Pekske pilusilmi! Kuidas hiina immigrandid valgetel ameeriklastel harja punaseks ajasid

USA ja Hiina majanduslik rivaliteet algas tegelikult juba 20. sajandi lõpul. Konkurents ameerika ja hiina kaevurite vahel läks aga teravaks 19. sajandi lõpupoolel. See oli aeg, kui valge rass ei olnud veel heaolulogarditeks mandunud. USA kaevandustes töötasid Euroopa immigrandid – valdavalt Iirimaalt, Walesist, Cornwallist ja Põhjamaadest – kollastega külg külje kõrval. Viimastest moodustasid lõviosa hiinlased ja seepärast nimetati kõnekeeles kõiki Ida-Aasia päritolu immigrante hiinlasteks. Lihtsuse huvides teeme seda ka selles artiklis.

Hiinlasi rändas 1870-ndatel aastatel USA hõredalt asustatud lääneossa massiliselt. Näiteks Wyomingi territooriumil, tulevases osariigis, oli neid 1870. aastal ainult 143, 1880. aastal aga juba 20 789. Vajadus kaevurite järele oli suur, sest uusi maavarade leiukohti avastati üha rohkem. Kuni tööd jätkus kõigile, oli ka läbisaamine normaalne. Probleemid tekkisid siis, kui tööturg täis saama hakkas. Firma Union Pacific avastas, et hiinlased on nõus töötama märksa madalama palga eest kui euroopa päritolu töölised.
Kui 1875. aastal tulid Rock Springsi linna valged kaevurid mõttele, et võiks vahelduseks natuke streikida, et palga tõstmist ja töötingimuste parandamist nõuda, kehitas kaevandusomanik õlgu ning teatas streikijatele, et neil on täielik vabadus minna ja leida endale meeldivam ja tasuvam töö. Tööle mitteilmunud vallandati ja nende asemele võeti tööle hiinlased. Nüüd oli kaevanduses 50 valget ja 150 kollast kaevurit.

Võta näpust!
Tööst ilma jäänud kaevurid leidsid peagi, et keegi ei kipu neile paremat tööd pakkuma. Nad olnuksid nõus kasvõi vanadel tingimustel kaevandusse tagasi minema, et mitte nälga jääda, aga juba oli hilja – „neetud pilusilmad”, kes täitsid käsku ega laiutanud lõugu, olid peremehele rohkem meele järgi.

Sama probleem tabas neil aastail valgeid kaevureid mitmel pool üle riigi. Rahva pahameel läks nii suureks, et 1875. aastal võttis USA parlament vastu nn. „Page’i seaduse” (rahvasaadik Horace Page’i järgi), mille kohaselt keelustati „ebasoovitavate” ida-aasialaste immigratsioon. Kasu oli sellest vähe, sest praktikas hakkasid ametnikud ebasoovitavatena käsitama ainult kollasest rassist naisi – neid peeti amoraalseteks, kuna paljud neist hakkasid tööle prostituutidena. Mehi lasti sisse rännata nagu ennegi. Sellepärast kehtestati 1882. aastal „Hiinlaste välistamise seadus”, mis keelustas juba kõikide hiinlaste riiki sisenemine, välja arvatud diplomaadid, õpetajad, tudengid, kaupmehed ja turistid. (Seadus tühistati alles 1943. aastal, millest alates USA-sse tohtis immigreeruda maksimaalselt 105 hiinlast aastas.)
Paljudel hiinlastel õnnestus siiski immigratsioonikeelust mööda hiilida. Pealegi elas 1882. aastaks USA-s juba massiliselt hiinlasi, kes olid nõus magama pappkastides ja töötama kasvõi ainult toidu eest. Kaugel sellest, et immigratsioonikeeluseadus oleks kaevuriteprobleemi lahendanud – hiinlased tõrjusid peagi valged töölised välja ka raudteetranspordist.
Tööpuudus muutus USA lääneosa valgetele suureks probleemiks. Nad leidsid, et see on ebaõiglane, et hiinlased on hõivanud töökohad, mis peaksid kuuluma valgele härrasrassile, ning pilusilmade „süül” on isegi need valged, kellel õnnestub töö leida, „sunnitud” töötama „ebaõiglaselt” madala palga eest. Esimene USA ametiühing, 1869. aastal asutatud „Töörüütlid”, millesse parimatel aegadel kuulus 20% USA töölistest, võttis ka hiinlastevastase võitluse oma südameasjaks.

Mõõt täis
Hiinlased olid valgete vaenulikkusest täiesti teadlikud, kuid käisid palehigis tööl edasi. Rock Springsis, kus konflikt oli kõige teravam, töötas 1885. aastal linnalähedastes kaevandustes 150 valget ja 331 hiinlast. Aastal 1883 asutati linnas „Töörüütlite” kohalik osakond ja hakati ehitama linnaosa Whitemen’s Town, kuhu ükski hiinlane oma jalga tõsta ei tohtinud.
Olukord teravnes äärmuseni 1885. aasta augusti lõpus. Linna peale ilmusid plakatid nõudmisega kõik hiinlased Rock Springsist välja saata.

