist „Mehed ja poisid”.)
Tervelt pool tundi andis Saksa raadio edasi massi juubeldamist…
Hiljem märkis Goebbels küüniliselt: „Idiotismi tund. Oleksin ma neile öelnud, et hüpake Columbushausi* kolmandalt korruselt alla, oleksid nad seda ka teinud.”

Mida öelda lõpetuseks? Mõtlemine ei kaitse veel rumaluse eest, kuid alati on kasulik meeles pidada, et loll ei ole see, kes teisi petab, vaid see, kes laseb end petta. Ja veel: ajaloos tehtud vigu tuleb hoolega tundma õppida, et uued põlvkonnad võiksid neid ikka ja jälle korrata. Vana mõttetera mundus vult decipi, ergo decpiatur (maailm tahab petetud saada, seepärast petetagu) on endiselt jõus.

* Aastatel 1932–33 ehitatud 9-korruseline äri- ja büroohoone Berliinis Potsdami väljakul.

* * *

Dr Goebbelsi viimane raadiokõne 21. aprillil 1945

Minu berliinlased ja rahvuskaaslased!
Möödunud pühapäeval alustasid bolševikud Oderi rindel oma suurrünnakut. Berliin on nende sihtmärk. Reichi pealinna vallutamine peab Stalinile andma tähtsa trumpkaardi liitlaste poliitilises mängus. Seega on võitlus Reichi pealinna pärast muutunud võitluseks Saksamaa ja Euroopa eest.
Kangelaslikus kaitses on meie vaprad diviisid ja Volkssturmi mehed viimastel päevadel Nõukogude Liidule raskeimaid kaotusi tekitanud. Kuid nende ennastohverdavad pingutused ei ole suutnud takistada enamlaste lähenemist Reichi pealinna välimistele kaitseliinidele. Seega on Berliinist saanud rindelinn.
Berliini kaitsjad! Teie naiste, emade ja laste silmad on teile suunatud. Nad on teile usaldanud oma elu, oma õnne, oma tervise ja tuleviku. Te teate nüüd oma ülesannet ja ma tean, et te täidate seda eeskujulikult. Teie proovilepaneku tund on kätte jõudnud!
Kindralleitnant Reymannile on usaldatud Reichi pealinna sõjaline kaitse. Ta kannab Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Kõik sõdurid ja Volkssturmi mehed võivad tingimusteta usaldada end tema juhtimise alla, mis on selles sõjas sageli oma väärtust tõestanud.
Iseenesest mõistetavalt jään ma koos oma kaastöötajatega Berliini. Minu naine ja lapsed on samuti siin ja jäävad siia. Ma käivitan Reichi pealinna kaitse kõigi minu käsutuses olevate vahenditega. Minu mõtted ja tegevus on suunatud teie heaolule ja kaitsele meie ühise vaenlase vastu. Mongolite tormi saab ja tuleb murda meie linna müüride juures. Meie võitlus saab olema kogu rahva kõige otsustavama võitluse märguandeks. Täitunud fanaatilise tahtega mitte lasta impeeriumi pealinnal langeda enamlaste kätte, oleme ühiselt kokku tulnud võitlema ja töötama. Meie eesmärgiks on meie rahva vabadus ja riigi sotsiaalse õigluse õnnelik tulevik.

