Kes võttis esimesena kasutusele mõiste „raudne eesriie?

4 minutit lugemist
Mõiste „raudne eesriie” võttis Joseph Goebbels kasutusele enne Winston Churchilli.

Mõistet „raudne eesriie” omistatakse ikka ja jälle Inglise endisele peaministrile Winston S. Churchillile, kellele anti 5. märtsil 1946 USAs Fultonis (Missouri) Westminister College’is õigusteaduse audoktori tiitel. Sel puhul peetud hoiatavas kõnes ütles ta: „Stettinist Läänemere ääres kuni Triestini Aadria rannikul on laskunud raudne eesriie üle mandri. Selle joone taha jäävad kõik vanade Kesk- ja Ida-Euroopa riikide pealinnad – Varssavi, Berliin, Praha, Viin, Budapest, Belgrad, Bukarest ja Sofia. Kõik need kuulsad linnad ja rahvad nende ümber asuvad Nõukogude sfääris – nii tuleb mul seda kutsuda – ja kõik alluvad ühel või teisel kujul mitte ainult Nõukogude mõjule, vaid väga kõrgel ja mõnelgi juhul järjest suureneval määral Moskva kontrollile. Teist maailmasõda ei peetud mitte selleks, et Euroopat taas lõhestada.”
Churchilli esinemine ärritas Jossif Stalinit, kes võrdles ajalehes „Pravda“ endist peaministrit isegi Adolf Hitleriga ja nimetas teda sõjaõhutajaks. Churchilli praeguseks ajaks lausa ikooniliseks saanud Fultoni kõnet on hakatud pidama külma sõja alguseks…
Tegelikult kasutas Churchill seda mõistet juba 12. mail 1945 USA presidendile Trumanile saadetud telegrammis: „An iron curtain is drawn down upon their front. We do not know what is going on behind.“ (Nende ette on tõmmatud raudne eesriie. Me ei tea, mis toimub nende taga.)
Paraku ei olnud Churchill „raudse eesriide“ leiutaja. Selleks oli hoopiski Saksa propagandaminister Joseph Goebbels, kes 25. veebruaril 1945 nädalalehes „Das Reich“ avaldatud artiklis „Das Jahr 2000“ kirjutas: „Würde das „Dritte Reich“ die Waffen strecken, dann würden die Sowjets auch nach den Abmachungen mit Roosevelt, Churchill und Stalin ganz Ost- und Südosteuropa zuzüglich des größten Teils des Reiches besetzen. Vor diesem einschließlich der Sowjetunion riesigen Territorium würde sich sofort ein eiserner Vorhang herunter senken, hinter dem dann die Massenabschlachtung der Völker, wahrscheinlich noch unter dem Beifall der Londonder und New Yorker Judenpresse, begänne.“ (Kui „Kolmas Riik” peaks relvad maha panema, siis pärast kokkuleppeid Roosevelti, Churchilli ja Stalini vahel okupeerikisid nõukogulased kogu Ida- ja Kagu-Euroopa, lisaks suurema osa Reichist. Selle hiiglasliku territooriumi kohale lastaks otsekohe raudne eesriie, tõenäoliselt Londoni ja New Yorgi juudimeedia kiiduavalduste saatel.”)
Kuid selgub, et ka Goebbels polnud esimene. Juba 18. veebruaril 1945 ilmus nädalalehes „Das Reich“ esiküljel sentimeetrikõrguste tähtedega pealkiri „Hinter dem Eisernen Vorhang“ (Raudse eesriide taga).

Tunnuspildil: Kus Goebbels ka välja ei ilmunud, alati tervitati teda suure vaimustusega..

Huvitav teada!

Alates 1927. aasta juulist andis Goebbels välja nädalalehte „Der Angriff“ (Rünnak), mis oli NSDAP keelustamise ajal tema häälekandja. Lisaks pakkus see „Kampfblatt“ talle endale teretulnud väljundit: Igal nädalal kirjutas ta juhtkirju ja „poliitilist päevikut“, milles ta kommenteeris eelmise nädala sündmusi. Lehe stiil oli lihtne, populaarne ja kaasakiskuv. Pilkupüüdjateks olid karikaturist Hans Herbert Schweitzeri karikatuurid pseudonüümiga Mjölnir. Nädalaleht ülistas SA võitlejaid ja naeruvääristas poliitilisi vastaseid.
Alates 1929. aasta oktoobrist hakkas ilmuma „Der Angriff“ kaks korda nädalas, alates 1. novembrist 1930 igapäevase õhtulehena. Märtsis 1930 jõudis tiraaž 80 000 eksemplarini ja saavutas 1932. aasta juulis tipu 110 000 eksemplariga. See oli NSDAP-lehtede seas „Völkischer Beobachteri“ järel teisel kohal. Sellegipoolest oli pidevalt rahaprobleeme. Sellele aitasid kaasa ka ajalehe sagedased keelamised – ainuüksi 1930. aasta novembrist kuni 1932. aasta augustini 13 korda; kokku oli leht 19 nädala jooksul ilmumata jäänud.
Alates 1940. aasta maist andis Goebbels välja nädalalehte „Das Reich“, mille eesmärk teha väljaanne sümpaatseks intelligentsetele lugejatele kodu- ja välismaal ning see oli väga edukas; ajalehe tiraaž tõusis 1944. aastaks 1,4 miljonini. See leht ei tohtinud järgida päevakajalist ajuvaba propagandat. Ka välditi muudes väljaannetes sakslastele suunatud lauspropagandat. Iga nädal kirjutas Goebbels juhtartikli ja seega oli „Das Reich“ tema seisukohtade isiklik väljund.

19. aprillil esines Goebbels viimast korda Berliini raadios. 21. aprilli varahommikul korraldas propagandaministeerium viimase pressikonverentsi. See toimus Goebbelsi maja kinosaalis Hermann Göringi nimelisel tänaval. Ilmus Goebbels. Ta oli nagu alati keigarlikult riietatud ning hakkas kohe valju häälega kõnet pidama, otsekui oleks ta esinenud mõnel natslikul koosolekul Nürnbergis või Berliini Spordipalees. Paarkümmend propagandaministeeriumi ametnikku kuulasid vaikides kõhetu mehikese hüsteerilist sõnavalingut. Kõige lõpuks lajatas Goebbels: „Teil kõigil lõigatakse kõri läbi, sest te olite minuga!”
Goebbelsi juhtiva häälekandja „Der Angriff” viimane number ilmus 23. aprillil.

Peter Hagen

NB! Loe ka:
Miks Winston Churchill tahtis Nõukogude Liitu säilitada
Dr Goebbelsi kümme küsimust