Linnavõimud hakkasid kartma, et konflikt kasvab vägivaldseks, ja püüdsid 1. septembril valgete elanikega läbi rääkida, et nende probleemidele mingi lahendus leida. See ei õnnestunud. Koosolekule kogunenud linnaelanike seast kostis hoopis üleskutseid asiaatidega arved õiendada.
Sõnadelt tegudele mindi üle järgmisel päeval, 2. septembril 1885. Kell 7 hommikul läksid kaevandusse nr. 6 kümme valget kaevurit. Puhkes kaklus hiina kaevuritega, milles kaks hiinlast said raskelt vigastada. Üks neist suri hiljem.
Kaevanduse töö seiskus. Valged kaevurid naasid linna, kus kell 10 helistati kelli „Töörüütlite” koosolekusaalis ja kogunes suur rahvamass. Osa mehi läks vahepeal kõrtsi, kuid kella kahe paiku pärast lõunat suundusid 150 püssidega relvastatud töölist hiinlaste linnaosa poole. Nad piirasid selle ümber ja blokeerisid silla, mille kaudu saanuks põgeneda. Siis siseneti hiinlaste kvartalisse. Iga kohatud hiinlane otsiti läbi ja võeti kõik väärtuslik ära. Mõnel lasti pärast seda minna, mõni peksti enne püssikabadega läbi, mõni löödi sootuks maha. Kõik, kes peitu pugeda püüdsid, tapeti pikema jututa. Eluga pääsenud hiinlased tunnistasid hiljem, et osa valgeid töölisi siiski ei osalenud vägivallas, piirdudes plaksutamise ja naermisega.
Kella poole neljaks oli silla valvajatega liitunud grupp valgeid naisi, kes vaimustunud kiljumisega mehi innustasid. Kaks naist haarasid püssid ja tulistasid põgenevaid hiinlasi.
Edasi läks pööbli julmus üle igasuguse piiri – nad skalpeerisid surnud hiinlasi, osadel raiusid pea maha, elavatele põletasid aga kariloomade märgid. Ühel hiinlasel lõigati suguelundid maha ja küpsetati lähimas kõrtsis võidutrofeena ära.
Kui hiinlased olid linnast põgenenud ja ümbruskonnas kõrgesse rohtu peitunud, hakkasid rüüstajad põletama maju, milles hiinlased elanud olid. Need kuulusid valdavalt kaevandusfirmale. Selgus, et osa inimesi oli veel majades peidus. Kõik, kes põlevatest hoonetest välja jooksid, tapeti, voodihaiged põlesid elusalt. Tulle visati ka tapetud hiinlaste laibad.
Šerifil õnnestus küll kaitsta firma Union Pacific kontorit, kuid midagi enamat ta oma mõne abilisega teha ei suutnud. Kella üheksaks õhtul oli 80 majast, kus hiinlased elasid, 79 maha põletatud.
Juurdlusel tuvastati 28 laipa. Tapetute koguarvu hinnatakse 40–50 peale. Linna oli jäänud 15 vigastatud hiinlast. Paljud põgenenud jäid teadmata kadunud, s.t. arvatavasti hukkusid.

Tolku polnud midagi
Rock Springsi veresaunast pääsenud hiinlased rändasid 150 km kaugusel asuvasse Evanstoni. Seal nõudsid aga kohalikud elanikud, et nad kiiremas korras kaoksid. Hiinlased ei olnud enam kuskil Wyomingi territooriumil teretulnud.
Kui kuberner Francis Warren 3. septembril kohapeal olukorraga tutvunud oli, saatis ta USA presidendile Grover Clevelandile telegrammi palvega paigutada Rock Springsi sõjavägi. Linnas oli olukord endiselt ärev, sest käisid kuulujutud, et hiinlased tuuakse tagasi.
Juba 5. septembril saadeti üks USA armee jalaväekompanii Rock Springsi ja üks Evanstoni. Neli päeva hiljem naasid Rock Springsi veresauna üleelanud hiinlased nelja jalaväekompanii kaitse all linna. Nende silmadele avanes õõvastav vaatepilt. Tapetud hiinlasi polnud isegi maha maetud, vaid nende surnukehad lebasid varemete ja tuhahunnikute keskel koerte ja sigade poolt äranärituna.
Oktoobris viidi suurem osa sõjaväest jälle minema. Kaevandused jätkasid peagi tööd. Muudes selle regiooni kaevandustes streikisid valged natuke, protesteerimaks hiina tööliste kasutamise vastu, kuid see ei andnud mingit tulemust.

Kas massimõrv on kuritegu?