Dr Goebbelsi mõtteteri

Sõda on elujaatuse kõige aktiivsem vorm.
* * *
Idee ja maailmavaate vahel on propaganda, maailmavaate ja riigi vahel on propaganda, üksikisikute ja riigi vahel on propaganda ning partei ja rahva vahel on jällegi propaganda.
* * *
Propaganda on kunst, mida võib nagu viiulimängugi igale enam-vähem normaalsele inimesele kuni teatud piirini õpetada. Siis tuleb aga selgitada: „Siit alates enam edasiminekut ei ole. Mida veel võib juurde õppida, on jõukohane ainult geeniusele. Seda te aga ei ole. Niisiis peate leppima õpituga. ”
* * *
Propaganda ei pea olema vaimurikas, vaid mõjuma populaarselt. Propagandas vaimseid eesmärke leida ei ole mitte omaette ülesanne. Neid leitakse mujal…Ainult mitte koosolekusaalides.
* * *
Ei tule taotleda, et propagandal oleks tase, vaid et ta viiks sihile.
* * *
Natsionaalrevolutsiooni siht peab olema kõiki eluvaldkondi allutava totalitaarse riigi loomine.
* * *
Kriitik peab olema valmis asuma suvalisel hetkel kritiseeriva asemele ning täitma produktiivselt ja pädevalt kritiseeritava kohustusi, vastasel juhul muutub kriitika pelgalt häbematuks ning upsakaks jõuks ning kultuuriprogressi piduriks.
* * *
Diktaator ei pruugi arvestada enamuse tahtega, ent ta peab olema suuteline rahva tahet ära kasutama.
* * *
Kui jätate rahva ilma ajaloota, siis muutub ta ühe põlvkonna pärast pööbliks ning pärast veel ühte ajaloota põlvkonda võib taolist pööblit juba lojustekarjana käsutada.
* * *
Propaganda kaotab nähtavana jõu.
* * *
Jurisprudents on poliitika lits.
* * *
Antagu mulle vaid ajaleht vm ning ma muudan iga rahva seakarjaks.
* * *
Kõik geniaalne on lihtne, sest kõik lihtne on geniaalne. Tavainimesele meeldib oma tühisust maskeerida keeruliste asjadega.
* * *
Propaganda on alati suunatud massidele, mitte intelligentsile, sest propaganda tase peab lähtuma kõige piiratuma mõistusega auditooriumi vastuvõtuvõimest.
* * *
Tuhat korda korratud vale muutub tõeks.
* * *
Kui keegi käsitleb asju eri vaatenurkadest, kaotab ta ühtaegu oma veendumused ning kompromissitu teravuse.
* * *
Inimese oli lojus ja lojuseks jääbki. Olgu pealegi madalamate või kõrgemate instinktidega, armastava ja vihkajana, aga ikkagi ainult lojus.
* * *
Iga inimene soovib midagi ning on valmis oma eesmärgi saavutamiseks kasutama ükskõik milliseid vahendeid.
* * *
Diktatuuri jaoks on vaja kõigest kolme asja: inimest, ideed ja kannupoissi, kes on valmis inimest ja ideed orjama ning vajadusel selle eest elu andma. Inimese puudumisel pole diktatuuri jaoks lootust, idee puudumisel on diktatuur võimatu, kannupoiste puudumisel on diktatuur kõigest labane nali.
* * *
Marksism ei võitnud mitte sellepärast, et tal olid suured prohvetid – need polnud mingid prohvetid. Marksism võitis, sest tema meeletute ideede teenistuses olid sellise kraadiga agitaatorid nagu August Bebel ja Lenin.
* * *
Enamik inimestest on nõrgad, laisad ja arad – see ongi mass.
* * *
Eilsetest revolutsionääridest saavad homsed reaktsionäärid.
* * *
Eriolukorra abil võib valitseda iga eesel.
* * *
Propaganda ei ole eesmärk omaette, vaid vahend eesmärgi saavutamiseks.
* * *
Ajalugu ei löö mitte ainult haavu, vaid ta ka parandab haavu. Igal põlvkonnal tuleb kanda vaid oma saatust.
* * *
Igasugune ühiskonnavaenulik reaktsiooniline poliitika tähendab alati bolševismi konserveerimist.
* * *
NSDAP ei ei ole võimule tulnud mitte vägivalla abil, nagu meie vaenlased ikka ja jälle väidavad, vaid rahva tahtel.
* * *
Kui ma olen ühe maailmavaate esindaja, siis olen ma alati totaalsuse idee pooldaja.

© Peter Hagen

NB! Loe ka:
„Füürer käsi, me järgneme!“ (2 fotogaleriid ja sündmuste kronoloogia)
Milline roll oli Hitleri kõnedel tema võimule pääsemisel?
Hitler marssal Mannerheimi 75-ndal juubelil kontvõõraks (galerii)
Kuidas sündis natside hümn „Horst Wessel Lied“?
Ajakiri „Signal” – Saksa Wehrmacht värvides (galerii)
Kes võttis esimesena kasutusele mõiste „raudne eesriie?
Teemaja Kehlsteinhaus – kingitus füürerile
Põrgumasin füürerile!
Miks kõik atentaadid Hitlerile ebaõnnestusid?
Füüreri punkri viimased päevad