Pärast veresauna arreteeriti Rock Springsis 16 meest, kes viidi Green Riveri vanglasse.
Teatavasti on USA kohtusüsteem tsirkus, kus kohtualuste süü üle otsustavad elanikkonna hulgast valitud „vandekohtunikud”. Vähe sellest, ka kohtu alla andmise otsustab tavainimestest koosnev nn. grand jury.
Mõistetavalt teevad vandekohtunikud otsuse eelkõige selle järgi, kui sümpaatne või vastumeelne kohtualune neile on. Kõige paremini iseloomustab seda advokaat ühes USA kriminaalromaanis, kes ütleb küüniliselt: „Ükski vandekohus ei mõista noort ilusat naist mõrvas süüdi.”
Rock Springsi mõrtsukad ei olnud muidugi naised, kuid vaen hiinlaste vastu oli elanikkonna hulgas üldlevinud. Seepärast juhtus nii, et grand jury leidis, et puudub piisav kuriteokahtlus, et üleüldse kohtuprotsessi läbi viia. Polevat mingeid andmeid, et ükski valge inimene oleks 2. septembril Rock Springsis ühtegi kuritegu toime pannud.
Seetõttu pääsesid vahistatud juba 7. oktoobril 1885 vabadusse. Neid tervitas mitmesajapealine vaimustunud rahvahulk – mehed, naised ja lapsed. Kodulinnas võeti nad vastu kui kangelased.
Nii jäi Rock Springsi veresauna süüdlaste ainsaks „karistuseks” 45 pogrommis osalenud töölise vallandamine.

Poliitilised tagajärjed
Rock Springsi veresaun kahjustas tõsiselt USA ja Hiina suhteid. Kui USA valitsus tõrkus ohvritele hüvitust maksmast, avaldas Hiina Guangdongi provintsi kuberner arvamust, et hüvitus tuleks sisse nõuda Hiinas elavatelt USA kodanikelt.

USA diplomaadid teatasid kodumaale, et Lõuna-Hiinas kasvab vaen USA vastu ja juhtunu võib anda hävitava hoobi kahe riigi kaubavahetusele. Õli valasid tulle Hiinas ilmuvad Briti ajalehed, mis kutsusid hiinlasi üles oma rõhutud kaasmaalaste kaitseks välja astuma. Mõistagi ei ajendanud inglasi selleks õilsus – teame ju, millise jalustrabava ülbuse ja jõhkrusega Briti kolonistid eri maailmajagudes pärismaalasi kohtlesid – vaid majanduslik konkurents USA-ga.
Asi lõppes sellega, et USA parlament otsustas riigieelarvest kompenseerida hävitatud vara maksumuse, kuid mitte hüvitada kannatanute moraalset kahju. Hiina valitsus leppis sellega hambaid kiristades.
USA idaosa ajalehtedes mõisteti Rock Springsi veresaun teravalt hukka, kohalikes ajalehtedes püüti seda pigem õigustada. Mõrtsukatega sümpatiseeris ka USA baptistide häälekandja. „Töörüütlid” pidasid siiski paremaks teha nägu, nagu neil poleks juhtunuga midagi pistmist. USA president esines ebamäärase kõnega, milles ütles, et USA on huvitatud headest suhetest Hiinaga.
Rock Springsi veresaunale järgneva aasta jooksul esines palju hiinlastevastase vägivalla akte mitmel pool USA-s kuni idarannikul asuva Georgia osariigini välja. Kõige hullem oli olukord läänerannikul Washingtoni territooriumil (mis nagu Wyomingki ei olnud siis veel osariik).

Paar sõna kommentaariks
Tänapäeval on USA-s heaks tooniks väita, et rassikonfliktid tekivad sellest, et valge rass on oma olemuselt õel – saatan on pannud valgete inimeste sisse vihkamise nende vastu, kelle nahavärv või silmade kuju on „vale”. Rock Springsi veresaun on aga ilmekas tõend, et konfliktid tekivad hoopis sellest, kui eri inimgrupid konkureerivad ühe ja sama napi ressursi pärast.
Hiinlased kasutasid 19. sajandi teise poole USA-s võimalust tööd teha, kus said, nautides oma kodumaaga võrreldes märgatavalt paremaid olusid. Valged omakorda ootasid palka ja elutingimusi, mis oleksid paremad kui nende endisel kodumaal – pidanuks nad leppima „hiinlaste moodi” eluga, poleks neil ju olnud mõtet reisi üle ookeani ette võttagi. Ettevõtjad omakorda ei pidanud valgete õnneotsijate kõrgete ootuste rahuldamist oma kohustuseks, vaid võtsid, nagu mõistlikud inimesed kunagi, tööle neid, kes leppisid madalama palgaga. Kui valged töölised taipasid, et vabas konkurentsis töökamate ja vähenõudlikumate hiinlastega jäävad nad paratamatult alla, haarasid nad viimaks kätte relvad. Nende eesmärk ei olnud teps mitte USA elanikkonna rassiline puhtus, vaid enda ja oma perede heaolu.

©Peter Hagen

NB! Loe ka:
Ameerika lahendamata probleemid
Ameerika Ühendriikide kodusõda (galerii)
Ku Klux Klan – Ameerika kodusõja sünge pärand
Miks viidi Euroopast Ameerikasse nii palju haigusi, aga mitte vastupidi?
Koldi lõpp – ühe ameerika legendi lugu
Mis teeb kauboikaabu nii ainulaadseks?
Los Angelese šokk: vastuolud USAs jätkuvad ja neeger on endiselt neeger